Valli Valentine. Sündinud 30. oktoobril 1921. aastal Tartus, Eesti Nõukogude maalikunstnik. Lõpetas 1940. aastal riigi kunsttööstuskooli. Loonud dekoratiivmaale, pannoosid vitraaže, viljelenud akvarellitöödest, mosaiikpannoo Lähme suurele peole. 1950 ratt Estonia ja suur vanemate nõupidamine. 1955 Tallinna 19. keskkool Kalevi spordihalli fassaadimaal 1962 Scrafiito koos Margarete Fuxiga merekivist dekoratiivsein triloobiit 1970 Kohtla järve kohvik. Nii kirjutab Valli Lember pagatkinast Eesti nõukogude entsüklopeedia JÜRI pagadki. Mida oleks sinul oma ema kohta lisada tema sünnipäevaeelsel õhtul? Noh, mina sooviks talle kõige rohkem tervist, ma arvan. Ja võiks öelda nii palju, et, et edasi jätkuvad niisugust energiat, mis temast siiamaani on foobandja voolamist kõikidesse nendesse ümbritsevates inimestesse, kes ta siiamaani on ümbritsenud. Ühineme meiegi selle sooviga. Nüüd aga kuulakem juubelijuttu Valli Lember Bogatkinaga saate lindistas Elme Väljaste. Jah, sündisin ma küll Tartus, aga ega ma seal väga kaua elanud. Vanemad kolisid juba aasta hiljem nõmmele. Tegelikult ma olen põline Nõmme elanik ja armastan väga seda oma väikest Tallinna linnaosa tollel ajal, kui ma elasin lapsena nõmmel, see oli peaaegu nagu maal elamine, sellepärast jääb meelde. Lapsepõlve kaunimad mängud olid just Mustamäeveerul just seal, kus praegu tasuv puus Mustamäe linnaossa minema mäletan väga hästi lapsepõlves, kus seal olid alles liivaluited ja meie lapsepõlve ilusamad mängud olid just niimoodi minna. Meil olid kaasas siis võileivad ja meie suurim matk oli ikka üle Sahara kõrbe sisse Harku järvel ujuma minna ja mäletan väga, kuidas meie käisime Kleini pargis lastega alati kevadel lilli korjamas. Peale nõmme oli meil mul veel võimalus olla. Oma nooruse ajal Saaremaal Saaremaal elas minu vanaema, minu hinge on jätnud suure jälje saarlaste südamlikus, see saarlaste mingisugune töökus ja visadus, see vist alateadlikult jäetud minu hinge sügava mulje, sest siiamaani, kui ma kuulen nende saarlaste toredat murdes rääkima, mis mul hakkab millegipärast niivõrd soe tunne ja mind ajab alati naerma, kui minu isagi siiamaani räägib, ikka mitte siin, vaid otsinud, nagu räägivad seda saablased. Ja sooja tundega südames tuletab meelde just lapsepõlves tehtud jalgrattamatkad mööda Saaremaad. Teate, mul on meeles isegi kõik need lõhnad, lõhnav loodus, Saaremaa kadakad, sõitsime tagaringi ja kuidas lõhnavad saal, emal kadakad peale vihma ja kuidas Saaremaalt lõhnavad millegipärast üksikud kased malematkal terve Saaremaa just rattaga ei, mitte autoga, nüüd ma sõidan autoga. Kuulge see mulje, mis on ikkagi niimoodi, kui sa oled vahetult kokkupuutes loodusega 100 kilomeetrid ära sõita jalgrattaga, see oli kangelastegu lapsepõlves. Ja ja seda sai ikka päevade kaupa sõidetud, aga muljed, mis on saadud lapsepõlves, need on minu arvates siiamaani lähvad aina erksamaks. Teie loomingus on juba väga palju lood. Just muidugi ma maalin just viimasel ajal, sest see on niivõrd huvitav, et teate, et kui ma õppisin ja kui ma alguses olin niimoodi nagu kunsti vastu tundsin huvi, siis ma olin just looduse vastu, võib-olla ma kandsin seda kuidagi oma hinges, aga aga, aga ma nagu ei julgenud seda loodust maalid ja huvitav, et selle looduse mõtlemise ja selle