Tere õhtust, tänase keskajakava pealkiri kõnnin, kui küünal käes on Marie Underi luulerida. Kuulame täna tekste, mis on meid saatnud ja alati saatma jäävad. Need on tekstid salmidest Talmudist, apostel Pauluse kirjast ja Aleksander Puškini, Juhan Liivi, Marie Underi, Ernst Enno, Kersti Merilaasi, August Sanga, Bernard Kangro Naatan sahhi, Fernando pessaa arvet Pauli, Lehte Hainsalu, Eerika Esoppi, Leelo tungla, Juhan Viidingu, Doris Kareva ja Rein Raua luuletekste. Neid mõtteid on järjestanud ja esitavad meile täna Mare Lembit Maarius, Maria ja Laura Peterson. Laulavad Maria Peterson ja Eeva Eensaar. Kaastegev on ansambel Linnamuusikud Taivo Niitvägi juhatusel. Head kuulamist. Lehe järele rabedalt lehte pöörasin. Ja mõne sõna kui ehte pehkinud filmile teiste seast südame ligi, siis selle peitsin ikka uusima juurde, leidsin. Kirtena kiirgas rida reast. Nemad mõlemad sõrmed, kelle silmad kelleveerinud neid halle tähti. Nemad on läinud siit. Siiski ma läbi kirja, selle nihkusin neile lähemal kätes raamat. Kujukese biit. Siia küll nende pisaraid tardus siia immitses südame hardus, siiakanti valu ja rõõm. Murede annus on olnud rohke vastu, kui hoovaks siit mõne ohke sõnastamata. Avanes päev ja sulgus siin neile tänase külge, punuti eile. Nii koidu ja surma verevad valgust ja musta varjuelu ja sügavik ning harju köidab ühtlase veergu töö. Leian siit haarava märgimane suust suhu hõõguva kahekõnet tollega kes nii kauge ja suur all sinastuste ometigi omane oli. Ja hinge ligi inimeses. Jumala juur. Siin oli kõik nii põliselt kindel tähed kui terasest sõnad, kui rauast julgemanasid tõusis laup. Lootus tõstis, kui tiivalöök lindel soovulmad, ürgsed ülegi. Hauast igavikuga sõlmiti kaup. Uskuni, kanget usku, kuid kivist päritud esihõimude rivist voogab massirgun kui puhastusveest kes on käristanud vaheriide. Olen kui astunud pühasse hiide kus ka ohverdet minu eest. Nemad mõlemad sõrmed, kelle silmad kelleveerinud, neid halle tähti. Nemad on läinud siit. Siiski ma läbi kirja, selle nihkusin neile lähemal. Jah v on mu karjane ei tunnema puudust. Hinge mul kosutab, juhib mu õigele rajale omaenese hüvanguks. Isegi kõndides pilkases pimeda orus kardama kurja, sest oled mu kõrval su kepp ja su sau nemad tröösti vad mind. Sa katad minule laua, mu vaenlaste silmal õliga, Võiad mu pead, mu kruus on täis vaid headus ja heldus saadavad mind kõik minu elupäevad. Ja ma jään ja veemajja veel pikkadeks päevadeks. Kui ma inimeste ja inglite keeltega räägiksin, aga mul poleks armastust, oleksin mavaid, kumiseb vask ja kõliseb kelluke. Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõik saladused ja kõik tunnetatu. Ja kui mul oleks kõik usk nõnda et võiksin mägesid isale paigutada, aga mul poleks armastust, siis ei oleks minust ühtigi. Ja kui ma jagaksin kõik oma vara vaestele ja kui ma annaksin oma ihu põletada ja mul poleks armastust, siis ei oleks mul sellest mingit kasu. Armastus pikameel on. Armastus on täis heldust. Ta ei ole kade. Armastus ei suurustele. Ta ei ole iseennast täis. Ta ei ole piisav kuseta. Ta ei otsi omakasu. Ta ei ärritu. Ta ei pea meeles paha tai rõõmutse ülekohtust, aga ta rõõmutseb ühes tõega. Tema vabandab, kõik, usub kõik. Aga olgu prohvetiennustused, need kaovad, olgu keeled, need lakkavad, olgu tunnetus, see lõpeb ära, sest poolik on, mida me tunnetame ja poolik, mida me ennustame. Aga kui tuleb täiuslik asi, siis kaob see, mis on poolik. Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, ma mõtlesin nagu väeti laps ja arvasin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, siis ma hülgasin selle, mis on omane väetimale lapsele. Sest nüüd me näeme nagu peeglis tuhmi kujutist. Aga siis palgest valgesse. Nüüd ma tunnetan poolikult, aga siis ma tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnet tatud. Ent nüüd jääb usk lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus. Tuleb puhtel neitsi Maarja etend meres pest säält äkki komistab, kui üle suure lesta kummardab ja kohe taipab see üks hukat väeti, kelle ema laia ilm ahastama jäeti. Söötu mahajäetus, teede häädus, talu kohe on südames just oma ema valu. Härdalt tõstab märjakese oma sooja põue, hingeldades õhetades jõuab taeva õue. Päästab mähk meist lapse ihu hakkab loputama. Nagu ma Jeesukest teda poputama. Selga kalli kuue siidikurrud maani Rõngute rüppe istu, lai nagu saani. Kunnassegi pihku valgem teistest täht. Nõnda palju heldust pole enne nähtud. Aasta kauneima õhtul mõte käib kaugeid kaotatud teid peatudes kõigel ju lapse east nähtul. Tänase jälle, kui aardeleid. Vaadates pühale puule hoidsin palvuses need, need keda keegi ei kuule. Neid, keda keegi ei näe. Ära nuta ammu enne sinu sündi on su eest kõik Lutuudnuted mainikene, ela ära, veelse naerda või. Veega õndsalt õelnud, väeti veel ei rõhusinume, elimaised murede Saune seebid kaugel kaunil maa. Kui sa silmad avad, näed sa enda rinnal kuldset lindu, kuldsed on ta tiivasuled, kullane tal haipääs. Kui su kätt Sanju jaksu sirutad, nad sära poole lendab, ärasin rinnalt kambrina kuldne linn. Kui su jalgade Sanyaksuja sa astud sära poole, lendab ära kambri nurgas metsa äärde, kuldne linn. Kui sa lähed jumalaga, ema, lähen püüdma, lendab igaveseks ära ülenere kul neli. Ära mine lapsekene, ära mine üle mere, ära mine, kergem on meil kannatada. Ära mine kergema meil kannatada. Ära mine. Ära mine. Ära mine, kergem on neil kannatada. Kuldarmastaja kui vaid aimaksid. Ma kuulsin unes ütlevat üht häält. Mismoodi maitseb maha jäätu, leib? Vastasin. Ma tean. Ma tunnen ööd. Ja armastusejärgne, pimedus on ükstaviibimise varjudest teeb vaikus, üleväsinud südame. Ei pääse elav kannatusest. Enton himu võimaluseks valida ta suurusele vastav valufarm. See õilisele võib olla õnnistus viis vormuda veel enam eneseks. Meel sulab, selgib, sisim saatus saab su silmavaates silmanähtavaks ja tõmbab ligi tõelist. Ometi mehe päralt pole miski päriselt. Kõik voolab, kaob, on möödumine vaid. Ja mõistmine. Maailma pöörasus mis purskub, puhutime pooridest, juhu ära tasast teadmist mis on naeratuse salaallikas. Kääniks ta minust loo muna, äärmuslik oli üle eli. Päev kaanel kui pimedate gloobus mis tuleks poolekssaagimiseks viia, tuleks viia. Sai selgeks keeli ta vaeva. Usud. Et käime, kus on nimetud? Jätemplid samaga liidan kui rusud. Et igas tulekus on minekut. Ettenoores elus sama vähe on sunn. Tala, kus siis, kui köik jäi tema kanda. Sest mul ei ole, mida on võtta ja kus ei ole siin? Ei sa järjesseis, see ei lähe sealt. Ei lähe. Rahena. Ei tule armastusest ja kiidu udu. Sest kes on üks, on üks ka kahena. Sest kes on üks, on üks k kahene. On üks K2. Ja vaikus pole und. Miks mind vaevad unetud? Tüütu hääl, mis on su