Tere õhtust. Sel nädalal võtke meie luulesõbrad petjalverile kelle sünnist 23. novembril möödub 85 aastat. Betti Alveri looming on alati püsinud meie näitlejate luule esitajate repertuaaris. Ka tema suurvormidest poeemidest on esitatud katkendeid. Eriti soositud on selles mõttes olnud mõrane peegel, pirnipuu ja muidugi lugu valgest varesest. See 1931. aastal ilmunud ja Puškini Jevgeni oneeginist mõjutatud värvikate karakteritega teos. Betti Alver on seda poeemi ise hiljem redigeerinud ühe liini ühe tegelase sootuks välja jätnud. Täna õhtul kuulamegi õige pisut kärbitud kujul just seda Betti Alveri enda viimse tahtena trükitud variant. On lausa hämmastav, kui aegumatuid asju leiame sellest teosest nüüd 60 aastat hiljem. Poeemi tänane esitaja on Anni Kreem. Ju võidunud kardinate taga lõi lõheroosaks taeva ees. Kuid vaikses timu tuttav magab suu lahti, pitsi tanupääs ja kuklas papiljoti lasu mis oleks varjamisest kasu. Muist lehti kistud moeromaanist, mõist, päevikust, mõist, sõiduplaanist. Auvalguse ja uneraamis hall, segane veel palge veer. Onstabatav siin Tartu daamis, Diana friine vaja Deer piir, madonna tuli naine. Ah, tavaline põhjamaine, segame nägu, tülpinud mehe tömpnina põsil tedretähed. Kõik kõneleb siin laisast rahust hulk patju, sohval seisev kell, tolm pudenenud puudri, jahu, ö kuue kulunud flanell. Kolm paari vildist toa kingi, kaks vatti vaipa, pehmed pingid tuhktoosist, Bernard soole kallat, Fraid lükat, lauajala alla. Tont võtku kõiki sinisukki, vast kirub mõni šovinist taas aetud võõras kutsar pukki, meil nagu oma lainet ei oleks taara kaitse Jambid need ammugi ju ääratambit kus meie omapära hümnid, rahvusliku vaimu kümnis. Kuid nagu kiuste näib see tuba kui rahvusvaheline pood Berliinist, vaibad Türgist, tubak. Kell Timesi kaldalt siia tood. Kalossid Rootsist, kingad Prahast, krae mantlil, Poolas pargitud nahast on rikas meilgi muld ja veestik. Ah kunas saabud meid in eesti? Keskpaeluvama tule filmi, käibeki time, kellahääl. Pitstanu virgub, hõõrub silmi, siis hõikab. Hüva, kes on seal? Kas elab siin Barbara lohe? Jah, mida? Kuuldub kiri. Kohe. Jalg leiab kingariivid valla. Siis jälle voodivaibal. Hall ümbrik, pilet, maskiballileht plokist, Vinta venta, read. Barbara, ma ei ütle. Kallim Ma ütlen saatan, sest ma tean, et see on sama. Prüpan viina. Mispärast ma ei sündinud hiinas. Teid ootan ikka. Juhan vahak. Muuseas, ma lasen enda maha. Barbara haigutab kuivasti siis aga loeb veel kurde paar, sa peidad kirja papist kasti? Tõepoolest, ükski antikvaari hoia nõnda hoolsalt klaase, krabüüri, teid, vanu vaasi kui naine iga kirjariba, kus mõni meelituse tiba. Ma nägin kordust kollektsiooni, mis numbri all, kui kohtuakt paeligal pakilise tooni. Just sedamööda, kuidas fakt must siidipael see rääkis surmast. Pruum pettumusest verev urmast, õrn sinkjas, Plato sfäär reetis süsteemi vastu pieteedi. Tund möödub, teine, kolmas neljas all kevadsulahele päev. Barbara istub, öökuub seljas, pea norus, põlvil kõhnad käed, kulmeki kortsus ilme, mõru, suu ümber tige nutuvõru. Ta rebib randmel hõbekette ja sosistab siis enda ette. Ta kuulus inimlastelleeri, kes naeruväärselt saamatud. Kel omasem, kui elukeeris on unenäod ja raamatud. Nii armastas ju lapsest saadik ta luulekujude paraadi, kust ta siis avardas ja voolis maailma, mis näis hädapoolik. Ei leidnud kindlat