Kõige ilusam luule see ilmuks, sõnata. Ei igaühel siin ilmas ta ennast. Ilmuta kõige ilusam luule siin ilmas. Kodutu huh, ainult silmapilgud su juures viibib ta. Kuid inimese hinges seal heljuks surmani. Kui kauge kauniskaja. Sest luulest ameti. Anna Haava on luuletaja nimi, mis igale koolis käinud ja lugevale eestlasele seostub lihtsuse, tagasihoidlikkuse, siira tundesoojuse ja rahvapärase muheda huumoriga. Luuletustest on tehtud laule, tema värsid on muutunud kõnekäändeks. Nimetagem. Vaid mõnesid luule, see ei tule tuulest. Kui sa tuled, too mul lilli. Me oleme põhjamaa lapsed. Kas on veel rohtu, mis avitab? Ja nii edasi ja nii edasi. Tema värsside rahva omasus endastmõistetavus on nii suur otse müütiliselt valdav ja ajatu. Paiguti tundub, nagu ei võikski sealt enam leida midagi kunstilises mõttes üllatavat. Siiski julgeks öelda, et see tunne on. Ohtlik nagu kõik endastmõistetav ja lihtne, nii arvab ka haava luule süvenemisele üle lehitsemisel sellist, mis meid ikka ja jälle surmab oma tunnetuse jõuga oma poeetilise ilu ja täpsusega. Aate puhtuse ja kompromissitu sega. Haavale alati omaseks peetud tundelüürika kõrval tahaksin eriliselt osutada tema ühiskonnakriitilistele ja Isamaa värssidele. Tänaõhtune luulepõimik püüabki mingil moel läbilõikavalt haarata kõiki luuletaja loomingu olulisemaid tahke. Luuletusi loeb Velda otsus. Kanarbiku Skasvasin sambla süles, sirgusin. Kaste küünminud, kaisutas pilve, puhkel paisutas. Olen nõmmelill. Tuli päike, tuli silm teiseks, teiseks läks kõik ilm. Laasi hakkas hiilgama õhud, õrnad, õitsema, ilutsema. Metsas liikus muistne jutt, minu laugel halenud võinud ei õnnel hõisata ega leinal laulda ka. Olen nõmmelill. Oleks sügis, sureksin sambla süles, närtsiksin ei või õnnel hõisata ega leinan laulda ka. Olen nõmmelind. Me olime nagu lapsed, kes mängivad lilledest ja Kuldene päikene ise. Meil sätendas silmades. Me olime nagu lapsed, kes eksivad lilledest. Ja koduteed, ei leia. Ja silmad pisarais. Me olime nagu lapsedki, rännates raugevad ja kuristiku kaldal ööpimedas puhkavad. Me olime nagu lapsed. Süda usub õnne, suurt mere sügavat, kus säravad muinasjutud ja imed puhkavad. Mu süda usub valgust, mis tõuseb sealt sügavast mis kutsub tuhanded õied kõik elusse uimast. Mu süda usub elu, mis selge õnnistus on, mis maine ja okkaline. Kuid siiski taevane on. Süda usub surma, suurt sügavat õnnist ööd kuhu mahuvad ära kõik õndsus ja valgus ja elutõed. Ei, mina õnne, usu, mis paistab rikkuses. See õnn on väärtuseta kui vaesus südames. Ei mina õnne, usu, mis aus kuulsuses. See õnn on külm ja kare ja okkaks teiste ees. Ma usun ainult õnne, mis põues peidus on usk, armastus ja lootus. Ja see on ainus sõnn. Kui puhus mu katusekambri tuul all soojades tubades, kuuldus see luule. Ja kaebasin tasama laulik Linded leivata jättis mind kodumaapind. Liigsell sa oled Natra, eestisid mind ka jumal ise, kes loonud on, tuulecademadi naeris ja vastas mulle ka toas sul tuulesümfooniad siis tunned ju taeva lähedat ja lehvivad vaiksed seal reumalilled, Sumberg, hallad, jäised, vii need siis laulik, need on ju looduse imed. Ja katab ka kahvatu nälgus su lauda, suur mahajäetus sind meelitab hauda siis lauliks sulle, kui loodud on maja, muid mõnusid, neid on teistele vaja. Looluguusid laulik loo kirjuta, kuid kirjutas südameverega. Sest inimesed, nad ihkavad maitsta all soojades tubades, muidu neil külm ja jääs tarretaks ilus maailm, kui luulet ei oleks. Kui luule sa südameverest ei Helex, ent kisendab tõtt su luule viis, siis elab su enda kõiki elupiin, siis haarab see neid, kui kange viin ja õnne nad sinule