Meil on täna stuudios tõepoolest Prokofjevi oma muusikaga sina ja mina selle poolest, et me oleme siin kolmekesi. Tallinna riikliku konservatooriumi klaveri eriala õppejõud Lilian Semper. Ja temaga koos neljanda kursuse üliõpilane Kalle Randalu. Ja me tahaksime natuke meelde tuletada kontakte Prokofjevi muusikaga veidi nooremast põlvest ja seda, mida meile ütleb Prokofjevi muusika praegu erinevate kogemustega erinevas eas, nagu me seda oleme, mida võiks Prokofjevi muusika ütelda üldse ja katsume seda teha eeskätt Prokofjevi klaverimuusika kaudu, on see ju Prokofjevi loomingust väga tähtis, võib-olla kõige tähtsam vähemasti kõige läbivam loomingu ala seda enam, et ta oma elus väga suure osa energiat, pinget ja ka tegelikku loomisjõudu on pühendanud just klaverile jama teoste ise mängimisele. See klaverilooming kipub olema nii või teisiti tsükliline kuidagiviisi suuremale üldistatumale vormile pürgiv. Olgu siis siin tegemist solaatidega tema üheksa sonaadi näol või mitmesuguste võib-olla süütlike tsüklitega, mida tal on õige ohtrasti kirjutatud elu erinevatel perioodidel, aga siis kõigepealt kuidas jõudis Lilian Semper Prokofjevi muusikani ja kuidas jõudis sinna Kalle Randalu. Mäletamist viisi minu esimene kokkupuutumine, isiklik kokkupuutumine Prokofjevi muusikaga oli kuskil muusikakooliaastatel õppimise ajal kui mulle anti mängida niisugune kaht tsükkel, vana-ema muinasjutud seal neljast palast koosnev tsükkel ja ma mäletan, et mulje oli kuidagi meeldejääv, ta köitis mingisuguse, veidi kõvera iluga. Me peame arvestama, et sel ajal, kui mina muusikakoolis õppisin, see oli kuskil 40.-te aastate lõpus, me kuulsime väga vähe sellelaadset muusikat, neid oli ikkagi kasvatatud, võiks öelda kaunis steriilselt. Me kasvasime puhtalt klassika peal ja kõik uuem oli tookord siiski meistril väga kauge. Ei olnud seda kuulda kontserdisaalides ja ei mänginud me ka ise seda. Selles mõttes ei olnud see just väga rikas aeg ja praegune aeg on kadestamisväärselt mitmekülgsem. Ja siis tuli üks suur mulje. Ma mäletan, kui minu õpetaja Heljo Sepp tulevane õpetaja tähendab, tuli just Moskvast aspirantuuris dismängis ta orkestriga Prokofjevi esimest klaverikontserti. Ja see oli niisugune rabav mulje meie jaoks tookord praegustele võib tunduda, mis rabavad, sellest siis olid, aga tookord oli see tõesti niivõrd uudne meie jaoks. Tegelikult on see natuke kurb, et ta meie jaoks nii uudne oli, aga ta oli. Ta tundus paljudele lausa võimatu, kuna see muusika, niisugune niisugune klaverit tagumine ja niisugune dissonantsi rägastik ja mida me praegu ei oska seal näha. Aga ühtlasi ta võlus kohutavalt, julge ja isegi väljakutsuv, nagu pisut ja äärmiselt energiline, niisugune veidi ulakas, isegi. See oli suur mulje. Ja kõige selle seisuga äärmiselt suure hingega laulev või tookord me väga rääkisimeni avarast hingest pikast hingamisest, see oli meile lähedane ja igatsetud. Niisugune keskmine lõik tookord tundus meile ikkagi ka uudsena, praegu tundub meile, et oh, see on niisama nagu võib-olla Rahmaninovi mõni niisugune laia laulev teema või sinnapoole vähemalt, aga tookord tundus see ka niisugune kõver, omamoodi kõver, aga siiski väga ilus. No siis tol ajal mängiti küllalt palju Prokofjevi niisuguseid asju võib-olla praegu üldse ei mängita, peaaegu näiteks room jõuljast tegi autor ise