Saadet tahaks edaspidise jutuajamise ettevalmistamiseks alustada mõne tsitaadiga. Paul Haavaoks saneerinud oma kodus hoian sümbolit sirpi. Et ma kunagi oma nina liiga püsti ajaks, et mul alati meeles püsiksid, meie esivanemad, kes sirbi kohale kummardades rasket leiba harisid. Jama, ema, kellele tema aeg ei andnud kirjatarkust. Enne Haavaoksa Värska koduuksele koputamist lubatakse veel meenutada pärast tema viimase luulekogu rannahääled ilmumist Edasis avaldatud Henn Kaare Hellati retsensiooni. Ekspressiivne ärevil ja närviline osa inimkonnast jätab varju endasse tõmbunud ja rahumeelsed. Paul Haavaoksa luuletegu on jäänud võrdlemisi tähelepandamatuks. Haavaks on meie ainuke pidevalt suurtest kultuurikeskustest eemal elanud luuletaja. Ta on ainuke kestvalt välja kujunenud piirides oma teemasid valiv luuletaja. Juba selles on midagi nimetamise imetlemisväärset. Haavaoks on püsiv, kui mitte keegi ei püsiks, kuidas siis mõõta kõigi ülejäänute muutumist? Kõige võimsam ja ainulaadse mon Haavaoks TÖÖ põetiseeriana. Töö ei ole temale ega rannarahvale hurraa, kampaania polegi rõhuv, sundus on paratamatus, on elu, selle algus, keskpaik ja ots. Loodus. Hoietki ei käsitle luuletaja moeteemana. Nõnda siis varustatud Hellati retsensiooni ja mõnede värsigatketega rannahäältest. Asume Haavaoksa poole teele. Küla seisab kahel kannal lahe rannal ridva kohelikke kuur teispool laas ja oru lammid. Pära paisud kopratammid, maailm, väike maailm suur. Või siis jälle sõbrad mind võtku eitavalt, jaatavalt. Mina käin ikka ringivaatavalt. Sageli marjad ei olegi maitsvad. Kahtlaseks kaldub ka Kaunadegaal. Mõned leheküljed edasi. Ja loeme, soe puhanbon luhtade poolt ikka veel heliseb kõrvus. Ei see ole kannel, ei Kell, vaid hinge pitsitab õrnus, meel, karu häkkena hell. Haavoksa luuleraamatuid on juba tosin kindlasti kodutunne on neis kõigis üks võluvamaid jooni. Kodumännipalu servas, maja taga rõõmustab silma Valendav Kaasik. Saabki kaugelt tulija jutuotsa lahti kodust kõneldes. See on siis teie põliskodu. Jah, siin ma olen sündinud, nii nad ütlevad, ikkagi seesama koht oli, ehkki ma pidasin kaua aega linna sünnikohaks päris Värskas asuvat vanaisa talu, muisan siia oma elamise asutanud 22. aasta paigu. Meil läksid siin need maad nii-ütelda, krunti, muidu oled külamaad. Hingemaa süsteem valitses veel kogu aeg ning sai siis umbes kilomeetri kaugusele külast seal värske muidugi küla sai endale maatüki diivani küll, aga kuna ta siiski oli antud nagu pere jaoks, siis ta hakkas kohe ehitama. Ta oli tolleks ajaks juba läbi teinud, kolm seda oli osa võtnud Vene-Jaapani sõjast siis esimesest maailmasõjast, kus ta siis ka Kalitsas oli ka esimese gaasirünnaku läbi elanud ning hiljem siis ka sellest nii-ütelda kodanlikust Eesti sõjast. Ja kuna ta oli juba sõjas vaevunud mees, siis ta muidugi siit siia suurt midagi monumentaalseid ehitada enam ei suutnud, kuid ikkagi püsida süles ja lastele alalise kodu. Et siis kergemini seda ehitamise muret kuidagi taluda. Siis tema isa, minu vanaisa oli ostnud kunagi poegade jaoks Värskas Siberisse rännanud naabrite elamise ja siis toodi vana elumaja koos kõrvalhoonetega siiasamma krundi peale. Ja seda elumaja vanadust hinnati minu mälestuste järgi, vanad mehed rääkisid, saab 60 aastat. Kui 40 aastat tagasi niimoodi rääkisid, siis ma arvan, et selle elamuiga on 200 aastat. Nii mõned on palgid ja laed meie ümber, praegu. Jah, osa palke on veel väga kõvad. Raiu nagu tina. Ma mõtlesin hiljuti akent. Akna auku sisse. Annab