Tere päevast, head kuulajad. Täna laupäev, 23. veebruar, MINA OLEN Ülle Karu. Täna vabariigi aastapäeva eelõhtul on päevade saatel külas üks väga tore ja tubli inimene. Mul on hea meel tervitada päevade stuudios kolleegi Ene Pajulat, kes pälvis presidendilt valgetähe viienda klassi teenetemärgi. Palju õnneene, aitäh. Mul on tõesti hea meel, et sa said sellepärast, et ega just ajakirjanikele ülearu palju tunnustust ei jagata ja kui siis saavad sellised inimesed, kes on sõna otseses mõttes pildil aga inimesed, kes aastakümneid tõsist tööd teinud, jäävad sageli tähelepanuta. On see tore, kui saad tunnustust. Alati on tore, kui keegi tunnustab ja ka paneb nurru lööma, kui pall tehakse. Aga no eks ta on ikka jahmatav ka just nimelt sellel samal põhjusel nagu sinagi ütlesid, et kui isa ma olen lihtsalt üks sipelgas siis ja teebki oma tööd ja see, kui sul on võimalus teha tööd, mida sulle meeldib teha ja siis selle veel makstakse ka ja siis isegi tunnustatakse, siis on see veel eriti tore. Oled sa enne ka saanud kiita või siis mingit autasu ajakirjaniku tööjooksu ja ma olen oma elus elanud mõnda aega Pärnumaal täiesti Navesti jõe ääres, täiesti kohe peaaegu et metsa sees raba raba veeres. Mul oli kavatsus sinna pageda ja mul oli, noh, ma olin enne seda töötanud 11 aastat aktuaalses kaameras. Jah, ja elu läks kuidagi nii segaseks ja kõik need suured, tähtsad paksud mehed seal Moskvas surid järjest ära ja tundus, et see asi ei lõpe enne, kui kõik see kremli vanadekodu on ükshaaval ära surnud ja sellest hakkas mul nagu ikka tüdimust tulema. Ja siis juhtus nii, et mu lapsuke oli kuidagi tuberkuloosieelses seisus ja ma ei saanud seda lasteaeda panna ja ta ei tahtnud ka ja veres otsustasime, et mis seal siis ikka, et oligi aeg, kus mindigi maale ja, ja lähme maale ja, ja kuna mul oli selline kuldsete kätega mees, et tema oskas kõiki asju teha, siis ei olnudki, küsimus saigi sovhoosi ehitustööliseks ja me saime täiesti kohe maja enda kätte. Aga no midagi ei ole teha, eks ole ju. Ikkagi hakkasin ma kirjutama ja siis hakkasin ma kirjutama Pärnu lehte on pärnu kommunistancy, säärane kommunist oli ja see oli 1985 ja hakkasin kirjutama ja kirjutasin ja siis tunnistati mind siis aasta autoriks seal koosseisuline ei, ei kaastööga noomia autor ja siis ma sain ja minu meelest sain ma sealt veel mingi asja mingi tiitli, aga ma täpselt isegi ei mäleta. Aga siis tulidki uued ajad täiesti ja tundus, et, et äkki ma jään elustika liiga kaugele. Me kolisime Haapsallu. Ing, ma nägin haapsalu lehte, kelle nimi oli läänlane. Nõukogude ajal oli ka Haapsalu leht läänlane, läänlaseks sai tema juba 88, aga mis ta enne oli? Töörahva lipp nagu ikka. Aga sel ajal ta juba oli läänlane ja peatoimetaja oli libuks puu. Väga võluv daam, kes oli olnud kooli direktor ja õppealajuhataja ja haridusosakonna juhataja seal Lääne maakonnas, kui ma kirjutasin neile sinna, et kas, kas neil oleks ajakirjanikul tarvis siis tema võttis mu toaga kohe kahel käel vastu, et nii tore, et alati on koolitatud ajakirjanike tarvis. Ja tema ajas mulle elamispinna välja. Tol hetkel seda ei saanudki kuidagi muud moodi nimetada, see oli üks väike korter tsaariaegses majas ja mõte oli, et see maja läheb lammutamisele ja et siis oleks saanud kuskile, ma ei tea kuskile korrusmajja tegelikult on mul selle üle olnud ikka väga hea meel, sest ma elan seal tänaseni. Ajad muutusid nii kiiresti, et ei mingit lammutamist ja seda on tulnud kõpitseda. Elad ikka sealsamas, ma elan ikka sealsamas, seda on tulnud kõpitseda, aga ta on hästi mõnusas kohas, ta on sama hästi kui südalinnas, ei ole üldse kaugel lossipargist ja ahiküte mulle hästi meeldiv ahiküte, kuigi nüüd puud läksid natuke kallimaks, aga ikkagi on see palju odavam kui kaugküte ja mis iganes. No igatahes olen ma väga rahul oma urus seal. Tegelikult oled saju Tallinna tüdruk, ma olen Tallinnas sündinud ja elanud siin, kuni ma siis sinnamaale läksin. Aga mu ema on Haapsalust pärit, need ikkagi tulid juurte juurde. Just selles mõttes küll, et ma olen oma koolieelsed suved veetnud Haapsalu suuresti pärast juba koolis käisid, siis tulid juba igasugulaagrid ja muud asjad, et siis me seal enam nii palju ei olnud, aga lapsepõlve suved küll. Ja selles mõttes mulle meeldib ka Haapsalu väga, et meri on seal, nii lähedal oma Tallinna lapsepõlve veetsin maju Stroomi rannas, pea mere ääres, ka mere ääres. Just mul oli vanaisa ja vanaisa aiand oli seal, kus nüüd praegu on kino rahu, mida lammutatakse kuuldavasti Koplis ja Koplis una ja vastas täpselt. Kino Rahu ehitati siis vanaisa