klaveri süüdi ja neid palu mängiti äärmiselt palju. Ma mäletan, et ma mängisin ka kolme neist. Ja eriti ere mulje on mul sellest. Seal oli just seda ehtsat Prokofjevi niisukest sädelevust ja pipart ja üle meelikust, mitte kergemeelsust, aga üle meelikust ja missugused tema tüüpilist faktuurinud, läbipaistvat ja Stakatud palju kasutavat ja särtsakat. Ma mäletan nendest aastatest, et meil konservatooriumis käis paar korda esinemas Richter koos abikaasa torli jakiga lauljannaga. Tookord nad olid, noored ei olnud nii kuulsad ja siis neil jätkus aega Tallinna ja isegi meie konservatooriumi jaoks ja siis mul jäi väga meelde ühest esinemisest Prokofjevi inetu pardipoeg nende esituses. Eriti vokaalmuusikas me muidugi ei olnud midagi taolist üldse kuulnud. Nõnda siis Prokofjevi kehastas sel ajal meie jaoks nagu kõike uut kõrvuti sellega tuli siis Šostakovitši ja kõik muud ja see oli vaimustus, mis tema ümber süttis. Ma usun, et praegune üliõpilane, kes alles hiljaaegu keskkoolis käis, jõudis Prokofjevi nii arvatavasti juba natuke teistmoodi teid mööda. Ja ma mäletan, et kunagi väga ammu ma kuulsin Estonia kontserdisaalis petjat ja hunti. Ja luges veel kadunud Voldemar Panso. See oli küll üks suur elamus, jäi väga kauaks ajaks meelde. See oli tükk aega, enne kui ma ise üldse Prokofjevi ka kokku puutusin. Esimesed olid põgusatest nägemustest üksikud palad ja siis tuli neid sealt juba rohkem. Nii et keskkooli lõpus said nad nagu kõik ära mängitud. Teine niisugune kontserdisaali elamus tuli tükk aega hiljem. Ja see oli mingi hoopis teist laadi juba. See oli alles hiljaaegu sel Prokofjevi kantaat oktoobrirevolutsiooni 20.-ks aastapäevaks. See jättis ka väga sügava elamuse, mille pärast õieti muusika ja isegi teatud määral selle välise efekti pärast, mis sealt lavalt siis kõik saali tuli. Kummaline, mispärast kohvik nii hästi on vastuvõetav erinevatele igadele? Noh, alates päris lapsepõlvest muidu me nagu kipume eristama tema lapse võimet muusikat vastu võtta, võib-olla isegi liialdame sellega, et pakume talle liiga lapse pärast või noh, nihukest kisselli muusikat. Aga Prokofjevi on küll erakordselt jutustav ja kujutav, minu jaoks ikka nii, et need vahendid, millega võib-olla võtab vastu kütet ja hunti. Üks väike poiss, On küll lihtsamad, noh, võib-olla koondatumad kui kuskil mingid sonaatlikud vahendid. Aga ega nad ei ole mitte väga erinevad, selles mõttes pole siin ei olulist kvaliteedi vahetega. Võime kas või muinasjuttu rääkida, on Prokofjevi juurest täiesti hämmastav. Ja väga lähedane nii täiskasvanule kui pulga nooremale inimesele. Lapsed peaksid üldse kuulama rohkem head muusikat, päris väikesed, ma usun, et siis nad harjuksid sellega, mul tuleb meelde praegu õpilane mängis Prokofjevi viiendat kontserti ja siis tal oli päris pisike laps sel ajal alla aastane niisugune, kes voodi ääre küljes ikka juba seisis püsti natukene ja siis ta rääkis, et alati kui ta hakkas seda viiendat kontserti harjutama kodus, siis siis oli niimoodi, et tema koer ka koeraga suruma, ütles ta ja laps tõusis voodist püsti, hakkas hüppama, kaasa, vaimustuses selle muusikaga. Ta ütles, et ta ei saa seda kahjuks. Kujundid on üldse, nad on niivõrd lakoonilised ja niivõrd tabavad ja kõik naguniivõrd naelapea pihta igas teoses. Kindlasti seal võib hakata kaasa tantsima või kaasa plaksutama või