Klassikaraadio on külla sõitnud Haapsallu, sest Cyrillus Kreegi nimeline Haapsalu muusikakool tähistab oma 60 viiendat sünnipäeva ja siin Haapsalu kultuurikeskuses on kontsert laupäeval, 16. novembril ja just sel päeval me juttu räägimegi ja minu kõrval istuvad siin Haapsalu muusikakooli direktor trompetimängija Jaak vasar Ingrid Arro, kes juhatas keelpilliklassi ja Andres Kase, Haapsalu muusikakooli pikaaegne direktor Jaak klaveriõpetaja. Palju õnne teile, Haapsalu muusikakooli suure päeva puhul. Ma kõigepealt tahaksin teada, milline on teie enda ajalugu Haapsalu muusikakooliga ja võib-olla ka Haapsaluga laiemalt. Oi, siis tuleb hakata väga vanast ajast pihta, et see, ma pakun välja võis olla minu seitsmes eluaasta 67 pluss 774, siis ma astusin Haapsalu muusikakooli õppima klaverit. Siis veel vanema härra direktori Peeter, siis ta veel ei olnud direktor Peeter saare juures. Ja siis, kui õpingud olid juba käinud kolm aastat, siis selgus, et see klaver ei olnud kõige parem valik eriala ja siis täiesti saatuse tahtel sattusin puhkpilliklassi kus siis jätkasid siis puhkpilliõpinguid. Nüüd olengi üheksandast eluaastast kuni oma praeguse 52. eluaastani olen mänginud pidevalt trompetit, olengi olnud elukutseline kogu aeg ja siis muusikakool sai lõpetatud, siis sai mindud edasi õppima muusikakeskkooli ja nii on see elu meil läinud, et kuidas sündis otsus siia tagasi tulla? No see otsus sundis natukene minu selja taga ka. Tegelikult jah, oli selline kutse minu. Mulle edastas selle eriala õpetaja Aarne õunapuu, et Haapsalu muusikakool hoiab hetkel uut direktorit ja kuna ma olin parasjagu minemas kaitseväeorkestrist erru, et siis tekkis aeg ja, ja võimalus ja soov haapsalusse tulla oli juba ennem olemas, kui isegi tuli see pakkumine, et need, ma olin nagu väga õnnelik selle pakkumise üle, et mind jälle kutsutakse Haapsalusse ringiga tagasi siia muusikakooli ja seda puhkpille elu siin edendama natukene ja. Andres Kase, teie olite Haapsalu muusikakooli direktor lausa 27 aastat. Milline see aeg oli? No see oli väga huvitav aeg, esiteks sellepärast et mul olid väga head kolleegid ja selliseid kolleegid, kes sütitasid nagu mind ja pakkusid mulle ideid välja ja kes haarasid ka minu ideedest kiiresti kinni ja aitasid mul väga huvitavaid asju teostada. Ma ei tea, kas neid on vaja üles lugeda, aga noh, üks suuremaid tegemisi oli see. Ma arvan, et meie koolis oli üks esimesi kammerorkestreid üldse vabariigis, mis tegutses laste muusikakoolide juures, kui noh, välja arvatud muidugi suuremad koolid nagu Tallinna Tartu. Aga lisaks sellele, kuna Haapsalus tegutses muusika, teater esimese keskkooli, mis parasjagu vist lõpetas tegevuse, siis leidsime, et nagu peaks nagu seda traditsiooni kusagil jätkama ja kuna olid, millega sobivad inimesed ja teotahtelised kolleegid, kes olid nõus sellest asjast kinni, no siis sai see niimoodi Käima lükat ja dirigenti, ma mäletan, et sai otsa koolist otsitud, pakuti meile välja noh, seal mitu varianti, aga siis jäi, kes oli huvitavad, oli Jüri-Ruut Kangur, kes siis tuli seda muusikateatrit juhtima siia. Ja see lavastusliku osa peal oli siis Marina Sillaste esialgu ja koos sellega sai siia teatriklass asutatud kooli. Sest mõeldamatu on, eks ole, üks muusikateatri näitleja peab ju ka