päris raiuda. Aga osa sein on täiesti pehkinud nagu pulber. Ja seal ei aita muu, kui peab kapitaalselt uuendama neid seinu. Kirjanikud, kes linnas elavad, igaüks otsib endale suvekodu või loomingu kodu, aga nii, et teil on ikka päris hea tunne, kui see päris oma kodu on, kus on isa ema ringi liikunud ja tunnete nagu seda eelkäijate lähedalolu vahel noh, nii vaimses või ülekantud mõttes. Jah, kuidagi millisel määral vahelgi nagu liiguksid nad ise veel elavatena siin ringi, eriti kui vahel selline tüdimus või isegi laiskustunne tuleb peale midagi midagi ära teha siis kuidagi kujutelus kerkib mõte, et kuidas nemad peaaegu päevad otsa Rahmasid siin, et oma põldu ikkagi niimoodi pidada nagu vääris siis põllumehele ja oma loomi niimoodi karjatada siin kehvades oludes, et ka loomadest midagi kasu oleks. Ning selline inimeste alaline töötamine, tätamine, see meenub endalegi ja see nagu ei lasegi käsi rüppe langeda. Ei saa laisaks minna, aga eks vist on küll niimoodi, et aastatega need mõtted, mõtted juurtele tulevad tõsisemad ja, ja sagedamini mingi seas on, nii et inimesel pole aega mõelda sellele, mis oli enne et ta on oma oma tänase eluga nii ametis ja. Ma arvan, et jah, kui Nendest väga kodustest juurtest oled kaugemale viidud, lahutunud kuidagi Elol viinud neist eemale siis ei tule selles maailma askeldus muidugi meelde. Kui liigud eelkäijate radadel ja eelkäijate nii-ütelda maadil samas õues, siis paratamatult ikkagi mälestused kerkivad nagu selgemalt ja ilmekamalt jälle esile ja muidugi mitte alati alati Te ei saa muidugi mõelda lahkulatele, kuid ikkagi lihtsalt seisad ja mõtled, mis nad oleksid teinud sel sel hetkel, kui natuke nõutult käid ringi. Te olete ju palju kirjutanud Peipsist ja Peipsi-äärsetest, metsadest ja loodusest küllap pool siin, paljugi seda, mis on sellest pääst, kui isa ema elasid ja jää vendisid, jama tööd tegid ja palju siis muutunud ja oma loodudki või siinsamas ümber maja. Kaasik, nagu on tikkinud vahepeal ma mäletan, et esimesed Gazett istutasime ikka mul kadunud isaga. Tema soovitas, kust kaski võtta? Kask oli ikka poisi pikkune, ega ta siis suurem olnud. Ja isegi jah, karjavitsa suurused pikkused olid siin ju üldse kask ei olnud kuigivõrd, palju, oli olnud üks haridusele püüdel või selline ärksa vaimuga inimene, kes oligi ainult siis lugemas soo ääres. Siin ei ole, teeb, kuid hulkal ajal aasa soo ääres, siis olid olud just kaskede pärast nagu okaspuu saludesse okaspuunõmmealustesse ei armasta eriti pissima jääda. Ja siis just selle ööbikulaulu pärast oli kõndinud ikka hulka hulka maad maha ja nagu tahtnud ikka ööbikuga kontakti astuda kuigivõrd ehk üürgute põlgavad selliseid pealtkuulamisi. Ja nüüd, kui, kui nüüd kaasik on siia tekkinud ja ümber suure kraavi juba tehku metsa kaski, Haabu pihlakaid siis on ööbiksin kaunis sage külaline ainult vist ära ei kuule. Täna selline natuke karmimaid imbus, tuleb keset suve lund, rahet. Aprilliilm juua kägu, kukkus Tõnu ka, et see on teile ööbikute meelitamise gaasiksi. Ta näeb kena välja küll. Ega ööbikud hakkasid siis jah, keset nõmme ja Lemmelega lendama, kui, kui Gazett saidi sõdud. Muidu nagu ei olnud nii palju. Ja nüüd võib öelda, et, et siin me oleme nüüd Fintidega ööbikutega oleme peaaegu sinasõbrad, nii et ühel eelmisel aastal. Küll nad laulsid siin ümber ümber maja, teinekord tulid akna alla siristama ja, ja laulma täiesti voodis võis, kuulad varahommikul või hilisõhtul, nii et siinsamas nendes puudes. Aga kägu, jah, kägu, kuku siin, nüüd