vähemalt sisimas täitsa kaasa hüppama. Päris väike laps ikka, täitsa üllatav, ma usun, et see rütmi nakatavus on vist üks põhjuseid. Õpilased mängivad küll palju, aga ega teda kerge mängida ei olevat, ega ta alati nii hästi välja ei tule. Kohver püstitab ülimaid ülesandeid interpredile. Muidugi, interpreet on ju väga ja väga palju praegusel ajal Nõukogude liidus nii peaaegu ametlikel andmetel on umbes 600 rahvusvaheliste konkursside laureaati. Pianisti pianist ainult pianistina muidu ei ole, ikka ikka. Aga see on siiski kohutav, aga see on küll kõik erialad. Kuid sellele vaatamata peaks olema üpris mõtlemapanev. Ma mõtlen, et mida parem On interpretatsioon, mida parem on üks konkreetne esitus, seda vähem panen kuulaja saalis tähele interpreet ennast. Ja see äratundmine, kui hea see esitus oli, see tuleb peale esitust see arusaamine, et see oli ikkagi niimoodi mängitud. Aga interpreet on seda parem, mida rohkem ta sunnib ennast unustama. Ja see on üks väga ja väga suur ja keeruline ülesanne. Mille poole aga muidugi kõik, kes interpretatsiooni tegelevad, peaksid püüdlema. Püüda mitte otsida, pole mingeid muid töid teostada helilooja antud ideed võib-olla mingite muude vahenditega luua sellest isegi endale mingi teatud programm. See kõik on ikka kergema vastupanu teed minemine. Ülim eesmärk on ikka täiustada oma vahendeid niivõrd, et tõepoolest oleks võimalik kuulajal saalis interpreet ära unustada, siseneda muusikasse. See on võib-olla ka interpreedi loomulik arenemise tee peaaegu samuti kui heli loojagi oma oma tee alguses. Andekas helilooja püüab ka rabada millegagi kõigepealt muidugi ka temal kaasa kistud millestki, mis tema ajal on parajasti uus, eriti kui ta on noh, üsna väljakutsuv, tema talendis on suur osa väljakutsel ja aktiivsel pöördumisel publiku poole ja selle tõttu ta kasutab kas väliseid efekte või otsib üllatavat, ootamatut rabavat ka häirivat protestitekitavat mingisugusel määral niimoodi ka noor interpreet, noh kuidas öelda, teeb endale nime, võidab enesele kohta auditooriumi ees ja see läheb siis panid kahte voolu teed pidi see kui see nimi on see nimi juba siis küpseb ka kvaliteedi poole. Ja selgineb tema mäng. Ja teisipidi muidugi tema ise ka loova isiksusena küpseb, me näeme seda ju läbi aegade küll minu pärast Mozarti juures, võide püssi juures või kelle juures tahes. Ja just Prokofjevi puhul see paneb ka mõtlema. Väga erinevad inimesed on olnud väga mitmesuguseid hinnanguid Prokofjevi mängu kohta, aga see moment on kõigil neil ühine olnud. Et see inimene sunnib ennast unustama laval. Ja minul on niisuguseid konkreetseid, mitte isiklikke mälestusi, aga mu ema kuulnud Prokofjevi paar korda esinemas soolokontserdiga omal ajal Berliinis ja siis käis ta, kui nad või 30.-te aastate alguses vist kui ma ei eksi, Tartus ka esinemas sooloõhtuga ta olevat mänginud ainult oma teoseid seal. Aga see mulje olevat küll olnud rabav. Ema ütles mulle, et tema pianism oli täiuslik. Tähendab ühesõnaga see ei tulnud nagu meeldegi. See ongi täiuslikkuse aste nähtavasti. Ja muidugi. Huvitav on veel see, et ei Berliinis ega kas Tartus okei, ei võetud teda nii vastu üksmeelse heaks kiiduga kah tookord muidugi, mis sellest rääkida, sellest on juba palju aastaid mööda ja tookord oli ta tõesti suhteliselt uudne. Veel oli juttu sellest, et kuidas Juhan Simm