lootuse nägemise, selle no mulle minu mees, sest tema oli just see, kes oskas just loodus nagu õigesti paberile panna minu loomingus, kui tähele panna, siis alguses mul olid ikka kompositsioonid ja inimestega ja alles hiljem, kui ma abiellusin, hakkasin mina loodust maalima ja võib-olla just tänu jah, sellele, et et ma hakkasin loodust nägema koos oma mehega Aga kust üldse sai alguse teie kunstnikutee, milles? Kuulge, see on niivõrd huvitav, et ma õppisin hiiu all koolis tol ajal riigi kunsttööstuskooli pääses kohe peale kuuenda klassi lõpetamise ja kuna ma algkoolis õppides armastust, see on väga joonistada ja õpetaja pani tähele, et ma joonistasin kõik oma vihiku küljed ja ja, ja visiku vabad leheküljed ole, joonistasin alati mingisuguste joonistustega, siis õpetajad lihtsalt panid tähele ja nagu suunasid mind, et oleks nagu mõtet minna kunsti. Tema, no mul oli omal ka niivõrd suur tahtmine, aga, aga oli kas väga suur kartus ja muidugi ma olin küllaltki noor, kui ma sooritasin tollel ajal riigi kunsttööstuskoolieksamid. Ma mäletan väga hästi, et kui ma siis sain teada, et ma olen sisse pääsenud, ma hakkasin nii suure häälega nutma. No mis manis, 13 aastane. Ja ma mäletan Tartu maanteedelt kuni nõmme rongi, nii ma tulin niivõrd suure nutuga, et inimesed nüüd tagantjärgi ma mäletan, inimesed jäid seisma, küsiti laps, mis sul viga on olnud, ikka oli niivõrd suur, et ma pääsesin õppima. Riigi kunsttööstuskoolis kaks aastat olite valmistamise kursus ja, ja hiljem ma õppisin seal dekoratiiv, monumentaalmaaliõppetöö oli veel viis aastat kestis ja me väga palju joonistasime seal ja ja innuga joonistasime ja kuidagi teate, võib-olla on nagu ikka noored, tegin kõik seda suure vaimustusega ja me veetsime peaaegu terve päeva kunstikoolis ja kuidagi ma mäletan, et, et vähe veel, et päeval võtsime mõnikord isegi öötunnid juurde ja joonistasime veel peale koolitunde ja rigime seda teate alati nii hirmus suure vaimustusega. Ja ma mäletan, et meil dekoratiivmaaliõpetaja oli härmanni nimeline kunstnik, ta oli noor ja ta tuli alles Pariisist, tuli oli täis nisukest kunstivaimustust ja ta tõi meile uued tehnilised võtted, mida ta siis nii hoolega see andis tema leiust, sisemine, õpetage, jättes meile tegema mosaiiki ja mosaiiki just nendest maalitud klaasitükikestest, sest meil mingit võimalust tollel ajal mingisugust klaasisulameid saada kuskilt ei olnud võimalik ja siis tema just õpetased või Bizelid klaasi tükikese maalida ja lõigata Ta kildudeks ja sisu uuesti nendest moodustada siis mosaiiktööd. Mina olin selles nii väga ära vaimustatud ja mulle niivõrd ja võib-olla sellest ajast on jäänud mingisugune niuke suur armastus millest mosaiiktööde vastu ja tollele Käes siis vastavalt üks hoiab vilja vihtuja ja teine hoiab siis kala ja kolmas suurt korvi, kus on siis õunad sees? Ma mäletan, ma teen seda nii hirmus suure vaimustusega ja esimest korda tundis sust seda tehnik. Isegi nii palju aastaid on mööda läinud ja kui ma nüüd vaatan selle töö peale, siis tuleb täpselt kõik meelde. Kõik on nagu silmade ees ja ma ma olen küll teinud mosaiiktööd hiljem vaimustusega, ma olen teinud kividest, aga võib-olla niisugust vahet? No nii suurt rõõmu võib-olla oma tööst, kui sellel noorusel. Kui nüüd nooruses mind väga võlus klaasi