Tänases keskprogrammis kuulete heliülesvõtet Betti Alveri luuleõhtult, mis toimus 16. novembril Rägavere mõisahoones. Õhtu avas Einar Kraut. Terita kui kotkas pilku võrdle merd ja vihmatilku otsi, küsi. Leegi ees, mis helevalge vaatle keset loit vaid halge süsi. Raiu ikka tervest pangast. Püüa lõpetada kangast, kuigi tõrkjat tunduvad su mõtted noorelt. Nagu marjadki on toorelt mõrkjad. Kuula kumisevaid Kelly rinda lapselikult helli viise varu. Kuid sul laulule kui krooni andku oma helitooni maru nopi, suuri teri kõrtest, kõigist elu surudertest rõõmsalt maitse. Aga kindlalt hoides piiki nagu sõdur haldjariiki kaitsekilbi keskel kiiri koonda kuumas tapluses moonda, kullaks vaske. Kui sul võiduks puudub rangus, olgu vähemalt su langus raske. See 1939. aastal kirja pandud luuletus kannab pealkirja suurest haardest. Kui üritame kahe sõnaga kokku võtta kõike, millega luuletaja Betti Alver on suutnud meid tema austajaid ning imetlejaid innustada ning vaimustada siis ütlemegi suur haare Samaselt märkame kohkumusega, kui vaeselt ja väheütlevalt kõlavad need sõnad tavalisest suust. Luuletaja poolt kirgastamata kujul. Ei tähenda ju suur haare Betti Alveri puhul sugugi ainult ainevalla temaatilist avarust, värsitehnilist, mitmekülgsust, Stelistilise emotsionaalset laiahaardelisus või loometegevuse puhtajalist ulatust ja jätkuvalt raugematut produktiivsust. See haarde suurus, millega meid jätkuvalt köidab, Betti Alveri nüüd juba vähemalt poole sajandiline looming seisneb milleski muus kui toodangu mahus. See haarde suurus võiks väga hästi piirduda minu pärast kas või sellesama äsja loetud viiesalmilise luuletusega. Ja seda imetlusväärsem see on. Sest see on haare, mis näitab pinget, teritatust ja täpsust. See on suurus, mis seisneb tunnetuses ja tões tunnetuse kontsentratsioonis ja tõe kirkuses. Ja kõige lõpuks on see haare, mis ei kohku tagasi kõige raskema ja aeg-ajalt lausa võimatuna näiva ees kas või üksinda ja ainult sõnaleekival jõul kasvõi oma ettevõtmise hetkelist lootusetust teades seista inimlike põhimõtete ja algväärtuste kaitsel. Tõdede kaitsel, mille juures pole tingimisi. Kui nii võtta on maailmas tohutult suhtelisust. Betti Alveri luulegi toob pidevalt esile vastandeid millele või kellele kuulub siis eesõigus. Millist suhet või suundumust eelistada. Nii või teisiti põhjendab end iga viimane kui tegu ja tõekuulutus. Betti Alveri suur haare osutab kõigi maailma suhtelisuste paratamatult suundumist ühtsesse voolusängi kõikeläbivat universaalset terviklikkust. Poeesia seisukohalt aga vaadatuna luuletaja võimalust kohustus seda tervikut tabada haarata suur haare. See on maailmavalguse koondumine luule, luubi tuli, täppiseluvoo terviklikkus teritatud vaimus. See tähendab ühelt poolt mõõtmatult lugupidamist elu kõigi avalduste ja külgede ees joobumist, elu helinatest ja andidest, hoolimatult andumist, pöörasele, stiihialegi, kui see stiihia on terve ja elumahladest kantud. Teiselt poolt tähendab see aga ka vaimu pidevat kohalolekut vaistu ja mõistuse kontrollija vastutust rangust enese ja maailma hindamisel, mida kannab usk ja veendumus kõikjale ulatuvate seoste ning seaduspärasuste vääramatus toimes. Nende