Kesketunnil kuulete Doris Kareva loomingut ja autori mõtteid luulest. Tänane luuletund kannab pealkirjapildid viiulile ja kellale. Kes kaua hüüdis õhtusse? Selle ära väsis hääl. Ma nägin teda seismas seal just selle ilma ääre pääl. Kõht kuju kõrgel mäel. Ma nägin teda seismas seal. Ta kandis hingel rasket rüüd. Ta kandis mingit rasket süüd. Ta vaatas kaugusse. Kurb kähe metsik ööd. Mets oli suur. Mets seisis nagu müür. Need võimis teie võimatuste vahel. Hakkas väljas jõudis juba jahe. Metz seisis mustendaksünk sirge müür. Naine seljas üle hele Rill. Seal pimedusest ilmus nähtavale. Tuli aine tuli lähemale, see naine seljas üle Helern. Ümber lehvis unehõbesõõr. Ta naeris endamisi, temas tuksus elu. Ta tuli kiirel sammul Baili jalu. Ta ümber lehvis unehõbesaar. Mets oli suur. Mets seisis nagu müür. Ma keeran iseennast lukust lahti just siis, kui arvan ennast sulgevat. Ma süütan ammu ära põlenud tähti ning usun ennast kõike julgevat. Ma olen ometigi avaliku värava ka siis, kui olen kinni keeranud end kõigi eest ja tahtnud ära minna ära. Kuid jäänud, sest keegi pole keelanud. Kui hämardub on hämmastavalt kaunis suudude unistuste linn. Kell seitse saame kokku, Andert taunis. Ma hilinen, näen, ta ootab mind. Must mees, pilk morn, Sistolikult tume vokaalist pikavere maiku joob. Adele lähenen, kui läbi une. Mis õudne jõudmeid jälle kokku toob? Ma ütlen, armastus. See pole vale. Kui tahad kuulda, tule lähemale, kui tahad tunda, tule päris ligi. Kuid rohkem ma ei ütle ometigi. Ma ütlen, armastus. Ja kõik on õeldud. Mis ma ei kuule, hästi, mis sa küsid? Ja kõik võib olla ja võib-olla möödub. Kuid imelik, et ta nii kaua püsib. Käske hele kui heitunud lind. Öö Liivumas laugudele. Ära puuduta mind. Sõrmedes väriseb seemnest väitume mõlemad. Siidemake kaarde. Murdveresaid teadmine tume. Kui imelik ei kujutagi ette mismoodi hingab, tunneb teine keha. Nii lähedane ja nii erine. Et silmad vaatavad sind nagu mõistes siis muutuvad ja peegelduvad teistes. On arusaamine, suur müsteerium. Hingastu hinge kuulamise sära, muss, tuhandene, tunned ennast ära. Loob iga liigutus sind uuesti. Kui imelik ei kujutagi ette, kus algab üks ja lõpeb teine keha kaob lõpmatuseni ite kujutlus. Taevaste näoline sina mu üle. Ja mina kui laiuv maa. Tule, kui tahad, kui jõuad, ole lahkuda, mina ei saa. Kuidas küll süttivad, kustuvad tähed õhus ja nimedes? Otsekui vaese lendu lähed Youglas pimedas. 1000 taevast laius meie vahel. Ja ometi ei olnud vahemaad. Üksainus nägu, une sees on kahel kes ühe elukeeles räägivad. Sa puhkad end välja mu lohutusluus. Ja usud, et töö tuleb parem su silmis ja suu seal mu lainetav juus. Just nagu su unenäos varem. Ja muusika mängib viiruk ja viin meid valitseb, vaimleb ja voogab. Ma mäletan küll. Me olime siin. Et keegi meis kordadel oodanud Kõik, keda nägin neid on palju olnud. Ma olen tundnud mõnda inimest Üks läbi elu mulle meelde tulnud. Ma mõtlen temast nagu enesest. Kus viiru olen seisnud? Ja mis on põhjani mind puudutanud? Kus ühes näos kui igaviku peeglis end olen näinud? Seesamatunne laseb kaasa tunde mind kõigega mis elab mitmeti. Olevast olematust kogu aeg antakse aimu kõigile kuulatada. Kui sul on elu ja ennast kõiges elavat vaimu vaikust sõnade taga. Mis sest, et elu edasi meid kolib. Säält, kus on lähedus, ei saagi minna. Sest kõik on üks, mis tuleb ja mis oli. Doris Kareva. See, mida me raamatust loen, ei ole vist kunagi see, mis sinna kirjutatud. Loeme ikkagi ainult iseennast. Tunneme