krundile. Nii et ühel hetkel, kui me, ma arvan, ma ei käinud veel koolis, istusin emaga mere ääres, võis olla Haapsalus, võis olla Tallinnas. Igatahes suplushooaeg oli juba läbi, aga väga külm ei olnud, me istusime seal liiva peal ja kampsunid olid neljas ja ema ütles, et pane tähele, et sulle ei meeldi elada kuskil merest kaugel. Kui ma siis sinna Pärnusse sattusin, siis see ei olnud nii väga mere lähedal ja seal metsas olid ka kuused. Põhiliselt see oligi selles mõttes minu jaoks natuke võõras, et mulle meeldib meri ja mereõhk ja männimets. Silvi Vraidi esituses kõlas Sharm el Renee laul Meri. Räägime nüüd sinuga kirjanduslikust tegevusest, sa oled ikka koolist alates kogu aeg kirjutanud. Jah, ja selle kirjutamise ka juhtus, nii et ma olin kangesti aktiivne lapsema, sekeldasin igal pool ja siis ühes äkki see oli pioneeriaktiivi laager roilas Tallinna lähedal, seal oli ka Silvi Väli, kes töötas sädemelehes, oli selline leht maad, inimesed ja, ja seal nagu ikka oli välklehtede võistlus ja mina olin siis suurelt jaolt selle meie rühma välkle täis kirjutanud ja Silvi välja oli seal žüriis. Ta küsis minu käestpäraste taga, et meil on sädeme ühiskondlik toimetus ja seal on kooliõpilast, äkki sa tahaksid ka tulla, miks mitte otse loomulikult, ja nii ma sinna sattusin. Leelo tungal oli meil seal muide ja kes meil seal kõik olid. Ja siis sattusin ma seal ühiskondlikus toimetuses veel osakonnajuhatajaks ja me tegime iga kuu lehe päris pikka aega. See oli ju peaaegu et profitöölt printsis 14. Kas selle seal anti ise valida teemad või olid ette nähtud ikkagi pioneeriteema tublisti pioneerid käitusid sead pioneeridest ikkagi, noh, see oli kuidagi paratamatu või enesestmõistetav, kõik meie elu ju keerles ikkagi selle ümber. Tagantjärele mõeldes olen arutanud omaette või, ega ta nüüd nii hirmus punane ei olnud. Seal oli päris palju materjale tõlgitud Vene keeles pioneer skaja Pravdast ja minu meelest ka sinna ei võetud neid kõige niuksem päigemaid, ideoloogilisi, luust, ka niukseid laste elust ja ka sellega kuidagi minu meelest distäideti see kohustus ära siis ma ei tea jumala ees või eks ole, mis siis ajakirjanikud ise kirjutasid, et see oli ka ikkagi väga sageli oli ka selliseid suhteprobleeme, kuidas klassis keegi ülba võim kiusab sellised asjad, et kuidas siis neid lahendada ja kuidas matkamas käid ja koolivälist tööd tehti ja see meie pioneerielu oli ju ka ikkagi väga lähedane, kaotus oli, oli mahlad ja, ja orienteerumine ja, ja mida kõike me seal tegime, nii et noh, ma ei oska selle kohta midagi öelda, aga seal oli sekkuma, käin 16, siis hakati mononorralasi maks, sinnamaani ei makstud midagi sinnamaani maksta, siis oli lihtsalt kirjutamise rõõm ja näed siin oma nime lehes siis hakati maksma ja see oli ikka nii kõva sõna, et ma mäletan, ma ostsin endale kohe väga uhked kontsakingad, ühe honorari. Säde oli noorte hulgas ka populaarne, kui ta oleks ikka tulipunane olnud, siis lihtsalt noored ei loe, nii et jah, no lugesin, huvitavat oli küll, seal oli arutelu sinna tõesti igasuguseid ja seal olid need kirja saadi, et ma olen tagantjärele avastanud igasuguseid vahvaid sädeme, kirja saajaid nagu adumust näiteks ja minu arust oli see tore, seltsieluline, mis iganes asi. Kas sellel oli sul juba selge, et sinust saab ajakirjanik? Ei miskit muud? Jah, ma olen küll sihuke tunne kuidagi, ma olen sellega sündinud, mitte ühte teist varianti mitte kunagi pole olnud. Nii ta läks, pärast keskkooli läksid Tartusse, läksin Tartusse esimesel aastal sisse, kusjuures sellepärast, et, et kirjand oli kolm, sinna oli üsna suur trügimine, mina ei tea, ma ikka imestan, et kuidas mul see õnnestus kolme peale kirjutada. Ma arvan ise, et äkki läks teemast mööda või ma kippusin kangesti arutlema küll igasuguste asjade üle ja alati vale koha peal ja mul on ülikooliajast selline tore mälestus. Minu meelest see oli olla eksam. Ökonoomia ja seda oli kahes jaos, oli siis kapitalismil poliitiline, ökonoomia, sotsialismi, poliitiline ökonoomia, sotsialism, poliitilise ökonoomia eksamil sattus mulle üks pilet sotsialistlikust võistlusest. Ma ei mäleta isegi kese, õppejõud oli, aga minul tekkis jälle mingi tahtmine, ma ei tea, filosofeerida ja arutada asjade üle ja siis arutlesin, et sotsialistlik võistlus on ju tore asi, aga kuidas nad need otsad alati kokku suudavad viia, ma teadsin, et õmblusvabrikus on neid, kes teevad ainult noh, ma ei tea, varrukaid ja kes teevad ainult Kraasid ja aga kui neid kraesid näiteks tehakse 200 ja varrukaid ainult 100 paari, näiteks et mis kasu sellest siis