Tere päevast, head kuulajad täna, laupäev, 20. aprill MINA OLEN Ülle Karu. Tänase saate külaline on üks imeline inimene. 18. aprillil tähistas oma 80 viiendat sünnipäeva peaaegu et eluaegne Esztoonlane Arne Mikk. Kusjuures sellele numbrile ei vii mitte miski, ta on heas vormis, aktiivne ja tegus tööülesanded, kohtumised, üritused. Varsti on jälle tulemas Saaremaa ooperipäevad, mille üks korraldaja Eston Aarne Mikk aastaid olnud. Kui ma temaga intervjuu asjust kohtumist kokku pidin, oli tegemist, et vaba aega leida. Märkmik oli üsna täis. Aarne Mikuga on palju räägitud ja tema on palju rääkinud, aga alati on tal midagi uut ja huvitavat öelda. Ehkki energiline ja tegus, on ta rahulik ja rahumeelne. Ega ta muidu poleks võimsaid isiksusi, keerulisi tuure ja aeg-ajalt kirgi täis Estonias nii kaua vastu pidanud. Ta on veendunud, et enamasti on inimesed head. Saate alguses muusika ei ole juhuslikult valitud, see on Shar Spyseegarmenist. Just Carmen oli esimene ooper, mida Aarne Mikk laval nägi. Jäse meeldis talle. Mul on hea meel tervitada päevade stuudios Aarne Miku, tere päevast. Tore juubel tulemas ja see on nagu uskumatu juubel minu jaoks. Kas te mõtlete ka vahel selle peale, et mis need numbrid? On ei, no ega ei mõtle, aga ühel hetkel tuletab meelde, tuletab meelde, või ma sain hiljuti uue passi ja seal oli ikka sees, et ma olen sündinud sellel kuupäeval sellel aastal, nii et ei saa põgeneda ära muidugi. Kui ma õigesti arvutasin, te olete olnud Estonia teatriga seotud 67 aastat. 52, läksite teatrisse? No väike täpsustus selles mõttes, et ma olen selle majaga olnud seotud kogu aeg aga kui ma olin konservatooriumis, siis ma olin viis aastat nagu teatrist ära. Aga teenisin leiba Eesti riikliku filharmoonia käe läbi samas majas, nii et selles mõttes selles majas ma olen olnud kogu oma teadliku elu täiesti. Aga me räägime teatrist ja neist inimestest, seal on väga palju suuri isiksusi, suuri egosid. Kuidas teil on õnnestunud nii kaua seal vastu pidada? Ma arvan, et tegelikult kõik teatriinimesed on head ja, või igalühel on omad soovid oma tahtmise, igalühel on omad soovid, eriti mõne esietenduse puhul tekib küsimus, et aga miks mina ei laula seda kahtlemata ja aga siis seesama dirigent ja lavasta pead siis ütlema. Selle ooperi puhul laulad sina esimesena, teise puhul teine sest et igaüks ju näeb ennast alati solistina esiplaanil, aga see on loomulik protsess ja sellest ei saa ju mingit tragöödiat tekitada. On inimesi, kes ei saa hakkama, nende asjadega tulevad, lähevad, teie olete jäänud? Nojah, ma olen selles mõttes omamoodi väga õnnelik inimene et kui ma tulin teatrisse 52. aastal, õppisin laulu Aleksander Arder juures ja majas olid need solistid Olga Mikk-Krull, Helmi Einer, kes olid Estonia uue maja peaaegu alguspäevadest seal olnud. Ants Lauter, kellega ma puutusin kokku natuke hiljem ka teatriühingus tema oli 1913 selle maja avamisel juba laval. Et seetõttu on vahel uskumatu praegu nüüd ette kujutada, et, et need inimesed on kõik olnud minuga koos samas majas või Karl otsaga olin samas garderoobis, ta laulis küll juba vähe, siis, aga ta käis tihti enne etendust sealt läbi, kuidas läheb ja kuulas, rääkis, juttuda tuli sinna Sakala tänavalt, talle lihtsalt vaja vahel teatrisse tulla ja vaadata, kuidas inimesed elavad. Te olete sündinud Eesti ajal, kas te mäletate seda? Tanel no ma olen sündinud 1934 järelikult selle suure sõjani peaaegu üks niisugune seitse aastat kuskil. Ma mäletan muidugi mõningaid detaile, kuidas me ütleme sealt Tuhala pahuvere külast hobustega sõitsime Paistu surnuaial, surnuaiapühal või mingit sõidud jõulude ajal minu isa isa juurde, üks viis kilomeetrit meilt eemale. Ja mingit niisugust momendid, kuidas isa kuskil