mingisugust näitlejakoolitust saama, mis muidugi esialgu oli väga hea, aga hiljem kasvasid need teed lahku, nii et see nagu teatriklassi eriti ei toetanud seda muusika osa. Aga noh, see tegutses päris pikka aega ja siis, kuna Marina Sillaste meie seast on juba lahkunud, siis nagu ka selle idee edasikandjad nagu ei leidnud ja see tegevus lõppes. Lisaks sellele võib siia märkida ka mitmeid asju, eks ole, mida siis nagu muusikakoolis sai nagu teostada puhkpilliorkester, mida siis Aarne õunapuu juhatas, noh esialgu ta oli siin nagu linnas orkester, aga siis siis mingi hetkel oli ta niisugune segaorkester kuulus nii koolile vastavalt vajadusele kuulus ka linnale ja hästi palju oli tol ajal oli õpilasi, kes selles orkestris mängisid, noh, nüüd on nagu see niisugune järjepidevus kahjuks katkenud, aga alati lootnud selle suudame jälle taastada. No mida veel, võib-olla see, et siis tekkisid meil esimesed sidemed, et väljaspool Eestit Rootsi Haningi muusikakooliga ja siis nemad võtsid esimesena tee meile külla, seal nägime, et neil oli seal koolis bigbänd ja igasuguseid muid asju kiiresti asutasime omal ka rahvapilliorkester, mille siis eestvedajad olid algi Pitkareni Ingrid Arro ja noh, mis siis on praegu, mis tähistab 20, eks, aga varsti on siis 30. aasta ja noh siis minu koolidirektori juhtimise all, eks ole, siis sai ka, kuna eks ole, nägime, et oli väga populaarsed, me pärimusmuusika käega otsisime õpetajad ja lõpuks leidsime siit vuma linna ja oma vilistlase Viive Marleen, kes siis hakkas seda asja vedama ja noh, nüüd on väga tugev see seltskond siin Henrik Visna koos oma abikaasaga, kes siis ristil juhib seda pärimusmuusika osa ja aga üldiselt on ju muusikas ja üldse koolis on kõik see asi käib niimoodi tõusude ja mõõnadega, nii ka meil, eks ole, noh, vahel mõni aasta niimoodi meil väga tugevad viiulit siis on jälle puhkpill. Praegu ma ei oskagi öelda, mis, nagu kõige eelistatum on, missugused lapsed kõige tublimad on, võib-olla siis teised kolleegid oskavad öelda. Ingrid Arro, kuidas ja millal teie siia Haapsalu muusikakooli juurde tulite? No mina olen sündinud Haapsalus ja mind suunas tegelikult muusikakooli, mitte minu muusikalembene isa, vaid hoopis minu lasteaiakasvataja, kes nägi, et ma kogu aeg ainult laulsin. Ja ma sattusin niivõrd juhuslikult, kuivõrd ja minu esimesest viiuliõpetajaks tõldsepp, kes hiljem läks Nõmme muusikakooli õpetama. Hästi tubli ja tugeva õpetaja, kes inspireeris mind nii palju, et juba sellel ajal, kui ma alles tema õpilane olin, algklassides ma otsustasin, et minust peab ka saama õpetaja, samasugune õpetaja ja see oli nagu mina tahaks tõesti selline, eks nagu näpuga näitamine, mida ma elus tegelikult on hakkama tegema, nii et see oli 72. aastal, kui ma muusikakooli astusin. Ja edasi järgnes siis Elleri nimeline Tartu muusikakool, konservatoorium ja otsapidi Haapsalust tagasi. See oli nagu täiesti loogiline jätk. Ja see on põnev aeg olnud, kõik need aastad, need pikad aastad, mis on täitsa uskumatult kiiresti läinud, aga kui palju tegelikult Aja jooksul on suudetud nagu ära teha, see samad rahvapilliansambel saab järgmine aasta kolmekümneseks hakkame suurt juubelit juba praegu ette valmistama sest sellel kontserdil täna esinenud ka rahvapilliansambel. Mul on sellised