Raivo teie tulite konkursile, Eestimaa, vaatad kõige mägisemast paigast. Ruusmäe sovhoosist, mis tööd te teete, mina olen seal mehhanisaator, harime põldu ja panime need kevadel andis kartuli majamisel, vaagis traktoriga. Kas mehhanisaatoril on ka aega muusikal ennast ikkagi pühendad? Jaa, on küll seda öelda, sellepärast et ikkagi maainimene tahab lõbutseda. Eks vahest jäime ikka seal noortele ka muusikat, noored tahavad kandlemuusikat kuulata või kuidas? Põhiliselt ikka noored tahavad muidugi seda kitarrimuusikat võrreldes. Vahepeal ikka Mogaanergaagendab ära. Kuidas teie kalde juurde satust olin kuskil kuue seitsmene vähem, siis ma olin, kui hakkasin esimese särma liigutusi tegema, seda kandev isa mängis mulle. Hakkasin ka mõtlema, võib-olla tuleb ka välja ja sain ka otsa peal on meil perekonnas isa mängib ja vennad ja õed mängivad ka, võib kokku vanaisat terve orkestri, kahe vokk olete koos mänginud ka ja vahetevahel ikka kodus või peol või, või erivetel kodus ikka põhiliselt väljaspool käinud režwool kodustes kandle kätte võtate terve perega Nakva mõni sünnipäev või suurem olemine, tullakse kokku 100 lapsed maale, siis vennad, siis ikka peab muusikat ka tegema. See nagu traditsiooniks juba meil saatja läheb edasi ka vist niimoodi, kuidas tollele kalkus meeldib, siin näeb neid üle Eesti, neid mängijaid saab oma taset võrreldes teiste omaja ja sealset kandleid erinevaid. Nagu siin vana vaatamist-kuulamist, küll aga tasus ära käia masinad. Mängib Johannes Kruuse Tartu rajoonist. Eesti keeles on olemas sõna pillimees, eesti keeles puudub sõna pillinaile, see näitab, et ega Eesti noorikute naised ei ole eriti pilli kallale kippunud, neid on kaunis napilt virve Alliksa Põlva rajoonist. Teljega kannel istub küll. Ta istub jah, aga üldiselt ma leian, et ega ma ikka päris õige kandlemees ei ole, sest ma olen ikka naine ja naine mängib ka nii nagu ta mängijatega kandle naine ühes valija, Nika, kui pill on mehega ehk siis ta on ikka pillimehe käes. Pole Viro ikka ei oska, liigub tegelikult jah, ja ma soovitaksin meie noortel eriti, et ikka seda kannelt ei unustatakse ära. Sest ma leian, et ta on ikka meie vanarahvapill ja Ma usun, et ta jääb meest ja meist kõigist veel järgi ka kuidas teie tema juurde trühvlitel mina trehvasin, sest mul isa mängis ja mina hakkasin tegelikult mängima juba, kui ma olin seitsmeaastane, oli seal. Ja viie aastaselt sain aabitsa selgeks seitsme aastaselt Sail kandlel esimese looma, kahjuks vahepeal need sõjaaastad olid ja siis ei olnud mul pilli. Ja nüüd kaks aastat tagasi, siis kui ma mul õnnestus leida see kannel ja siis ma hakkasin jälle mängima, aga vahepeal oli üks kümme-viisteist aastat, kui ma ei saanud üldse kätte. Ja nüüd ka üldiselt vähe olen mänginud, aga ikka ma ei unusta seda. Respo mõjutus mängin, mina olen tegelikult kultuuritöötaja ja siis enda üritustel seal, kui vaja on ja ja oma rahustuseks ka närvide rahustuseks. Ühesõnaga ma leian, et on kandlemäng väga hea. Nüüd kodus fotot või oskad ikka võtan ja võtutes õhtul avalikud uni, hämarikud siiski võruval härgi kasvatataks, eks ole, jah. Ja no eks ta ole väga kaunis traditsioon ja kui juba kannel on käes, viisid kõlavad, siis võib-olla läheb mõnikord laulga lahti. Läheb ikka laulnud olen ma ka lapsest saadik ja laulan ikka ja niikaua kui Jact kuste