Keskööprogramm. Tere õhtust, tänan keskestuudios Indrek Hirv. Et lugeda ette luulet oma raamatust põuasinine koma luulet ja teiste luuletajate luuletõlkeid. Kus su silmad? Usu neid kaugelt valjult koju huikab. Kui tõuseb vastu hommikut ja lähed. Mu närvivõrgustik öövalgel tuikab veerand külmast hingeõhust hoitu. Su sõnad tuules sahisevad pajud kuu ärevuses kahvatuks pale. Ning lõigata, kui naeratad ja hajud. Su hõbepisar murtud möödujale. Suur läbipaistev pärl. Kuu enne koitu. Mis Silip põlve Õnlaid Griiva pust vee mõõna nuukseid heegeldumas, kuul? Immutatud ö. Nuuks. Sulps pilve kogunenud selges vees. Üks pime kala, mere mõrutees. Ja teine, kellest rahvahulk saanud söönuks. Külje kurba täiuslikkust adunud see ärkuse raudraske ripsmerida. Pääst tumma ärevused topeltkida. Portreega mündi pool on käibelt kadunud kelm kirja andvaid teispool keisri, kust ka üksinduses pole enam puhkust. Kuuvalgus kergus kivimajades. Jää mustast haavast tõusva aururaskus. Kurjust, kartes hellust vajades suupill ja tukk. Kummas mantlitaskus? Kui haab, Ma olen külmast lõhenenud Aukolbas katki, ihu hinge seos. Ma tulen, kui su nahk on õhenenud. Kuu kaame, hulgus. Viska talle sent kui neelukoha tuuristavat mulda meelevad, jahenevad, ent pulss põues vasardab. Kui oleks Hulda siis viska vastu hõbevalgust stent. Kolm pappi kutsikat, ahastust. Kui münt lööb linnul korraks kylgendama. Kuid vihv ta pori vastu tagaust ning saatusel on üsna ükstakama. Kolm vaprat kutsikat. Ahastust. Need uksed libisevad piki pinda ja kalapojad veresoonte vahel. Pean pajulehestiku niiske kinda truult kinni, üha kuumenevad lahel järveitav laineid kallas janus, karju. Roog koondub siiski märjas tuulehoos. Ta lõhkeb verivärskeid marju. Ja õhtu vajub maa ja taevas koos. Kus sina oled? Mina ikka samas. Tuul tuleb võsast vana maja varjust. Morn pulstunud lind käib tähti, varastamas. Pärlvalgeid marju, musta põõsas harjust. Ja sinu silmi minu silmade last. Jäänud üksnes lootusetus, hall ja kole. Või lootus siis. Too keerab haavas terast. Räägin sulle sulle, keda pole. Muu sinu hingepõhjas raskunuga ei ole teha enam midagi. Kuu taskupeegel, kuhu tuga ei jäta hommikuks poolt ridagi. Kuuvalgus kerge valge puuderivi. Tukk hõõgub lumel. Mina ulun, kus on terav ilutüves sööstunus. Pingvari lumel sile hauakivi. Teeb hommik uljad pähe, torked hootuks. Ning ärkamise sulgub silmalaug. Meist mõnel võtab nägemisest sootuks. Mõnud päästab siiski jahe laine, laug on välja põlenud silma varjuvees kui ummis laukas märga lokki sõbru. Sääsumpabringi ammununud sõber. Su huultepärlikarbi valget tuumad ehk meenutavad lõhkenud silmaderi. Lamp unele, mind täidab Panaveri. On Beuta raskest sula, kullast. Leo ja teiste mälestuseks kohvirutunud külm valget rõhus ajab. Tuul puudelt sinna hullunud valgust. Kas elab mõni veel, kes näinud algust? Mis jõud kuut teise poole poole ajab? Kas elab mõni veel, kes algust näinud? Pool tinarasket kuud? Kui vaiksel õhtutunnil elavhõbekell te justkui kuningat kes ilma põhjuseta niisama harjumusest käia astmetel õukonda lasta, kummarduda, nukkereta. Peab keebi üksilduses näima kuninglik kui