on? Et keegi on sotsialistliku võistluse küll võitnud, aga, aga no mis tulemus, eks ole, või, ja siis õppejõud ütles mulle niimoodi, ta vaatas mind natuke apult ja siis ta ütles, et teate, kui me elaksime mõnes teises ühiskondlikus formatsioonis, siis ma võiksin veel isegi viie panna, aga antud hetkel üle kolme ei saa. Ja ma olen mõelnud, et kahju, et ma ei mäleta, kes ta oli, ma läheks küsiks nüüd oma viie tagasi. Mis sul veel ülikoolist meelde on jäänud, ebameeldivaid õppejõude ma ütleks, et pigem olid nad ikka väga vahvad. Juhan peegel on üks kõige kõige võluvam maid, inimesi, keda ma iganes olen elus tundnud, täiesti kirjeldamatu mäleta. Ma mäletan veel, kui tema kõige suurem eksam, mis meil oli siis Eesti ajakirjanduse ajalugu, pani ta meid sinna ritta ja andis piletid kätte ja siis võttis tema siis selle kõige suuremas formaadis ajalehe, mis võis olla rahval ja varjus sinna taha. No see ei olnud mõeldav, et sa peegli eksamil hakkas pikendama ana Valmar Adams näiteks. Nii värvikas või kõik need kirjanduse õppejõud mul on ikka ainult varga vahvad mälestused. Ei, keelega oli tükk tegemist, aga selle eest sai ka selgeks. Neid poliitilisi erialasid olid veel, mis olid teaduslikud kommunismid ja mis need kõik olid. Paljud on kurtnud, et ülikoolis oli selline surutus aeg ja ta ei tahtnud õppida. Ma ei tea, midagi, sain kuidagi hakkama, said ikka õppida ka seda, mida sa tahtsid, suur osa oli kirjandusel Soome keelt või? Ladina keelega olin ma küll pisut hädas, aga ega oli jälle niimoodi, et mu ema oli õppinud gümnaasiumis ladina keelt ja igatahes mäletas ta sellest nii palju, et ma sain isegi tema käest küsimas käia ühte, teist ja kolmandat, aga ei noh, muidugi oli, ma mäletan, kui me õppisime, mis asi see oli, teadusliku kommuni jäävad, just selles oli riigieksamil lausa, kui me seda õppisime. Meid oli ka seal kambas maania neli, viis tihti mõned meist juba väärikad perekonna emad. See oli niisugune aine, mis ajas ropendama, ma arvan, ma ei ole elus ropendanud nii palju enne ega pärast seda, kui me seda teaduslikku kommunismi pissil. Ja ma jäingi hätta, kusjuures riigieksamil oligi mingi niisugune asi, millele ma ei osanud vastata. Seal ma seletasin küll ja ma panud suud kinni ja, ja seal oli jälle ei näe, jäta, kes meil oli see komisjoni esimehe, sest need ülejäänud 10, kes seal istusid, need vahtisid küll väga tüdinud nägudega ringi ja minu meelest küll ei viitsinud kuulata, aga see meesterahvas, see vaatas mulle täiesti silmagi pilgutamata otsa, kui ma suu kinni panin, siis ütles aitäh. Ma sain siis väriseda, kuni ma hinde teada sain. No3 sain, aga igatahes kukun läbi. Mul ei ole üldse põhjust kurta mitte kuskil, kus ta praktikal olite. Sädemele nägin ju lugusid edasi ja päris lõpus ma olingi kaugõppes ju, sest et mul õnnestus vahepeal haigeks jääda, päris hullusti, aga ma mäletan, kui oli ju üks selline etendus, neli tundi pikk oli ka, ruumid on täis, Merle karusoo tegi koolilastest, kus siis kõik need õpilased olid kirjutanud oma mälestusi koolist ja selle lõppjäreldus oli, et küll oli kohutav meid, mul ei ole kooliajast muud meeles kui suur must auk, käisin seda vaatamas ja mõtlesin pikalt ja laialt, et see on küll viimane asi, mida mina mäletan kooliajast, et kõike muud, aga mitte must auk. Ja võib-olla mul jälle vedas, et noh, ma olin Tallinna esimeses keskkoolis, Gustav Adolfi kool praegu Meil olid, ikka on, ma arvan ikka väga erilised õpetajad, mul ei tule üldse ette, et keegi kiusanud või vastupidi, isegi see matemaatika lõpueksam, millega ma olin Gabiste risti häda, see oli üks füüsikaõpetaja, kes lükkas mulle vastuse ette, ma ei tea, võib-olla peaks ma kõik oma lõputunnistused ja diplomid tagasi andma, ümber tegema, see ei olnud nagu päris ausalt saadud. Aga nad ütlesid mulle, et kui sa oled milleski hea, miks me peaksime siis sulle jalga taha panema või kuidagi noh, väga põhimõttelised olema. Ma vaidlesin ajalooõpetajaga ka alailma, ma arvan, et võib-olla mõnes koolis või mõnel juhul oleks neil noh, ma ei tea, poleks näiteks antud üldises iseloomustust oli probleeme, aga meil oli niimoodi, et mul jookse linna ajaloos kogu aeg kolm. Lihtsalt sellepärast, et sa kogu aeg seletasid, aga ma sain eksami viie, ta pani mulle viie, lõppkokkuvõttes ka indeks, eks ole, ja kui ma tegin ajaloo sisseastumiseksamid, siis ei küsitud minu käest muudkui seda, kes ma õpetaja oli, sisuliselt. Nii et mina mul siin kurta oleks. Kas praegu paljud meenutavad, öeldakse Nõukogude nostalgia mina olen ka vastu vaielnud, et see ei ole mitte nõukogude nostalgia, vaid