suvel valm rukkipõlve ääres jalutas ja vaatas seda põldu. Ja kindlasti ma mäletan seda, et igal laupäeval enne sauna pidi õue peal need teerajad puhtaks pühkima. Vahe oli suur, milline oli teie lapsepõlv ja mis siis? Ta oli, nojah, meil oli nagu Viljandimaal palju ja tihti meil oli suur talu kulakud kulakuks 81 hektari maad ja kui see aeg tuli, siis ma olin juba nagu siis Tuhalanest ära läinud Viljandi keskkooli õppima ja kui need normid nagu pidevalt tõusid, siis vanemad otsustasid selle talu käest ära anda kohalikele mingitele masinaühistule ja ja hakkasid endale töökohta otsima. Ja kui oli see küüditamise päev 1949 25. märts, siis meil juba kodust ära elasime 10 kilomeetrit eemal tuttavate juures ja kummalisel kombel minu vanemaid hoiatati keegi vallavalitsusest, kui võimalik, ärge olge sellel ööl kodus. Aga meil polnud kuhugi minna ju me olime kuni kodust ära. Aga see oli üks kummaline ja eriline, võib olla maja, et seal teisel korrusel, kus meie tuba oli, et sealt viis, üks katusealune luuk välja ja see luugi peal oleks vaip. Nii et isa, ema panid endale soojad riided selga, läksid ööseks sinna katuse alla ja me olime vennaga siis voodis ja kästi öelda, kui keegi otsib. Vanemad läksid Viljandisse ja ei tea, millal tulevad. Nii oligi, käidi ja me vastasime ja käidi järgmisel päeval veel kord ja oma mõtteid siis ei puudutatud. Jah, see oli üks ime, sest olukorra võetud, kus on võetud lapsed kaasa, vanemad tuleb välja. Aga need ilmselt tahtsid kogu peret korraga saada. Ja siis järgmisel ööl juba. Me kõndisime läbi metsa ja läbi lume Ühe tuttava pere juurde. Olime nädal aega nende karjalaudas, kui nad tõid loomadele süüa, tõid meelega ämbriga toitu ja siis läksime kooli tagasi, kõik vaatasid natuke imestunud nägudega, ütlesime, et olime haiged ja tulime tagasi ja niimoodi hakkas siis vanemate töökohtade rännak Viljandimaalt Rapla kaudu Kohilasse, kuni jõudsime kõikjale Tallinnasse kokku. Kas te mäletate, te olite siis ikkagi poisike, kuidas vanemad teile selgitasid seda? Ma hiljem olen, kahetsen, et mõnda asja oleks taastaga täpselt küsida, aga sel ajal oli selline väljendused, suu on söömise jaoks ja ülearused asju ei räägitud ja, ja niimoodi ta oli. Kui lapsel on ema ja isa ja süüa, siis ei ole ju nii suuri probleeme, ei ole. Ja kuna maainimesed nad on ja olid valmis igavust tööd tegema, peaasi et elu on sees ja leib on laual, et nii, et seal ei olnud noh, valida, et ma selle raha seda tööd ei tee. Nii, nad jõudsid Kohila lähedal Salutaguse aiandussovhoos ja lõpuks, kui nad mõlemad olid tööl ja nendest juba säästudest ja seakasvataja, mis hakkas siis isa ema raha koguma, et ehitada Tallinnasse koduja. Lõpuks me siia jõudsime, räägime nüüd lõpuks ka muusikast. Õline oli teie lapsepõlve muusika? Ei noh, isa mängis tuletõrje puhkpilliorkestris seal. Aga nendest esinemistest ma midagi ei tea. Aga meil olid kodus suure toruga grammofon ja olid mõned heliplaadid. Ja no hiljem isa ja ema on rääkinud Aarne Viisimaa laul seal, kus rukkivälilagendikule Helju, et selle Aarne nime järgi olevat ka mina oma eesnime saanud, et see võib olla üks laul ja muidugi siis need pidudel lauldi neid Mulgimaale ja Viljandi paadimees, sellised lokaalsed laulud olid rohkem, mida ma mäletan. Need kõlabki laul seal, kus rukkiväli aastaid nimetati meil seda rahvalikuks lauluks. Aga selle laulu autor on Ameerika helilooja pool dresser ja kuuleme laulmas Aarne Viisimaad. Kas te neid muusika silmade nägite, Ameerika muusikafilme lapsena. Kuskohal ma olin maal, linnas ei käinud vahel kinost ära või ei, linnas käisin siis juba, kui ma läksin keskkooli, ma ei tea, siis pärast seda võib-olla seal rändkino kunagi rahvamajas käis vist, aga ka mitte kohe esimestel