pisikesed mängijad seal, kes on õppinud ainult vastad. Aga ühe loo mängin koos vilistlastega ja seal on tõesti sellised tüdrukud, noored naised, kes ei ole tükk aega pilli näinudki, nii et kui me proovi tegime, siis me pidime kõigepealt meelde tuletama, et mis moodi see asi üldse käib. Eriti kui kontrabassi peal mängida. Tükk aega seda pilli puutunud ei ole. Ja täna me sattusime proovis ka nii hoogu, et ei tahtnud kuidagi ära lõpetada, et üks lugu tuli jälle meelde, järgmisel tuli teine lugu meelde, aga arvasime, et ehk me saame siin õhtul äkki teha sellise toreda pisikese sellise improviseeritud kontserdil. Ja loomulikult, mille üle ma olen õnnelik, on meie kammerorkester, kus ei mängi tõesti ainult praegused lapsed, vaid ikkagi jäävad need vilistlased ka, kes veel Haapsalu õppima jäävad, et see on nagu hästi tore, et nendele ometigi koht, kus edasi mängida. Ja paljud ikkagi leiavad teinekord ka väljundeid näiteks Tallinnas ja Tartus, kui nad õpivad, nad otsivad veel mingeid kohti, et minu meelest see ongi positiivne, et me suudame nendele nagunii positiivselt seda pillimängu õpetada, et nad ei viska seda pilli pärast lõpetamist nurka, vaid vastupidi, nad tulevad jälle jälle meile tagasi. Nii et selles mõttes ma olen nagu meie osakonna üle õnnelik ja mida veel aastaid tagasi hakkasin ise siin vaikselt riiuli kõrvalt ka tšellot õppima ja nüüd õpetan juba teistele ja mul on praegu neli tšello õpilast, kas pole tore Haapsalu muusikakoolis ja üks pisikene Eedeevassis klassi Tiruka esinemist ei saanud enam minuga koos siin teised on siis kammerorkestris, nii et mul on nende üle ka väga hea meel. Ja loomulikult kitarri lapsed samamoodi väga-väga vahvad, et meil on väga vedanud nii õpetajate kui enda õpilastega, kes meile õppima tulnud. See kõlab tõesti väga uhkelt. Me oleme siin jutu sees nagu juba mingisuguseid pille ja erialasid maininud, aga võib-olla oleks hea, tõesti, sa oled ülevaade, et mis pille siis saab Haapsalu muusikakoolis õppida, mis see valik on? Noh, kindlasti hakkame pihta klaverist, mis on siis nagu kõikide pillide kuningas klaver, akordion ja keelpillid, nii klaveri juurde käib süntesaator, siis on meil klassikaline kitarr, siis valikerialana saab meil õppida klassikalist laulmist, siis pärimusmuusika erialade valik, see on meil päris lai, siin on mandoliin rantšo, eesti lõõts, siis rahvapilliviiul siskita varr, väikekannel kuuekeelne, siis karmoška ja puhkpillidest, meil on praegu trompetit, saksofoni on praegu flöödid hästi pikk Vivian, flöödi õpilasi, meil meil on, trompetimängijaid on praegu koolis, ma arvan, et on 10 ja siis meil on muusikakoolil, on ka Ridala kooli juures on praegu meil puhkpillistuudio, kus siis veel saavad algõpet kaheksa trompetimängijad viis saksofonimängijat, et et meil on praegu puhkpillimängijatega tulevikus tundub, et hakkab paremaks minema. Aga see orkester, kuidas orkester tegutseb, keelpilliorkester, keda te mainisite, kas see tuleb kokku ainult tänaseks kontserdiks või tegutseb alaliselt keelpilliorkester käib ikka iganädalaselt koos ja see on põhituumiku moodustavadki meie omad õpetajad, viiuli ja viiuli tšelloõpetaja ja siis praegused õpilased ja siis on mõned vilistlased ja see on ikka selline orkester, mis valmistub igaks oluliseks tähtpäevaks. Aga