meie nooruse aeg. Paljud ütlevad, et siis oli kõik hästi ja nüüd on kõik pahasti. Ma ei tea, kui palju see kasvatusest on, aga ma lihtsalt ei jaksa halada või kuidas ma seda sellena virisenud ei ole sa küll kunagi, et ei oleks nagu täiesti mõttetu ajaraisk energiaraiskaja tee siis midagi, kui on halvasti ja alati on võimalik teha päriselt maailma võib-olla ei paranda aga midagi enda ümber, äkki ikka saaks paremaks. Kui nüüd see autasu teade tuli, et mulle tulid ju Lääne elu ajakirjanikud ukse taha. Ma polnud veel õieti ärganud ja nemad ka küsisid, et sul ei oleks ju enam vajadust, kirjutad siin Lääne elussegija, kus viga näed laita, miks sa seda teed ja seda on minu käest küsitud päris palju. Ja ma olen alati öelnud, et võib-olla ma olengi ebanormaalne normaalsetel inimestel kaobki maailma parandamise tahe ära enne kahekümnendat eluaastat, eks ole, aga, aga mul on see siiamaani alles. Kui sa õppisid ülikoolis, kas sa tahtsid minna raadiosse telesse? Või kirjutavad, siiamaani kirjutanud, mina tahtsin kindlasti minna ajalehtedel kõige rohkem noorte häälde, aga seal ei olnud kohta ja jällegi tänu sädemele sädemest töötas Milvi sikk ja see oli Rein Siku abikaasa. Ja Milvi ütles mulle, et aktuaalses kaameras on abi tarvis. Äkki sa kaalud, seda sa juba seal sees oled, et siis tekib igasuguseid võimalusi, mina siis läksin ja, ja läksime siis Renzikuga kõigepealt juttu ja sel ajal oli Uno Maasikas Aktuaalse kaamera peatoimetaja Talgaadee. See oli suvine aeg ka ja läksime siis alla telemaja kohvikus maasikaga rääkima ja maasikas siis nagu ikka väike konjak, olin tal seal ka, siis küsis ta minu käest. Kas sa tead, kes on Johannes Käbin? Ma teadsin, kes on Johannes Käbin ja siis ta ütles, et sinust saab ajakirjanik siis kui Johannes Käbin teab, kes oled sina. Väga hästi öeldud, minu meelest ka, aga ausalt öeldes Käbin sai teada, kes sa oled, ma kahtlustan, et mitte, aga igatahes mul on läbimiga seoses üks selline vahva mälestus. Ma olingi siis alguses aktuaalses kaameras, ma olin see abi, kes siis oli, noh, toimetuses, siis asjaajaja, võttis telefone vastu, juhatasid külalisi, lahendas informatsiooni, juhatas külalisi, näitas pilte saates, eks ole, tollal oli palju fotosid. Peagi sain just Aktuaalse kaamera keeletoimetaja, see ongi ka üks töö, mida ma olen eluaeg teinud kõigi muude asjade kõrval. Seal tollal oli palju tekste, kaalised, fotolood ja olid ka tummfilmid kuuluvad ja peale aga selle kõrvalt Maxinga tegema lugusid oligi selline olukord, kus siis õpetajatele anti teenelise õpetaja tiitli ja neid andis Johannes Käbin, kes oli sel ajal ülemnõukogu presiidiumi esimees, midagi sellist, nii, ja oleme siis meie seal uhkes saalis kõik need õpsid siis ümber laua, mina olin siis seal kuskil tagumises reas. Ma nii mäletan, et Johannes Käbin oli ainus, kes seisis püsti laua otsas. Tal ei olnud tooli. Ta siis õnnitles ja andis siis kätte kõigile need asjad kusjuures seal oli päris mitu venekeelset õpetajat, aga nad kõik rääkisid eesti keelt. Mõni üsna vaevaliselt, käbe rääkis ka eesti keelde, häbi näeks ainult eesti keeles. Absoluutselt. Kogu see protseduur oli eestikeelne, lõpus keegi pidi tänama ja tõusis püsti ja mina mäletan, tema vist isegi ei olnud see kokku lepitud täna ja aga ta oli vene kooli direktor. Ta oli nii jahmunud ja ta ei saanud mu meelest üldse aru, kuhu ta oli sattunud. Ja siis ta pidas tohutu pika venekeelse kõne seal. Ma ei tea, mis ta kõik seal kokku rääkis, seda ma ei mäleta, aga see kestis ja kestis köit. Mihelesid ja vaese Käbini põsed kukkusid alla niimoodi lots, tema seisis kogu aeg, tema seisis kogu aeg, eks ole, kuidagi see asi lõppes ära, see on nüüd ainus kord, kus ma olin Johannes Käbini ühes ruumis, ma arvan, talle öeldi, kes ma olen ja kust ma olen, aga, aga see on ka kogu meie kogupoode teles. Sa puutusid kokku korrušeedega, telemajast on mul ikka nii paljud inimesed meeles, see oli nii äge aeg, ma arvan, et sina mäletad ka ajalehetoimetused, kus ma olen liikunud seal ei ole sellest endisaegsest nihukesest, toimetuse kambavaimust või sellistest kokkuhoidmisest või sellest nagu minu arust ei ole kuskil eriti palju. Kõigil on kiire, koormus on ilmselt palju suurem, nii väga ei ole aega. Ma ei, jäta ta siis, ma olen märganud, on see, et kui kellelgi tuleb mingi mõte, ega ta ei julge sellest ka väga rääkida, minu arust keegi lausa ütle seda. Edaspidi, hoiab suu koomal, sest et enne kui sa arugi saada, on see sinu mõtte ära võetud. Tollal Me ju istusime ka tõesti siinsamas raadiokohvikus või Kunglas võidele kohvikus, pärast tööd