Tere õhtust. Olen toimetaja Mari Tarand ja kutsun teid kuulama keskajakava kus täna kohtume Indrek hirvega. Luulesõbrad tunnevad teda kui meest, kes ise oma loomingut kõige paremini ette kannab. Indrek Hirv andis mõni aeg tagasi välja oma luulekasseti. Luulekassett seostub eesti lugeja teadvuses küll pigem ühise kimbuna välja antud luule raamatukestega. Kassetipõlvkond mäletate, aga antud juhul on tegemist küll siiski helis kassetiga. Selle ühel poolel tõlgitseb hirve luulet Jaan Tooming. Aga meie kuuleme, nagu öeldud täna just seda autori enda häält. Autori loal. Nii et viige mind siis need õhtuse pragiseva lõke või kaminatulemeeleollu. Kata märgivad üht võimalust. Kui taevast tühistab Sooma kohtu. On vaevalt muudkui läbipaistev, kuu. Tavarjudeta valgus pakub varjet. Joon valgust nagu vihma, olen su otsib sõnu. Hingeldus teavad karjet. Usk nendel ei ole tarvis huul. Jõun valgust nagu vihma, põlen suu mis vihmavalguse langenud suuli. Suune raskus kord Murrinda rõhus ja kurbus venis peenides, kui uss. Mu jälge sinus. Vaenlased end varjavad pääs. See elu surma pääle heitlus endas. Laulab kukk ja sõber sõbra seal. Poolast ja tantseptore. Nüüd tuleb lemmikhullude ja laste. Ja ongi kallis. Sinu etteastet? Ükskõik sel ilmel hoida silmad maas. Ja peita armi, olla vana valu. Päev lendab peagi kildudeks kõik klaas. Ning iga kildu soontes sunnib talutavused tunnistama ületatuks. Ja ometi pean Alland patuks. Lõppeks valusad ooperis talu. Kui hooman raskemeelse inimtõusu päähoiu järgi oled kummastunud. Liibime merepõhjast mõõnast tõusud ning varju tõttavalgus, surmaund ei lase tõusta, luuletaja pääs. Masenduse kaev on ammu jääs. Jääl valged paber katab külma lund. Suurel nõksu silma laugusel kuuenda hommikul, kui teadnuks rahel Kui päevast ühekaugusel seal lumevalgusel sulaugusel kui töö on paraku On näputäis püssirohtu. Keskrihmade inglistina. Jõudu, tõmmannetatut Lohtu. Kui palju mahub öösse aastaaegu? Jõgi voolab juba mitut põlve. Surm, tumeda pilk maas. Taeva raskudes. Auk pilve jäänud su hinge laskudes. Kuu vahepeal ülesvoolu häirinud. Aeg libiseb ja kordub pöördumatult. On siiski usub tõmmu siiras vale. Ka ausameelsus pärit õrnemalt. Kuuvalguse ja surmasõltlasi ei suuda püüda ükski päine suli. Pin lahti, jooksen laheni. Separlajatusse, kustub tuli. Kuulasime Indrek Hirve loomingut tema enda esituses.