kui nüüd me kutsume ikkagi rohkem vilistlasi kokku, siis me ikkagi mõtleme mingisugusele suuremale projektile või siis isegi meil on olnud tublid mängijad Lihulast, kuna lihuna praegune viiuliõpetaja oli ka mingi periood Haapsalus Gunnar kronstein ja tema on tulnud ka lahkelt siis meiega koos mängima, sest neid on nii palju vähe, Tomarkestit nad teha ei saa. Ja näiteks siin oli eelmine aasta oli kaitseliit 100, siis me tegime ühisprojekti või näiteks, kui on vabariigi aastapäev, eelmine aasta, eks ju, Eesti vabariik 100, meie siin Haapsalus oli siis linnapea vastuvõtt jälle oli suur projekt, jälle tulid nii Lihulast kui meie vilistlased, et vot, kui on selline suurem projekt, siis on meid ka natukene rohkem, aga igapäevaselt me käime, meid on kuus umbes mingi 16 17. Võiks nagu avardada seda orkestri tööd selles mõttes, et, et kunagi väljaskonnaga otsest kooli tegevusse oli Jüri-Ruut Kanguri eestvedamisel sai teoks haapsalu muusikapäevad või siis nad olid, nimetati neid festivalil viiulimängud, mis siis hiljem kui Tõnu Reimann nagu loobus selle ja koos Tõnuga ka muidugi Jüri Ruut, eks ole, andsid selle juhtimise üle Ingrid Arnole ja siis kui see alguses oli ta tõesti päris vaba riisi mastaabis täiesti arvestatav üritusest, siin käisid mängimas keskastme ja kõrgastme tudengid. No ühesõnaga, kuna meie pisikesed lapsed ei pääsenud üldse löögile, siis meie mõte liikus ikka selle poole, et noh, tea nagu oma lastele ka kätte saadakse ja praegu on siis Ingrid Arro organiseerib põhimõtteliselt laste muusikakooli baasil sellist koosmängimist, mille tegutsemisbaas on Vormsi saarel väga looduslikult kaunis kohas. Inglid võib-olla oskab seda ise paremini rääkida muidugi. Ja kui veel rajale, kui meenutada, siis näiteks tuntud tütarlast. Kantsoone alustas ju täpselt samamoodi muusikakoolis ja kasvasid samamoodi kasvas ruum kitsaks ja olud kitsaks ja ühesõnaga, aga noh, inimesed otsivad ju paremaid suuremaid ja siia-sinna kolisid kultuurimaja alla ja tegutsemisvabadus on neil kindlasti siin suured kammitsi, selline kooli niisugune rutiinne töö. Nii et selliseid kooliväliseid asju oli ka siin ikka päris palju, mida siis nagu muusikakooli aitas või noh, nagu oli nagu baasiks, et need asjad toimiksid. Viis aastat tagasi, kui Haapsalu muusikakool sai kuuekümneaastaseks, siis võttis muusikakool endale Cyrillus Kreegi nime. Kas Cyrillus kreegi vaim ka siin koolis ringi hõljub ja kui ta hõljub, siis kuidas? Juba hõljuk kasvõi sellepärast, et Cyrillus Kreek tegelikult oli ka mingi aeg, kus Taali tõrjutud ja poliitilisel põhjustel ta leidis ikkagi siin koolis töö, ta töötas meil teoreetiliste ainete õpetajana küll väga lühikest aega, aga ikkagi noh, ka juba see annab meile alustada pidada meie kooli õpetajaks ja kuna tegemist on Haapsalu Eesti jaoks Eesti jaoks ka ja väga tähtsa kultuuritegelasega, siis no miks mitte siis teda niimoodi meeles pidada ja meie kool nimetada temanimeliseks? Täiendan seda, et kuna tema sünniaasta, kolmas detsember, siis me oleme võtnud nõuks juba mitmendat aastat vist ongi nüüd viies aasta teha sellise omaloomingupäeva oma loominguõhtu, kus lapsed tulevad välja omaloominguliste lugudega, nurgas laulavad, mängivad pilli, nad ei pea mängima oma pilli, nad võivad mängida ka näiteks