aga alati räägiti tööst, räägiti anekdoote, oli aga, aga väga palju räägiti. Tööasju aeti ka väga, just et mis mõte sul on või kuidas seda lahendada, kellega rääkida siis palju sõltus sellest, kui palju sa suudad läbi lillede öelda, kuidas seda vormistada. See oli nii põnev, me hoidsime kokku. Me tegime katet, üksteisele, oli ka sageli vaja teha. Kui nüüd päris personaalselt rääkida, siis need Aktuaalse kaameramehed põhiliselt olid ju kõik, nad olid värvikad või keda iganes sa sealt telet ei meenuta. Mitte ainult need, keda sa ekraanil nägid, vaid ka operaatorid või režissöörid või ka päev juhtus midagi, kogu aeg oli lõbus ja kui nüüd mõelda ka seda Nad ei olnud võimalik, et seal ei olnud koputajaid, sellisel ajal ei ole võimalik. Aga ometigi midagi ei juhtunudki juhtunud. Me kahtlustasime, me arvasime, võib olla küll, aga, aga sellel ei ole kinnitust leidnud ja igatahes ei olnud, on innukad. Ma arvan, kas ajakiri rääkis minuga, äkki ma võiksin kirjutada oma mälestusi seoses mingite ma ei tea kaputajatest õpetajatest just nimelt ja, ja ma ütlesin, et mul ei ole ühtegi sellist mälestust, ma ei saa seda teha, aga nad leidsid ikkagi kellegi, kes leidis kellelegi, kes oli äkki mingi lavamees või kellest arvati, et äkki oli, see oli ka kõik ja isegi kui see lavamees oli tulnud ju kokku ei sattunud siiasamasse lauda, kus räägiti põhiasju, ma mäletan seda, kui me vahel isegi noh, oli mõni sünnipäev, istusime toimetuseski pisut kauem, sõime oma torti ja siis sumin läks ikka vahel väga valjuks ja siis kui ükskord keegi helistas, kes vastu võttis, pillas telefoni suure konksuga maha ja siis rahvas hakkas laginal naerma, nii et jäi kurdiks. Me rääkisin ikkagi lahtise tekstiga, neist asjadest kirusime valget maja ja seda ma mäletan, kui oli ka raadiotõmmatud, pisut tuli, arva hommikuid, kus valgest majast keskkomitees majas siis eelistatud meie pealikule, noh, Anu põld oli sel hetkel, see oli selline telefon, kus oligi ainult. Ühelt poolt oli ainult sealt, keskkomitee sai Anupõllul helistada, see oli mingi, ma ei tea, eri värvi, äkki see oli tänane alati siis talle helistati ja alati oli midagi kurta. Ükskord jälle meil oli siis päevakoosolek nagu uudistetoimetuses ja jälle oli millegi üle kurdetud või kaevatud siis Rein Soomets oli meil üks väliskommentaator, kes siis tõusis püsti seal ja ütles südametäiega, et no hea küll, et ma saan aru, et nad lugeda ei oska seal valges majas, aga raadiot nad ju võiksid kuulata. Ta, kui kavas olid televisioon 11 aastat. Miks Saara tuli, tulin vabatahtlikult, see oli aastal 85, ma tulin ära just täpselt sel päeval, kui äkki korba sai võimule. See oligi see, tundus, et sa jama ei lõpe enne, kui kõik see kremli vanadekodu ära sureb. Toimetus ei olnud ka enam päris see. See oli niisugune aeg, kus hakati ka juba nisukest nagu PR-i või mingi Niukest asja tegema ja üsna paljud läksid ära või kes läks päris elama seal elama. Ja Rein nurk näiteks läks Haapsallu ju oli Lääne kaluril mingi, ma ei tea, automaadi juhataja äkki või midagi sellist, see imetore seltskond lagunenud. Ja meil oli uus peatoimetaja, kellega ma ei klappinud ja igasuguseid asju seal juhtus, nii et ei, ma tulin täitsa ise, mõtlesin ikka paar kuud, aga ma tundsin, et ma ei taha enam. Kui kaua loodude? Ole. Hea. Ja. Raudtee nõelata. Kõlas Alo Mattiiseni laul Vahur Kersna sõnadele ei ole ime ükski ime, laulsid Ene Pajula kolleegid Eesti televisiooni päevilt. Suurem osa neist oli mingil oma elu etapil seotud ka Aktuaalse Kaameraga Vahur Kersna, Enn Eesmaa hagi Šein, Reet Oja, Mati Talvik, Reet Linna ja Urmas Ott. Päevade saatel on külas staažikas ajakirjanik, viimastel aastatel Postimehe mammi lugudega tuntuks saanud Ene Pajula, kes pälvis presidendilt valgetähe viienda klassi teenetemärgi. Siis ma läksingi Pärnusse varsti metsa ära, aga sa seda ei mõelnud, et Tallinnas siin midagi vaadata, tähti tõesti, ma tahtsin siit kaugele ära ja just nimelt see, et see lapsuke oli ka nagu ta oli ja me mõtlesime, et värskes õhus kuskil maal parem kas sa mäletad, me rääkisime sisepagendusest ja mina võtsin seda ka, nii et nüüd ma lähen ja olen kuskil lagedad ennast, arendan ennast ja lülitan kogu ümbritseva maailma lihtsalt välja, et vot selleks ajaks sai nagu juba juba villand. Kui ma muidu ei saa ühegi perioodi kohta öelda midagi oleks olnud pahasti või valesti siis vaat see mõni kuu kuni pool aastat ma tõesti tundsin ennast kehvasti, aga muutus kohe, tegelikult ei läinud üldse kaua aega kuma, hakkasingi sinna Pärnu lehte, no mul oli seal ka tuttavaid, eks ole ees ja ja hakkasingi