Kui olla päris kitsi elulooliste andmetega, siis võiks Eevi Roveri tee kõlada nii. Eesti NSV teeneline kunstnik Evi Rover sündis 29. oktoobril 1915 Tallinnas. Aastatel 1936 kuni 39 õppis ta Tallinna töölisteatri juures. Priit Põldroosiõppestuudios. 39 kuni 52 oli näitleja Viljandi teatris Ugala ja Pärnu teatris Endla 52 kuni 58 Kingissepa nimelises Tallinna riiklikus Draamateatris. Evi Rauer mängis Ugalas NIMI Osarbuusovi näidendis Tanja Tanja osa eest shop näidendis teise rinde taga omistati talle 1950. aastal Nõukogude Eesti preemia Kingissepa nimelises Tallinna riiklikus Draamateater. Tris mängis Rover nimiosa trenjovi näidendis Ljubov Rowaja Oksanat Korneid sukki, eskaadri hukkus ja teistes näidendites. Aastatel 58 kuni 67 oli ta Eesti televisiooni režissöör. 1951. aastal teeris Eevi Rover mängufilmis valgus koordis, pälvides Roosi risti osatäitmise eest 1952. aastal riikliku preemia. Järgnesid osatäitmised filmides Andruse õnn 1953, jahid merel 1955, tagahoovis 1956 pöördel 1957, perekond Männard 1960, libahunt 1968 ja teised. Nii kui te neid, seda üsna statistilist elu aruannet kuulasite kas arvate, et midagi üsna olulist on välja jäänud? Tööelu suhte seljale ei jäänud midagi vist välja. Väga tähtsat, aga kui ta nüüd tagasi vaatate, missugune etapp kas siis Viljandi või või Draamateatri või televisiooni või filmitööaeg, oli teie jaoks kõige huvitavam. No väga tore oli aeg Viljandis 46.-st 52. aastani, see oli üks niisugune väga töörikas ja, ja, ja tulemusterikas siis Viljandi Ugala töötas enda nii öelda Tallinnasse selle aja jooksul välja. Siis oli veel väga huvitav töö, oli televisioonis eriti algusaastail, kus me olime nagu pioneerid televisiooni lavastusi ei ole siin loetletud, Ohio neid oli, ma ei mäleta. Neist üks oli kaunis palju, üks, millega ma kõige rohkem vaeva nägin, oli, oli neljas selgroolüli. Martin laad laarne järgi. Ja. Siis oli Baikali kaldal, oli üks, kus ma vist esimest korda Ita Everi töötasin. Heino mandri oli seal ja aga mis mulle televisioonis väga hakkas meeldima, mulle hakkasid meeldima hirmsasti teatriülekanded, teatrietenduste ülekanded. Ja nende entusiast, yks ma jäin kuni lõpuni, kuni ma televisioonist ära tulin. Pensionile läks. Aga kindlasti olid filmiga valgus koordis ka põnev, sest see oli ju üks ja meie esimesi kunstilisi filme. Ja, ja kindlasti see valgus, koordiaeg on üks, üks niisugune eriline, no ehk üldse läksid silmad lahti ühe teise ja kolmanda asja suhtes ja ma ei teadnud ja filmitööst absoluutselt mitte midagi. Nii ja täna stuudiosse tulles võtsite kaasa kimbu luuletusi. Kas nüüd kõige selle töö kõrval oli ka luuleõhtutel esinemist või, või omalustiks lugemist, mis see seos on nüüd teil just nende kuue seitsme luuletusega? Luuletused on mu esimesed luuletused, millega me üldse esinesin, algas juba kooliajal eriti lõpuaastate kooli lõpuaastatel ja, ja läks edasi. Stuudio ajal. Kuigi Priit Põldroos millegipärast väga ei armastanud seda, et tema õpilased luulega Esinevad, ma ei tea, miks ta seda ei tahtnud. Aga siis pärast teatriajal ja ikka alalõpmata sai kõrvalt ikka luuletusi loetud veel kauni sinise ajani. Nüüd ma ei ole üks, üks paar-kolm aastat üldse lugenud. Siis kui ma algasin, alustasin seda luuletuste lugemist, siis ma võtsin ikka nii noh, nii jah, sisu järele ja muusika järele nagu nagu luuletuse luuletus pidi muusikaalne olema minu jaoks. Aga nüüd aastate järele nüüd vahepeal ma püüdsin leida kirjaniku mõtet. Aga nüüd ma julmal panin igasse luuletuse omaenda mõtted õhtuteks. Ja see muidugi muudab luuletuse ettekannet tublisti, nii et ei ole enam ilulugemine nagu vanasti. Wade lugemine kõige ja just nagu oleks tal see, kui sa tuled, too mul lilli. See on esimene luuletus, millega ma avalikkuses esinesin. Kui sa tuled, too mul lilli, lillekesi, armastan sügisel neid vähe, leida. Ühestainsast küllalt saanud kosti juhtunud nurmelt leidma veel üht hilist lillekest. Kõige kallim. Oh kui väga tänaksin sind selle eest. Palju lilli sinnad kandvad meelitellis minule. Mitmest lillest leidsin kihti minule Jäzinaale ehmast juhtud nurmelt leidma. Neli üht hilist lillekest. Kõige kallim, kui väga