seoste ja seaduspärade äratundmises peitub Betti Alveri endaks saamise ja endaks jäämise võti. Pangem tähele, et seda luulet kõige tühisemalgi määral pole riivanud tuulisel aastase ajal nii tavalised aegumised või ümberhinnangud et tema sõna ilma ühegi kõikumiseta on kestnud luulele soodsamad ja süngemad puhangud. Ning sellisedki ajad, mil luule oli sunnitud vaikima, kuna luuletaja enda sõnade järgi vaim oli vardas ja väntas härg kirja pandud 1939. Betti Alveri loomingust kogeme sellist elu ja luule üheks saamist, mida raske on võtta isegi tõe pähe, mida kaldud pigem pidamagi müüdiks muinasjutuks kui ilm elavaks tõeks. Kui me teaks tartus soojade mõtetega meie juures viibivat Betti Alveri ennast, kes palus vabandada pikkadee pelguse pärast keda me aga niisiis ikkagi endi keskel tunneme keda me täna austame tema elus ja loomingus nagu me võtame mütsi maha nii tema luulesõna kui selle sünnile kaasa aidanud eluhälvete ja inimeste ees Meie tänasel õhtul loevad Betti Alveri luuletusi näitlejad Milvi Koidu Kersti Kreismann ja Aarne Üksküla. Inglise helilooja Henry Pösseli muusikat mängib barokkansambel konsortsium koosseisus Tiiule Ewald, Eino-Jüri salu, Ivo Sillamaa, Mati Leibak ja Ago Rääts. Eile alles noor ja nõtke haljas tapuv äädikas. Täna kihisepsu õites viha valge äädikas. Homme tööriist meistri kätes, tulukas ja Tarblane, tunahomme, õhustiirlev, kergemeelne varblane. Kord, kui vaene Vaskneveering lesenaise pihikus kord kui mustav salakiri taevatundja vihikus, kortsupeod on ema hellad pilgud mere avarad. Jesu varjus punetavad küpsed Vaarik, Vabarad. Samas, ent sunniider Maadon õietud ja marjatud kõiksu kõrged koduhooned, kooliast ära varjatud. Ning sa keset lehe langust ahervartel võbised rõõmud, raagus pilgud, närtsinud mõtted, kollatõbised. Oleks siis, kui vargaküünaltaud ja põua pikaldus nälja luider, kõlu käsi, hädakell ja ikaldus. Läbi ahastuse udu. Ükski täht ei värele. Ebahinged, libakujud käivad vaid su järele. Aga äkki kääpa varjust kerkib noorkuu veerandik. Virmaliste valul paistab tuttav kalda keerandik. Vikervihmas huba lumes, igatsev janule. Oled jälle pakatava koidu pungavanune. Kõik su hirm ja kahtlus kukub nagu tolm su kannale. Ja armusiidi värten, kerib laevad rannale. Tume koobas, tulesammas haav ja selle parandus. Elu kiirgav lillevanik, imelamp ja varandus. See on kuum ja punavoogab. See on mure, mahutu. See on tuksu inimsüda. Igavesti rahutu. Deegel. Kes nagu tuuker tungib läbi vaimust ja suudab unustada raskusreeglit see teispool une tõtt, teispool tunnetaimust võib nagu merepõhjas näha peeglit. Kui kord udu, kerged higi Su klaasilt häigas kärsitult murranne siis peegeldus ka seal, kui lõõmab pigi. Mu enda põlev pimedus ja valevanne. Neid minevikku hirmsaid iluradu. Samm-sammult matis tuhk ja laava, sadu. Ja nagu pindmist tõmbus valu Willi. Mu eluaed on peenratta ja pime. Kuid peeglis näen ma kummalisi lilli, mil pole inimeste keeles nime. Noorus. Kui elujõele viis meid kerge vene siis korjas kivikesi kalda teelt üks nihverne ver karja poisikene. Ta rääkis, helisevad eesti keelt. Küll ähvardas ta meile säru anda. Küll nöökas meid küll naeris laginal. Kuid lillepärg ja lähker olid