kuningat, kes astub lastes raskelt slepp. Kui kuningat te näete trepi tõusmas vaeva kordsambarida, katkeb, kummastunud seiskub. Kuid marmorastmed jätkuvad. Trepp katab taeva ning purpur keebislet, kui puri tuulde seiskub. Kurbi, kuid üks vahelduse öö on viimaks mulgi peenkalaetendus. Näe võrratuid, pärlvalgeid, ingleid, tiibia külalt, hulgi. Kui jängi sulnis, silmis varjabloor. Ärevusest, põbelevaid, sulgi sfäärides matkib tundlik vilekoor. See muudab meele helgeks rusutulge. Viis vaikib. Laval süttib valgus, näe need kujud äkki liikvel üle maja on loodud läbi jumaliku käe ja luu jahenda näoga. Veider taia, kui seestunud ehib siia-sinna, saab kes teab kust käske. Kuna mitmesaja pool hullukari muudkui sekeldab. Pea kohal õnnetuse vinguv kaja. Ning kui fantoom suur kurjus, nähtamatu. Magus mürgihõng, kui tõmbaks sugestunud massi, patu ja viletsuse roppu mülkasse. Vaid lollpäid, vanu hoorajäägrid, hatu vaid kurjust, hullust, patu ning kõik see käib ringiratast. See viis, mis esmalt ennustanud kadu. Kesk tühja mulinat. Just kerge seos hetk-hetkelt valjeneb ning priskem madu lööb mängusegi. Kõik Maadodop kaos. Traskist Fongetestab pandud kerest on vaevalt pääsu. Inglid juba paos ning lavalauad tulenevad verest. Mõni hingab veel mao aplas maos. Jälk madu, puhkab kere verest, must Pill paju musta kirstukattena ja tuul kannab kaugelt rasket ärevust. Ja järelmängu nukrat kaja. Parv kaameid, ingleid hõljub kupli all. Sealt täidab sosin kogu maja. On teemaks inimene, seal tragöödia all. Ning kangelaseks pagel vallutaja. Savijoon. See oli aastal 1400 ja 61, kui juhusega pooleks sain elu tagasi Mulaskis vabastada. Kuningas. Jäin sügist taeva hooleks, taas vaba mehena. Hooliks saab olla üksnes hoogutusi teha ja alandada murda end lib pooleks. Niikaua, kuni korjab surnukeha. Kalandseid naiste kütte kavalere küll laulsin neil ajul möödonoil. Küll olin vaimukas. Päeva veere. Kõik viin, kes seisid hämmastunud suil. Surm kõik. Eks vageldantsust väsinud Luil maiusta, kes patustajad säästat. Kui mõni peaks veel elama. Ilmuell. Nüüd on nad surnud. Hingi kaaluma. Jumal mis kehadesse puutub, siis nood näevad küll ilgelt välja, kuigi hunnitumal moel. Loomasid neid kauneid elupäevad paremaga jalad ka. Ei saa nad nendele tantsule ning jutuvada. Ja naeran, pakatan. Kuid siin. Mis enne nad õrn Jeesus võtab patust vabastada? See on tema viimane luuletus millega kirjutas Riio saksa keeles. Kas tead, kus jõuab kõrge täiuseni elu? Su rinnas on see täius? Sinu ideaal? Ta kuhja tuima ainet mammonat, keskmelu. Su südames on kogu ilm kui tähegeeri. Maast tüdinud hinge heidab ülalt ilmaruum. Sa näed, et kõik kolm Tunivaid. Et elu tuum, et tõelisus on sealpool elu, surma piiri. Kõik ihad unustada. Ees on igavik ning kannatused jäävad siia. Hüvasti olen varsti seal. Peadlete ta laulis, vorm on minevik. Kuid teie rinnus minu püha tulelõõm, truud sõbrad ja mu rõõmulaul ei lõpe eal. Erk liikumatu, ent mustal visiidil kui valvur jäetud üksi valgustama. Et mis viib mune Alaveremiidil laenab, pöörleb. Voolab taevast üle ning lihvib puhtaks õelevaid hingi. Katab pehmelt Mäe ja Oru süle ja