aastatel. Millal te siis üldse esimest korda kino nägite? Ma olin noor. Ja esimest korda nägin ooperit ka Viljandis. Kui Vanemuise teater käis Ugala Teatris Carmenit mängimas. Mis oli teie esimene ooper, mida te nägite ja mis mulje teil oli? Olin üheksandas või kümnendas klassis, nii et kuskil 16 17 niimoodi. Kas te olite seda muusikat enne kuuli? Ei olnud, oli põnev muidugi ka sinna Ugala väiksesse vanasse saalis ooper ära ei mahtunud muidugi, aga, aga ma arvan, et pidasin rõõmuga vastu. Etenduse käsitlevaid kogu aeg ei olnud, ei olnud. Esimene kogemusega. Aga muud teatrit olite ka seal kohapeal enne midagi midagi näinud? Ugala etendus ja ma siis juba hakkasin seal keskkooli laulukooris kaasa tegema ja tuli siis lastemuusika koolikaks lauluõpetaja, kelle juures ma hakkasin hääleharjutusi tegema ja koolipidudel juba viimastes klassides ka laulma. Nii et sealt siis õpetaja 50 hiljem Tallinnasse Arder ette laulma ja 1952 sügisel mind võeti vastu siis muusikakooli lauluosakonda ja tegelikult 10 päeva varem. Ma tean kuupäeva täpselt, see oli 20. august 1952, kui minust sai Estonia teatri koorilaulja. Teatris nägin kõigepealt kindlasti Mozarti Don Juan'i, kus hiilgas Georg Ots koos ott Raukesega ja varem olin siin näinud Jevgeni Oneginit, kui ma käisin, siis korra Viljandis Tallinnas. Aga sellest hetkest peale tuli hakata õppima poriscodonovia ja teisi lugusid, mis repertuaari tulid ja et niimoodi see aeg algas. Aretage toredaid vallatuid, laulukesi laulnud. Need tulid hiljem just sellel perioodil, kui ma teatrist ära läksin ja siis mööda Eestimaad ringi sõitsin ka omamoodi koos soomlastega Kalju Vaha, Vello Viisimaa, Sulev Nõmmik, hiljem sellised grupid rubliga aednieriga tallel. Mari Möldre ja ma olen palju ringi sõitnud ja siis kuskil seal bodhelski kirjutas mõned laulud ja ja niimoodi tulid ja vahel tellisime Kairi loeta käest, kui oli vaja mingit uut lugu. Nüüd mängime ühe toreda laulukese, 1958.-st aastast. Helilooja Gennadi Bodelski sõnad Heldur Karmo ja laulavad Aarne Mikk, Leida Sibul ja Hilda Koni. No ma arvan, freensuga noorte Naljatades naerdes, äikeselaadal. Männileo, vaata, on sul seal all on? All. Need mängijad, mänge mängin, ikka, magan. Päeva teel on külas staažikas Estoniale Aarne Mikk. Te laulsite Estonia kooris, seal olid kindel repertuaar, ise valida ei saanud. Mis laulud teile endale meeldisid, mida te laulda tahtsite? No väga mulle hakkasid meeldima soome heliloojate mericanto laulud ja ka muidugi eesti heliloojate soololaulud. Arder oli väga niisugune aktiivne eesti muusika propageerija, olnud kogu aeg ta juba enne sõda korralds õpilastega eesti muusikaga, selliseid õhtuid. No olid ka mingid Tšaikovski romansid Schuberti laulud, selline, ma arvan tagantjärele mõeldes mul on muidugi kirjas isegi kuskil üldises pildis. Aga lauljad enne Tiiu lauljad ei olnud ka ju. Kuulnud, kui ta ikkagi sealmaal olid, täitsa ei muidugi olnud, te kuulsite ainult eesti lauljat, kus te neid välismaa lauljad ikka siis varsti hakkasid siin käima vene lauljad. Pavel isid, õhtu oli üks väga meeldejääv, aga no meil endal. Georg Otsa, Tiit Kuusik ja Elsa Maasik, meta Kodanipork, need olid tollal ikka väga head ja armastatud lauljad ja inimesed. Minu üks niisugune iidoleid omamoodi bassihäälega. Benno Hansen oli kevadel just surnud, kui ma tulin sügisel koorile, teda ei näinud ja ei näinud, aga temast räägiti palju ja ma olen tema kodus käinud, kus tema õde elas sealt saanud ka mälestuseks noote ja mingeid muid asjakesi. Benno legendid käisid, teadis veel elavalt ringi ja ja see oli, noh, üks selline ka legend ise, kes oli Estonias olnud. Kuulemegi nüüd laulmas Benno Hansenit, kõlab Adami laul Kaarel selleri operetis. Linnukaupleja salvestus on eelmise sajandi 30.