pinda, huvid. Ei suunda vaimumagnetnõel. Kuid suve järel möödus suvi, jäiget tühi elu, sõel. Puhkpuhult sarja kuhjust eri, kuid aegne peagi tuulde keris. Kõik eluanded, hüvad pahad, kui sõklad varisesid maha. Hea tundus ikka liialt piirat. Ent kurjal puudus veetlev jõud. Nii läksid jäljed, siiravira näis võrdne. Seisak, langus, tõus. Eks ta üht pettumustki põdes. Hell süda, kartis elutõde ja vihkas Äripäeva hingust. Nii läks ta kujutluste lingu. Kes teab küll, millest unistada võis, nõnda kahvatu Shandark. Ent paeluvam kui metsarada neistele siiski linnapark. Vaip, armsam, niiskest, aasa, rohust. Jah, kartes köha, gripi nohu. Nüüd sõttagi, kui mõtte mängis disratastega sängis. Siis jälle kõlin, kärmed, sammud ning tuppa nagu tormi keerddaam karusmantlis. Ah, kui ammu, kui ammu mõtle, Ahmažeer küll, olen rõõmus, usu barba. Kas mäletad, kuis külm kord varbad meil võttis kassitoomel lillaks ja seiklesime inglisillal. Ning vastu lõhnastatud rinda, käed suruvad barbarbe. Oh sina, kallis. Tere, Linda. Küll oled kahvatuks jäänud, kus elad? Hästi, ikka sama, mu jumal, sina alles lamad, sa pole riide sky, laisk peni. Ma kohe vaata pilte, seni. Kas kirjutad veel värsse vahel? Kas sina Linda värsse loed? Ei kahjuks rühma kuidas tahes, aeg muutub napiks. Tütar, poeg, sa oled mehel. Mida sa arvad? Ma käin nüüd linnas hirmus harva, mees magab, laiskled püüab kalu ja minu hooleks kogu talu. Piimvalge Maasik, värske Linda näis nagu pudupoe, modell, korrallid, rätid, paelad, kindad, diskreetne lõhn, Revdisabell, kunstlilled, sukad, Pemberg niidist, kleit raskest täpilisest siidist. Kõik reetis pigem moesalong. Kuid taret, laut, põrsakonge. Maailmadaami kraatilisega, ta vestleb, liigub juukseid, seab sõbrannat, suudleb ohtralt, jagab häid näpunäiteid. Barba, tead, nüüd muisun jälle õrnad lõhnad. Soolad kohutavalt, kõhnad must sulle põrmugi ei lähe. Rõõsk. Koor vist kaotab tedretähed. Barbara noogutab aeg-ajalt, ent mõtleb. Tundsin põrgu viiks. Meil barba tühi, terve maja sõidab maale. Mers, siis saab näha. Päris tõesti sõida. Või on ehk mis sind linna köidab, vastu oled muutunud? Ei ole. Sa oled, kuule, Tarba, koli. Laup kipras, Linda vaikib. Vähe, juhajub, lõbus meelelaad. Siis peatub vaadipääse tähel, mis, kunas täna maskeraad, kui tore, lähme, pole tuju. Säärolid, kipsi kuju. Me lähme. Aga jäta agad. Nii, kogu elu maha magad ning juba silmad sätendavad põsk hõõgub, apsat. Kepsu lööb. Vaat see on tõesti tore kava, kus veeta õhtupoolik. Öö. Sööme lõunat, joome rummi. Siis maskid, viiulid ja trummid. Neetud põrsad, pajad, põllud. Meid kõiki kahtlustõbi vaevab. Kes hoiab tüüri meie laevas kus algas reis ja kuhu viib? Kel parem osa meie ajal kas raha orjal, irvitajal, moelapsel, unistajal, hardal või selges hüppab üle parda? Õnn sellele, kes taipab noorelt, et sõites mööda merd ja maid, kas hõbe kondlis pähklikoores kõik jääme dokki samal kail. Torm lõhub liiga kõrged mastid viib põhja kalliks peet, ballasti. Õnn sellele, kes vrakist sõude Sonsanud põhja heita nõuded. Kuid meil ei piisa eales normist, mis käes, tüütab üsna pea, kes vaikselt ankrus ihkab tormi, kes tormi keerus, tuuline, jaab. Kõik püsiv, muutub viimaks põrguks. Messipleme kui kalad võrgus. Kus on see ihad, otsid rada, mis suudaks kestvalt rahuldada? Orkester mürtsub, põrand põrub, tolm tuleb freeskid, loorber, puud, lõhn veidi