tal nii hoopis iselaadi isel anda. Et hüüdsime, kas tahad meile tuua paar lilleõit Barbiisakestki juua? Ta venitas, ei too, ei too, ei too. Kuid lippaski läbi pilliroo ja tõime võta pajuvõsa varju. Kaelkoti jooma nõu ja Maasik, Marju. Küll olin lopsakas, ta nokiv jutt kui kentsakas ta kemplemine. Ta käest ei andnud oma vanikut, kuid ütles iga lille nime. Jeemias ristikutes tõi emmet. Me jõime lähkrist Kungla kaevuvett ja nagu narrib, Naklesime. Näol, naeruvalgus näpus, angervaks noor suvehaljas, tulid tantsijaks. Me kisa, killa kaja, lõpp suure suuga lõkerdaja lõi lärmi lepikus. Nii järjest valjemaks läks meie kill pall. Siis käexus kõrge värat. Mäel karjus vana mees, kui kogutaja kõu poiss, kurrat, pärat, kari rukis. Kas noorte narrida on Kungla jooginõu? Kas korjate mu koplis koera palka? Michirskasime kõigest hingeväest ja hõiskasime malka malka malk ka? Meil olid naeruhambad omast käest. Kes teadis aimata, et soojas soigu vallas, kord kivil röövis, tongutades taku. Me söömentinaviirgudega tuhakakku. Velmeid Ein arvetanud põua song. Veel helises Me haljas elu kallas. Veel kiirgas tuuletõusme kihelkond. Pagesime paati, üle aasa, kõik tulid meiega, kõik tulid kaasa. Pik ilma, leidsin päris ihu, väelen meile, ilmutas keskhiiukaski. Me karja, hoidsime kord Kalevaski. Ja Ilumäel, mis luges meile kaeblik, metsamüha. Või mõni toriseja habemik. Päev oli pilvitu. Pill, karpik, laulud, lapsikud. Mis oli meile püha? Ei midagi. Ma olin õnnelik. Jäägu teistele alandlik jaatus tahta võimatut, on meie saatus, sina, mu teejuht, kellega koos matkan Ruskelt auravassos, milliseid lahinguid siin ei lööda, ikka manitseb mind, mine mööda kõik mu ihad ning armud on põrm, kui mu rinda riivab su sõrm. Iial ei võida sind ükski sõdur, kuigi su isu on vermeis ja põdur ning su vabadus jumalast need usklik sind nähes kõik uksed suleb aga su juurde, kui koju tuleb igatsev ketser ja uhke askeet. On päris kindel, jällegi, alla jääb sulle tuge liiga vähe. Kui sa kõik tõkked teilt tõid alla ja mööda enesest ei lähe. Kui suur on korraga Suisu hing ära ohus, kardab hukku vaid senisest sten lahti kisu ja keera vanad uksed lukku. Sind ümbritsevad jäised tuuled. Ööst kerkib tühimägiahel saimat sügavust ja kuuled metsloomi kaljuseinte vahel. Kui sa nüüd minna julgeks, sillaks suis kõik kuristikud taanduks. Hall kivi, raskeid vilju, pillaks ja kiskjad alandlikult taanduks. Kui pilved kähinal käisid üle madala taevalaetuli taseme, tundis sügis kaelas vihma vettinud krae. Sügisel leiutas pööraseid Pille ja olime sajandil vist kõige rahutum. Kõige raskem. Kõige sügavam kompanist. Kui ta kõrgel katusel ennil ö helinat esile tõi või vastu vihmaveetoru maas köiejupiga lõi siis ta meeletu mühina mõjul kottpimedas üsna pea. Kulus korraga kogu elu, gaasia, karjusid, kiviseinad. Torm läheneb koerana haukudes. Remmelgas painduvad maani tuul, roostetanud võtmeaukudes vilistab kaerajaani, suits lendab ja kelluke käriseb. Kuu koldes käib mögitav tõmblus. Teel madruste Martal käriseb simmani seeliku õmblus. Ta punased juustesse abrikud Hay tilguvad sula Traani pleki ninadest puhuvad vabrikutest vanade spaani mäel mürinal vanguvad kirikutoed. Vihm keerutab