-test aastatest. Kaardil. Tehnika. Päeva teel on külas Aarne Mikk. Georg Otsaga puutusid ja ka siis kohe kokku, kui te läksite. Nojah, Georg oli ju laval Don Giovanni ja, ja varsti tuli välja Rubist deemon, kus Georg laulis vene keeles peaosa, eesti keeles oli seal Tiit Kuusik. Ja ma arvan, et esimene Castrol 1954 oli Leningradi, kus Georg Ots sai sealse publiku lemmikuks väga kiiresti. Ja eriline etendust see teeb, on selles mõttes, et et seal on üks kõrge noot, mis tal kuidagi kodus eriti välja ei tulnud, aga vot see atmosfäär ja, ja see külalisetenduse vastud ta laulis selle laps, ära nuta kulminatsiooni nii uhkelt ja vägevalt, et nõuti selle aaria kordamist ja sellest päevast algaski tema populaarsus Leningradis, mis kestis tema surmani. Ega tegelikult kogu Venemaal üldse Venemaal muidugi kogu Venemaale tuli see kõik pärast filmimister X, aga kui mõtleme Leningradi Peterburi peale, siis oli 54. Ja kummalisel kombel 1974, kui me olime ka Leningradis külalisetendustel, tookord Mariinski teatrilaval laulis Georg Ots minu lavastuses triviaalsus feromooni ja need kaks etendus seal sügisel olidki üldse tema viimased esinemised Estonia teatri koosseisus. Kummaline, nagu kaar, tuleb meelde. Aga no nii on elu. Mis oli Georg Otsast, see, mis ta tegi nii erakordselt populaarseks, no häid lauljaid on ju ennegi olnud ja on ka pärast. No ma arvan, et tema hääl, eriline värv, soojus ja see teksti ja mõtteselgus, mida ma tema esinemispuhul alati tajume ja ka inimesed publiku hulgast on ütelnud, et on tunne nagu Georg lauaks otse neile, sest see vahenditu nagu osasaamine sellest etendusest või kontserdist oli muidugi erakordne ja On lauljaid olnud ja tuleb palju suuremate häältega kui tema, aga see, kuidas tema oma nüansside rikkust ja kõike seda värvigamma kasutas, vaat selle tõttu ta jääbki meelde. Me kuulame mingit vana heliplaati, kasvõi mingisugune üks valts Anawaldis ja ta laulab seal nagu noore inimesena laulab vana inimesena seda valsi meenutab. Ja järsku me tajume tema Te muutust, vaat see on eriline oskus ja, või kuskil jaagu monoloogis, kus on Verdil üks nüanss? Kuus PPd, nonii, vaikselt üldse võimalik. Keegi seda muidugi ei jälgi ja nad laulavad seda nagu ikka laulavad. Aga Georg suutis selles pausis tabada seda vajalikku värvi. Ja muidugi eestikeelne tõlge andis selleks teise lisavõimalusest. Originaalis on Mort Teeennulla nulla on väga kõlav sõna, aga eestikeelses tõlkes oli surm ja tühjus. Tühjus tuli tema puhul just välja sellise mõttega, nagu tegelikult Verdi oli kavatsenud. Kui palju ta välismaale sai Soomes käismist, Mongoolias? Nojah, esimesed muidugi, tema kontserdid toimusid Soomes võib-olla 67 Estoniaga, ta laulis Jaagot Helsingis, mis oli nagu ooperilauljana väga suur läbimurre varem ta oli korra käinud seal eskamiljut laulamas, mis ei olnud tema osa teinud ka sealt Lõbusa lese etendustes kaasa koos soomlastega. Ungaris on ta käinud ooperis laulmas ja muidugi Moskvas, Leningradis Sergei leemes kutsustama juubelietendusele suures teads Oneginit laulma. Mongoolia, Egiptus ja need olid sellised. Turismi käisid rohkem nojah. Hruštšovi ajal ka furtsa muidugi väga armastas, hindas Georg Otsa, sokutas ikka delegatsiooni, ma arvan teda kaasa, aga need olid seal sellise valitseja kontserdi tasemel. See ei olnud ikkagi see, mida tema oma häälega või kasvõi liini või saksa muusikakultuuris Schubert Mozarti esitamisega oleks väärinud. Aga aeg oli selline ja me ei saa seda aega ka sünnikohta valida. Kuuleme nüüd, kuidas Georg Ots laulis Jevgeni Oneginit, tema partnerid selles stseenis olid väljapaistev lauljanna Theresa stratas, keda kuuleme ka õige pisut ja vene pass Iigonna Volosnikov kreemini osas esineti tollases