magus, veidi mõru lärm, kärbet, pilgud, naerusuud. Rõhk, mis meid muidu häirib, saalis kaob ära sootuks karnevali. Klaasnahad, pärlid, suled, atlas. Kõik pulbitseb kui nõiakatlas. Meid pimestavad aastasajad, Egiptus, Kreeka progoku, bojaaride paatrid, kepi najal, muslannad, kahvatu kirood, Suleikad, rasvad, arlekiin, sandaalid, tuhvlid mokas, siinid, nool, vibuküljel, tiivad õlul. Siin Linda tantsi mängleb, võlub, ta naerulagin, süütab, haarab, ta sätendab kui tähtri rüüs. Kuid armetu näis mu Barbara silindriga ja tädirüüs. Sarvprillid ninal. Laupäeval salgud kord jääb ta tantsijale jalgu, siis komistab, siis pillab kepi ning jookseb viimaks alla trepist. Üks kogu mustas mungakuues Talüha kannul. Teine munk, hüüab, kõhkleb. Hüüab uuest Sis, haar, vahta, kinnas käe. Barbara. Jah. Andestage teid nähes, kõik mu julgus pageb, ma tean ju, olen kulunud raha, kuid kuulge mind. Ma kuulan, vahak. Nad saavad nurgalaua baaris. Ka nemad joovad, miks ei joo. Leib, õlu, juustupulber, klaaris, paar klaasi lahjukest, bordood. Kaks tumepunast kõrtsi roosi, need pill barbatuva doosi. Ein nägusust n näppu võlu, kui ta nii laisalt rüüpab. Õlut. Ent vaimustunult vestab vahak pilk meeste riidest Tultsinejal. Ma istuks pigem sõrmed lahas, kui neid seiku riimi sean. Kuid olgu sellest monoloogi kõik tulekire maha roogin, sest meie tänapäeval sugu pateetikast ei pea just lugu. Barbaras nägi vahaks seda, mis kannab nime õnn. Fantast see tume tuju, teda vedas, kui haiged kangekaelselt last ta sõna sädelus küll lõkke ei tundnud, kujutelmad tõket, kuu taevas, tähed linnurada. Kõik oli käega ulatada. Kõik olematud võimed, tarmu, inspee, karjääri nimel raha, ta pani barbajate maha. Kas jah või ei. Barbara, vali. Viis senti vahak. Milleks see? Ma küsin rahalt. Jätke nali. Kas arvate, nalja teen? Ma ju ei tea, mis hea, mis paha? Kui kiri tulen teile, vahak kui lõvid, olgem siis nii kenad ja ärgem kõnelgimisest enam. Barbara vahib lambi tulle, pilk morn, silinder viltu peas. Ta viskab raha taldrikule. Noh, mis seal näha? Lõvid. Hea, nii, tähendab, on parem. Tänan. Mis kummaline päev mul täna. Kas naerda? Kuid see oomen, oomen? Jah, selle terviseks. Nüüd joome. Selsamal viivul valgub paari uus kirev, lõbus inimjõuk, kuldpäine amork, kloun, hu, Saarid, kolmgi, lihtsalt. Meil on tore nõugas teateid tiimis, saanisõidu, kõik linnast välja, ruttu võiduks. Söötes sealgi süüa, saad nüüd kähku barba. Kähku paater. Saanu ootab tänaval. Regikuupaistel algab metsik sõit. Naer, kõlin, laulud läbisegi, lõõblaxab kutsar piitsa, köit. Pea jäävad maha, linna tuled. Tee ääres, põõsad nagu suled, põld, kauge küngas, kuusik tume kui katedraal. Niu kerkib lumest. Kes ütleb eestlane, jääb kaineks, töös leinas pidu, pilgary. Meelevald on põhjamaine. Kui aga mõnel minutil ta südamesse hakkab miski, siis ta ei püsi pudeliski. Siis mühab mõte sulab soomuslas ainult süttida, meil loomus. Tee keerab metsast restorani, mis magab rahulikku und. Ju kihutavad õue saanid Juta ootaksegi jalult lund. Seal ilmub kõrtsmik võidunud särgist, toob lambid, kutsub peret, kärgib üht keldri, teisi kööki, ajab ja kihama lööb kogu maja. Kui nõiaväel valmib eine, kuum kohv ja särisev omlett. Siin leidus kangeid sõstraveine õrnroosat, sink, kiik, kollast mett, veel kobrutavat õlut, vaadist, kõik maa ja linna segalaadis ning öise pidustuse krooniks