oli otsustanud minna lava taha ja öelda, et mulle see muusika küll sugugi ei istu. Aga ma arvan, et ta ei olnud kaugeltki ainukesed asjad olla isegi pahaks panna tookord pahaks panna seda kui kui meie ajal või ütleme, sel ajal, kui meie olime üliõpilased, et teda siis veel nii liiga uudseks peeti. Kuigi sellisel arendamisel on üks suur ja võluv voorus. Meie omalajal kulgesime oma arengusse siiamaani või vähemasti ütleme nii suhteliselt nooremas põlves läbi ühe niisuguse vaimustuste või joobumuste rea me teatud mõne aasta jooksul avastasime midagi täiesti enneolematut enda jaoks. See kütkestas meid siia, õhutas meid rohelisme, harjusime natuke sellega ja siis tuli järgmine selline väga suur ja vägev mulje. Noh nii nagu pärast Prokofjevi võib-olla kuskil teisel aastakümnendil Varssavi sügiste kaudu Poola ja mu uus muusika selle ümber meie heliloojate koorimuusika, selle järel instrumentaalmuusika eriti just vokaalmuusika, nende erakordsete häälevõimaluste kasutamine. Tänapäeva noor, võib-olla rohkem nihukeste polümaailmasse maailm on rikasson kohe avali. Muljeid on väga palju, väga erinevaid. Noh, selles mõttes võib-olla raskem olla väga vaimustatud ühest või teisest avastada lihtsalt kuuldemuljed tulevad järgemööda niivõrd-kuivõrd korraga sa kõike kuulata. Ja kindlasti selles suhtes võib-olla peaks kadestama teil nii, et kuna see pilt on avardunud, siis muidugi võib-olla tekib kiusatus kuidagi kergemini neid kerge käelisemalt neid nähtusi kõiki nagu paika panna, see on niisugune toon naasagune ja siis võib-olla see oma suhtumine võib-olla jääbki niisuguseks natukene võib-olla pealispinnaliseks või tühjaks või igast asjast on võib-olla mingit aimu või mingist küljest või mingist aspektist on nagu iga asja kohta midagi teada. Aga see, mis seal sees oli või mis ikkagi tekitas siis konkreetsel ajamomendil tõesti nii mainis nii suurt vaimustust see võib-olla jääb isegi siis meie aja inimesele teadmata või tundmata lähtutakse võib-olla rohkem sellest väliskoorest ja ja ei, või piitsitagi siis niivõrd sinna sisse enam nagu tungidagi hakata otsima seal siis seda tõelist väärtust, sinna sisse minemine on ju palju paevalisem ja raskem ja siis on juba kergem kuskilt hoopis uuemast hoopis modernsemat leida endale midagi, mis meeli kergemini erutab ja midagi nagu kergemini kätte toob, kuigi see kohver poleks uus või kahtlemata seda meie põlvkonna suhtes ei ole Prokofjevi kuskilt maalt kindlasti nii-öelda paika pandud. Helilooja kuidas paika pandud, see on nüüd teine küsimus, omal ajal nähti temas, võib olla modernisti, võib-olla liigagi, nüüd jälle on tulnud nagu aeg, kus leitakse Prokofjevi klassik ja jällegi võib-olla liigagi, mul on olnud juhust kuulata, kuidas mängitakse Moskvas Prokofjevi, kuidas harjutatakse Moskva konservatooriumis Prokofjevi. Ja võib-olla tõesti liialdatakse tänapäeval juba natukene teiste külgedega Prokofjevi loomingust võib-olla liialdatakse toorsusega. Ja sellesama klassikalisuse väljatoomisega. See ühe külje nägemine või rõhutamine on muidugi vist küll ajatu ja inimlik tähendab igal ajal omasugune, selles mõttes ajatu. See on nagu liivakell, et ühtepidi aeg jookseb pidurdamatult edasi ja teisipidi seda liivakellaaeg-ajalt pööratakse ümber ja ta jookseb vastupidises suunas. Ja see on nagu tõendiks ikkagi jälle tegemist on suure kunstnikuga