Leningradis, saatis Leningradi ooperi- ja balletiteatri orkester Isaišermani juhatusel. Võite kuulata, millised ovatsioonid olid siis. Helista laske. Jõhvat. Päeva teel on külas väljapaistev Kauaaegne Esztoonlane Aarne Mikk, kes sel nädalal tähistas oma 80 viiendat sünnipäeva. Olite ooperikooris ja siis hakkasite solisti osi laulma. Nojah, ma olin seal veel nõndanimetatud muusika ja kirjandusala juhataja ja lavastaja assistent, laulsin mõningaid rolle. Ka Georg Otsaga koos poeemist, võluv löödis. Voldemar Panso lavastas minu veetlev leedi. Ma olin Hugo Malmsteni kõrval mister pikering. Selles mõttes aga tore töö, et Linda Rummo, Silvia Urbhoid ja Endel Pärn seda ei ole vaja üldse öelda, mida see tähendas. Aga tasapisi hakkasin siis lavastamisega tegelema algul assistendina, see tulid sel teemal tööl käigus, sest nii nagu olid ka Paul Mägi, Udo Väljaots kujunenud tollal töö kaudu ja saanud oma esimesed tuleristsed. Ja kui ühel hetkel 1969 oli laulupidude 100 aasta juubel, taheti teha Vikerlase Maide millegipärast väljaots või mägi olid kinni ja siis pakuti Semm minule ja ma ütleksin, et tänu sellele, et Neeme Järvi juhatas Georg Otsa Olavi laulis, ma läbi ei kukkunud ja tänu nendele kahele ka veel järgmised lavastused. Putšiini kolmik, kus Otsoli channis kiki nimiosas Neeme Järvi dirigent ja Georg Otsa viimane töö üldse Verdi Travjaata 1974. Tänu nende sõprade abile ja toetusele ma jäin vee peale ja siis juba läksin natuke ennast täiendama ja ma sain aru, et enam viieks aastaks õppima minna kuskil kiitis, et see ei ole võimalik. Mul oli pere, aga siis üks paarikuine reis Berliini 72 Fesensteni juurde ja hooaeg 74 75 Moskva suures teatris. See andis sellist kinnitust praktilisele elule ja ka kujundas väga palju olulisi kontakte suure teatri ja Moskva koskantserdi kaudu, kes meile siis vahel erandkorras pani Tallinna poole lendama ka häid välislauljat. Siin tulid Teresa, straatas Richard Verrooja neid Kreespambri. Nad said aru, et Baltikumis neid võetakse paremini vastu Kesk-Aasias nad hea meelega saatsid neid lääne lauljaid meile, aga no see oli selline. Tuli iga asja eest võidelda ja küsida ja selgitada ja lõpuks tekivad kontaktid. Sinu soove armastatakse. Venemaa ja Moskvaga ja nende inimestega kontaktidel tänase päevani. Noh, on ja ei ole, sest need minu põlvkonna inimesed on kõik surnud. Ja see, et ma Pokrovski juures, kes tegi meil ka Hovanšina fantastiliselt hea lavasse, käisime sellega siin Savonlinnas ja Rootsis. Kammerteatrisse lavastama, sealt sain hiljem veel ka suures teatris võimaluse teha Verdi, Rigolettot ja kummalisel kombel nüüd siin kaks aastat tagasi Gennadi Roshidessenski selle kammerteatri muusikajuht ajas mul ikka nii kaua peale, kui ma nii-öelda üleplaanilise tegin veel ühe lavastuses, samas Moskva kammerooperis, Soome helilooja Kalevi Aho, Frida ja Diego, see on üldse, jäigi minu viimaseks tööks, aga jälle toret. 79 ma tegin kammerooperis esimese lavasse, nüüd aastakümneid hiljem tegin seal viimase, nii et need on selliste isiklike kontaktide kaudu. Aga uus põlvkond muidugi, Dmitri Bertman, kelle kammerooperi üks esimesi kutsuvaid Eestis olin, ka mina on meil käinud Saaremaalt, tuleb sellel suvel Saaremaale, on Estonias lavastanud mitu teost ja kes suhtub suure soojusega Estoniasse Eestisse. Nii et selles mõttes uue põlvkonnaga on tekkinud uued kontaktid siit ka. Me olime Estoniaga helikonis Moskvas ja ka seal, sest alguses suure teatri laval pärast pikka pausi, niiet et see, mis toimub poliitikas, on omaette teema, on ikkagi midagi muud ja need kontaktid on püsinud. Ma arvan, et muusika puhul keegi ei otsi tüli. Ja Pokrovski kirjutas kunagi, et oleks Nalikuma hakkaks Arne Mikuga tülli minema, et mis põhjusel? Kui