küll vaatamata jahedatel ilmadel, kägu kukub ikkagi. Neid on ka palju. Kevad ja suvi siin inspireeriv väga, aga kas see on ka kirjutamiseks tee jaoks kuidagi soodne aeg või on siis hoopis muud? Jah, ega kevad suvi kaob, nii jäestidega kirjutada palju ei saa, aga eks ta muljed ikka tekitaja muljet võib-olla vajavad ikkagi saadestamist kuigivõrd ja settimist. Ma olen selline kirjutaja, kui kui kirjutata, siis ikkagi sügiseti, kunagi hilissügisel või karmil talvel, siis on kõige mõnusam. Muidugi tuba jõuab soojaks kütta. Sel juhul. Et kirjutama tulete ka vahel ikka siia, sest et talvekodu on siis Räpinas. Jah, talvel pesitseme rohkem Räpinas aga just lindude pärast tihaste pärast. Vahel tuleb ka siia, toitu paneme pakkuma teisi loomi, ei ole ka. Et oma metslinnufarm Ja linnud ja on siin ainsad armsad sõbrad muidugi peale vareste neid tuleb vaimust hirmutada ja harakad k ra teevad pahandust küllaltki palju põlvist, prillid ära, tahan jah, küllap siis kuskil varesepesas saaks kätte, kui mina pesa vaatama. Kui poisikesi üles kutsuks? Lugesin raamatut õues ja panin prillid kõrval ja nagu unustasin, etc. Prillid jäid pingile ja tule tagasi. Oloogia vares lendas pärast läikivad olid noka vahel. Mis te teete siis mullatööd, kasinad? Tuleb ette. Kunagi nooruses oli ta ka üks leivateenimise ameteid kõigi teiste kõrval, mul on ikka tulnud päris hulka leid lihtsa töömehe ameteid pidada, oma noorus ka juba nii-ütelda maast madalast iseseisvalt leiba teenima ja siis on olnud jah sellist asja keet. Kuivõrd ma nüüd aeti, Colin. Kuid see ala nagu meeldis, mulle üldse meeldib kaks ametit või kaks kutset, eriti aednik ja ehitaja. Ja ma ei oskagi kumba rohkem eelistada, kuid mõlemad on mulle hingelähedased, kutsed, need on iga loovad kutsed. Pärast mehhanis tehtud ju ongi, aga naisluuletusega on tegelikult ka need ikka algul, see paber vist jonnib vastu, jäärida on kõveraga. Kui ta pärast on ikka ilusasti puhtalt trükitud, siis on ju ka näha. No see muu suhtes võiks küll olla nagu hobiks, sest luuleta vist peab ikkagi iga päev kasvõi poolvägisi vägisi laua taha istuma ja midagi midagi paberile panema. Mulle see käib hooti siis, kui, kui tuleb selline hea tahtmine siis või tähendab selline paratamatu, paratamatu vajadus, siis paned midagi kyll. Kui enam teisiti ei saa, siis ikka kirjutad ja teine pool on isegi metsas uidates kas või marju seeni otsides. On niimoodi juhtunud, et paberit ei ole kaasas, ei ole pliiatsit kaasas midagi, aga küll on raske mingisugused head mõtet, mis on juba salmiks formunud või luuleks kuigivõrd raske meeles pidada, tõepoolest, et siis on niimoodi, et korda korda ja ikkagi lõppude lõpuks nagu meelest meelest läheb ära. Aga mingisugune nagu alus on olemas ja siis kui kodus hakkad meelde tuletama, eks ta tuleb kuigivõrd siis meeldiva sellisena. Aga võib-olla kõige-kõige paremat värsid sünnivadki niimoodi, et mitte laua taga, vaid kuskil kännu peal istudes teist kändu siis kasutades või põlve kasutada, siis kirjutas lauana ja ja siis niimoodi ise hoopis midagi muud teed, siis ta hakkab peas nagu helisema ja sa ei saa teisiti, kui kas meeles pidada või siis kirja panna. Mispärast rannahääli on kirjutatud, viimane kogu ilmus eelmisel aastal. Ja eks ju see kirjastamise aeg on ka. Lahtisi lehti on kindlasti. Jah, iga kaante vahele, nii nagu püsivalt asetatud ei ole midagi, aga lahtisi lehti just jah, on midagi maameestest tahaks mulle, tundub, et maainimesed kuidagi individuaalse mat. Tähendab, neil on selliseid