okkalist, nuuti, maa möirgab ja turul pulganist, poed lendavad uperkuuti. Tuul norskab, kui pasun, tuul paugub kui trumm. Lesk, päike on üleni mustas ja tormile Grapiga pimmadypumm. Takti lööb tobu Kustas. Siis mu kuulmine on ergem. Räägi tasa minuga. Tasa taibata on kergem. Inimrõõmu hingehärmi tunnen, taban läbi tuule. Ainult surnud sõnalärmi. Kuuldeski. Kõrv ei kuule. Mu juurde voogas sinu suurest särast helk laias joas. Ja lamp ei kustunud vaid sinu pärast. Vaikses toas. Kuid sinu langust nähes kuumalt läbis mu südant pelg. Kas püsib sirgena su kõrval häbis? Oh, andesta. Ma vaatlen häbi, punaszur, rebit, rüüd. Kui armastada sind siis kunas kunas, kui mitte nüüd. Ma ootan kuni väikset õlut sirgunud on suureks puuks. Mobilcon märg. Must salajõud on virgunud. Mu hing jääb truuks. Allakäik. Tõetippude planeet on parabaria. Tõetornide planeet On parapaaria. Kuid käsikaudu tõetornitrepist astub allatuulelaps. Tões sammaste planeet on parapaaria. Tõepeeglite planeet on parabaaria. Kuid uduvoogu, tõe marmortrepist astub alla. Allatuulelaps. Küps, kollased on pirnid parabaarias. Kuldsinised on ploomid parabaarias. Kuid raagus randa, tõeturu trepist astub alla alla alla päris allatuulelaps. All surnud luite linnas Arrabaarias all tühjas tuha kõrbes parapaarias. On õudne. Õhukivi parabaarias. Kus tahmakihti? Kui unes Kirjutas need sõnad. Tuulelaps. Oh, ütle mul miks hõljub kivi keskhämarust. Oh ütle mulle, miks õhukivisüsimust? Oh, ütle mulle, kas iial enam ei lenda linnud lauspilve all. Ütle mulle, kas elulaotus on täitsa tumm. Miks hõljukkivi keskhämarust? Ma ütlen sulle, miks õhukivi on süsimust? Ma ütlen sulle, miks iial enam ei tärka rohida lähedal ma ütlen sulle, miks iial enam ei lenda linnud lauspilve all. Ma ütlen sulle, miks elulaotus? Täitsa tumm. Su salamure. On must Guinegi. Ja surmakivist Vilsanatum. Talv. Mu halvim aeg on range südatalv. Kui vaikus valget nõiakatet punub. Ja tühjavõitu nagu viljasalv on ka mu kujutlus kus juba unub kesksuveküllus Laine, laulev uha. Ja kõik mu ümber kordab ükstapuha. Suurmeister loodus magab. Heldest käest ei toida enam keegi linnuparve. Pard Härma nõelus astub üles mäest hall külma kubjas üürga tuulesarve ja pillub kahjurõõmsalt pilvevakast jäägil. Kildusid ja klirisevat pakast. Kõik lootus kaob ja tuli kustub leel. Just vastu talve vihasemat järku. Haugub seljas, käin ma tühjal teel, ei kuskil kuskil elust ainust märku. Külm paugub vaid ja sammugenihku. Seal variseb üks lumede pihku. Ning laadis, kuidas liitub kant ja kant võib igavesi Peikli lööke tunda. See väikehelbeke on kindel pant. Et meister valvab kuiska, talv ei unda. Ma tean. Ma tean mu ootav hinge inertsi vaid näeb kõrt suurt ja lunastavad märtsi. Lehekuu lumi. Udustelt Tuibudelt hommikusinas. Valguse värtnad veereldes kerivad und. Aiad on üleni voogavasse Winas. Lehile libiseb keereldes lund. Koidiku jälgis arglikult, Säreleb lõpmatu, kutsuv, lõpmatu kaugeb peegeldus pungal. Avanenud õites Bulakalt väreleb lumele vastu otsekui rauge Tungal. Kiirtega heideldes armunute aheldub hõbedast okstele helbed, jahe kallistabki, hirm. Õitel, ent sügaval südames vaheldub õhetav iha ja taevaselt mahehirm. Suudlusest