ja suure kunstiga. Andekas interpreet. Taga Prokofjevi interpretatsioonis võib-olla kuidas teile mõjub tema enda mäng, kui te olete kuulanud teda plaatidel? Kõigepealt tuleb niisugune tunne, et see ei ole ju kaugeltki täiuslik. Puht tehnilises mõttes ja järgmine reaktsioon on muidugi omaenda ettekujutuse vastu. Tähendab hakkab kuskilt olema, et see ei ole ju motoorne muusika. See, see ei ole ju klassikaline muusika. Kohvri Tokaatad, mida ta ise mängib, no võib ju küll pidada, üldiselt peetaksegi eeskätt just motoorse muusika niukseks tippnäiteks. Aga kuidas seda Prokofjevi ise mängib, seda on väga tähelebanaane kuulata ja jälgida näiteks seda rütmi seal, mis ei ole mitte päris paigas rütmi. Ja millest tekib algul kummaline tunne, et see just nagu natukene logiseks või ja, ja samal ajal see ongi just mängitud niisuguse tundeid on kuskil seal pala kestel jõuad arusaamisele, et see kes nii see pidigi olema. Ja siis võtame kas või näiteks kolmanda klaverikontsert. Kui palju seal on? Värve ja lüürikat. Ja niisugust peent läbipõimumist orkestriga ja orkestrihäältega. Ja erinevate tämbritega nagu arvestamist. Kui hästi klaver sobib sellesse kõigesse tervikuna. See on nagu asi, mis paneb, nagu nagu hämmastab See ei vasta nagu sellele, mida meie oleme koolis õppinud. Prokofjevi Nendest, raudsetest rütmidest ja kahtlemata rütmide matoorika, kõik on olemas. No see on midagi, mille kaudu võib-olla siiski Prokofjevi muusika kaasa inimeseni väga tugevasti jõuab ja samal ajal on ju seesama rütmi osa temast see, mis nagu kõike, milles on võib-olla selle ürgse jõu saladuse miski, mis organiseerib ja koos hoiab mis lubab vabadust ja toob taas mingisuguse põhinähtuse juurde tagasi. See on õieti midagi, mis on väga kaasajale omane alates kas või rock või biitmuusika. Mitte enam, populaarsus oleks vähe öeldavaid, ilmselt elulisest vajadusest. Mida selle järele tunneb Elidki noor inimene, nii et küsimus pole mitte kergemas või tõsisemas muusikas, aga võib-olla rikas paljumas siiski Prokovi muusika selles mõttes lõpmatuseni. See oleks üks väga kasulik soovitus vahel väga paljudele kes juhtuvad kuulama mõnda popbiit, ansamblit, võtta sellelt mõttes tagant ära rütme ja proovida kuulata niimoodi, mis jääb sel juhul siis järgi. Ja tavaliselt. Päris vähe järgi, kui me kulgeksime nüüd läbi Prokofjevi sonaati nõndaviisi, haarates ajavahemiku tema elus tema loovast elust peaaegu peamist 1909 kuni 1947 millal ta lõpetas viimase üheksanda, siis juba nooti lehitsedes kuidagiviisi ülevaatlik pilt tema muusikavormiselgusest proga, kindlasti rahulikust, vanusest ja väga täpse üles andelisest mitte midagi kohutavat või üleliigset. Kui seda esimest sonaati kuulata siis mind rabab küll see, kuidas see võis niivõrd erineda kõigest järgnevast, mis Prokoffemalt kirjutati, esimene sonaat oopus üks. Ja see on täiesti romantiline muusikata tuletab meelde natuke suu, maniti natuke Rahmaninovi võiscräbinit või ta niisugune tormi ja tungi muusika ja ja helikeelelt ei ole temas kübetki sellest mis peaaegu samadel aastatel kirjutatud, ütleme, tüüdides või või mõnes järgmises ootuses on juba nagu peaaegu täiesti välja kujunenud. Huvitav tõik. Kui me seda esimest sonaati kuulasime, siis Valdur Roots avaldas niisugust mõtet, mis minu meelest on päris huvitav. Nimelt kui Prokoffeseda kirjutas