mingi teist pilli. Ükskõik see ongi nagu seesama helilooming, omalooming, mis tähistabki natukene, aga siis ta Cyrillus Kreegi nime meie koolis. Ja tegelikult need numbrid on alati hästi vaimukad või huvitav et kui seal esimese teise klassi laps näiteks tuleb tund ütleb, et ma mõtlesin nüüd ühe viisi välja, noh ja siis hakkame siis vaatama, et oh sa jutt, päris tore, viisakas, kuigi veel täiendame natuke värki veel, mõtlen natuke. Et tegelikult on see niisugune tore töö õpetajale ka, et koos selle lapsega natukene vaatame selle loo peale üle ja siis ta läheb ja mängib, on tõeline kunstnik. Nii vahva Cyrillus Kreek tõesti oma tegevusega tõestas, et ka Haapsalu võib olla suur muusikaelu keskus tegelikult, mis siin tema ajal toimus, see oli ikkagi ju fenomenaalne mitte ainult ühe linna kontekstis, vaid terve Eesti mõistes. Kui te praegu vaatate oma õpilasi, kuidas õpilastega lood on, kas on teil väikseid Cyrillus Kreek esid sirgumas? Neid ikka viskab alati sekka, et nendest me ei pääse ja nende päralt ongi meie tulevik, ikkagist andekad lapsed, need paistavad välja juba alguses, aga noh, siis on vaja äge töö teha, et, et neid hoida nendes raamides, sest tänapäeva maailm on nii palju huvitavam ja nii palju muid võimalusi nendel lastel, et et see nüüd ta silm, jääk särama selle muusika koha peal, et vot see on nüüd see muusikakooli missioon meil praegu. Aga mida siis teha, et silm jääk särama selle muusikakooli kohale ja muusika kohale üldse? Õpetaja silm peab kõigepealt särama ja siis hakkab lapsel silm särama. Kui õpetaja on entusiastlik ja ta tunneb sellest tööst rõõmu siis lapsel ei jää muud üle, kui täpselt samamoodi rõõmu tunda. Eks ju? Minu arust see on kõige tähtsam, et ta on õnnelik, siis on laps õnnelik. Kui õpetaja suudab lapsele teha seda õpitavat huvitavaks, siis lapsed mängivadki. Nii lihtne. Andres Kasema, küsin lõpetuseks teie käest ka, mis teile teie direktor ja teie õpetaja töös kõige rohkem on rõõmu valmistanud? No kõige rohkem, ma arvan, ikkagi kolleegid, kellega ma olen läbi nende paljude aastate koos töötanud, paljud nendest on muidugi manalateed läinud paljusid, kes olid selle muusikakooli asutamise juures ka mina ei ole neid kahjuks näinud nagu Tõnu Paomets, ta oli lihtsalt, et selle muusikateatritegija ja meile suur eeskuju väga oma laialdase suure ampluaaga ja tegutsemislustiga ja laste kaashaaramisvõimega, eks ole, ja muidugi siis need legendaarsed kujud nagu puhkpilliõpetaja meister ja siis Aliis Kansa klaveriõpetaja, Päivi tõltseb legendaarne direktor, Aade nurme ja muidugi siis need kolleegid, kes siis tõesti mul on aidanud omal ajal kõiki neid ideid, mis siis meil siin ühiselt tikkisid ja mis siis aitasid ellu viia. Suur tänu neile kõikidele nende paljude aastate eest nende teostatud ideedest. Suur tänu neile ja suur tänu ka teile, Andres Kase, Ingrid Arro ja Jaak vasar. Jääme siis ootama seda pidulikku kontserti. Suur tänu ja palju. Ma olen Laur ja ma olen üheksa aastane, ma õpin süntesaatorid ja trompetit. Tere, Ma olen Oskar ja ma teen saatorit. Ja ma olen 11 Molal huuga Mullen 11 aastane Pille otsa. Ja miks Te käite muusikakoolis, miks sa hakkasid näiteks seda lõõtsa õppima? Kuidas sa selle pilli valisid, kas keegi aitas sul seda valida? Isa mängib ta ise ka mõnda