lööb äkki üürgama Härmoonik. Taas jätkub ülemeelik Brassing, tants ohjamatult, pillerkaarlamp põrub, teris võttassid. Jääb noorutama üks vaid paar. Barbara tukub laua taga. Sööb, mõtleb, muigab. Samas magab ta kõrval. Kirjus narri, kuues kloun istub musta kohvi juues. Jonni, kuule, mis sul viga, ta küsib barbalt, kas see pill teeb sind nii nukraks? Mul on igav. Teil peet, haki prill ja kaugel oleme Euroopast, sest meie elame veel koopas. Nii hullutsevad lõustatraanis nomaadid, metslased, šamaanid. Peep haki prillkunsti, poliitik käis igal pallil Raudil teel. Ta tundis tõusikuid eliiti. Kõik teadis kõikjal, peksis keelt. Ühtviisi kõikjal, tõrvas kiitis sai kõikjal hõlpsasti krediiti. Näol pilge mantlil siidivooder. Nii käis elegantne looder. Ta silmis omas kõrget hinda, mis mujal, moodne. Viimne Kree. Nii teaduskunstivoolud, kindad, kratid, kepikandmisviis. Peep põdes matkimise tõbe ning olles vahakuga sõderda, märkas, et see loid Barbara ka teda vaimustas ja haaras. Kuid haaki prill ei tundnud tormi, ei ahastanud, ei kaotanud und, vaid püsis endistviisi vormis. Sõi siis, kui oli söögitund ning vehkis käies-kepipidet. Mis muutus oli kaelas ide. Ja vast ka see, et pärast einet vahel sohval soris einet. Ju akna taga puhte vina ei väsi tantsiv noorus veel. Aastad toovad jalgu, tina, silm tuhmub varsti, temp on meel eimiskiks, aeg meid kõiki muudab. Seepärast tantsigu, kes suudab, kõik, võtku hetkelt vastu rõõmud, kõik peekri tühjaks ahnel sõõmul, kes ütleb, mida kaotab, võidab naiivne priiskaja. Askeet. Me teame, mis meid siinpool köidab. Kuid teispool millised on teed? Kas ootab elu surmarajal meid igavesti suled maja. Või kaovad selle eest seal seinad, kes elus nukrutsema ja leinas. Lübecki punetama krohvil paar valguslaiku päeva tõus. E kõrtsmik, nüüd veel tulist kohvi, siis arve, varsti kihab õu lai regi sõidab välja tallist, tants, hanges, kilkeid, lumepallid. Barbar köidab kaelaräti. Munk teile, preili kirja jättis. Barbara loeb ta näole, laskub tusk varjamatu pahameel. Ta paneb kortsunud kirja taskupilk hangetanud saani teel, mis loogildes kaob künka taha. Kes kirjutas Barbara vahak, ah vaha, kuidas jäi ta sinna? Ta sõitis juba varem linna ja miks? Et lasta ennast maha. Kas tõesti seisab kirjas nii, mu jumal. Linda nakkab paha, ta muutub valgeks nagu kriit. Mis teha, keegi kaotab lokid, üksgeišadest saab närvišoki. Kõik muretsevad, kõik on hooles. Ruttu-ruttu tema poole. Nad kihutavad, meeled pingul, viis kilomeetrit, neli, kolm. Tuul kõrvus vilistab ja vingub, keeb vastu silmi, lumi, tolm. Linn paistab agul puistud, laiad park, õllevabrik, surnuaiad ja lõpuks lõpuks toome rajal hall sulet lukkidega maja. Veel sekkunud raskemeelset hardust. Siis lõksatabki, lingi, raud, salk tormab tuppa, vahib, tardub, jääb äkki hääletuks kui haud. Pilt oli rabav. Sama vahak, kes pidi teispool head ja paha ju sõudma igaveses rahus. Nüüd ajas habet nägu vahus. Kõik olid ilmselt tumedad. Minge ehk vaidleb mõni altruism, ent hajunud on kihke pinge. Üks vandesõna kuuldus vist küll altruism on kena nähe, kuid ütleb tänapäeval vähe, kui ollakse nii, kalgid, vihad vaid lihtsalt sensatsiooniihast. Ent vahak irvitab kui saatan. Miks näid nii hapuhaki prill ma elan tõsi, aga vaata, eks esimene aprill meil ole täna andestage Su nali, vaha, Kirmus magi, kus siin puänt jääb siiski miski