värvida klaasitükikestest sesse, värvigamma on palju suurem aga teate nüüd viimasena sel ajal, kui ma olen vaadanud meie mererannas vedelevaid kive ja kui neid lähemalt vaadata, siis ma olen leidnud nendest niivõrd palju värve. Ja nüüd on mind hakanud võluma see väikene värvigamma, mis seal on, see annab omakorda ka midagi luua ja teha, kahjud on vähe aega. Ma pean ütlema, et kui ma käin mererannas istunud tõesti iga kord, ma lihtsalt ei suuda niisamuti mööda minna, tõesti kui taskud ei ole, siis vähemalt näed alati mul kive täis tassinud omale kokku ja kui te neid ateljees ringi vaatate, siis mul on tõesti iga nurgake söömul kuskil kivid, mis ootavad paikapanemist. No millal nende käte järgi jõuad, oskate öelda? Ei oska, ei oska öelda, sellepärast olen praegult nagu akvarell iga tegelema hakanud ja viimasele seal on viimased 10 aastat, võib isegi öelda peale just minu mehe kadumist ei olnud nagu võimalus või olin ma niimoodi teate kuidagi löödud, ma ei olnud võimeline tegema midagi suuremat ja raskemat. Noh, võib-olla ma ei ütle ka õigesti, et raskemad, vaid just niisugust töid, kus nagu füüsilist jõudu oleks vaja olnud, monumentaaltööd nõuavad peale vaimse loomingu veel ka füüsilist jõudu, täitsa loomulik ja võib olla. Kuna mul seda ei olnud, siis ma kõik oma loomingu nagu pühendasin rohkem akvarell selle. Ja just need viimased aastad malevad rohkem akvarelli teinud. Kui teie suured mosaiikpannoo tan siia meie vabariiki liikumatult paigale pandud neid ei saa kuskil eksponeerida väljaspool vabariiki, siis teie akvarellid on küll reisinud mööda nõukogude liitu ja väljaspool nõukogude liitu. Jah, seda ma pean küll ütlema, et niisugune võimalus Nendega ka minu töid, samuti kui iga kolme aasta tagant on üleliidulised akvarellinäitused ja ma olen kõikidest nendest osa võtnud ja sealt lähvad näitused Edasi rändnäitustele välismaale ja ma kõikidest nendest näitustest olnud ka osa võtnud. Peale selle on olnud väga toredad võimalused koos akvarelligrupiga, ma olen olnud kaks korda üks kord olenevalt kommis veel kord ma olen olnud Siberis. Need olid väga huvitavad reisid, kus ma sain väga palju teha tööd ja, ja seal sega eksponeerida oma töid seal kohalikudesse, näitusesaalides ja ütlema, et isegi komis ostis kommimuuseum minu käest ühe töö ja samuti Kemerovo muuseum ostis minu käest akvarellid sinna alaliseks eksponaatideks. Need reisid, kas need on ka teie loomingule mingit mõju avaldanud? No igal juhul minu arvates teate, see on nii huvitav, et minu mees rääkis alati niimoodi, et inimese elu ei mõõdeta mitte elatud päevade arvuga vaid oma elus käidud või läbi käidud teede kilometraaž. Mul oli võimalus elada Soomes paar korda. Reisil Bulgaarias ma olen väga väikesel reisijal olnud Itaalias, aga teate, see jättis hinge niisukese määratu muljev hakkas kole kahju, et see Itaalia reis tuli inimesele mitte tema nooruses, vaid tuli natuke juba niimoodi, tead, niisugusel ajal, kui mõtled, et sa ei suuda enam seda pagasi, mis sa oled seal saanud, ei jõua enam realiseerida. Itaalias olles sain aru, miks meie kunstnikud, miks meie eelkäijad olid valmis minema kasvõi paljajalu, aga näha itaalia kunsti näha itaalia kunsti mitte raamatute kaudu, vaid näha teda täiesti silmitsi. Siia jutule jätkuks, sobiks seegi ära