tänaksin sind selle eest. Pedak heleroheline kask, kuldkollane, nõmm on sügisele langenud kaenlasse. Aga vaat kui nüüd siit edasi minnes vokk uriseb. See oli kooli ajal juba. Ma siis ei olnud veel tunnustatud lugeja. Ja õpetaja lasi teisi lugeda ja küll mina tahtsin ka lugeda, ma hirmsasti tahtsin lugeda. Õpetaja ei küsinud mind, siis ma õppisin iseendale seda pähe kui siin igal võimalikul juhul. Aga hiljem muidugi esinesin, aga ka väga palju ikka vanaema voki põrin oli kõrvas ja, ja ema ja ma olin maal alati nende juures ja ja vuristasin isegi voki, kui juba tallalaud sõnakas kuulda. Vokk vuhiseb, uriseb, otsata pikk on õhtud, talvine, Niendamisi tasa laulab heitvokk, uriseb, unine. Miks laulad sa, emake laulatuse nii? Nii pikalt otsata. See ujub kui kullane lõng läbi öö. Mind mõjub kuulama. Mu heie pojuke öödakudest Puur päevalinadest pool nii kedratud sydame. Kõik linad mul olivad valge kui päev. Nii läksingi traga mu palged kui koit suvevalgel ööl. Ja süda kui õnnemaa. Ja siiski see Heyeneid hall nõnda hall kui tehtud takkudest. Võiks ümber kõik, kõik veel kedrata, kord kuldmõtete lõngadest. Vokk vuhiseb, nuriseb, otsata, pikk, on õhtu, talvine. Nii endamisi tasa, laulab eit. Aku vuliseb, unine. Ja läbi. Ujub, kui kullane lõng. Võiks otsast alata. Kuldmetetest pool õnne õndsusest, pool. Nii pikalt otsata. Kuidas on olla vanaema oli väga töörohke ja rõõmurohke ka seda kindlasti, mis jala ema rõõm ikka küll, lapsed on terved ja rõõmsad ja, ja kui neil hästi läheb ja kui nad luuletusega laevade Jah, seda on praegu nii eriti pole märgata. Veel ei ole märgata. Aga siis veel, te olete võtnud haavat liini Ridalat, Suitsu ja Ridala Ridala talvine õhtu, söön jälle mul läbi tatud lugemisega. Mulle nii musikaalselt meeldis, et ma teda igal pool püstsinike lugeda. Ja nüüd ma leian kah jällegi, et see on ikkagi talvine õhtu ja lähevad reed mööda lõpmata teed. Üle hämara varjudest tume, õrna ja sina lume heidab veerev kustu päike, Punama lähike. Nii tühja ja pall ja viib üksiktee üle jõe kus pruunikad paigutan unesse vaju. Ta lõpmata teed lähevad reed Kuugahvatul komaal Ehabonaal kaugel. Ja siis Gustav Suitsu verised vate haavade all. Seda ma olen ka kustumatut palju lugenud. Ma kõnnin värisevate haavade all, ma kõnnin ja mõtisklen vaiksena urmast väsinud lugemast kuulsaid unistusi. Päikest kaugete metsa balangute vinesse vajuvad saaga punaselt. Näen vaeste palavikuliste silmadega järel puhangud vakatavast õhtu tuulest. Haa pade läädvus. Ele niidetud luha hilised puhangut tuulemaalt aeg-ajalt haabadelatvel libistavat. Ele niidetud luha õhtu roidumuses Einalise koju lähevad rippuvate kaskede keskelt. Hing hapras kehas puudutatud tuulema kaugustest. Oma taolisele olemusele tahaks teatada. Olge tervitatud, haavad, mu vennad, mu õed. Ma kõnnin värisevate pade all. Tumm tõsine maa, pagulase sammudega. Mind, võtke oma värisemise haavad. Mis puutub Ungari luuletustesse, siis Undreid ma lugesin vanasti niukseid väga lustilisi ja väga nooruslik ja tema asju. Ja ka armastusluulet ja ma leidsin, et et ma enam ei sobi nendega hästi kokku. Täna lõpetuseks see hüvitus, see on kaunis, värske, väga ma leian, et see on mulle väga sobilik. Seljani pöörasin päevale, astusin alla ta heledalt Ast meilt need tuhmuvad taga. Nüüd nõiad, tuluõhtu ja öö tüvestikule jahedale. Rammetult kastusin pehmesse vaikusse. Tuliks kui säält maa, kuhu ei kuulunud, poetavad peod, tühised teod üllasterana helkiana, teistest täistund, Tsee tuulunud Vii kui kõik kõlkad, valitsev tuur. Ma asun nüüd kuulma. Hernehirmutis käteta käistes palavalt haaranud ma kohtluses sõge, sellest nüüd punastab. Las nüüd ma lunastan hääkslas, teen kaotuse sõrmedelt, loputan tolmu ja nõge. Lauplaotled laotusse hõõguva põse, vajutan kuu, Karl, kelle palgele silmad tähti täis ja suu asjatuist sõnus, puhkav ja puhastuv uhmast ja valedest jahtuv vastu januneb rahule valgele leek ei kuhugi mahtuv. Sööks ja põrmuks. Nüüd tuhastub. Uus tõusmas endises algele. Ruumi teen endas kuhu kõik lämmatav laskus või lendas kergi kujude. Tunnen, kuis tühjad kohad, kõik täituvad. Uued leekkaared läituvad. Südames sumiseb imedekude.