neile tegema ja, ja siis oli seal ka palju just nimelt nisukesi nagu arvamuslugusid arutelu või mul endiselt ei ole peaaegu kunagi ette pandud seal Pärnust üks selline natuke veider mälestus on mul maa tuleb täita lastega hästi palju sellest räägiti ja lauldi ja minu lähedal elas üks pere, kus oli 14 last, võin eksida mõnega, aga ma arvan, et 14 last, see pereema oli imetore naine ja ta käis ikka edasi nii-öelda on üks ja see pereisa oli väikse niukse liikumispuudega aitäh, igatahes oli ta kuskil öövaht, ma arvan, hulka neist olid juba täiskasvanud ja kõige nooremad, ma arvan, käisid keskkoolis, nad olid kõik kuskile jõudnud, nad olid tublid ja tegusad ja, ja ma arvan, et tema lapsed olid ka sealkandis, paar poissi oli päris ettevõtjad teleema oli nii tore ja siis ma kirjutasin, see oli veel Nõukogude naine, portreeloo temast ja see ilmus ära, siis läks natuke aega mööda, meie maja oli teest eemal 100 meetrit ja just oli sinna veetud mingit värsket teekatet peale selle võiks sisse vajuda, mina olin köögis ja toimetasin ja äkki sõidab meie õue üks Žiguli ja sealt tuleb neli inimest välja ja tulevad, marsivad sisse, on tulivihased ja selgus, et nemad olid selle pere lapsed ja nemad leidsid, et see lugu oli, oli üks mõnitus millegipärast kuidagi nad lugesid niimoodi välja, et umbes, et mis elu see on, kui on kogu aeg ainult mähkmed ja umbes narritud ka, et mees ka selline, kes midagi muud teha ei oska ja ma ei osanud üldse reageerida kuidagi. Kuidas oskad selle peale tulla, et kui sa enda meelest sama hästi kui ülistusloo justkui, eks ole, noh, tõesti ma sügavalt pidasin lugu sellest inimesest ja polnud üldse põhjust, see oli mul ka nagu Aktuaalsest kaamerasse pettunud või kogemus või sina ka helistati, aga ja mõni väga vihane ajal, eks ole ju, õiendas igasuguste asjade kallal ja siis oligi nii, et Flist kuule ära. Ühel hetkel käis ta lihtsalt maha ja ta lõpetas selle kõne ära ja oligi, kuulasin siis ära, mis tal oli öelda ja asi oli lahendatud ja siis ma tegin samamoodi, sest ma lihtsalt ei osanud ka. Tegelikult ma olin sõnatu, ma lihtsalt kuulasin, mis neil on öelda, siis nad käisidki maa pikapeale ja läksid minema, sina ka midagi põhjendasid või? Ma, ma ei osanudki midagi öelda neile, ega mulle eriti ei lastudki, sest et nad lihtsalt olid nii ülesärritatud ja eksalteeritud, läksidki oma autosse ja sõitsid minema ja jäid kinni sinna selle veekate peale ja siis ma ütlesin oma mehele pead, sa lähed ja aitad nad välja, ta üldse ei lähe. Nad ikka kaevasid tükk aega ennast sealt välja. Ega mul ei ole elus olnud väga palju selliseid asju, no ikka tuleb ette vahel kõige naljakam on see, et enamasti solvab kedagi just nimelt see, mida sa oled oma kõige parema tahtmisega ja kõige paremate mõtetega kirjutanud või öelnud, siis selgub, inimene on solvunud selle peale leidnud sealt midagi, mida sa sinu arvates ei ole, meil ei ole olnud palju, aga tuleb ette, on meil ka elu, jookseb. Sa läksid Tallinnast maale ja kas sul millalgi tekkinud seda tunnet pidin ma nüüd siis siia tulema? Ei, seda mõtet ei ole mul küll kunagi olnud, ei ükskõik, kus ma seal, Pärnumaal või Haapsalus ei tundsid sa millestki puudust, maal olla sai näiteks seda, et Estonia teatris ei saa käia ja ikka sai käia ju. Mul on Tallinnas ööbimiskoht ja lausa mitu, eks ole, poja perejoon ka. Me käisime palju ja lapsukese, kui me käisime hästi palju näitustel ja teatris ja igal pool, et ei, see ei olnud, ei olnud probleem ka see bussisõit nüüd nii kallis ka ei olnud, me käisime hästi palju näitustel, meil käisime Kadrioru kunstimuuseumis ja me käisime seal võidu väljakul. Ma mäletan, et mu lapsuke, neljane või niisugune ja tema kommenteeris, tema vaatas iga pilti ja kommenteeris valju häälega. Ja siis tuli üks tädise valvuritädi Uskol ja ütles, et ei suuda oma last vaigistada või siin. Nojah, eks ma püüan siis, kui me siis järgmises saalis olime ja siis ma ikka talle katsusin öelda Tähki taseme sääki, segad kedagi siis tuliselt järgmine tädisel teisest ütles, et miks te teda keelate, miks laps ei või oma arvamust avaldada. Kuda sa siis oskad käituda? Sa töötasid Pärnu kommunistist, siis hakkasid tegema kaastööd Haapsalu lehele läänlane, kas seal vahepeal oli ju see periood ka, kus sa ei olnud ajakirjanik? Ei noh, kirjutanud, ma olen, nagu selgub, olen kogu aja kogu aeg Pärnus, mul oli ikkagi väike töökoht ka, et staaži katkeks tol ajal oli see tähtis, seal oli hüdroloogiajaama, ma olin seal kohalik, ma ei tea, mismoodi seda nimetati, aga minu asi oli vett, näitusid, sai, tuli üles kirjutada ja