need keerulised ajad olid üleminekuajad, siis te ka suhtlesid vene kultuuritegelastega. Noh, see aeg tekkis ja noh, üks väga hea sõber oli tuntud näitleja Kirill Lavrov, kes oli Moskvas teatriliidu juht ja kes kutsus mind sinna ka juhatusse, muusikateatrite küsimustega tegelemiseks. Ja temaga muidugi jäid kontaktid ka edasi, ta käis mitu korda siin veel Tallinnas külas, esines talveaias meil ja need üksikud inimeste vahelist kontakti ei täida ka tükk aega sellist suuriv vahetusi muidugi ei toimunud, kuni jälle oleks omamoodi normaalsus nagu meeldivaid kultuuris, keerulised ajad olid ka seal, inimesed pidid uue olukorraga harjuma, lihtsalt seda keegi ei algul ei osanud ilmselt, kellega me ka ei osanud, kui ma vaatan vanu ajaleht, see on uskumatu. Milliste muredega me oleme siin kokku puutunud, aga kõik jäid ellu, kellel oli elutahet ja ja soovi ka hetkel vähesega leppida. Te olete lavastanud Estonias hästi palju mitmel pool maailmas. Kas on vahe ka, et kas teha oma trupiga, kust ta kõiki tunnete juba või täiesti võõras kohas? No vahel on üks näitaja see, et esimese lavasse võid teha, aga tore on, kui sind veel tagasi kutsutakse. Ja selles mõttes no esimene välislaevas toimub Soomes Tamperes sellesama Britteni lasteooperiga. Ja kui ma mõtlen Tampere peale, siis On tore, et mind hiljem kutsuti sinna lavastama lendavat hollandlaste Haiidad ja Helsingi Sibeliuse akadeemia ooperis stuudio on mind ka kolmel korral sinna kutsunud Schweriinis Krasnojarskisse. Ma olen küll ühe korra käinud, aga naljakas, et ka kauges Buenos Aireses kus on üks maailma suurimaid teatrid, teatrokolon, kui ma olin ära teinud seal Tšaikovski Yolante, siis ootamatult seitse aastat hiljem pakuti veel Jevgeni Oneginit teha. Ja seal ma sain tuttavaks Dmitri Forozdovskiga nimirolli täitjana. Nii et neid hetki on, on ilusaid olnud. Kas teie plassidetamingaga ka isiklikult kokku puutusid? Ei ole puutunud, aga ma olen teda käinud kuulamas ka tenorina ja nüüd paritonina siin, noh, ta on ikka suur kunstnik, nii kaua see Kuura, kes meil Lavas äsja Putšiini ooperi tütarlaps kuldsest jänesest ja kes käis meil Saaremaal oma soolokontserdi tegemas, kellega tekkis väga tore kontakt. Et tema, Nende, võib-olla suurte nimede seast, kellega on väga otsene kontakt toimunud ja olnud jää jääb, ma loodan, et ta on lubanud siia uuesti tagasi tulla. Järelikult meeldis see töö, siis tal. House Kuura esituses kõlas aaria Umberto Jordaania ooperis Fedora päevadel on külas Aarnemik. Mis ooperit teile meeldib lavastada? Noh, klassika on omamoodi mõõdupuu, ma olen 10 värtit lavastanud kolm putšiinid, kaks Mozartit on väga suure rahulduse pakkunud mulle Tšaikovski, Padaemand ja ka Šostakovitši, Katerina Izmailova täitsa kaasaegse helikeelega ja ootamatul kombel võib-olla Estonias tehtud viimane lugu, Paul hindemeti, pikk jõulueine, mis on nagu Lugu perekonnaelust ja samaaegselt ka võib-olla minu elust, seal on neli põlvkonda laval, nii et seda oli väga tore teha. Ja kõik osatäitjad pidid ettevalmistuse käigus oma elust nelja põlvkonda meenutama, et see oli natuke teistlaadi töö. No ma olen siin ka mitmeid Eesti heliloojate algu parandajat, Raimo Kangro ohver ja Alo Põldmäe raeooper. Eugen Kapi enneolematu ime esimest korda lavale toonud ja võib-olla üldse lavastused tulevad, lähevad, kaovad, aga ma olen väga rõõmus, et koos Jaan Krossiga meil õnnestus hedort Tubinat ahvatleda kirjutama oopereid Barbara von Tiesenhausen ja reiki õpetaja. Ja need on juba mitu korda lavastavad nii Estonias kui Vanemuises, need ei olnud enne tehtud, vaid teie, rääkisite Tubin. Aga jah, see tekkis väga konkreetne kontakt, kui me olime Helsingis 67 ja näitasin tema krati seal soome publikule ja pärast hakkasid