jooni rohkem, meeldejäävamaid jooni või ma lihtsalt teinekord linnas olles linnakärast ei märka neid linlaste juures, niivõrd kui maal on nad rohkem ikka hajali. Inimesi linnas on liiga koosse seal nagu ei jõua märgata siin näiteks võrreldes kasvõi ühte naabrit teisega, kõik Aete erinevad tüübid ja kõigist nagu oleks midagi, kõik kuuluvad kuhugi tüübistiku, mida ei ole veel kirjanduses olnudki. Ma mäletan, ma kuulasin enne siia tulekut te väga vana saadet, see oli 59. aastal lindistatud ja seal ta jutustasid tehest naabrimehes, et ükskord isaga koos olite kuskil kuulasite dieedi põhuhunnikusse magama ärkasite üles ikka naabrimees veel rääkis juttu. Aga see oli mu vanalill ähvanalil isegi vana rändvõi külarätsep. Ja kuna tal on endal tootult jutustamisandi ning huumorimeelt ka siis tõepoolest, tal oli tohutu tohutu tagavarad toodu poegaas neid jutte. Nii et ta oleks võinud isegi nädal aega jutuseid ajada, ta nimetas neid jutusteks just ütlesid ajada ilma et oleks korranud teist vahetpidamata ja siin oleks teine mees veel üks luu nimeline luu oli perekonnanimi. Ma teda mäletan veel hästi, ta pidas 30 40. aasta vahel Värskas tee maja kuid tal oli ka tuulik Värska solvad. Ning ta oli ka muidu väga suurjuttudes selline kaunis, olles vigurmees ikkagi väga Värska elanikud ja selle ümbruse elanikud olid ka hooaja kalurit. Nad püüdsid ikka kevaditi varakult endale ja oma perele kalad aasta kalad ära kuivatasid ja täiesti põllutöö kõrval ka kalal käimine siis kuigivõrd aitas peresid toita, suured pered olid ja kehvad põllud, eks oli vaja lisaallikat ükskõik kust otsida. Ning siis räägivad niimoodi. Üks palub issandat jumalat, et oleks kõva tuul. Mõõduka tuulik tiirleks, kalur jälle räägib niimoodi, et küll oleks hea, kui tuulevaikne olles heanotovi visata. Viimati siis saavad kokku ja räägivad, ma palusin seadulja teinud. Ma pole seal tuult, ei oleks üsna mõlemad hakkasid naerma ja ütlesid, oi, siin ei saa vanajumal ka tark olla. Et üks tahab ühte, teine teist teistega kena naerma, keda sa armastad rohkem ja ja selliseid ja sellise asson väga palju meelde jäänud. Asi oli siis külakarjad, käisid veel algati siis? Pea Karjus, see oli siis selline kaljus, kes vaatas siis Nende järglaste järgi või laste järgi poisikeste ja kes siis karjas käisid? Jaanuaris palgati küla poolt, arvatavasti tal oli siis pärinud rublade ka mingisugune naturaalne töötasu, nii et ta talvel sai ka ära elatuda. Muidugi mu mõni vana soldat või vanem mees, kes siis hakkas, pea karjusid, sest külakarjad käisid koosseis, kus siis karjatada, kaugele muidugi sellest ümbrusest võib olla mitmeid kilomeetril kaugele, sest suured karjad ja ega siin erilisi karjamaid ei olnud. Ja siis mina imetlen veel tema, tema TÖÖD senini. Tema kahe või kolme suvega, mis ta siis töö kõrvalt aega võttis, on kaevanud siia kraavi. Isegi läbi, siin on üks küngas maa kraavi, mis on üle kolme kilomeetri pikk, kolm pool neli kilomeetrit pikk. Ja see ongi peakraav, te kõik need lisakraavid või suured sellesse peakraavi teatud aja takka üle aastate ja puhastage kraavi. Praegu on küll ära kasvanud, aga ikkagi tõmbab ta veel kõik selle liigveesoost ja metsadest soostunud metsadest ära. Näete muidugi, kahe kolme suvega oma elutöö puhta labidaga, tal ei olnud abilist teis. Ta sai muidugi küllalt lisatasu selle kraaviga seest. Aga sinna on ikkagi aastaid, ütleme 50 60 aastat või rohkem on aastaid, ei, rohkem kindlasti tingimata rohkem. Võib-olla jah, 80. aasta, kui see jaanuaris