looritud leebesse pilku sulavad kutsed kahest maailmast, mis kuskile ei kohtu. Päike on palav ja piklike tilku variseb 100-st säravast silmast. Rohtu. Tuulde räägitud. Ei mõika, mehe mõjurikus. Ei väärikus, ei vägiteod? Ei Koljatite kolli peod, ei tormakus, ei torni pikkus. Kui pole üht. Mis aitab sõnasse vimise talendi, tore tulevärk, su välesuu ja sulevärk. Kui sõnatult su saatus ise. Kas piisab elu mõnudest poeedil? Kas muganeda võib ta muremeel nii kaua, kui on kuskil me planeedil au, võtajaid ja võimuhullust veel? Kui pole üht? Eesõigusi see üks ei anna. Ei kärkimasinud kehita, ei sulle krati kraami kanna Ei häärberitki ehita, ei seda sulle patuks, pane, kas oled kreeka mees või juuda lane või asusalu vanem sul maarahva ranna raadikul. Su nooruses ei tõota sulle ta tuulelosse tuisu Pauks. Ei elutöödel eritasu. Ei enda pettust. Hinge asu su vaese vanaduse jaoks. See ainus eriti ei helgi. Ta oma nimega ei kelgi. Ei haava iial abitust, ei vesta enda venna hoolest. Ei sobitasinud sõbra poolest ei eelda hingesugulust. Ei varitses vaimuandeid, ei vaja lepinguid, ei vandeid. Kuid vajab üht. Mis imet, ihaldad sa teda. Kas hõlpu saab ta hoole all, kas hellitab sind? Ei seda. Ta siht on sinust kaugemal. Su koorem kasvab kogu aja. Kui aga uudne usaldaja kord ohkama jääb oma pead ja nuriseb, mis on tal vaja? Ta vastab alati. Sa tead. Küllap sinagi ju teadet vääramata jääkski vale. Et ilu muutuks imalaks. Et headus ainult edvistaks teed sillutades teeskleiale. Sa tead, kui kalk on inimkalju. Kui ränk on mõte, madal rõhk. Sa tead, mis õnn on puhas õhk. Ja olla olla mitte näida. Mis sõnn? Kuid ebajumalaid on palju. Ja oksal kaebab künnilind tobi Stobiid, ta läks, läks, ta ongi maetud, läks kiriküüt. Oh kõnniks mind. Kas juba kuldseid kujukesi Su nõder, käsi, treibia treib? Kas luku all on läte vesi? Kas luhtama lööb nurja leib? Kas juba libateedel talled? Kas kiidu ohvritki, kallad, kas venib lähkrist? Lääge viin? Ei veel? Ei veel, su näkku vaatab üks ning ainus ta sind ei säästa. Ta on siin. Ta tuleb akendest ja ustest, ta tuleb meresügavustest ja vasemalt ja paremalt. Ta tuhiseb Sutule leegist. Ta tuleb türmis, sunni seegist sutt tallerteelt jääb tänumalt, ta hüüab häbiahelatest. Ta karjub kalmukivi alt. Ei, sa ei tohi ennast alandada. Miks küürutab, miks longulased pea, miks vaatad valuga mu rasket rada kui eksija, kes koduteed ei tea. Sa kuulata. Sa kardad, mida? Keda? ET kahtlustaja kambri uksel taoks. Mis on sul salata, mis peita häbeneda. Kas mürriviirukit nii pole sinu jaoks? Sa tead ka ilusamal inimsuse imel on inimlikud piirid sest ei ole pühadusi, mille nimel võiks mõnitada inimest. Kas loopisid kui raibet lubjahauda sa ladva saaki, tema kodupuust? Kas hooplesid saama häbi auga? Kas roomasid? Kas läksid surmasuust, sa ülbe ülekohtupidulauda kas subkuris süda, su türann kas kummardatakse kuud või pildi palet, kas oled hirmu imetleja, kas selle õppija, kas lipitseja? Kas variser? Kas õnneori? Tühi siis nii pisarad kui pori sa inimese näolt. Jää iseendaks, vihka valet ja meenuta. Ma pole mängukant. Lahendus. Rängast ahastusest roidunud seisin kaljul sügistormis, süda, mure mõtest must mis on muutumatult