tekkima mõtted, et kas ta võiks ooperit kirjutada, ma olin ju siis kirjandusmuusikale, juhatuse oligi minu töö ja kui me leidsin Barbara von Tiesenhausen süsi ja siis see läks väga kiiresti käiku. Keegi on öelnud, et nüüdisandsid, ooperid on kergem selles mõttes lavastada, et puudub võrdlus. Traviata võtavad, mida siis seal veel teha annab, seda noh, sadu tuhandeid kordi lavastatud. Loomulikult neutraviata ja üldse, tänapäeval on muidugi eriti Saksamaal suurt tendents teha kõik ajastu mõttes totaalselt teises võtmes. Ja võib-olla Travjaata või poeemi puhul see aeg ei olegi nii oluline. Aga kui ma kuskil teleekraanil vaatan Boriss Kodonovikust, ta käib tavaülikonnas ringi. Et kuidagi selles muusikas on midagi palju sügavamat. Et seal tekib vahel küll niisugune küsimus, et mida see juurde annab. Või kui ma nägin Budapestis Wagneri Ooperi loengrin lavastust, kui eesriie läheb lahti ja laval on suur Lenini büst. Kõik naeravad saalis ja vilistavad lavastaja välja, aga tema on õnnelik, sest äratas tähelepanu. No Saksamaal kuulus Joakim Hertz ütleski, et kui esietenduse skandaali ei ole, siis on lavast läbi kukkunud. Aga kõik sõltub ikkagi ka sellest, millise kvaliteediga see on laulmise ja muusika mõttes teostajad. Ja kui usutav see uus variant ikkagi tundub? Traviatavaikus lavalist oli ainult üks suur kell ja mingisugune alus ja vaatasime naudinguga, kuidas head lauljad laulsid. Need Repko ja seasoon. See oli väga andekalt tehtud lavas samal ajal see aeg, mis Violetta tervise halvenedes kujub. See suur Kell andis seda edasi ja ka lihtsalt osatäitjate valik ja teos. See on üks kõige toredam eni tehtud kaasaegses. On siiamaani meeles et saab nii ja naa, aga kas teile ei tundu, et publik tahab ikkagi sedasama traditsioonilist ana kui ma lähen Verdit vaatama, kui ma lähen, Bizeed Tšaikovskit. Nojah, siin põhiliselt publik muidugi tahab sellist ausat lavastust ja stiili näha, aga öeldakse, et et eriti Saksamaa publik, et nad on neid vaagna neid näinud igasugus versioonis ja neid vahelise huvitab, mis sellega veel teha annab ja et see on nii ja naa. Tavaline inimene ei käi kümneid kordi nüüd ühte ooperit vaatama, seda läheb ooperisse, oleneb siis elamusest, mis ta saab, kas ta tuleb või ei tule. Me oleme siin mõne kolleegiga rääkinud, et ideaalne variant oleks see, kui iga inimene, kes satub ooperisse, näeks esimesel korral autentset ja klassilist varianti, hiljem ta oskab sellega võrrelda. Kui ta näeb algul pea peale pööratud teetens, seda ei saa millestki aru, miks see nii või teisiti on ja temal on võib-olla raske tulla selle õige asja juurde tagasi, nii et elu on praegu nii palju võimalusi pakkuv ja see valikuoskus või juhus on väga oluline. Kuidas maailmas, kuidas see suund praegu üldse on, mõtlen väga erinev, aga ikkagi eriti veel kord saksa kultuuris, on see, see modernsus taotlemine väga domineeriv Metropolitan viin, isegi suhteliselt kallas skaala ikkagi üritavad hoida sellist kuldset keskteed, muidugi nad ei tee enam selliseid dekoratsioone ja ei tehta selliseid kunstninasid ja, ja, ja parukaid nii palju kui vanasti aganad üritavad enamuses ikkagi laskaala publiku muidugi väga, väga selline kapriisne, kui tal midagi ei meeldi, siis ta hakkab vilistama ja nõnda edasi. Need teatrid tahavad hoida oma publikut keskel teistest maadest sinna lavale. Kui ma lähen skaalasse, ma lähen teatud ootustega sinna kuidas Estoniaga praegu on, mis suund Estonial on, nii ja naa. Nii ja naa, aga meil on ka mõned väga head kaasaegset ka kaasaegse, ütleme hindemite kardillak oli väga õnnestunud lavastus ja samuti on suurt poleemikat tekitanud meil Lendav Hollandlane ja Iida, mis võib-olla mõnes mõttes ka meie publikule ei meeldinud, aga Nad on ära näinud