valgeid. Helbeid pöörleb ümberringi. Kuid mina valvel, erk liikumatu. Pink ulatan veel lume, satu ta hingamist. Teanud siin muutma sügavaks mu hinge hurma. Rainer Maria Rilke, kurtisaan Veneetsia. Näe, Lester sillerdab mu soengul päikeses Veneetsia, sel segab sulakulda Al keemia kõik salaja Uusa päikesest öös kanaleid, kust tagasi ei tulda. Ja tuleehtes sildu, hõrenenud kulmu Sammel silmist valgustatud silmadest, kust meri püüab end. Ning taandub kanalist. Kui satud mind korra nägema, jääd kadestama koera kelle pulstunud looma karva hoolitsetud käsi vahel paitab. Kuid sina, noormees, sured. Vaevalt aitab, hea päritolu siin. Sind ootab, sama mullumas tärkab keegi haruharva. Reljeefne paberisse pressitud ovaal. Tuim valgest nõustel tukslevana näivat laud. Nüüd varjavad teadja silm on sealmaal. Teadmusarmastusest haud ja külm eel aektaneelava halvatuna. Tasakaal. Kes tundsid teda elusana? Polnud märganud, et kõige elava ja liikuvaga liikus see nägu kaasa. Maastik hommikuti ärganud ta näosem peegeldus, järv, vereles, mets, kiikus. Ootamatult muutunud eemalduv ja kalge. Ja samas anub lõpmatust murduks kirme. Mask õrnalt avaneks ning vabastaks taas. Valge. See nagu arglik Endast eemaldunud valge küps meenutama sügisesi roiskunud pirne Federico Garcia Lorca ratsuri laul, kannused laulavad musta kuuvälistes külgedes. Oh väike must, kuulsama ratsaniku viid. Rasked kannused, ehkki mees sadulas ei liigutena. Oh väike külm hobu küll lõhnavat pistada lille. Ning mustal kuul veritsevad mägedega. Surub kannuseid. Oh väike külm hobu, küll lõhnavad pistuda lilled, lõputu karje, mustal kuul, pik lõkketulesammas. Sinu kõrvasilm väiksesse pärliga kõrvani busse. Hoian kääre väga vilu noolt ja töötan rõhutatud aeglusega Su kõrge kukla kallal. Midagi poisi pea taolist peaks sellest tulema. Kõrvad poolenisti sees, kael lahti, nii kõrgele, et mõjub oma paljastudes kuidagi Siibutuna. Kujuta ette ees tavaline poisi pea fotodixi seltskonnast, stseenist ja tagant äkki Lausalaste nagu tulle muidu nii sündsalt põletatud ettekandja pepu Amsterdamis. Andrei kõnnib mööda muru edasi-tagasi pahvib sigarit ja heidab meie poole oma iroonilisi ja samas südamlike kõrvalpilk. Tal pole põhjust mind kahtlustada ja ta teab seda. Teab kuidas ma lugu pean jätma kõigest oma vabameelsust ja seiklushimust, hoolimata mõnest reeglist ilma vähima kõrvalekalded ta kinni peal. Eneseaustusest. Kuidas väikesed rinnad kikki tõmbuvad? Päris enesest ise ka. Ja ometi pole see tavaline erootiline pinge. Saadeti juuksurisse vaid siis, kui isal tõesti aega ei olnud. Tavaliselt tuli mul istuda klaveripingil keset tuba elementidega, tekk ümber õlgade. Kujutasin selle asemele midagi hoopis Kulsemat pidulikumat. Midagi Tähtvere katoliku, mis sealt kus me koolist väljaheitmise hirmuga võideldes käinud orjana. Ja tegelikult olen hiljem ka mina ainult enda peale lõiganud. Vahel hädavajadusest Aliust kui isaga vestlemiseks. Café eile seal käinud on minu leid. Olin sellel uhke, nagu oleksin ise peremees. Kummaline, lilla valgus paneb sinu naha arendama. Juustepiir joonistab kaare, mis kordab kleidi, väljalõiget. Pärl, suu