üliõpilaspäevil Peterburi konservatooriumis, siis õppis samal ajal seal ka Artur, Lemba ja Prokofjevi mängis konservatooriumi orkestri löökpille ja muuhulgas kanti seal Lemba ise ilmselt jah, mängis oma esimest klaverikontserti, mis on meilgi ju päris õieti meil ta just populaarne, aga tookord oli Lemba üldse Peterburis äärmiselt populaarne kuju ja oli just saavutamas niisugust suurt kuulsust ja see klaverikontsert ilmselt ka meeldis publikule ja Valdur Roots arvas niimoodi, et ta arvas nägevat selles esimeses Prokov Isonaadis isegi Lemba mõju. Nagu üllatav, aga miks see ei oleks see võimalik, võiks võimalik olla. Muidugi olnud Prokofjevi lüürika üks asi, mille üle on palju vaieldud, algul ehitatud ja siis selle katsutud teda nagu omamoodi rehabiliteerida. No näete, on ju ometi ja niimoodi siia mahub selline noh, üldine üldmoekas, tundel väljendus, õhetav ja kaunis ja poeetiline ja mis me siia kõik ütleksime, aga selle kõrval on Prokofjevi lüürika eriti kui hilisemat vaadata üha rohkem omamoodi. Küll mahub siia karmimat või kargemate, küll mahub siia võib-olla ülendatumat või vaimsestatumat ja kaugelt vähem subjektiivset kui tavalisse. Meie elu käsitlus, selles mõttes on ta väga rikastav ja selliste erinevate maailmade nägemise tema fantaasialennu ja selle edasiandmise kujukuse poolest on Prokofjevi küll minu jaoks. Kui järele mõtlema hakata. Küll väga erakordne. Ühelt poolt ei häbene ta, tal ei maksa mitte midagi ennast klouniks teha ja mustkunstnike tempe teie ees võluda. Hea tal on. Tal on ehtsalt niisuguseid kohti, kus tundub niimoodi, et käigu pealt tõmbab silindrist jänese välja ja astub jälle edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Näiteks seda võiks leida nii mõneski kohas. Aga mul tuleb meelde näiteks viienda sonaadi. Kolmanda osa algus, seal on just niimoodi rahulik tooma niisugune rahulik astumine. Järsku viskab Wingsu sisse, astub jälle edasi. Ja seda lüürikat on ka muidugi väga mitmesugust, nagu juba öeldi siin no näiteks väga kirglikku löörikat, näiteks esimese klaverikontserdi teine osa teises viiulikontserdis või siis hoopis vaatlevamat rahuliku löörikat näiteks põgusatest nägemustest esimene või seitsmenda sonaadi, teine osa. Üheksanda sonaadi algus näiteks või üldse esimene osa üldse üheksandas viimases sonaadi see on juba nagu teatud mõttes eemaldumine natukene vanema inimese muusika võib olla. Tema üleminekut omamoodi lapsemeelsusest kiiva kihkumiseni on küll väga erinevad, gamma on väga suur, kordan see noh, lihtsalt hea väike nali korda ja üldse väga heatahtlik ja ka palju kurjem võib-olla isegi halvem. Või halastamatum või kõledam. Nii nagu muidugi see elu, mille keskel Prokofjevi elas, nagu me kõik oma elu elame väga sageli on selle muinasjutu kõrval, mida siin pakutakse, ka kurbust ühe vähese sellise remargi nautori enese poolt. Ma kohtasin Niukest märkust teises sonaadis, aga ta on ka tõepoolest selle aja inimene, kus kurb ollakse, aga pigem tehakse seda suletakse enesesse või vähemasti ei pakuta seda mitte avali lärmates välja. Temas on väga sageli üht nihukest, on seal fantastiline või lihtsalt kummaline noh, kasvõi neljanda sonaadi teises osas selles äärmiselt madalas registris esitatud muusikas. Ja praegu tuleb ka mõte Prokofjevi tohutule ruumi haardele võib-olla väljusse noore inimese ja seletab tuba eal, romantilisi