siis mida mujal tehakse ja hose Kuura tegi väga klassikalise lavasse, nii et valikuvõimalused on olnud ja las nad on siis teater, peab muidugi hoolitsema selle eest, et, et üks etendus aastas võib olla sellise vähema publikuhulgaga. Aga enamus repertuaari peab ikkagi olema selline, mis publiku saali toob. Milline on teie viimaste aastate muusikaelamus või vaatate professionaalse pilguga, et Susa enam kaasa elada? Miks ma ei suuda, aga ma ei oska nüüd kohe paugupealt öelda, vaat see õhtu oli midagi sellist. Ma ei ütleks üldse viimaste aastate, kui me eriklassiga naersime, et meie eas helge minevik ümbritseb meid siis ma ütleksin, et võib-olla kõige rabavam ikkagi esmatutvus laskaalaga oli 1964 Moskvas kui Herbert von Karajan juhatas poeemi ja suurest jäätis, Verdi reekviemi, ettekanne Leontine Brais, feorentsakosotto Uurov per kontsi. Vaat neid kahte õhtut ma mäletan täiesti selliste oma ihukarvadega. Nad olid muidugi niivõrd rabavad ja uudsed, aga seda kvaliteeti on raske olnud ületada ja ei peagi otsima. Kindlasti kunstis ei saa öelda, et see oli nüüd viis sentimeetrit parem kui teine. Aga vot neid kahte etendust ma mäletan läbi aegade. Te olete tegev kogu aeg ka Saaremaa ooperipäevade juures, kuidas te sinna valite, kes esineb, mida mängitakse? No mitu põhjust on jälle omad tuttavad jamad, kontaktid, kindlasti kontaktid on olnud, eriti kui alguses käima läks. Aga teine küsimus, see me tahaks, et oleks erinevad teated erinevat maad ja senini ainult nüüd, Moskva Helicon tuleb teist korda tagasi sellel suvel. Aga meil on õnnestunud tõesti Budapesti, Shanghai ja Ankara ja Saksa, Läti Moskva veel teised teatrit sinna saada. Ja noh, peab olema kaks kokkulangevust, et see oleks rahaliselt meile üle jõu käiv ja tehniline lahendus oleks Saaremaa tehnilistele võimalustele vastav. Meil ei ole seal võimalik kulisse lakke tõmmata, vaid nad peavad olema teatud stiiliga tehtud ja on leitud alati niisugune sobiv lahendus. Protslari teater käis meil väga toredalt, nii et meil on ikka päris palju uusi nimetusi tulnud Eesti publiku ette ja ja nii see peabki olema, kui võimalik, on huvitav teha, teil, ma saan aru, kuidas sellega tegeleda, aga mina ei tegele üksinda, seal tänaval on üks osa Eesti kontserditiimist, aga, aga see on üks põnev aeg suvel seal. Aga täna ma tahan see kokku ja mis Palamenid lõpuks mängime ja äkki te siis kommenteerite ka? No ma arvan, et kui nüüd tegelikult nii Estonia kui ka Eesti inimeste mõtted on juba Georg Otsa juures kelle sünnist järgmisel aastal möödub 100 aastat ja just seesama eliku Nooper toob Saaremaale Dmitri Bertmanni poolt tehtud lavastuse mister Georg Ots, kus on tema elulugu, tema loomingu näiteid, teda ennast laval ei ole, teda mängitakse või temast räägitakse. Ja kui Tallinnas juba avati tramm Georg Ots ja on lootus, et tema juubeliks saab Estonia maja etega tema skulptuur siis ma arvan, et jäämegi Georg Otsa juurde ja võtame näiteks Michalil mees La Manchast don kehote peod laulu. Las olla siis meie unistuseks, näe und ilmsi võimatut und. Päevadel oli külas võib öelda, et eluaegne Esztoonlane Aarne Mikk, kes selle nädala neljapäeval tähistas oma 80 viiendat sünnipäeva soovime talle kõike, seda, mis temast praegugi on. Jõudu, energiat, tervist teha, tahtmist ja ka ilusat muusikat. MINA OLEN Ülle Karu. Saadet jääb lõpetama toongi hote tõotuse laul Georg Otsa esituses. Ütles, et ja muidugi madin tobedaid tempe. Ma tahan nende abil maailma inimesi kas või pisutki paremaks pisutki ausamaks muuta. Ei ole tähtis, kas ma kaotan või võidan. Tähtis on see, et ma pean oma tõotust sest tõotus on igale tõelisele rüütlile. Kutsumuseks? Ei eesõigus. Ilmsi võimatut. Valede. Ilme vanema. Eks pekstud pelgatud? Pilgus hüüdis.