kõrvas särab võidu su hammaste ja silmavalgetega. Kelner ulatab lakitud küünte vahel tagasi mingi rahatähe. Tõenäoliselt on see Saksamaa, maksin markades. Aga rahast pole näha muud kui hiilgavaid spermatosoide mille rahanumbrile viitavat salakirja mina ei tunne. Kelnerist ei paista peale küünte ja silmavalgete õieti midagi. Tõrjun tagasi mõnelt sümbolist ütlevanatud rea. Avastasin, kui surma topin, raha kobamisi vestitaskusse ja langetan taas pilgu su tugevatele põlvedele. Õieti nende silueti yle läbi laua klaasi. Tooli neid kulla noki kontseldama pandud. Martin ei tahtnud sihtida vineerist inimfiguur. Ta pidi neile hästi istuvaid mundreid selga otsima ja lõpuks nende rasked suvised juukse pahmad maha lõikama. Aga seda viimast tegid oma kaua jõude seisnud Pallase poisi kätega juba hoopis teises, tundes. Ja siis kükitasin nad ühel teatud hommikul tuliuue pilli taga ja ootasid tagant valguses mustavat vene praamide rida laskeulatusse. Isa oli just möödajooksu kraavi korraks punkrisse läinud. Kui kuulipilduja pesa täistabamuse sai. Mõlemat põrutati otse taevasse. Tavatses isa jutu lõpetada. Teras kiivrites ilusate peadega otse taevasse. Kuu kurbus, kõhnus, janu vedas maad, maa hõõgus salamisi. Tuli toas. Siis pilve karjus, äkki võttis maad? Üks heli inimkõrva jaoks liig puhas. Kuulas silmad valla imest, tuulda, kuld juustest viit. See kõlas kõrgemalt ja nõrgemalt, kui inimkõrv võib kuulda. See oli kurbus. Kui tõuseb täiskuu, ärkab hõberaha ja klaasid kapist teevad tasa kill. Münt taskus, väriseb, kuu, vaatab maha. Ning ingel, tiib ripakil. Musträndur poeb peetud päevasärki. Kuuline kurbus pigistab, kui sall. See üks, kes mäletas veel salamärki võib-olla lõigub õunu täiskuu all. Õhk õhtuti riiulites teene Jaltidest saevad samas Rodus ning peeglit täis vaid baleriin. Kõik kurbuse tunnevad siin kodus. Luiki kogub kõrge kupli alla. Hing on kui murtud tiibadega kaetud. Tavaliselt kipun mõnda balla, et vana lapse seda saaks kord maetud. Kuid sale Prints, kadunud elusk debankroša ja kargab Kalmust. Ning rõõmuks muutub klarnetit tusk. Kui lava valgus annab sinist almust. Kuu varju palge tüüned soolajärved kus süda traali uppunud udukell. Pilk taevasse pöörduks, teine palg. Kuult peegelduvaid mere mõõna ukseid. Teokarpi meri, sinu silmad taevas, pilk taevasse. Pöörduks. Kui tuul ustel kui mu enda hääl ma taban õhust igavikutunde ning lindudena rivistuvad tunde ei peata enam keegi ilma pääl. Mu laulu alla jäänud valge leht sest tiiva kahinas, kui haavaleht Peaks siiski jätma peegli naasma, aega jääks igaviku kandma, tähtmus, aga. Ma muutun vaikuseks su selja taga. Sest aeg ei murdu. Nägemist. Head aega. Kui palju mahub öösse aastaaegu? Jõgi voolab juba mitut põlve. Surm tumedam pilt maas, põlvele põlve. Loeb mõttes mööda, libisevad aegu. Kella fosforist su pilk on säilinud. Mis aeg on elul? Taeva raskudes? Auk pilve jään su hinge laskudes. Kuu vahepeal on üles kuulajailinud. Aeg libiseb ja. Su hinge laskudes üks täht seal kiindumus pöördumatult. Kes kes stuudios oli? Indrek Hirv. Oma luuleraamatuga põuasinine. Saate kujutas muusikaga Silja Vahuri.