puhendiks, sõbrad, mul on. Jõgaubki jäikust tõuseb kära, taas süttib tuju nagu tael. Kas teate, sõbrad, sõidan ära, sa vahakuleid Võrukael Me sind ei usu. Hüva proosit, ma tõmban varsti suurelloosi. Kas olen purjus, kuid kes purjus, see on vaid ühekordne lurjus. Sa sõidad kuhu? Ära küsi, vast Peedu Vorbuse Madriid. Mul pole kuskil pikka püsikaan sinna, kuhu tee mind viib head kätt või korrale, kas minna ükskõik vaid minema siit linnast. Ühte ainult sõbrad, ütlen südilt. Mikume jändist. Olen tüdinud. Siit lähen kirja sandi viisi, paun tühi. Loobun kõigest, sest mis loonud Hellas roomassiisi, viin Weimarst rättfenores, käi põrgu, kõik, mis tähtiveerib. Kes nõnda Metsust propageerib kaant põuija, Spengleri ümberringi. Need, raamatud, ma teile kingin. Sa sonid? Ei, siis ütle, kas sa oled hull, võib-olla nii, kuid võtke, võtke kõik need köited täiturgu, muidu vean kõik siit ekstsentriline jabur nali. Kuid juba mõni vargsi valib, lööb lahti köiteid väikseid, suuri ja tiitellehelt kirja, uurib. Kes korjab välja mu passaani, kel kaenlas kla punt Swaik remark. Peep sirvib inglise romaani. Mulindad paelub kaardi, tark. Siin oli vana, oli uudust Lääs, Põhi üksnes eesti puudus. Sest vahak tüüpiline nähe. Me oma teoseid luges vähe. No tervist, vana veider ja head aega, sõbrad, hüva teed. Nii kella viie kuue ajal teid jälle ootab, et Cafe ees. Jah, vahak, teil on omapära. Sälk laskub trepist, naerab, kärab. Pauk äkki selja taga kaikus. Mis kus see oli? Vaikus, vaikus. Vean kihla, et see naljahammas meid jälle narrid üles taas Peep jookseb, tardub nagu sammas kesk tuba liikumatult maas, näol surmavari, lamab vahak. Suu veidi viltu, nagu tahaks ta naerda. Vahak käsi kangelt, ent sõbra käte vahelt langeb. Kes suudab tundeid määritella, lein murdis tõkked nagu pais. Barbara vaikis, vaatas kella. Pilk peatus laibal hetke, vaid suu nurgis, silmis tige tukse. Ta sulges enda järel ukse läks koju kaua juukseid kammis. Ning kirjutas kaks epigrammi. Põud varasügis. Kes ei tunneks neid päevi Tartus lõikuskuul, kui lootusetult nõiaunne on vaibunud kõik majad, puud, kui asfalt sulab. Kivi õhkub linn täis, on tolmu, tõrva, lõhnu ja suitsu. Lodi must kui nõgi veab kalu kurke piki jõge, mis nagu vanal flaami maalil one Malooris hõbehall. Paar purjekat, kaob Kvissentali või rannakõrtsi, kaldavallalleed ja orud, kõik on tühi. Barclay pold keegi turgu rühib. Paar last loeb toomel Entel dentel. Pätsenfi trepil nurups sente. Mäe kallakutest alla üles käis barba ilmes mõru meel. Ja istus mõni raamat süles kas filosoofide alleel või päri kusjuures vahel tõsi, lõid laigud punemata, põsil silm süttis, jälgis trükirida. Siis tuhmust taas. Ta otsis mida ja mida tõde kahjuks mitte. Ei barbavulnud metafüüsik, ta haigutades näris küüsi, pilk mõnel vanavärki majal või kiviga tuuselda ees. Silmaga nägi samal ajal mäetippe peegelduvat vees tuiskliivakõrbemeres valges kuu kiiridelgil pruune palgeid eksootilisi õisi Marju ürgmetsaroheluse varjus. Ta tajus mootorite hingust, suurlinna rütmi, sadamaid, keskulgumere sinivinguda, nägi hõbe helkivaid lendkalu, igas ilmakaares uus elulaotus, uued saared. Päev kuskil kuldab mina rätte. Laev lastakse just praegu vett. Kuid hingelemis ihkas kaugust, jäi ainult unelma ukse Braux ja kaardiatlas võtmeaugu. Üks kuldvõti oli kõige jaoks Firenze Naapoli Granada. Kõik oleks äkki