pilli. Mängib akordionit ja mitu aastat sa oled siis lõõtsa õppinud? Esimene aasta lasen praegu. Räägi, kuidas sul läheb, kas on olnud raske? Mitte väga. Aga mis see kõige keerulisem asi on või millega sa nagu igas tunnis pead vaeva nägema selle lõõtsa juures. Uue loo õppimisel aga meeldib sulle ja kuidas sinuga on, kuidas sina oma pilli valisid? Mu sõbrad hakkasid ka seda mängijale, siis mulle meeldis ka, kuidas nad mängivad ja siis ma hakkasin ka seda mängima. Kas te mängite vahel nüüd koos ka? Me ei ole mänginud kunagi, aga võiks kunagi. Seda võiks küll. Kuidas sinul pilli valimisega läks? Yks oli venna järgi, no see süntesaatori valisime temalt ja trompetit pakkus mul ema ja mulle meeldis ka see, kumba pilli on sinu meelest kergem õppida või mis sulle rohkem meeldib või meeldivad mõlemad, mõlemad meeldivad kergemal süntesaatorid trompetis tonnist päris raske üldse algul häältki välja saada, räägi, kuidas sinul sellega läks, kas algus oli kerge? Läks suht kiiresti, vaid ka mida sulle meeldib mängida ja mis muusikat sulle meeldib näiteks ise kuulata? Ma kuulan igasugust ja ma mängin ka yles. Aga mis lugusid üldse mängib, kui te mängite oma pillitunnis perekonnavalssi õppima? Sul viimane uus lugu, siis? Ühte õpin praegu veel, aga mul ei tule selle nimi, Velda. Mis lugusid sina mängid tunnis? Ma praegu õpin aisakella, aga siis? Ma ei mäleta nime, aga see oli jah, see oli suhteilse nagu ilus see musiga. Ja sina, mida mängid? Ma ei tea. No enam ma ühtelugu ei mängijaga, see öeldi mulle selli Over the Rainbow ja siis praegu mängima hindbanterid, mis meeldib ka olla. Ja ma mängiv valged jõulud. Nii et hakata vaikselt juba jõuludeks valmistuma. Mul on nüüd küsimus, te olete kõik praegu siin, kontserdi eel me juttu räägime, te olete kõik ka poistekooris, mis te seal poistekooris teete? Laula ja kas meeldib või? Poistekoorielu on lõbus ja kas te reisite ringi või annate kontserte rohkem siin Haapsalus või kuidas see poistekoorielu siin töötab? No me käime paljudes kohtades, pluss, meil on iga aasta mingi poistekoorilaagreid. See aasta oli Peipsis näiteks, mis seal poistekoorilaagris toimub? No seal on nagu proovid laulupeol, Meie jaoks on ju ja siis on veel igasse võistlused rahvastepallis, võrkpallis, jalgpallis. Kõlab väga lõbusalt. Mul viimane küsimus veel, mis te arvate siis, kui te suureks saate ükskord, kas siis te mängite ka pilli edasi? Ma ei tea, ma arvan veel. Aga tahaksid mängida? Ja kuidas sinuga on? Ma ei tea, võib-olla, aga võib-olla mitte. Millesti oleneb nagu kas viitsid või mitte. Ja millest see oleneb. Ma ei tea, kuidas siin olen, ma ei tea, nagu tahaks, aga ma tegelen teiste asjadega ka nüüd. Aga kõige selle kõrvalt võib selleks pillimänguks ka aega jääda. Suurena. Ma arvan küll. No tore, ma väga tänan teid, aitäh ja ma soovin teile palju õnne teie muusikakooli sünnipäeva puhul ja ilusat kontserti. Aitäh. Minuga on siin neli Haapsalu muusikakooli vilistlast, kes astuvad üles ka nüüd sellele 65. sünnipäeva kontserdil. Tere, mina olen karminaasianar. Mina lõpetasin muusikakooli, 10 aastat tagasi mängisin akordioni. Triin samuti akordion, RM kadrigi element Köbeeaa, lõpetasin hamstri muusikakooli aastal 2006 viiuli erialal. Tere, mina olen Kaidiga ja mina lõpetasin muusikakooli klaveri