oli, näete, tema elutöö ikka elab ja niivõrd kasulik, et kus inimene ka saab isegi kaevamisega ennast meenutava panna sil ja kindlasti igal aastal ikkagi oma peavad olema oma tublid inimesed. Muidu muidu nagu ajastu ei olekski inimeste vääriline. Kuid koos selle areneva eluga ja kiireneva eluga on tekkinud vahel ka hoolimatust. Ma mõtlen eriti loodus vastu üldse sellist kaunis kergekäelist suhtumist. Mõneti. Võib-olla sellises kirjeldus saates ei peakski nendest asjadest rääkima, kuid kuna nad on niivõrd südant koormavad või sõidad ägistavad asjad, siis mõne sõnaga võiks ikka mainida näiteks metsade hoidmine. Mulle tundub, et see ei ole kaugeltki nii selline, nagu, nagu peaks olema kasvõi ka looduse ilu hoidmine. Millegipärast arvavad nii mõnedki, et loodus ainult praktilist kasu ammutada jaama taga kuid samal ajal hävitavad kõik looduse ilu ära, aga elul nagu ei olekski õiget mõtet, kui kõik oleks lagastatud, lage ja vähemalt kui ise tahad, ei ole nii suured loodesse platsis, peaksid teistele mõtlema, kes on selle juured, on rohkem loodus ja kes osas seotud. Ju tavaliselt on ka niimoodi, kui rohkem inimesi kuhjub, nii või teisiti seal ka loodes rohkem lagastub. Ja näiteks isegi Värska ümbruse metsaalused on praegu diivard prahti täis loobitud siiasinna täitsa hoolimatult pudelikilde. Siis mõni üksik puruks peksab vaid isegi siit mineraalvee tšehhist veetud terved pudelite prügimäed on kuskilgi olemas. Need on veel seebikiviga kemikaalidega, see kõik valgub meie vetesse. Peale selle on Värska roiskvete puhastussüsteem on jäetud niivõrd lõpetamata, et puhastustiigid ja on kindlustamata ja sealt valgub see roiskvesi kõigi oma lisanditega kemikaalidega algab soosse. Kunagi tunnistati Värska allikavesi, mis voolab sinna lahe äärde välja, Värska külje alla, vabariigi paremaks, parimaks veeks, joogiveeks ning kaevuveega on niivõrd head praegu, kuid mõtet samal ajal hirmuga, et kuuldes neid lugusid, kuidas mujal on veed rüvetatud isegi kaevude rüvetatud. Et sellisel puhul või sellise olukorra juures võib jõuda peatselt gaasioht siiani. Ja see oleks väga kurb, võib olla mineraalveele otseselt ta ei mõju mineraalvee omadusi mõjusta. Kuid isegi kui joogivee kvaliteet kaob ära nagu värske lastele, siis värskrased ei tunne, et nad oleks siis selle hea v. Värska vee juures ja seal Värska vee lähistel. Ja vot sellist hoolimatust tuleb teinekord taunida. Teoreetiliselt, ja kõikides publikatsioonide sain ju noh, nii üldtunnustatud, et hoidkem metsa ja hoidkem loodust, see jõua iga üksiku inimeseni, ometigi reegel on teada, ka selle järgi käia. See kahjuks ei jõua, see on, sellest ongi väga kurbi asju, teinekord juhtub. Ei jõua. Aga no kasvõi, võib-olla isegi luulettena siin on nagu mingi missioonitunne, et nii kaua kui ma siin olen ja jään ma südama kirjade teen, et näha teie kogudestki. Et ikka nüüd looduselaulik olete ja teil väga südame peal on, ise ei ole ükskõik, need võib-olla saab mõnegi kaasa haarata, siis samamoodi mõtlema. Ja Mae oli, ise kahtlen, et tast nüüd väga suurt kasu oleks värssidest, sest ta tavaliselt nendele inimestele ei satu ka Moversid või teised parematke nende kätte. Kes ikka ei ole kirjandushuviline suur. See ju ei lähe nim nimelt värsse otsima kuskilgi, eriti neid värsse, mis teda riivavad. Kui ta leiabki kuskil sellised värsid, et või sellise jutu, siis ta jätab pigem lugemata. Kui ta nüüd endale südameasjaks teeks. Võib-olla mõneti ja mõne inimese juures on isegi ja taolised loodust kaitsvad või loodust