mainida, et tänastest jutuajamist ei õnnestu teil kuulda. Oma juubelipäeval ei ole teiega kodus, vaid hoopis reisil. Hoia teate, ma, see on niivõrd, see on suur kingitus minule. Sel Lankal toimuvad meie eesti päevad 10 päeva. Me oleme seal nagu esindajad jaamale, väga rõõmus, et mina esindan meie akvarellinäitust. Mitte alati välismaa reisid ei ole avaldanud minu peale mõju vaid mõned mõned niisugused meie reisinud mööda kodumaad, see oli nii huvitav, kas te teate, et just niisuguse suure reisu puharasema sooritasin ka just oma sünnipäeval, sest ma mäletan aastaid tagasi, kui minu mees küsis, mida sina tahad omale sünnipäeva kingituseks, nagu ikka perekonnas küsitakse, siis ma nii möödaminnes hõima tahaksin nii väga puharas sõita. Jääte omas ühe sünnipäeva, ma saingi, veedab puharra reisil ja see avaldas minu peale ka väga suurt mõju, sellepärast et kui meil Samar kandis lennuki pealt maha tulime ja hakkasime linna sõitma, siis tuli vastu kohe eesli seljas üks roosas halatis, mees istus eesli seljas, aga tal oli sihukene helesinine turban ja kui ta niimoodi meile vastus tuli, siis oli täiesti niisugune tunne, et muinasjutt, et on silmade ees, see oli nagu Alibaba. Ja ma kogu aeg ootasin, millal need 40 röövlit siis järgi tulevad, aga, aga nagu 40 röövlit järgi ei tulnud, aga pärast me läksime veel niivõrd huvitavaid, niivõrd romantilisi inimesi ja see oli ka reis, mis avaldas, tead, võib-olla minu peale väga suur mõju. Hiljem olen veel olnud Samar kandis puharas paar korda aga huvitav, et see esimene mõju on alati kuidagi nagu kõige suurem ja vahel. Näiteks ma pean teile ütlema, et kui ma sõitsin komisse ja esimene mulje sellest suurest täitšoora jõest, see oli niivõrd tugev ja niivõrd ja ma kuidagi tajusin siis, kui monumentaalne, võib-olla üldse loodus ja kui võimas ja kui suur ja kui, kui avar on meie vot kuidagi seal tuli mul meelde, et kui suur ja lai on meie kodus ja teate kuidagi need laulusõnad mulle kohe teate, nagu sööbisid mällu, et. Teie mõlemad pojad on valinud elukutsed mis on ühel täielikult kunstiga seotud ja teisel ka sinnapoole. Ma arvan, et iga Peamine vaid rohkem nagu kunsti austamine perekonnas ja on rõõm näha, et see läheb nagu minu poegade sedasi. Sest noorem poeg Jüri on minu kolleeg, juba noorem kolleeg. Te ütlesite, et teil on ajast alati nappus on midagi, mis on veel päris proovimata tegemata, aga mida juba ammu oleks tahtnud. Ja kuulge, ma olen üldse niisugune kunstnik, kes haaratajate ja sattub vaimustusse nii hirmsasti, kiiresti millegiski, siis ma tahan nagu elus kõike ära proovida nagunii ma olen juba elus liialt palju küll ma olen teinud. Ma ütlen, alates plakat teid ja postkaarte ja laste illustratsioone ja laste Teafilme ja mosaiik akvarell ja ma olen kõiki katsetanud ja ja klaasmaali ja kõiki-kõiki, ma mõtlen, et võib-olla nüüd oleks juba aeg minu vanuses püsima jääda ja mul ongi. Nii tahaks nagu loodusesse minna ja see võimalus on mul olemas, sest mul on kare, mida ma olen tõesti ehitanud, nagu võib öelda kirve ja saega ise väga palju aastate jooksul ja mul on seal ateljee mulle seal väga ilus loodus ja mul on seal tõesti rahu ja ma arvan, et on tõesti aeg juba ükskord siirduda rohkem veeta oma aega seal ja seal seal võib olla ka rahulikumalt oma loomingut teha.