siis aruandeid niimoodi koostada. See oli mul siis see koht, mis Molstaaži andis, päris ilma kirjutamata ei ole hakkama saanud ja ma tegin ka mujal. Noorte hääles ilmus mõni lugu ja seesama nõukogude naise lugu ja ja siis saime Ragarte joon, oral tuli rahakaardiga ja meil oli postitädi, aga vahel tegi seda ringiga tema abikaasa, nii et meesterahvas ja siis minu laps ütles, et tädi postitädi ja onu postitädil. Ta oli hästi-hästi elav ja nisugune rahutu laps, hommikuti muu pere läks varakult ära. Kell üheksa hommikul olid multifilmid ja see lapsuke mul enam-vähem üheksani magada ja siis ma sain ta veel sinna multifilme vaatama panna ja see oli siis see aeg, kus ma sain rahulikult kirjutada, aga lapsuke ei olnud kade ja siis ta kogu aeg jooksis, ma olin köögis oma kirjutusmasinaga, jooksis toa ja köögi vahet ja muudkui jutustas mulle multifilmide sisu. Ma ütlesin talle, kui sa nüüd laseb mul rahulikult tööd teha, siis ma saan raha ja siis äkki ostame sulle uue auto. Tagapostitädi, judo sulle raha ei õnnestunud eriti veenda teda, sa tegid väga toredat tööd ka Haapsalus oli linnavalitsuse või kus palgad? Lääne Lääne maavalitsuses ma olin 15 aastat, sellega oli niimoodi, et läänlane läks pankrotti aga Lääne elu oli sel ajal juba olemas ja Lääne elu jäi ellu. See on jälle pikk lugu, miks see niimoodi juhtus, aga, aga juhtus tol ajal Lääne elu peatoimetaja Andres Ammas, kellega me lõpuks olime päris head sõbrad, aga, aga mingil hetkel ei tahtnud ta minust kuuldagi. Mul on elus sageli olnud nii, et mõnele meeldib ja mõnele ei meeldi, kui sa üldse räägid liiga palju ja ütle, et võib-olla selle kohta ütles Juhan Smuul, et nii vilets olen, ma ka ei ole, et mul ühtegi vaenlast ei oleks. Hammas ei tahtnud mind sinna igatahes Lääne elusse ja aga noh, kuidagi tuli ju ennast elatada, minu meelest oli see taeva kingitus, kui nad siis 93. aastal kutsusid mu maavalitsus, siis nagu seda PRi tegema suhtekorraldust, pressiteateid ja asju, sest et see oli tollal ikka üsna uus amet, minu elu päästis ja ma sain seal edasi olla. Ma elasin üle Kuusmaavanemat, tegin selle ajal ka paralleelselt, ma kirjutasin ikkagi portreelugusid ja ega ma päris päevalehte ju ei pääsenud, sest amet oli selline, et, et see nagu ei läinud mitte. Aga ma tegin ikkagi päris sarjade viisi, ma tegin telelehele, portreelugusid teleinimestest. Ma olen mõnest inimesest, ma olen kirjutanud eriti need, keda enam elus ei ole, see on hästi-hästi tänuväärne materjal, maju ei kirjuta otse maha, aga taustaks ja tsitaat saab sealt võtta. Kus sa seal Lääne maavalitsuses töötasid? Sellest ajast on väga paljudele ajakirjanikele meelde jäänud sinu korraldatud pressipäevad Läänemaal ja sõitsime terve Läänemaa läbi ja käisime külades. 11 korda me tegime neid vallad ükshaaval, see oli tänu sellele, et maavalitsus oli huvitatud, ka on siis see omavalitsusliit, nii et ma sain selle finantseeritud selle niimoodi, et omavalitsusliit ja maavalitsus ja ega see nüüd nii hirmus teab, mis kallis ka ei olnud, see oli, ma arvan, päris tore ja päris palju toredaid sai nagu näidata ja mäletan, et mõned olid ikka nii hämmastunud, et issand, et mõtled, et täiesti maailm maakera veerekese peal ja nii palju sünnib igasuguseid asju. Harva juhtus nii, et kohe järgmisel päeval oli esiküljel midagi või, aga minu meelest hästi palju käidi seal tagantjärele mingile, aga raadio oli selles mõttes ju ka hästi tore koostööpartner, et iga kord hommikul, kui me sõitma hakkasime, siis oli hommikuraadius, nii me siis andsime teada, et me nüüd sõidame sinna ja ärme täna Taanis on. Ja siis õhtupoolikul oli ka mingis saates jutt sellest, et mis, kus juba käidud on ja mis siis on kuuldud ja alati lõppesid need ju mingi niisuguse lõkkeõhtu moodi asjaga, kus siis sai veel kõik inimestega nagu kokku ja eraldi küsida. Jah, ma arvan küll, et see oli päris tore ja see oli sulle ka huvitav teha, kindlas oli muidugi ega ma kunagi asju, mis mulle huvi ei paku kuskil, ma lugesin, et sinu kui ajakirjaniku elusam peaaegu, et parimad ajad või mis iganes ütleb, et mul on parimad ajad, oleks isegi nõus, tähendab, tuntuse mõttes kindlasti. Ma olin päris tuntud Pärnumaal ja ma olin tuntud Läänemaal. Aga ma nüüd aktuaalses kaameras nüüd nii äge reporter ka ei olnud, et oleks tuntud olnud kuidagi, et lihtsalt oli tore aeg mu elus ja tore töö, aga see ei olnud mingi niisugune asi, mis oleksin tuntuks teinud. Ja ausalt öeldes, ega ma poleks unes osanud näha, et see mammi kuidagi tuntuks teeb. Noh, nii väga ma ei tea. Lääne elu peatoimetaja Andrus Carnov saab vist jälle