Tere õhtust, kallid jutusõbrad. Soovin teile jätkuvaid, ilusaid pühi. Rõõmu saadud kingitustest ja loodetavasti ka toredast talve ilmast. Jõulude juurde kuulub alati ka ehitud kuusk või vähemalt kuuseoks. Oh, kuusepuu, oh kuusepuu, sa oled mulle armas. Kuusepuu, oh kuusepuu, sa oled mull arv, ma. Sind jõuluks metsast tuuakse ja küünlad külge pannakse. Oh jõulupuu, oh jõulupuu, sa oled mull. Praegu inimesed enamasti ostavad need kuused või oksad aga vanasti pidid kõik endale kuused metsast ise tooma või laskma kellelgi tuua. Täna ma tahangi rääkida teile sellest, kuidas üks talumees endale metsast kuuse tõi. Jõulud olid kätte jõudmas, kõik muud ettevalmistused olid selles taluperes juba tehtud. Nüüd oli vaja kuuske. Ja isa läks metsa. Mets oli härmas lumine ja väga-väga ilus. Puutseisid vaikselt ja väärikalt oma paksus valges lumeehtes. Ja peale omaenda sammude ei kuulnud mees mingit muud heli. Ta kõndis ja kõndis, otsis kaua aega, enne kui sobivat kuusekest silmas. Ja see oli niisugune paras, mitte väga suur. Ega ka mitte liiga väike. Võttis mees vöö vahelt kirve, et puud maha raiuda. Korraga kuuleb kusagilt häält. Ära puutu. Mees vaatab ringi, aga ei näe kedagi. Tõstapsis uuesti kirve puutu, kostab jälle kusagilt, päris lähedalt. Uurib siis mees kuusekest igast kandist ja näeb ühe oksa peal istub tilluke haldjaneiu vaatab talle suurte silmadega otsa ja ütleb, kuidas sa tohid teda kirvega lüüa. Ta on ju samasugune elusolend nagu sinagi. Kuidas nii, püüdis mees vastu vaielda, ta ju ei liigu ega räägi, aga mõtle. Väike haldjas vaatas meest ette heitva pilguga. Ta ei liigu tõepoolest. Aga ta mõtleb ja räägid küll, kuigi mitte nii nagu teie inimesed. Rumalusi ei räägita kunagi. Ja ainult iseenda peale ei oskadega mõelda. Selle eest kuulata oskab ta hoopis paremini kui ekski. Vene talumees oli eluaeg rasket tööd teinud. Sellepärast polnud tal kunagi aega olnud selliseid mõtteid mõlgutada. Igapäevane hool ja mure, kuidas oma perekonda toita ja külma eest hoida. Olite vaimu nõnda väsitanud, et ta nüüd haldja jutust mitte kuidagi aru ei saanud. Kuidas üks kuusk võib rääkida, kuulata ja mõelda. Selleks, et seda mõista, on vaikust vaja. Korraga hakkas lund sadama. Vaikselt ja pehmelt. Haldjas oksa pealt oli kadunud. Ümberringi valitses niisugune hääletus. Et mees võis oma südamelööke kuulda. Äkki kuulis seda veel midagi? Ta kuulis, kuidas kuused tema ümber sosistasid. See oli kummaline kõne mis ei sarnanenud ühegi inimkeelega. Ja ometi tundis mees, et ta sai aru, mida puud kõnelesid. Tõusnud taevaga Uninda suur valgus bee Hetle maast, Kuustupaatu ta oht, ma ilm jobu, loola ost, Kuustu. Külla alanduvuse telgis ta seal Tuuli ilma. Kuid taeva valgus, peerid. Kaugele, kuid taeva valgus bee ritta viis varjud kaugele. Maanu veel hing, rõõmusta sest ennis valgus nüüd arm, köik venna ühendab nüüd koostu paatu. NÜÜD ARM käik, vennade ühendab nüüd kustu. Peetne emmtsenter, et ta on seal seal töö haal. Ööl ette vaikselt kummardan valguse luude võete vaikselt, kuu, varda, valguse, elude. Siis tõusis äkki tuul keerutas lund hangedelt üles. Mees pidi silmad sulgema ja jalad kõvasti vastu maad suruma. Entse tuulehoog lõppes niisama kiiresti, kui oli alanud. Mees avas silmad ja ehmus. Tema ees seisis üleni valge ja särav lumekuninganna. Ahaa, naeris see küll, inimesed on ikka mannetud, sõjaidki tillukest haldjaplikat uskuma. Ja arvadki nüüd, et need tuimad ja igavad puud, siin on kõik elusolendid. Aga