Jõulupäev on jälle käes, kõik rõõmustage nüüd. Jõulupäev on jälle käes, kõik rõõmustage nüüd kõige kaunim püha, meie jaoks on see jõulupäev on jälle käes, köik rõõmustage. Jõululapse sünnipäev taas kätte jõudnud, meil jõululapse sünnipäev taas kätte jõudnud, meil jõuluva Nadule kingitusi toob jõululapse sünnipäev taas kätte jõudnud. Tere õhtust, armsad kuulajad. Paljud teist käisid täna kindlasti kirikus laulsite koos teistega jõululaule. Kuulsite lugu Jeesuse jumala poja sündimisest siia maailma. Võib-olla mõtlesite, kuidas saab see nõnda olla, et kõigi aegade suurim kuningas sünnib nii vaikselt ja lihtsalt. Ja tema hälliks on sõim loomalaudas, kus ta uinub oma esimese une mitte siidpatjadel vaid õlgedel ja tema sünnipäeva. Esimesed tervitajad pole mitte vürst idega krahvid vaid lihtsad karjased. Ja pealegi seal maal. Sellel ajal oli karjaseamet ka põlatud amet sest karjane pidi iga päev tööd tegema. Loomad tahtsid süüa iga päev aga jumal oli andnud sellele rahvale käsu pühitseda laupäeva, see tähendab, laupäeval ei tohtinud keegi teha mitte mingit tööd isegi mitte oksakest murda. See päev oli pühendatud jumalale tema loomistöö lõpetamise päeva mälestuseks. Nõnda siis peeti neid inimesi, kes seda käsku ei täitnud, halvemaks teistest. Ja sellepärast on imeline, et esimesed, kes Jeesuse sündimisest teada said olid just sellised halvaks peetud inimesed. Ja nimelt sellepärast võime meiegi uskuda, et meie lunastaja ja õnnistegija meid kõiki armastab ja hoiab. Mitmedki suus armasta seda abi peal kuulutada, kuigi olen väike, ma seda na hoia. Soos Hay ja Zoozmi hoiab suus, min hoiab Neebeebelgu nutta. Suus mind hoiab suus mind, oi jaa. Soos mind hoiab Meebeebel kuuluta-Jõesuus on. Osa väär, hea see ta ikka meeles pean, õppinud ta paluma kõige hea eest. Soos mind hoiad soosmil, oi. Soos mind hoiab, Neebeebel kuuluta soos wind hoiab soosmit ojja soos, mind hoiab nii piibel kuulu. Elas kord üks väike jänku. Ta oli kohev ja karvane ning ta kodu asus keset suurt metsa. Tal olid säravad silmad ja roosa nina. Aga üks kõrv kippuste Laina lonti vajuma ja see tegi talle aeg-ajalt meele kurvaks. Miks mu isal ja emal ja kõigil õdedel-vendadel on elusad kikkis kõrvad? Haa, minul on üks hull lontis. Keegi ei osanud talle seda ära seletada. Muidu oli ta väga rõõmsameelne jänkupoiss ja ta nimi oli Tommy. See lugu, mida ma teile rääkida tahan, juhtus jõululaupäeval. Jänkulapsed olid juba hommikul aidanud emal tube koristada ja muid toimetusi teha. Ehitud kuusk seisis keset elutuba ja ootas õhtut, et küünalde säras veel kaunimaks saada. Kuna väljas oli ilus talveilm, siis tahtsid lapsed ka natuke lumes hullata ja ema lubas nad õue niikauaks, kuni hämarduma hakkab. Lapsed hüplesid lumes, püüdsid järjest tihedamalt langevaid lumehelbeid ja mängisid ka natuke peitust. Ühe mängu ajal oli Tommy ennast nii hästi ära peitnud, et teda ei leitud kuidagi üles. Ta istus hiirvaikselt oma peidupaigas ja kas juhtus aga nõnda, et tal oli seal liiga mõnus olla. Seda uinus. Kui ta üles ärkas, hakkas pisut juba hämarduma. Ta puges välja pehmest lumehangest, mis talle peale oli sadanud ja tahtis koju lipata. Aga vahepeal oli nii palju lund sadanud, et terve metsaalune oli tundmatuseni muutunud. Ta ei näinud sissetallatud rada, mis ta koduukseni viis ega uste ennast. Isegi maja polnud näha. Kõik oli valge ja ümberringi ei paistnud ühtegi jälge. Ilm oli aga ilus ja Tommy kasukas oli soe. Nõnda ei kurvastanud sugugi, vaid hoopis hakkas ühes suunas huupi minema. Peagi kuulistatasast laulmist. Ma ilm kõigis tuus pimedas sendi saa meile lääki ta meid valgustama ta õega ja õnnistama armuga. Tomi sai aru, et kusagil lähedal peeti jõuluõhtut. Ta ruttas sinnapoole, kust laul kostis. Ei, hõikas ta õnnistatud