lugusid kuulen rahva suust ja neid kaht, mis praegu on ikka liikvel, saab mängitud kõike nii tänapäeva muusikat kui ka endise No teie olete kultuuritöötaja, ma usun, et teil ikka siis taguse käsiga liigub selle rahvamuusika suhtes rohkem ja küllap ikka teie seda traditsiooni järgijaid ka. On ikka, aga üldiselt vähe vahele meie kandis vähemalt ma ei tea, kandlemängijaid on, aga no on juba vanemad mehed näiteks naisterahvaid ja moor, eriti, ma ei tea öelda organism, miks noored ei tulekannu juurde segab just see, et meil on ju moesse magnetofoni muusika ida oskab igaüks mängida, keerab ainult nuppu ja muusika tuleb. Ja see on tänapäeval ju eriti popp šoviilsuses, eks ole, mis teda hakata siis seal natukene vaeva nägema vaimu teritama, kui nupust keerata ja kõik on korraga käes. Aga kui oleks Loiloyd Küloriga kuulajal priotkuks, kindlasti ma usun Aga kas seal tähendab, kui kaugelt teie tulite põllu võistumängimisel lina tuli järgmisena perekonnast auna küla, päris nii suurte metsade keskelt ja malekallet harrastanud juba. Pea iga poisikest peale on ta mänginud, ega mitte ainult enda rõõmuks, küllap ka mujal ja teiste rõõmuks. No iga jah, nagu pidudel on vajadus ollu, mängi tantsu õhtadel ja nii oligi alati mängita. Kas tänapäeval ka veel mingites tantsuõhtutel? Jah, jah, nägin iga meil järsale väike orkester seal ja sealt tulevad like mängi. Teil on väga tugeva kõlajõuga kannel, kas on enda tehtud? Jah, ega ta kuskilt viima saada ollus tullu humal teha neetud mängijate enda tehtud pillil, aga kust lood tulevad? Noh, neid lugusid on nii palju, et kõike ei jõuagi ära mängi Ravalda dialooti kasid noodist, ma saan nüüd küll uusi ja küll Varul lugusid jaga. Naili kannel on vanarahvapill öelda paremad lood sobiva just kalale nagu istuma paremini. Järgmiseks esinejaks on Edgar Paap Kohtla-Järvelt. Tortates ei ole tõesti noormees, me oleme harjunud kannelt mängivat ikkagi rohkem nagu vanemad mehed. Kuidas teie sisse tütar asemel kandlevate käteral? Tean, et seitse aastat langenu õpetakse, Richard, eks on surnud juba. Isastusele kandlega see oli noh, siis mänginud ja skanneri kadus ära ja siis pärast kuulsa saadeti õhtul ja lõvi ja isa, siis tegime luga kandle, kohalik pillimees hakkas hakata väga jah. Aga kellele te mängite, kas mängite ainult iseendale või mängite mõnikord rahvale ka? Kultuur, mis vahest ikka mängida ja ikka vaja on, seda kandlemuusikat on ikka jah. Aga mis muuhulgas kontserdile tantsuks kontserdiks peamiseks juures vastuvõtul? Ei tea. Üldiselt igavesti noore voodem rahvas eriti kandle kallale ei kipu. Nüüd hakkab juba, kipun küll. Niisiis, esimene vabariiklik Anneldata konkurss on talu Põlva kultuurijuhtide initsiatiivile nüüd teoks saanud ning mikrofoni juures on auväärt žürii koosseisus Elsa Loore ühtlasi zhürii esimees Ahto Nurk, Uno Veenre, Toivo Luhats, Erni Kasesalu ja Erich Loit Els Roode. Kuidas mängitakse kannelt Eestimaal praegu? Päris toredasti huvitavaid esinemisi oli palju. Kaotajaid selles võistu mängumisest nagu ei olegi, sest juba see osavõtmine ise on kõikidele suur rõõm aga võib-olla paremad paremate hulgast. Siin jäid nagu sõelale Võru rajoonist kaks meest, Enno kalme, Raivo Koemets. Siis Tartu rajoonist aktselt, Tähnas, Tartu linnast, Osfalt, rosmann, Põlva rajoonist, Virve Allikso ja Tartu linnast. Arnold ots