ära selle, mis on meil enne juba tuttav. Iseenda varjatud võimalused. Luule tekkimine on niisama salapärane kui maailma tekkimine ja keegi ei tea päriselt, kus on ta alguses saanud. Kui meelega midagi. Sulavad sõnad kokku, üllatavaks tervikuks. Ja kui sul hullata Tõstsin linnust ei üllata, siis pole see luul. Iga ettekujutus sellest, kuidas luuletused peaksid üksteisele järgnema on täielikult erinev. See on mingi ettekujutus maailma asjade järgnevusest. Isa mu salapärasel viisil järgnevad üksteisele luuletused on mingi ratsionaalne põhjus mis sunnib neist moodustama just nimelt sellist tervikut. Ja see on lugeja jaoks paratamatu. Seni nagu filmi tegemine. Kaadrid on olemas, terved lõikud on olemas. Aga kuidas neid kokku liita? Ta tuleb alles avastada iseendal. Kuna luuletuskogu kokku panen Siin terve põrand täis valgeid lehti mõistlemisel keskel tundide kaupa, paiguta neid ümber. Ja siis avastan, kui palju võimalik. Mis on igas luuletuses eraldi ja kui ma neid järjestan siis valvan hoolega, et ma ei lõhuks mingit sisemist seaduspära, et kõik lõhnad, hääled, algused, mida ma ise neis tajun. Sulanduksid loomulikult et sisemine põhjus jääks muutmata. Luuletust tajuvad kõik meeled korraga. Igas luuletuses on üheaegselt olemas muusikat. Mõlemas pilt on olemas, lõhnad. Ja seda kõike sõnades. Ainult üks luuletus igal kunstnikul ainult üks pilt. Igal muusikul ainult üks meloodia. See on see sinu enese elu mille erinevaid võimalusi ikka uuesti ja uuesti läbi mängid ja ta uuesti luua. Lõputult põrandades lõputult otsast alates üks sama hinge lukku. Ja iga kord otsast alustades loodavad, et seekord tuleb välja. Puhta. Tead, et ka seekord ei ole lõplik ja seegi võimalus ei ole parem kui kõik eelmised. Ja mitte ilma selle usuta selle lootuseta, et seekord sa suudad. Ei saa vist üldsegi otsast alata. Poolgalerii on ühes oma essees hõrenenud roosat kõndimisega luulet tantsuga. See on seos muusikaga sisemise rütmiga. Luule vabadus ongi tantsija vabadus. Iga liigutus peab olema kaunis. Liigutas peab olema õige. Ja sisemine rütm on see, mis selle määrab. Ma ei tea, kas luule südamikuks on valu vira. Seisund, milles luule sünnib, sisaldab mõlemat. See on hetk, mil kõik on võimalik. Luuletaja on avatud. Ja ta ei tea, mis see on, mis temast läbi voolab. Luts iseenesest on paratamatus. See, mida ma kirjutada tahab, on enamasti teine kui see, mida. Tal luuletus on otsekui sa, saatus on sinu osa, millest sa ei tea, miks see on selline. Kõik, mida sa teha saad. Seda puhastada liigsest. Tulete. Vaata, see on vaikida, kui aeg on vale. Mõnikord jääb mällu mingi kummaline sõnade kombinatsioon. Kellelegi lausa juhuslikult tänaval kuuldud ilulatuse katkemine ei mäletagi, kust see pärit on, need mällu ja hakkab iseennast edasi. Nii nagu pärl. Ja siis, kui ta on pärliks saanud ei mäleta enam keegi seda liivatera, mis ta kunagi oli ka ma ise emale. Luuletusi, mis sünnivad vigastena Neis puudub sisemine õigustus. Ja need luuletused lähevad sulatuskulpi tagasi. Ma ei kirjuta neid enamasti üles. Kõik, mis ei oma tähendust See lahustub, ununeb. Mõned sõnad hakkavad iseennast teadvuses edasi looma kuni nad ilmuvad uues tõeluses. Ja ongi liiva trast sündinud pärl. Nii nagu ei ole esimest luuletust eel olemas ka viimast luuletust Kirjutamise järjekord on juhuslik. Läbimelus kogu aeg ühtesid ja samu ringe. Jogurt seisatame erinevas kohas. Ja siis me nimetame selle luuletuseks. Käib aimamatut rada, armastus. Ja ometi näib