kättesaadav. Pressid palmipuud ja kuski. Ehk elurõõmu saladuski. Hea, kui on ristiisa, rikas ja kui ta kärvab õigel ajal just nagu Aadam nõgi Kikas, kes jättis järel metsamaad saeveski paides linaäri. Peep kogu selle krempli päris müüs Veski kapid, varnad kassi ja 10 päeva järjest Brassis. Siis ütles, Devil tõusis lauast, kõik tulev on XYZ, käis vannis, lõikas küüsi, kaua end vaatles, raiskas Kölni vett, luupidemega keppi, haaras ning otsis üles. Me Barbara käes valged kindad. Jumal, kaitse meid armunuist ja halvast maitsest. Kuid milleks kommentaarid pikad? Taas kordus, kulunud idüll. Üks oli vaene, teine rikas, üks oli palav, teine külm. Üks ihaldas, kuid taevamannat, nii napi sõnaga sõbrannat. Teest meelitasid siidisärgid, maailm ja kirjud rahamärgid. Barbara põlgas, haki prilli, ta ilmet Mäkitavat häält, nööpaugus, Walkeid, rukkililli kuldsõrmust kida kura käel. Kuid kes on tänapäeval üllas? Ta mõtles. Mida sica. Küllap siis kirjutas paar sõna ohvrist ja pakkis otsekohe kohvrid. Ta ilmsesti veel rahu vajas ja üksindust. Oh seda last. Kas leidus rahul Linda majas, kus iga korstna küljes mast toas klaver, grammofon, detektor, pansioonis, lavakunsti lektor, kes deklameerib õuel järvel ja pianist, kel pole närve. Progress, kultuur. Kuid söögus, Susi. Mul armsam kui standardserviis on lihtne kadakane, lusik maa lapsevaba eluviis. Ent lääs, reklaamitsevia kärav, sööb meie rahva omapära. Soovee res pajupõõsa varjus ei puhu enam vilet, karjus tõtt-öelda barbatsee riivanud, kas vilet puhuti või ei. Ta oli pahur. Kõva diivan, üks padi selles merihein all õues kalkunid, kisa, intiimsed, eined kõigele lisaks, kus himu roaks on hingeilu. Eksparba. Palun soolakilu kui sõjalaagrit diabeeti, siin talus kohvid komiteed. Üks kursus tantsis, teine keetis ning Linda andekas strateeg, siid kimonosse, pronks värvikingis käis tuulehoone majas ringi. Ta mees flegmaatik vaikis, vahtis seasilmi vaevu hoides lahti. Siin söödi külluslikult, lõunati oldi rahulgi, Miksei põld lokas aias ploomid, õunad, toanurgas, kääristume, vein. Laut oli moodne kari lihav. Mis sest, et perenaine pihast läks rasva nööris, ent korsetti et peremees mõnd popsi pekkis ning läbi mugavuse mõnumood libises, kui tuul. Ei. Siin oli tarvitusel sõnu ja mõisteid nagu sexapiil. Uus asjalikus, fondid, börsid, bluff, Pan-Euroopa tampinghiersitviid, vitamiinid, lihtne, kirjak siinkandis nime. Missis Mirjam. Toa seintel ülimoodsad maalid ja õli, trükkis Loreleid lektoriks ajaleht surnaalid. Klaaskapis, köited rivis. Neilt kord aastas pühkis tolmu Linda. Siin pere kuuma sauna, hindas seasinki taignas viina, haljast und, isu, hingerahu, nalja. Kolm pikka päeva vahtis ringi majameelne Tartu daam sõi kirsse, istus kiigepingil lehk majas, rõdul karjamaal käis jalutamas põllu ääril paar värssi paberile, määris jõi veini, vestles, lamas võrgus ning soovis kogu talu. Põrgu. Tal oli igav sõita linna. Mis ootas sealgi, tühi, kõik peas kahtlus, teotahe rinnasta päevi, vastumeelselt jõigu mõrkjat rohtu, kuhu, kuhu tuul sügisene järvelt puhus pilv tõttas pilve kannul. Rehes lõid nukrat laulu sulas, mehed. Sa oled haige, jah, Barbara. Miks arvad? Näid nii paha. See kõik tuleb veinist. Myy agaras Sulon ehk ussid, pipra teed, kas keeta jättalinda? Kallis, söö rohkem vähem, mõtle halliks. Nii lähed varsti seda Palaiemm. Ah, ta on hull, just nagu