soovivad, siis jätad kord maha su maise töö kus hüüab sind igaviku kõla. Siis tuleb Kainimlus pärjad käes ja maksab su haual kõik oma võla. Ja puhus mu katusekambri tuul ja lehvisid vaiksed seal reumalilled. Mu ümber, jäised hallad, vined. Oll, soojades tubades kuuldus see luule. See oli suurem kui su saatus ja kõrgem kõigist ohtudest. Su kiibumisin kõrgel kandvat sa ära heida enesest kui tuul ja tormid kohisevad, kui ainult oht sul osaks on. Kui kadunud nagu unenägu ja kaugel sinust, füüsia õnn. Kui merest, sügaval su valu maailmas suurem oht ja õud. Kui piiramas sind surmavarjud ja nõrkemas on sinu jõud. Leeltsina ära siiski heida ja põrmu sära, Rooma sa veel tõsta silmi päikese poole. Veel usu, looda, armasta. Siis langeb kate sinusse ilmilt sa ennast pilve piirtel näed, mis tähendab siis oht ja saatus. Sa leiad jälle eluteed olles suurem kui su saatus ja kõrgem kõigist ohtudest su tiibu, mis siin kõrgel kandvad. Sa ära heida enesest. Sa käsi, päikest mitte tõusta ja keela tuuli tõttamast ja hüüad vaikiks mühiseb meri ja kose kohin kustuniks. Siis mine laulusid lukustama ja lauliku nuttu ning naeru keelma. Neid saatnud vaikuste heli- ja tähte säravad ööd. Kuu-kumas Lumitanud metsad ja vaiksed kaugele teed. Me oleme põhjamaa lapsed, kaks meie mõlemad jääb lume kargelt põue, meil südames sügavam õnn ja südame sügavam valu. Lad ainult aimata on. Jääb igavest ütlemata, neil südame vintsam õnn ja südames sügavam valu mis vaikiv, kui igavik on. Köögis seisab, ootab, ootab, meie armas emakeel. Kullahärrad, prouad, preilid, lasketuppa, eesti keel, Laske, tema lauses saali palugeda, laudagi imelikud eesti saksad, võtke mõistust vähegi oma kurba maskeraadi, ärge harrastage, nii. Harjutage oma aju avaramaks, ometi. Köögis seisab, ootab vahvalt, palju kannatanud keel. Saalis asisevad õled, Pillergaarib Kadak veel. Orjade hulgad. Nad liiguvad laiali ja salgus ülema orjade hulgad. Orjade hulgad nad meile, kui pakuks jalus vaimulised orjased hulgad, orjade hulgad, neid ehti, nuid isanda kuues orjasid jõukate hulgad mõnusalt mõttetult süües ja juues vaimliselt vaesemad hulgad. Orjade hulgad, nad tallavad emakeele vaimiselt, hämarad hulgad müüvad, oh vaba ja mehise meele vaimliselt viletsat hulgad, orjade hulgad, nad vaabatud võõrast värvi. Sauesed Orgede hulgad täidavad võõrast kantsides järvi. Ülema orjade hulgad. Eest ära, eluvanker veereb eest ära, muidu alla jääd. Võidule kaasa tõmba-lükka või juhi, kui sul võimsad käed eest ära püüab elu eest ära elutee peal seista ei tohi ega puhata. Settakistab ja rutt on taga. Sest aeg ei iial seisata ta eest ära. Me ei taha olla, ei ole vaikiv, ununeb lehekülgaegade raamatus. Meie otsa ette on kirjutatud. Elusõnamees silmades säravad sädemed, meie põues lainetab julgus ja jõud hoovab elu. Meie ulatame käed pilvede poole. Meie sammume suure sihi poole. Meie tahame elada ja kirjutada aegade raamatusse. Ükskõik kui suur või väike on minu kodumaa. Ja kas ta mul annab ka kõike, mis ihkan ja igatsen ma. Kas mulga heledaid päevi on siin või millist vaevade teed ma käin ja oma kodust mu kodumaal ilma ehk jäin. Ükstakõik. On püha mulle mu kodumaa muld. Ja koduma päiksest joon mina elu tuld. Ja mis mu vaimus ning hinges elab valguslist mis töös ja teos saan tuua tululist toon mina selle mu kodumaiust. Kuis kodumaa mullast olen võetud jumalast koduma vaimuga, laetud ja koduma hingega hingestatud. Ja kui ma muldne kuju mullaks jälle saab mu kodumaa külge? Ei Peotäis põrmu, jääb. Anna Haava luulet luges Velda otsus Mart Saare koorilaule Anna Haava sõnadele kuulsite Eesti raadio segakoori esituses.