märgiti ära ka veel kui väga huvitava kavaga kandlemängija. Aga neid oli veel terve rida, keda võiksin üles lugeda. Muidugi on juba see suur asi, et niisugune ettevõtmine teoks sai. Esmakordselt toimus ju eestimaal kanneldajate võistumängimine. Aga ma olen päris kindel, et see viimaseks jääloits. Väga tore on, et need kanneldajad, keda me täna nägime nii suure hoo ja innuga oma instrumendid musitseerivad ja tore on tõdeda, et vana mängumaneer saab jälle au sisse tõstetud. Ahto Nurk tore on ette põlva, siin muusikajuhid on sellise toreda ürituse üles võtnud nagu kannel, te võistumängimine, ma arvan, et siin on süüdi ka vabariigini parimaks kandlemängijaks tunnistatud Erni kasesalule, kes siis nagu andis selle impulssi siia, jätkab Uno Veenre rõõmu sellest, et me oleme rikkamaks saanud jälle ühe traditsiooni võrra. See on tore, et elustatakse huvi vanade rahvapillide ja rahvapillimängijate vastu ja tahaks loota, et see huvi järjest suureneks ja mängijate arv üha kasvaks. Toivo Luhats. Kahju ainult, et kõik, kes olid registreerinud. Neid oli üle 30, ei tulnud välja. Kuid sellele vaatamata saime juba pildi, milline on olukord ja loodame, et tuleva aasta on see konkurss juba palju tihedam. Ja kuuleme veel palju toredaid pillilugusid ja uusi andekaid kandlemängijaid. Keerulises vees, keda peetakse ka tänase ürituse üheks süüdlaseks. Mees, tänu kellele on Lõuna-Eestis kandlemäng nagu rohkem kõlama hakanud ja rohkem ausse tõusnud? Erni Kasesalu, palun. Tahaks näha ka, et oleksin hästi noori mängijaid. Jüri Kasesalu jõudis oma jutuga jõust probleemini, mida enamik tänasest konkursist osavõtjaid on toonitanud. Tarvis oleks, et rohkem oleks noori mängijaid. Aga kust neid noor ikka tulemas on, kui neid ei õpetata ja ühe probleemina tõstatati üles esinejate poolt, et kandlemängu võiksid õpetada ju kõik Eesti NSV laste muusikakoolid. Els Roode, mis te arvate, kas see on reaalne lauset? Kõik on võimalik ajapikku aga muidugi, ega see nüüd ainult niimoodi ei peagi olema, kannelt on ju alati õpetatud nii-öelda põlvest põlve vanematelt lastele ja ega nüüd see laste muusikakoolis õpetamine ei ole mitte ainuõige lahendus aga kahtlemata hakatakse teda rohkem õpetama. Teise probleemina mainis, et väga paljud esinejad ära seda, et siiski liialt vähe Küll, aga no eks niisuguste rahvalikute kannelde osas päris kindlasti, et iga meistripill on omaette meistritöö, eks on ju teada, et vabriku pillidel ei taha ju keegi suurt mängida, ükski viiuldaja ei mängi vabriku pillil, aga oleme tänulikud nendegi pillide eest, mida klaverivabrik meile praegu annab, küll aga nende näol või rahvakannete näol. Aga mis puutub koolis õpetajate misse pillidesse seon Kromaatilistesse kanneldesse, siis klaverivabrik hakkab neid varsti tootma ja ma tahaks loota, et mitte halb. Kui tundub, et kandlemuusika ümber on probleeme kuhjaga, nii nagu iga areneva ja populaarseks saava kunstiala ümber probleeme muidugi kanneldad üksinda ei suuda lahendada, nad ei jõua üksinda nende probleemideni, siini, rahvaloomingu, maja kui kogu muusikaüldsus peab riski nende probleemide lahendamisest osa võtma ja neid rahvalikke pillimehi abistama, nende kunstnikega kasvaks kasuks ja areneks. Tänane päev on korda läinud, oleme kuulanud muusikat, kerget kätt ja villis näpu kõikidele kandlemeestele. Kogu Eestis.