varem. Paar päeva loiult tuhmilt kadus. Karbaristus aknal all järv, põllud udus, pori, sadu post toodi, ümbrik sinkjashallmark, võõras tembeldatud Nizzas, tint, roheline, poogen, kitsas. Etskae turistina-Euroopas üks vaimurüütel. Vastust ootas. Me kirjades on iga rida mustvalge paberist estraad kus ilmneb melodraama, mida loob eluaegne loomulaad. Kui meil on tüki autorina liignudivaim ja nööbinina, siis võtke vappi, väike vale. Ka Krimm toob tõde nähtavale. Maailmas küllalt rekvisiite, kus pole tuumaseal, on kest kus pole vaimu, seal on tiitel, kus pole kirge, seal on žest. Kus aga ürpi aita ühti, seal jõhvi ja traat peab andma rühti. Peep haki prill, ei tahtnud, petavaid, avanes Barbara ees, kui kallis köide, teeskluseta spiraali ohtu oodingi. Üks vigur vihje, hajameeli tsitaadid saksa, inglise keeli. Kolm hüüumärki koosti reega. Kõik lendas kui lepase reega. Ta hingevalu oli sügav, suur igatsus, ta südant sõi. Barbara luges nina sügas, siis laualt kirjaploki tõi ning algas. Armas sõber, täna sain teie kirja kaugelt. Tänan. Ma olen valmis. Tulge. Vale ta viskas kirja põrandale. Võlts. Barbara moe surnalid Viinis kui suurepärased kompleed, näe, seesin mustast Velvetiiniste kirjust siidist, aga see hall joonik enam, kuidas arvad? Mis on sul näidium, mullakarva? Migreen Sovoen selse soonil näib üldse valitsevat joonik. Ei ruuduline. Kuulsin mullu, et olid kaua surmasuus, et jäta Linda hulluks äss, kuningas ja poti kuus. No vaata, vaata küll. Vassing kolm seitset ootamatu Brassing ja mida plaanitsete praegu? Et sõidan kella ühe aegu veel täna linna. Kuule, kallis. Pean sõitma. Saan ehk tõlketööd. Meil täna lõunaks vahupallid, sa neid nii meeleldi ju sööd ja pirukas, tead, seentest riisist jääd barba. Sõidan. Ähkapriisid, Need, igavesed hingevalud. Mind ära püüa hoida. Taas vaikus. Kaamed, varjud, hanged, kõik tasa, talveunne jäi lund, sagareina üha langes. Barbara seinast seina käis ning äkki suletinti kastis. Ma olen valmis. Tulge. Vastik. Mis parata? Talv jälle talv. Barbaras silmad laisalt, siis võttis doosi, milles salv Ruusnaturell, käeseljal sooned kui peened sinkjas pintslijooned. Kuid sõrmedel nüüd raskes rivis kuldplaat, tina ja kalliskivid. Ta soris postiaknal vahtis teed, rüüpas, istus peegli eesnahkmütsis mantlihõlmad lahti, seal tuli tuppa tema mees, kes lõhnas seebipulbrist. Mooning Ta lausus kergel kuival toonil. Maneerid, sigar, rõivasordid, kõik näpatud neis mõnelt Lordilt. Kas tead, kui hirmsasti mind rõhub, see Küba õhtune kotlet? Vast läheb üle värskes õhus. Kuid ära unusta bankett, pool 10 klubis mis on lahti juubeligasugu prahti seal täna kokku voolab ristist nüüd servus. Rootsi finantsistid on huvitatud meie nahast. Ideede jünger, orjas raha. Nüüd parkis nahku suuresteet. Päev möödus ikka samamoodi, Barbara hambus, sigaret pea sassis, luges, mõtles voodis keskpäevani. Madam Anett, siis tuli kleite selga, passis nööpnõelu torkis, mõõtis Vassis nutt, kuni talle peale kippus. Kleit nagu aia roikal rippus. Ja edasi siis käigud, linnas, poed, ostud, mustrid, arved, hinnad ning väsinult, pea veidi norusta seisis viimaks Kadriorus. Kuhu, kuhu barbar otse tema Eeessaan peatub. Üpris kena juhus, me saame kella viie teeks veel siin seltskond lõbus, praaliv pea astub suitsusse lokaali kus tantsivad ja kohvi joovad. Moodsad Kirked. Casanoovad. Koju närib tablette