Jõuluõhtuvaikuse Jõesuus Haas rduses vaimus Seenus sõime ees seisaatu palvetes vaim Ozzy Noosse hõime ees seisa Toome palvete eespoole meile väikeseks kodudeks ja valguseks elu vooreväljade rändamise raadadel. Elu, moore, väljadel, rändamise raadadel. Aga siis, kui eksime, murdume ning väsime ära lase hingessaa jõulutuulel kustuda. Ära lase hinges. Tollel kustuda. Tere õhtust, kallid muinasjutusõbrad. Kõigepealt tahan ma teile soovida veel kord ilusaid ja rahulikke pühi. Ja muidugi ka seda, et igaühe juurde tuleks, kui ta ei ole veel tulnud. Jõuluvana. Meie tänane muinasjutt kõneleb just nimelt jõuluvanast ja natuke ise äralikult ehk sest me tunneme jõuluvana kui alati heatujulised ja lahked onu. Meie tänases loos näeb ta midagi niisugust, mis tema hea tuju hoopis ära viib. Ja jõuluvana kujutage ette, vihastab. Niisiis meie jõuluvana oli just lõpetanud kingituste kokkupanemise ning kavatses teele asuda. Päkapikud aitasid tal kingikotid saani peale tassida ning sõit läks lahti. Alguses mööda metsateed oma koduõuest välja, siis mööda suurt teed. Seejärel tõusid põdrad koos saaniga õhku, sest kui jõuluvana terve tee peaks maad mööda sõitma, siis võtaks tema tulek meie juurde küll väga palju aega. Kuigi nad lendasid väga kiiresti. Oli sõidu aeg ometi parajasti nii pikk, et jõuluvana jõudis teel mitmesuguseid mõtteid mõlgutada. Oi, ütles ta korraga. Kui palju aastaid olen ma lastele kingitusi jaganud? Ometi ei ole ma kunagi näinud seda, kuidas nad oma kingituspakid lahti teevad ja oma kingitud asjade üle rõõmu tunnevad. Alati olen ma kiirustanud edasi minema, sest kingituse ootajaid on nii palju ja aeg kulub nii ruttu. Niimoodi mõtles jõuluvanade ellaste juurde. Ei, otsustas ta siis. Sellel aastal tahan ma näha, kuidas nad rõõmustavad. Juba paistsid, esimese küla tuleb. Kõigepealt ootas teda siin perekond, kus oli kolm last, kaks poissi ja üks tüdruk. Enne jõule käisid päkapikud piilumas, kas lapsed olid ka head ja sõnakuulelikud. Ja siis jutustasid jõuluvanale kõik, mida nad olid näinud. Päris pahateod tõmbasid jõuluvana kulmu kortsu. Aga väikesed koerustükid andis ta lastele andeks. Mõni süütu vallatus ei tee ju kellelegi halba. Tähtis on see, et lapsed püüavad head olla, ikka tuleb ette ka viperusi. Kõigis pahandustes ei olegi lapsed süüdi. Vahel juhtub mõni äpardus päris kogemata, ütles ta. Aga päriselt muret tegid jõuluvanale need lapsed, kes aina väiksemaid kiusasid või neile haiget tegid või kaitsetuid loomi piinasid. Nendele andis jõuluvana andeks alles siis, kui nad olid oma veast aru saanud ja seda kahetsesid. Põdrad maandusid, jooksid natuke mööda külavahe teed ja jäid siis ühe ilusa maja ees seisma. Jõuluvana astus saalist välja ja koputas uksele. Ta juhatati tuppa, kus seisis suur ehitud kuusk ja põnevil nägudega ootasid teda. Marko, Toomas ja Kerli. Nad lugesid kähku jõuluvanale ette väikesed jõulusalmid ja said oma kingid kätte. Seejärel jõuluvana soovis neile kaunist ja rahulikku jõuluõhtut ja lahkus nagu tavaliselt. Aga ta ei astunud mitte saani ega kihutanud järgmist peret otsima vaid hiilis tasakesi akna juurde ning piilus kardinate vahelt sisse. Aga pilt, mida ta sealt nägi ei olnud üldse mitte selline, nagu ta oli oodanud. Avaras elutoas oli rikkalikult kaetud laud ning ema ja isa koos mõne sõbraga istusid lauas, sõid, jõid ja lobisesid omavahel. Keegi lülitas mängima magnetofoni, sealt tuli rütmikat ja lärmakad tantsumuusikat. Kolm last istusid põrandal ja harutasid oma pakke lahti. Aga nad ei paistnud sugugi eriti rõõmsatena. Nüüd virutas Marco oma mänguauto põrandale ja hüüdis. Sellise ma juba möödunud aastal sain, ma tahtsin lennukit. Teistega ei olnud parem lugu. Kerli raputas oma ilusat Barbinud, kui äkki jõunus, niisugune kole kleit. Ma tahtsin ballikleidiga barbit. Sõnade mänguni igav. Ja niisugust salli ei pane mina iialgi iialgi kaela. Toomas oli hoopis vihane. On jah, mingisugused tere, kindad ja müts ja