mõtteks? Oled sa ehk tühjaks tõttaks, kulutatud päeva nutt? Kannapõrutust, kuid arutu saab aru et tema ka ei mind. Ta ootab tasa, kuni näeks halu ammu tuuluta le sea tuimaks valt missi ka rinnaskinnitava kan. Ta. Ei tema märkagi, et enda järgi ja taru mis olekski tal kärgkeeles, kan ta. Jäägozmakana nagu nakk kärvele, karu. Ta kukub mesilas tantsulist. Kas laevad meil lõi sonilist Sesteise tell? Kuid ainult Pääru do saab sellest aru. Kuidas saab olla, et üks täht üksi julgeb? Kuidas ta julgeb jumala eest? Üks täht üksi? Mina küll ei julgeks. Mina pole ju tegelikult üksi. Ehk Liisi kirgas hele jõuluon kõikidele vaestele ja jõukatele arutuile, nõukatele, uhkeile ja rusutuile, usklikele usutuile, solvatule, Salvajale, vangile ja valvajale. Öö on sama sõnum, sama, kõiki tuldi lunastama. Tahaks öelda kõiki neid. Tegelikult tead ka meid. Ta lauluga tõusis üles läbi hangede pool külman tiib, ta päästis veel üle hangede. Ja laul lõi tõustes kõlama läbi hangede ja kindlamaks sai ja helises üle hangede. Ka lauluga tõused sa üles, oh inime, kes midagi enam ei uskunud, sa, sa vaeseke, sa pääsed kui pool külmand linnuke üle vaevade, kui kannab sind ainuski silmapilk läbi taevaste. Valged on põõsad ja valge, lumivalge mu mõte ka. Üle härmatan maa. Aisakellade kumin. Kuulan Hardelt keeletult olen pisemi arem. Ning ma tahaksin meeletult-meeletult olla enesest parem. PIN PIN pomm, kõrgel tornis kajab Kell pühalik ja pisut hell plim ümbomm, pim pomm. Mõtlen, miks ma olin paha. Jääd parem olla, tahan. Jääte oma sõbrale haigeid, kunagi ei tee. Bimbomm pim bum, hinge teevad hellaks, vaiksed jõulukellad. Üle paksu lumevaiba sammuga väikemeest. Vaja õige rada leida. Teekond pikk on ees. Juba metsa tagant, hüüab vana tornikell. Viivuks seisab poiss. Siis püüab kiiremini veel. Ema, tule rutem juba hiljaks, jääme nii. Astu poeb sul selleks, luba jõuan minagi. Jõudsid läbi metsa. Vaata. Kirik särab seal. Vanad aknad võisid saata valgust maantee peal. Kõrge uks nad vastu võttis. Ahukuis särasin. Valgussärasilmi jättis. Üle paksu lumevaiba koju läbi öö, läbi väsimuse, vaeva, poisse, karkmane, pöördub korraks pilgu, heidab kirikule veel aknad, tuhmunud. Peidab oma hõlma, need. Kas on tõesti jõulusära kiirelt kaduv läik? Ja kustub ära. Öösse hääbub kõik. Vaata üles, ütleb ema. Särab täheöö. Siis, kui kustub küünlakuma. Helkima jääb öö. Nõnda igavene valgus ikka paistab ees. Jeesus, meie elu selgus, valgustab teed. Oh, Tarani Kell minu küla, valu, luuleõhtu sõelaja. Iga Soogiumi peale. Vasta, mu hing on aga ja ja otsekui elu nukrus. Sa kõlad nii aega, ta seal kuskil on vaid kordus ja muud sinu peaa leile ta kai. Talla tahe sil, kes eks-le maasi ka sa oled kui unenägu. Kõlab sealpool kaugust Spy ka igale Ki peale, mis käib piki taevaradu heks kaugemal läbi käidud ige maalihatud talu, oh minu küla Softaaralige kera, oh tareni kiigel minu küla küla. Mets mustab. Päev need osas keldris, rutus ja toiminguistaresekojas. Õhtul kuulati püha jutlust, Neitsi Maarja ja jumala pojast. Peakirikukellade kaja jäi kaugete metsade taha. Nüüd ühes lumega sajab suur rahu maa pääle maha. Läbi ööd kuu sees lauldaks küünlavalgusel põgene puni. Keskhangesid madalas laudas. Täna õhtul ka süüdati, tuli. Õues praksuvad aiateibad ja tuul noolib laterna tahti. Tena loomad sõid kaeru ja leiba. Südamed Heldride lahti. Kuubal