hoidunud. Suudad vähe, suudad palju tolmuks saab, mis käsivormis. Igavik sul pole ust. Samas vastas mulle kalju. Kui sind söövad päikseleegid nii et lumivalgeks pleegid ja su sisemus on jahe. Kui sind ründab lainte rivi, peksa maru, raiub rahe ja vaikseks jätkui kivi, siis on igavik su sees. Jänes muretult mu ees võttis hüppeks hoogu rohus. Varem, kui ta maast end viskus kotkas tükkideks ta kiskus. Hüüdsin, kas siis ülekohus? Õiglusest ei erine? Kotkas, nokk veel verine, lausus. Kõrgena võib mägi paista ainuüksi maast. Aga väikene kui laast on ta sellele, kes nägi enda jalus taevalaotust. Vaim, kes madalas vaid lendas, vajab hea ja kurjajaotust. Tugev, kannab iseendas vabastavaid vahemaid. Kuid veel kartlikumaksaid, nüüd mu mõtted tormi lõõsas kõikus raagus roosipõõsas. Meenus raskeist pungist ka, et minagi kord suuri sõõmu valgusest jõin õitsemisrõõmu. Nüüd end vilets taga, et kustunud, teades, et mis lahus iial taas ei ühine. Põõsas ütles. Tühine on, mis surmana sul näis. Eluallikad on täis. Kui sa nagu mina rahus närbunud lehed maha poetad juured pimedusse, toetad siis kas õnnistad või nead jälle haljendama pead. Kui viivuks vaibub raske valu, vihm, ööbime pilverõngas, varjab taeva laupa ja kurva kuristiku lillele. Päev naeratab altkulmu äkki kiirte kaupa. Siis loodusel on inimese nägu. Eks vaata ise. Õhu, valguse ja vikervärvid kingib sulle ainult Soomas ilma öine süsimust. Ning õnnekõrgusega mõõdab ainult su süda elu sügavust. Tähetund. Mis küsib elulahkmel heitlik maru? Kuid sina enesele annad endast aru? Ja olgu öö kuitahes pikalt pime. Sa otsa eest ei pühi oma nimed. Puu Lehtki vaatab valgust, vajub vette koos teistega. Ja siiski omaette. Sul puudub siravus, siht, eks mine ja taipa, mis on aina tarbimine. Kas tead, mis helgemaks teeb? Tasapisi? Miks julm, ei olda iial? Miks lillekiivrid roostega ei kattu? Miks elu tähetund on kordumatu? Miks tulukene tuisuööde kestel ei kustunud ei kustu inimestel? Eks küsi endast paremat eht. Eks küsi surnutelt. Ja elavatelt. Kuid ära iial küsi kadu vikult sa enam neid, kes läksid juhuslikult kottpimedasse läbileete luha, ohusu Nendele on ükstapuha, kas laevamees kord sõudis laternate nad kaotsi meelega. Või kogemata. Ära usu, et mõte see kerge fantoom hoopis jäljetult lõpetab, kordama retke. Kuskil teisal kui hiiglasuur laine või loom ta vaid varitseb tagasituleku hetke. Nõnda pagebsid kirg. Nõnda haihtub, siit saab jättes mullale plekkima Mannetularvi. Meie igatsev aimus on ainult eta, millest läbi käib ruttavaid ränduriparvi. Seal, kus maha jääb keerlev planeetide lend, algab Aiede vald keset aegade, hangi aga küsiva inimlapse legend, toob need voogajad jällegi maa peale vangi. Kui ent kustub meil niiet kauguste paostnele tarvitseks kunagi tagasi tulla siis nad Loitvate kätega vormides kaost loovad uuesti meid. Uue mõtte ja mulla. Kuulda oli heliülesvõtte Rägavere mõisahoones 16. novembril toimunud luuleõhtult, kus Betti Alveri värsse lugesid näitlejad Milvi Koidu, Kersti Kreismann ja Aarne Üksküla. Inglise helilooja Henry PÖFF-i muusikat esitasid Tiiule Evald ja barokkansambel konsortsium. Õhtu koostaja ja režissöör oli Einar Kraut. Toimetas Vilma Jüri salu.