viibivat vaim peaaegu kõiges, mida puudutad. Nii, tasa tõuseb taeva poole taim. Ja päeva järgi pöörduma pale. Ist kõigist vaistudesse. Sügavaim. Nii nagu viimasel päeval sündisin surmaga segi. Iseldes hüüdes pimedust, kust olid tulnud. Videvik, viibis toas. Valgus tiksus, Kell voolas, vanaisa suur vaiki, seletamatu kui jumal. Kepiga kirjutas tähti liivale. Linte õlal lehvitas tiibu. Tal olid nokke saba. Puud üha kohisesid. Kaugel koorises raba. Isa maandus linnukest, tõusis õhku. Ema heljuma, jäi järvele. Järsku lähenes ja oli õhtuvarjud, tulid mulle järele. Läbi kõrgelainete kaudu juuksed lahti, jooksin rinnus nuks. Tuuleladvast hüüti, kus su kodu. Samas sain ma nooreks sarapuuks. Päev langes üle silla, Nad läksid paljapäi. Ja viies kõige väiksem jõe äärde. Maha jäi. Neil olid laiad, seljad päev, loojus, verine. Ta tõusis pikkamisi põsk, porine. Jõe veekohtus, nägu ja peoga jõi. Siis hingas, sügavasti. Taas valu lõi, ei põi. Üks liblikas, kui unelm seal lehvis üleri. Liisk langes kivi veeres. Tal oli teine tee. Puu all istudes puhus pilli ja kõrvalkuule. Tas koer. Õhtu läänes ristik õitses ja kõrgelt kahises kaer. Hundid on metsas ja lambad saras. Ja pere peab õhtupalvust. Ikka on keegi, kes välja läheb, et vaadata viimast valgust. Hingad tunned, et ristik õitseb ja tuules lainetab nur. Igaks pilguks, mis silmad, sulged, sinuga on su surm? Puu all istudes puhus pilli, kuni läks pimedaks. Siis ta tõusis, vilistas koera. Sirutasin jälle. Kõik möödub kunagi kõik. Ka armastus, küllap ma tean. Ära hüüa mind kallimaks, armas, ära püüa mind hoida. Üks hõik üle lageda välja su juurest. Movib. Ma pean seda tunnistama. Need magedad naljad me vahel on liig. Vaikused vahel. Nad hakkavad ummistama. Tuul tõuseb. Nii raske on hingata. Kallis, kas mäletad seda kaske, kus me oleme kohtunud iial. Kas oleme kohtunud üldse? Su juuksed on rohtunud juba hoi hoiame käsi, neid kasvavad puud. Raske, raske liialt suudlema suud. Sooltes on imetädi sügavalt puutub mu säsi, ah, rohkem kui arvatagi. Ah, rohkem kui midagi muud. Sind olen ma mäletanud. Kannul manipanud, olen ta häält, teda hoiatust haistnud, mõistnud merede müha. Sind maha olen mass, alang sind põlanud ja põlgama pannud, täis kibedat vihkamist, valan töö, põhjatud, kannud. Sind olen ma südames kannud? Sind olen ma armastanud. Sainus, sa puhas, saab püha. Jääb mõne hetke mõistatuslik ilu me hinge kommendama ka veel siis, kui kõik on kadunud. Meeleheiteringid järk-järgult kaovad tumenevas vees. Ei tea, miks tookord tõrjusin Su kingid siis küünlad põlesid siis Loitis pidu. Hallume lummuse kristallpalees. Nüüd, lugedes vaikseid nappe ridu. Ma kummardan su kauniduse ees. Mo viimnegi erg on, Ligil on surm hele, kirgas, seletunud. Saanud, lõpeks otsa, võigas sõit. Seal taevarannal tõuseb koit. Mis pimestab ürgvalgusse? Matuigun otse taevasse. Käed sirutan, oo, hiilgav võit. Ja siis on kõik. Ja siis on kõik. Üht inimelu teha, nähtavaks ja anda paljudele päriseks ei saa. Jääb vahemaa, jääb võõrastuse varjata. Vaid sügav tarkus, avar armastus, Merisusi lähendab ja liidab. See valguse ja vabaduse vaim mis ärkab üheaegselt kahes kehas tunneb ennast ära mõlemas. Kui ilmum keset pimedust ja kaost. Päev, millal päike välja pääses, paavst. Puulehed hõbe, legaat, pari liigub teed, maa elan teed. Kiskja saatis pildid viiulile ja kellale. Kuulsite Doris Kareva loomingut ja autori mõtteid, luulest. Luulet esitasid Liina Saari ja Doris Kareva. Saate pani kokku Maarja Pärl.