talumehel tuli kogu julgus kokku võtta, et võimsale kuningannale vastu vaielda. Aga nad ju kasvavad ja haljendavad jahingavad. Lumekuninganna naeris jälle. Eks mine siis koju ja ütle oma lastele, et sa ei raatsinud meile metsast jõulukuuske maha raiuda. Räägi neile sellest, et puu on elusolend ja lill ja rohi. Kõigil teistel lastel on kodus ehitud jõulukuused ja ahjus praksuva puuhalud ja küpsetatakse piparkooke. Ja otsemehe silmade all tõusis lumekuninganna õhku ja lendas kaugele lumemägede taha. Mõtle, mõtle, vaene mees kandus ta hääl kõrgelt õhust alla. Ise teed oma elu raskeks. Ela nii, nagu enne sind on elatud jäära juurdle, liiga keeruliste asjade. Mõtles ja mõtles. Vaatas lumiseid, kuuski ümberringi. Tõepoolest oli kahju neid maha raiuda. Aga kodus ootasid lapsed pikisilmi isa kuusega. Mitte kuidagi ei saanud ilma koju minna. Talle tuli nii selgesti meelde pilt oma lapsepõlvest. Ehitud kuusk toa keskel ja küünalde ning piparkookide lõhn ning tema ise koos oma õe ja vennaga laulmas. Oh jõulupuu kuis armsalt, vaatad pääle küünlasäraga oh jõulupuu, kuis armsalt, vaatad meie pääle küünlasäraga kui süda täidad need vokaaltundel, Sansa jõulurõõmuga. Su ümber seisvad lapsed ringis neil silmad õnnest säravad su ümber seisvad lapsed ringis neil silmad õnnest säravad. Ka vanad seisvad neil süda palvel nad ülespoole vaatama. Ja laste rõõmsays lauluhäältes nüüd inglikoori kuuldakse jalaste rõõmsa ees lauluhäältes nüüd inglikoori kuuldakse, ohime hääle oodaeva keele au kõrges, olgu Jumalal ohime hääle oodaeva keele au kõrges, olgu Jumalal. Ta vaatas ringi väikest haldjat, ei olnud kusagil näha. Kas ma raiun või ei raiu, lausus ta siis kõvasti, just nagu kuuskedelt vastust oodates. Ja korraga kuulista veelist häält. Hei, kas sina tahtsid jõulupuud? Minu tahtsin, mina. Oh, mis nüüd minust, ütles mees. Minu pärast poleks vajagi. Aga mul on kodus väikesed lapsed. Sellesama kuusepuu tagant, mille mees oli endale valinud, ilmus välja väike päkapikk. Kohe oleks tulnud selles asjas minu poole pöörduda. Mina jagan inimestele jõulukuuski. Inimesed ei oska ise vahet teha, missugune on jõulukuusk ja missugune on metsakuusk. Mõnes metsas ei olegi, jõulukuuski, on ainult metsakuused ja neid kaitsevad väikesed metshaldjad. Sellepärast toovadki jõuluvanad kuuski igal aastal ise kaasa. Neil on ka alati hea hulk seemneid, mida nad meie metsadesse puistavad. Et jõulukuuski ikka rohkemale, eks, ja et inimesed ilmaasjata metsas kuuski maha ei raiuks. Tule minuga kaasa, ma annan sulle jõulukuusemees, läks kaasa väikesi päkapikuga, kes andiski talle ilusa kuusepuu. Öeldes, tervita oma väikesi lapsi ja ütle neile, et nad kunagi ei murraks ilmaasjata oksi puudelt ega rebiks lehti. Katkuks lilli ja rohtu. Ja iga jõulukuuse asemele võiksite teie inimesed istutada ühe metsa kuuse. Nii sai talumees oma lastele jõulupuu. Ja õhtul, kui küünlad põlesid ja tuba oli täis isuäratavat piparkoogi lõhna jutustas ta oma perekonnale seda, mida ta oli metsas näinud. Niisugune oli meie tänane lugu. Armas taevane isa ole ikka meie juures oma imelise halastuse ja armuga. Hoia meid siin maailmas kurja eest ning õpeta meid kõiki 11 armastama. Aamen. Pelga linnuke jumala Aabe saale ei pelga. Nii me kõigile ruumi seal leidub. Igale oma paik. Jumalasaal on meile pelguuba ei. Jumala AB seal ei pelga, linnuke. Jumala OP, sa leebelgaini, me kõigile ruumi seal leidub, igale on oma paik. Jumala HP saal on meile pelgupai.