inimese ja peale selle veel suurepärase pianisti ja ja nii edasi niukseid listilikust, kogu klaverihaaramise rõõmust või sellest, et pill on nii väike ja mina nii suur või tähendab, võin teda kohe pihku võtta. Väga sellest nihukesest realistlikkust ruumi tunnetusest on ta muidugi üha enam läinud kuidagi nagu sügavamale väga tahtmine siiski haarata äärmusi registreid ja mängida väga sageli Picolen instrumentide nii-öelda klaverit, ükskõik tikule, flööti või Piccolo klarnetit nii-öelda klaveril või sirutada ennast mingisuguste ehmatavate sügavusteni madalal kihti poole. Seda me kohtame. Väga palju. No ma arvan, et sonaatides on üldse kõiki neid Prokofjevi külgi äärmiselt ja sonaadi muidugi lähvad. Ja kogu kujundite ringi ta läheb nii sonaate üheksat, nii kõrvuti vaadates läheb ikka üldiselt sügavuse suunas. Mina isiklikult siiski armastan kõige enam vast kuuendat, seitsmendat sonaat. Nii mulle tundub, et seal on äärmiselt reljeefselt ja samal ajal äärmiselt vormi kindlalt kuidagi niisugused suured jaa kaalukad mõtted kirja pandud. Näiteks seitsmes sonaat, see on niisugune. Niivõrd selge ja niivõrd kontrastsed osadega ja niivõrd äärmuseni viidud täpsusega on kujundit antud, seda harva leiab. Samal ajal on sea moodi halastamatu muusikatäienduses ja Prokofjevi nagu üldse kõiki heliloojaid, me kipume väga sageli seostama, see on tõsi, aga võib-olla seda seostamist piirama oma aja ühiskondlike oludega või näiteks kasvõi teise maailmasõjaga, mis kindlasti väga tugevasti vastukajast. Aga me peame siiski meeles pidama seda, et inimese halastamatus inimese vastu kõige enam üldisem on siiski päris igapäevastes suhetes. Ja Me tapame inimest teises siiski kõige enam argipäeval ja võib-olla oma lähedaste hulgas ja võib-olla märkamatumalt kui kuskil noh, niukse lahtise otsese vägivalla juures ja vot seda halastamatult olla siin esimeses osas eriti ohtrasti ja samal ajal halastamatult ka enda kui helilooja vastu selle selle absoluutse niukse noodihinna suhtes, kus ei saa rääkida üleliigsest lõikusel. Tihti piirdutud minimaalsega Ja sinna kõrvale teine osa, mina tulin selle kujutluse peale, seda alles siin neile kuulates uuesti. Et ta meenutab mulle äärmiselt roomlaste Juuliast paator Lorenzo. Koju täpselt sedasama ma leidsin, kui ma just hakkasin seda mängima ja täpselt sama võrdlus tekkis kohe-kohe esimese korraga. See on suurepärane tasakaal, esimesele osalise ülendatud sammumine, see rahulik mitte eemaldumine, vaid juures olemine, kooskäimine ja samal ajal siiski tõsidus ja headus. Rahunenud ja ülendatud rohu ja sealjuures mind jälle rabab see, kuidas see sellest rahust kasvab välja niisugune keskpaik. Minu meelest on seal keskpaigas niisugune umbsõlmekoht, millest ei ole ei sinna ega tännapoole väljapääsu. See on minu meelest tabavalt hästi. Ja peale selle tingib see kolmanda osa. Ja mingi kurja kolmanda osa mis on klassikaliselt selge, sealjuures. Raudses rütmis ehk Prokofjevi Olitlikus rütmi seal ja peetud algusest lõpuni. Igapidi raudne lõpuni mitte ainult rütmis, vaid kujundisemad. See kõik on lahutamatu muidugi. Jah ja millegi kordumine ja selle juures mitte tüütuubite Walesestav kordumine, vaid sisemised kuidagiviisi kõika Kelami rikas kordumine selle avaldusega küll väga hästi on. Seitsmes kaheksandiku kangekaelselt väljapeetud sonaadi viimane osa.