jõuluõhtut. Sedasama sullegi kostis kõrgelt suure tamme okste vahelt orava hääl. Miks sa kallil jõuluõhtul ringi hulgud? Ma eksisin ära, avastas jänku. Nii palju lund on sadanud. Kas ma tohin teie jõulupuule tulla? Kas sa oled orav? Küsiti ülevalt. Ei ole, vastas Tommyt. Ma olin jänku. Jänku, imestas orav. Kuidas sa siis meie jõulupuule saaksid tulla? Jänkud ei oska ju ronida. See on tõsi, ohkas Tommy. Ma oskan ütelda, aga mitte ronida. See kõik on kena, jätkas orav. Aga sa ei saa meile külla tulla, kui sa ronida ei oska. Kahju. Küll ja Tombi läks edasi, kuni jõudis jõe äärde. Kai õelt kostis laulmist pisut kaldast eemal, nägi jänkupoiss okstest ehitatud ujuvat majakest ning hõikas. Õnnistatud jõuluõhtut. Tänan, kostis vastus majakesest. Sedasama sullegi. Miks kallil jõuluõhtul ringi hulgud? Ma eksisin ära vastasjänku, nii palju lund on sadanud. Kas ma tohin teie jõulupuule tulla? Kas sa oled kobras, kostis vastuseks. Ei, ma olen jänku, hõikas Tommy. Noh, kuidas sa siis siia saaksid, Tollo jänkud ei oska ujuda. Oskan väga hästi Seppeldaja kukerpalli lasta, ütles Tommy. See kõik on väga kena, aga, aga jah, v seisa Edelda. Selleks, et meile külla tulla, pead sa suutma ujuda. Ja jänku läks tagasi sinnapoole, kust ta oli tulnud. Ma mõtlesin varem, et nii tore on olla jänku, arutles ta endamisi. Tuleb välja, et see pole tõsi. Me ei kõlba kuskile. Me ei oska ronida mööda, post nagu oravad viga ujuda vees nagu koprad. Ja me ei saa kunagi neile külla minna. Väike jänkupoiss nägi oma varju pealt, et ta kõrv oli jälle lonti vajunud. Ta oli korraga nii õnnetu, et istus põõsa alla. Nõmme ja hakkas nutma. Korraga läks kõik ümberringi valgeks. Jänku tõstis pea ja nägi suurt säravat tähte üsna lähedal ja kuulis sõbralikku häält. Miks istutsasin lumes ja nutad, väike jänku. Ma olin eksinud, vastas Tommy ja ma ei kõlba kuhugi. Ma ei oska ronidega ujuda. Ma olen ainult jänku. See on imetore, et sa oled jänku jätkas nägematu hääl. Sa võid hüpelda ja kukerpalli lasta. Ja sul on kiired jalad ning soe kasukas. Mõtle, kui hea see on. See on väärtuslik kingitus kõikidele jänkudele. Aga miks mul ei või olla diskõrvad nagu testil jängudel küsis? Tommy seegi on imetore. Sa oled natuke teistmoodi kui teised. Ega sa sellepärast halvem ei ole? Ja midagi on teistmoodi. Igaühel. Kaks rohu kõrdki ei ole teineteisega täpselt ühtemoodi. Sellepärast ei saa kunagi öelda, et keegi oleks samasugune nagu teised. Tule, ma juhatan sind koju. Ja täht valgustas jänesele koduteed ja tuul puhus ta koduukselt seda varjanud lume ja jänku perekond võis rõõmsasti jõuluõhtut veetma hakata. Soolapsed issandale sind tervitama tuule sahhiga vaimu valgusta. Peeso juurde leiaks ta sink, lauluga nägi ta Me sind hardas palvest. Na Me Ooennistundo, kauni mil sündisid mehi. Meilanna õiget usku usa ja nõrkustes väidki Meeta Suu püha armu läbi. Vaid võimeleidada vaade. Jõuluõhtu on alati üks eriline õhtu. Ma usun, et kõik inimesed tahaksid olla head jõuluõhtul. See on niisugune aeg, kus me nagu ootaksime imet. Ja ime sünnib. Meie südametes on rahu ja rõõm. Kuigi tegelikult on elu meie ümber täpselt samasugune nagu alati. Me tahame üksteisele rõõmu teha ja sellepärast saadame tervituskaarte sõpradele ja ostame üksteisele kingitusi. Armastav taevane isa me täname sind selle suurima kingituse eest. Jõuluime eest. Anna meile kõigile uued puhtad südamed. Et me oma võõra rahvaikkest vabanenud maal võiksime ehitada üles sinule meelepärase elu. Aamen. Jumala sa ei pelga, linnuke? Jumala OP, sa ei pelga. Nii, me kõigile ruumi seal leidub. Igale on oma paik. Jumala Aabee saal on meile pelgupaik. Jumala AB seal ei pelga, linnuke. Jumala OP, saal ei pelga. Nii me kõigile ruumi seal leidub. Igale on oma paik. Jumala AB saal on meile.