vabakindil taga üleval säravad tähed. Õues lumine pihlakas magab ja kaevudel muinasjutt läheb. Üks keeru põlgedel istub juus, kuldne käes, oksad hallid seemnest, pisikesed kristus suu naerule ja jalad paljad. Ja taeva sõjaväehulgad. Äkki sõime ümberringi ja iga redelipulgal istub väike alasti hingel. Süda, mis rõõmule tõrges õnn, vaesem Anniki mahub. Au olgu jumalale kõrges ja kodumaaväljadel rahu. Üks singel laskub alla läbi sinise kristall taeva mööda kinnistähtede külmast särast läbi planeetide külma udu alla jahedale maapinnale. On ta sõnumitooja või viia Üks hingel. Kas tõesti ingel? Me jagame tasuta kahtlust välja kõikidele igaks juhuks. Umbsetest Aredes, kuis ootavad ähmunud hinged suurt taevast valgust. Vaid lund sajab, keerles külmale maale kohmetunud kätele, teedele, mis lõpuks lõpmatusse viivad. Siis arvasin mõni päev veni. Et ma ei tunneks siis, et see on liha. Mis sinu uude le tolmu siis käin? Kus piirinuga läbi lõikab? Sa oled tuul ja põllud ära silmud. Ja mina taha, aga pole see. Maa-oma-nänn Kuustrillitu olen aetud. Nii silma v Reilbektiiv. Maalsus. Kas oli tühi või kassonil aetud? Kui tund siin ära, mis armastus? Kas oli tühi või kas olin laetud? Kui tund siin ära, mis on armastus? Ava meile väravad väravate sulgemise aegu sest päev onlaskumas. Surmast elust ja üksilduses mõtles vanamees seistes õhtu viimases kumas looju punase maja ees. Kas oli see palve? See kõlas, see kõlas, kui hoiatussilm vaatas veel nägu, elas tuul, kahistus, lehti. Ja seistes seal pimeda piiril. Ta tuletas meelde üht last üht imet, mida ta iial ei lakanud uskumast. Puud kestsid ja kohisesid ja seisis vanamees seal loojangukumas. Mu jumal. Hing, mille sa minusse panid, on puhas. Sina ta lõid. Sina tegid, sina minusse, puhusid, sina valvad teda mu sees. Kunagi võtate minult ja annate mulle tagasi kunagi hiljem niikaua kuni hinga mu sees. Tänan, ma sind. Isand. Mu jumal ja mu isade jumal, kõige loodu valitseja, kõigi hingedeisand. Õnnistatud oled sa isand kes annad surnukehadele tagasi hinge. Nimi tukub lille kõrval. Ja talv on veel ja ö. Kuid lume all on elu. Ei lõpe iial. Töölill tõuseb lille kõrval siin rohi, viljapäev ja päike, sinisära ja kõndideni. Hääl. Kas ei iial, küsi miks siin kõik, nõnda on? Rõõm mure, surm ja elu ja lossi kõrval õnn. Kas sai iial, küsi, miks muld on nõnda must ja kuhu jumal valvama on pannud armastust? Nüüd tuule maga adru kuus ja Päevakann täi kes harjunud käima ohus, seega kaugemal teistest käis saadu kuusest alandlik koos jäädratsist alla heitsoe mul ja varjude häbi, kuus mu Mahale till kuulai. Ja tähti kastes jalge kuu ühetad kõrguse jääs, kõik käki vaiksest, nii valge, et kõnnid kui küünal käe. Et kõnnid. Selle viimase tunni jooksul kuulasime sõna- ja muusikat täpsemalt tekste salmidest, Talmudist katkendit, apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele. Anonüümse heebrea luuletaja pala Aleksander Puškini, Juhan Liivi, Marie Underi, Ernst Enno, Bernard Kangro, August Sanga, Kersti Merilaasi, Nathan sahhi, Fernando Pessoa arvet Pauli, Lehte Hainsalu, Eerika Esoppi, Leelo tungla, Juhan Viidingu, Doris Kareva ja Rein Raua. Sõna. Palad valisid ja esitasid Mare, Lembit Maarius, Maria ja Laura Peterson. Laulsid Maria Peterson ja Eva Eensaar. Kaasa tegid Linnamuusikud Taivo Niitvägi juhatusel. Selle saate helirežissöör oli Külli tüli.