erialal. Ja me selle tänane ülesastumine on meil hoopis rahvapilliansambliga, kus ma mängi kontrabassi rahvapilliansamblis pille kunagi mänginud ja nüüd me oleme siis kõik osavasti laval. Ja millal te siis nüüd ikkagi uuesti kokku tulite, kas nüüd täpselt selle sünnipäeva eel? Me tulime eile. Aga me valmistume ka rahvapilliansambli juubeliks järgmisel aastal. Kuidas teie pillimängu edasine tulevik pärast seda muusikakooli lõpu on kulgenud kadi, sind, mina tunnen muusikaakadeemiast, laulsime kõrvuti muusikaakadeemia kooris, siin õppisid kooli muusikat. Kuidas teie see edasine elu on muusikaga läinud? Mina läksin edasi õppima muusikaga Rapet, ehk siis bakalaureuse oli veel muusikaga seotud, aga sealt edasi on asjad läinud. Olen abisse hakanud korraldama üritusi, ehk siis pilli enam nii väga palju ei mängi, aga nüüd on tore vele kätte võtta. Ma ikka kodus mängin, päris palju, lapsed muudkui nõuavad ja Cramonen klassiõpetaja, aga pisut on ka muusika sealjuures, et siis ma olen oma koolis vahepeal olnud ka muusikaõpetaja. Mina kahjuks olen jäänud muusika kaugeks, et läksin edasi õppima arstiteaduskonda ja töötan praegu Perthis näo-lõualuukirurgina, et igapäevaselt pilli tegelikult kätte ei võta, aga näpud töötavad iga päev? No mina olen muusikaõpetaja ja pilli peab ikka mängima iga päev. Puhkepäevadel ei pea, aga siis tavaliselt ikkagi on mingisugune väike oma lõbuks tegemine ja kust sa õpetad õpetaja saue gümnaasiumis. Kuid eile nüüd siin rahvapilliansambliga uuesti kokku tulite, siis? Mis kogemus oli teie jaoks, mis siin toimus eile? See oli väga lõbus, sest et me pidime mängima ühte lugu nime mängima ja kahte lugu ja siis selle proovi lõpuks mängisime viite või kuute, eluga kõike, mis meelde tuli, kõik see taseme, me kujutasime ette, et kui lisalugu tellitakse ja siis me aretasime mingi 10 lisalugu siis me mõtlesime, et okei, et ma loodan, et asjad on aplaus nii kõva, et me saame kõik need. Et väikesed õnnetused, ka mina olen näpases vill juba üle mänginud ühe päevaga ja üle harjutanud lihtsalt nimede pingeliselt, valmistusime eile selleks aga tuli välja, on meeles ja ja ma mängin kontrabassi. Minu jaoks on väga meeldiv see, et kuigi me ei ole aastaid näinud, siis me tuleme kokku ja ikka nagu polekski seda aega vahel olnud. Ikka jutud on samad ja emotsioonid on ka. Samas oleks nagu ei läbil libeolt just tulnud. Täitsa nõus ja, aga meil on juba plaan minna reisile ja teha pillilaagri nagu paar tundi näinud ja plaanid on juba suured. Tegeleda tuleb esimene kasutada ka tänapäevase tehnoloogia vahel, et ja noh, niimoodi nagu telesillavahelisega koos mängida. Ega meil oli niimoodi, et me ei teadnud, mis lugusid mänginud, Me lihtsalt hakkasime mängima, kõik tuli välja, et ei teadnud tõesti kassen Karula mehe vesi, leib, rumala haamer raugastunud, mis iganes lood, need olid, aga kõik tuli välja. Väga tore ja mul on väga hea meel kuulda, et nii palju uusi plaane on juba sündinud seal ühe päevaga. Mina omalt poolt selle aplausiga kindlasti panustan, et ära kuulda kõik teie 10 lugu siin saalis ja palju edu ja palju õnne muusikakooli sünnipäeva puhul. Sellised olid muljed haapsalu, Cyrillus Kreegi nimelise muusikakooli 65.-lt sünnipäevalt, mida tähistati laupäeval, 16. novembril. Haapsalus käis Miina Pärn.