kaitsma kutsuvad värsid kõlapinda leidnud ja mul on hea meel, kui, kui see ikka rohkem inimesi nagu paneks mõtlema, et ikkagi oma loodust, oma elukeskkonda nagu ei tohi liialt koormata, liialt lavastada. Enne ütlesite te hindate kahte ametit, aednikuametit ja ehitaja ametit. Jama, luuletaja, tööd peate ise harrastuseks. Aga ometi on ju see töö ka üks maailm on sügavama tunnetamise võimalus, kui seda ei oleks. No ja siis võib-olla oleks jäänud mulle lihtsalt kirjelduste lugemine ja kui see ei oleks hakanud katsetama ja kunagi see katsetamine muidugi oli juba enne Smuuli kadutamist, see oli oma jälle kuskilgi siin lakkadesse nendel rasketel aastatel ega ei olnudki muud muid seltsilisi kui sääsed ühelt poolt ja teiselt poolt siis, kui mõni raamatuke sattus kätte juhuslikult ja siis kui sattus, siis pani vana ajaleheserv kätte, kuhu sai siis krid, seda minagi. Arvasin, et Mu nagu päris ala oleks rohkem joonistamine vä? Skulptuur näiteks. Kuid kuna mu püüdlusi taotlesid, selles suunas ebaõnnestusid, no siis nagu jäi ikkagi üks kunsti kunsti alake kunstiharu, siis selle selle näol nüüd, et ise siis midagi kirja panna. Ja kuivõrd ta siis muidugi oleks mehisem olnud raiuda näiteks kirsitäiel täiel määral. See oleks nagu kestugi rohkem. Aga te rääkisite raamatutest, kas te võite nii teist ekspromt öelda mõne raamatu, mis teid on elus ka niimoodi mõjutanud? Väga palju raamatuid oli võib-olla millel, millel praegu nagu väärtusti, omistagi või kuivõrd ta mõjustab, aga lihtsalt nad on niivõrd eredat, eks silmadele, sest ma ei olnud kunagi raamatute uppuda, sest mu siin väike valla raamatukogu, see sai ikkagi mõne aastaga paar kolme aastaga läbi loetud ja ega seda lekteeri nii palju pääl ei tulnud tol ajal endal ja oma tuttavatel ta sugulastel puudusid, et ka raamatukogud. No siis ikka sai laenutatud ühe teise käest neid jälle ja, kuid kust siis jälle kätte sai esimest raamatut, mida ma lugesin valla raamatu, kuidas läbi olid sellised nagu liivi käkimäe, kägu, nõia tütar, väga mõnus lugeda soome kirjaniku Hännise teost, laanekurus ega raamatut ei raatsinud käest panna isegi siis kui teadsid, et ei või lugeda. Näiteks meil ma ei tea, kas petrooli kokkuhoidmise mõttes või lihtsalt segas, võib-olla ka see segas teisi magamast, tahtsid ikka lampi põletada veel raamatul niivõrd põneva koha peal jäi lugemata. Siis äkki tuldi ja Buddy või kui seda ära, et aeg magama minna ja siis ma mäletan küllalt neid neid kordi, kus sai siis kuuvalgel tähendab täispass või ka selline kehvem kuuvalgus paistis, sai kuuvalgel loetud. Nojah, ja nüüd sellepärast siis varastasid neid prille ära, et silmad ära loetud. Kuuvalgel poisina. Kuur või kuuri peal õlgkatus olija, siis ma mäletan, et sai sellesse kavatusesse auk, auk võetud. Ja siis nii nagu kuu siis läks asemel lihutad siis vastavalt kuu liikumisele ka raamatut edasi Harrisele augu. Aga muidugi siis, kui see avastati, siis oli haavalifitsad. Ei tahagi hommikul muidugi, nii hea oli siis, kui vaja oli karja hiljem jälle tööle tööle minna, et kuidagi saadud lakast alla jälle poiss suure tegemisega ikk otsa lugenud, aegu hommikul tukkuma jäänud ja muidugi. Et lugemine on olnud mõnu ja kas on jäänud ka mõnuks Jah, ainult, et kahju, et mida, mida rohkem nagu aastaid edasi, seda ei jõua enam järgi järgi kõige sellega mida tahaks lugeda. Muidugi see on ka kirjandust ilmub ikkagi järjest rohkem, isegi valikuliselt on juba natuke raske häid autoreid ja häid raamatuid ilmub ikkagi kaunis kaunis palju ja.