sihukest särki võis ehk 10 aastat tagasi kanda, aga mitte praegu. Kingitusi oli neil palju, aga nad ei leidnud nende hulgast mitte ühtegi, mis neile oleks rõõmu teinud või millega nad oleksid rahul olnud. Nõnda pahuratena ja omavahel tülitsedes läksid nad lõpuks magama. Tuled majas, kustutati ja jõuluvana astus saani. Ta mõtiskles natuke aega, enne kui uuesti teele asus. Kas tõesti igal pool tema toodud kingitused niimoodi vastu võetakse? Või oli see erandjuhtum? Kas niimoodi inimesed pühitsesidki jõule? Selliseid kärarikka, muusika ja söögi ning joogiga? Mitte ainsatki vihjet selle imelise püha tõelisele tähendusele ja põhjusele? Ei hardustega vaikust, ei kiituslaule ega palveid, evangeeliumi sõnumist rääkimata. Ta, need inimesed ei oodanud siin mitte jõuluvana, vaid hoopis näärivana. Nad ei rõõmustanud mitte Jeesuse sündimise üle, vaid soovisid ainult uhkeid ja rikkaid kingitusi saada. Mis puhul siis, mille eest? Jõulude-eelne aeg on jõuluvanadel ja päkapikkudel alati väga kiire. Ometi on neid õpetatud meeles pidama kõige olulisemat. Pidagem meeles väikesed päkapikud, kõneles jõuluvana alati. Kuigi meil on nii palju tegemist. Me ei tohi ära unustada, et jõulud on Jeesuslapse sünnipäev. Ja tema ise on kõige suurem jõulukingitus nii meile kui ka kõikidele inimestele. Jõuluvana oli pettunud ja kui ta veel natuke edasi mõtles, siis tundis ta, et on lausa vihane. Noh, kui asjalood on niiviisi, et kingitused ei kõlba neile, mis siis siis, siis pole neid vajagi. Ja kui nad ennast enne tulevasi jõule ei paranda, siis ei tule ma enam üldse siia. Majas oli kõik vaikne, kui jõuluvana tagasi elutuppa hiilis, kus kingitused põrandal laiali olid mõned pakid isegi avamata. Ta. Nii vähe tundsid need lapsed huvi oma kinkide vastu. Nad olid liigsest küllusest rikutud. Jõuluvana korjas kõik kingitused koti neid oli seal tõesti palju, küll mänguasju, maiustusi ning ilusaid uusi riideid. Siis läks ta uksest välja ning istus saani. Laske käia. Hõikas ta oma põtradele ja need andsid jalgadele valu. Peagi jõudsid nad ühe väikese metsamajakese juurde, mis teistest küla majadest eemal seisis ja ka tunduvalt kehvem välja nägi. Jõuluvana teadis, et seal elab ema oma kolme lapsega kes olid peaaegu sama vanad kui need, keda ta just oli külastanud. Seda peret ei saanud võrreldagi selle rikkuse ja toredusega, mida jõuluvana seal oli näinud. Siia oli jõuluvana otsustanud tuua nende rahulolematute laste kingitused. Ta astus saanist maha ning seisatas hetkeks. Majakesest kostis lastelaulu. Kui hea on, issand, see Su hiilgustajaida kui päike valgust kiirgab meil Subale ja suur kui päike valgust kiirgab meil Subale ja suur. Su juures on nii, tood rahu hinges meid, hoia kurja päeva eest ja tõsta taevasse meid hoiagur ja päeva eest ja tõsta taevasse. Noh, see on juba jõulude moodi, rõõmustas jõuluvana ja koputas uksele. Toa keskel seisis väike omatehtud ehetega kaunistatud kuusk. Ja laual olid lihtsad toidud. Selles majakeses oli rõõm kingituste üle nii suur. Lapsed proovisid selga uusi riideid ja mängisid uute mänguasjadega. Jõuluvana oli õnnelik. Siin ei olnud ahnustega kõrkust, tigedust ega hoolimatust. Need inimesed elasid küll vaeselt, aga nad olid armastuse poolest rikkad. Ja seda rikkust ei saa keegi ära võtta. Niisugune oli lugu jõuluvanast, kes vihastas. Armastav taevane isa. Me täname sind selle eest, et sa kinkisid meile jõulud. Anna meie südametesse rahu. Õpeta meid kõigis meie tegemistes sinu peale lootma ning sinu tahtmist ära tundma. Õpeta meid ka mõistma ja hindama oma kaasinimesi. Hoia ja õnnista kõiki meie armsaid sõpru. Aamen. Ilusat jõuluõhtut teile. Jumala habe OP, sa ei pelga linnuke? Jumala veesaal ei pelga Haini me kõigile ruumi salley idu. Igale on oma Bay. Jumala OP. Saal on meile pelgu, Mumbai. Jumala Peeoo bee saale ei pelga, linnuke? Jumala peo. Sa ei pelga nii, Me köigile, ruumi seal leidub. Igale on oma paik. Jumala OP. Saal on meile Bel.