laupäeval, külm kompress. Peep tuleb, haigutab. Mu äri läks hästi, rootslased Hoyes Me tellisime väisuppi Jesse punkti, lähme. Kuhu? Kluppi bankett? Ah, õigus, oota veidi, ma tõmban selga teise kleidi. Nad saabuvad. Peolauad, rikkad näod, tähtsad mõttelagedad ja kõned, pikad nagu ikka ja nagu ikka, magedad. Ja nagu ikka, tühjad žestid, viin, Isamaa alusmanifestid. Ja nagu ikka, daamid siidis, auväärsed ilusad soliidid. Pilk laokil, barba hoiab tassi ta ümber, kirev inimsõõr. Üks emand räägib oma kassist. Seal, teine stiliseerit vööst. Üks kolmas Krišna murtist kandist ja eesti usuelust sandist. Noor frant joob naerdes limonaadi. Üks pääsetee, vaid asiaadid. Barbart pööritab, sest tõhust ju kurgus kurja naerujõud. Ent hambad alahuulde rõhuta üksnes muljub siidi seost ja suleb silmad. Siis aga nagu nõiakastist, kui muistne muinasjutusangar ta manab välja imekanga. Barbara Peep toob mantli salli ja muheleb, kas nägid und? Säh, pane rätik pähe, kallis, all räägiti, et müttab lund, mis, tahad jälle jala minna? Ei, täna mitte. Läbi linna nad koju sõidavad. Korramba mind vihastas nii narridee kaks supi järjest, küll on lambad meil paraku kõik liigub veel puu pööradega nagu varem. Kui võrratult on kodus parem nüüd pärast pikka pidujahti. Barbara, nööbid, kindad lahti, pilk peeglis, kaamed, põsed lumest veel märjad. Jah, sa nutad, ei. Ja tõesti, Peep käib siia-sinna, loeb lehter, räägib nahahinnast. Barbara, oled oivaline. Deboole muistset pettunud hinged nüüd pööran pilgu saatjaks näen teil sügavuste sünge ingel, ronkmustas mantlis pärjad käes, aupaiste ümber lauba kitsa näol suure kannatuse pitsat Niilastas imetel endite rivis kõrgel boostamendil. Aplaus ja lilled. Mis aga tegema peab, siis kui kavatsetud kangelanna sümpaatseks vormida ei anna vaid sähvab laupäeval salgud segi. Las Soleni loll ja labanegi. Linn auru pimedusse mattus puuladvus vingus meretuul. Barbara istus liikumatult, pea tooli seljal, süles uus ja imerikas luuleraamat. Ei, siin ei olnud melodraamat, ei suure suuga sõna, rikkust ei andetuse alandlikkust. Ta vaatab küdevasse ahju. Tuul aina mööda, mühiseb eimillestki, tal oli kahju. Kõiki elutunne ühineb jõevooluks, mille vaiksel pinnal ühtsoodu peegelduvad linnad, näod, puud ja pilved. Vesi kiire, ent voolab läbi varju, piirest. Saab üha uueks, üha veatuks. Ei ühtki kuju kaasa, vii. Ei kuskil kahetsedes, peatu. Ei kuskil. Õnnelik. Ei prii. Seal tuuaksegi kullast kingad täis tähelitreid, maski rööv taas eluhetk näkku hingab ja nõuab endiselt. Ehk nüüd ta keerab põlema kõik tuled meest oodates, kes varsti tuleb. Ta kammib ennast, lükib ehteid, käevarde kaela, kõrvalehte. Mis veel? Ta võtab aknalaualt näokate, hoiab seda peos. Siidnööri näpib lahti, kaua siis maski silmadele seob? Ja vahib väljakule? Viimaks Peep tuleb riides nagu arst, käskis juua kuuma piima ja soodat mädarõikamahl hea olevat kompressiks joodi, kui lisada Janeli, loodi kars, padi soola. Tõesti, turban suursugust, midagi ja kurba mune olen, manab tulerrud, kui me jääme hiljaks. Rõske öö. Tuled kaovad ruttu. Kell tornis ragises, löö 11. Kui sõiduk peatub. Sihil. Taas barba ümber tuttav kihin. Ja virvendus. Kuulasime Betti Alveri poeemi lugu valgest varesest Anni Kreemi esituses. Laupäeval, Betti Alveri 85. sünniaastapäeval on kell 19 30 kavas veel üks saade Betti Alveri luulest. Kuulmiseni.