pahaseks, aga mammi tuli üldse ilmale tänu temale. Asi oli selles, et ega ma ei ole väga enesekindel, sest et on igasuguseid aegu olnud elus, kus mind ei ole kohe üldse tahetud, noh alates sellest, et kui ma ülikooli ajal noh, ma tahtsin kuskile minna, aga ei tahetud nagu kuskile, eks ole. Ma kohta mis iganes põhjusel, ma olen ikka seda hästi palju kogenud, et nii väga ei taheta võib-olla kirjutada ikka nagu tahaks ja kogu aeg on nagu midagi öelda, probleem on siis selle, kus koha peal ma seda teen. Ja tookord oligi niimoodi, et 2008, kui see hästi vaene vahepeal tekkis, ma olin ühe aasta Õpetajate lehes ka seal mul kuidagi ka ei sobinud peatoimetajaga eriti hästi, nii et sealt ma tulin ka ära. Siis ma olin ainult selle töötu abiraha peal. Nonii, vaest aega mul pole ka elus olnud enne ega pärast. Siis oli ka see, et mitte keegi ei tahtnud väljas autorid, et kõik toimetused katsusid ju ka tõmmati kokku, koondati inimesi, eks ole. Ja siis oligi niisugune lugu, see oli siis 2014 äkki 2015, kui nüüd eelmised riigikogu valimised ja siis sügisel enne seda, nii et 2014 sügis. Ma olin siis Lääne Elule kirjutanud ka muid lugusid, mida oli lubatud avaldada, ja vähemalt üks arvamuslugu oli mul seal ka hapuks minemas. Millegipärast neid ei pandud, toimetusse ma ka just ei näinud, aga saatsin meeli siis peatoimetajale, kes lihtsalt ei vastanud iga kord neljale lehe lahti ja ei ole minu lugu ja mõtlen just seda arvamuslugu eriti noh, et tõesti, et läheb hapuks, ei kõlba üldse, aga siis arvati sinna valimiskomisjoni Mul tuli küll üks selline mõte, et võiks kirjutada sellest, kuidas lihtsalt üks maainimene arutleb, keda valida, keda mitte ja mis põhjustel, eks ole. Aga kuna ma olin seal komisjonis, siis ma nagu sel teemal ei saanud üldse sõna võtta. Noh, jäi see sinnapaika. Aga kui need valimised said läbi, Ma olin ikkagi üht-teist kirja pannud ja siis ma võtsin selle uuesti käsile. Enne seda me olin istunud ühe mu hea sõbrannaga, kes elab Palivere Lihula vahel ja peab talu seal me olime istunud tema köögis jah, ja arutanud siis ka põhjalikult siis kõiki neid erakondi ja kes siis said, kes ei saanud ja kelle poolt me hääletasime ja miks ja mul on vaja paljusid asju rääkida just nimelt valjusti läbi, et kirja panna, et ma ei pruugi selle inimesega nõus olla, kellega ma vaidlen ja arutan, aga kuidagi nagu mingid uued aspektid tulevad välja ja mul on kuidagi seda vaja, ma tunnen ennast palju kindlamini pärast seda, kui ainult niimoodi isekeskis omaenda targa inimesega arutledes, eks siis ma kirjutasin selle valmis ja mõtlesin, mis ma siis nüüd sellega teen. Anno ei avalda mind, võib-olla oleks juba avaldanud, aga ma olin solvunud ikka veel edasi päevalehega, ma ei ole kunagi mingit suhet olnud, Postimehes on mind avaldatud, vanasti panin siis Postimehe poole teele selle esimese ja selle pealkiri oli mammid köögis. Neeme korvile saatsin, Neeme Korv oli siis tollane arvamustoimetuse juhataja ja ta saatis mulle vastuse poole tunni pärast ja hästi kiiresti tuli ja ma ei julgenud seda vaadata. Aga järgmisel hommikul kell kaheksa helistas mulle Märt Müür ja ütles, et tead, sul on Postimehes üks vahva lugu. Siis ma julgesin selle kirjaga lahti teha, ta kirjutas mulle, et nii asjalik lugu, see oli esmaspäeval, kusjuures see juhtus esmaspäevasel päeval lõuna ajal saatsin järgmisel päeval oli lehes. Siis ta kirjutas mulle jah, et ta on uus ja temal oli sel nädalavahetusel oma seal muu köögis arutanud umbes samu asju. Ta paneb selle nii ruttu lehte, kui võimalik. Panigi kohe, eks ole. Mammi köögis arutavad selle teise ja kolmanda asja üle sealt edasi ta läkski päris mammiks ja pakkusid sulle, et sa võiksid edasi teha. Neeme Korv käis isegi Haapsalus korra ja arutasime seal ja ta arvas, et seda võiks isegi kaks tükki kuus olla. Aga kahte kuus ma julgenud võtta, et hakkab pooma. Eriti Bay oli minu kõrvadele see, kui ta ütles, et nii hea lugu, et isegi keelelist pole tarvis on teda ilmunud isegi võib-olla tükati, pisut sagedamini kui kord kuus. Kas sa spetsiaalselt nüüd Kälgid rohkem või oled sa kogu aeg jälginud? Mis ymber toimuvad, mul kogu aeg jälginud ikkagi, et, et see tulev õhus kogu aeg ikkagi mingi asi. Ma ei ole ju normaalne inimene, eks kogu aeg nagu tahaks arutleda ja vaielda, eriti see, et nii inimesed lähevad nii vihaseks. Mul on ju vikerraadio kogu aeg lahti ja Vox Populi, et kas sai Kädi isegi ei öelnud, et mul on masohhistlik kalduvused, et ma kuulan seda Vox Populi? Täiesti seletamatu, kuidas on võimalik öelda, Need on need inimesed, kes on pahased olnud palju toredaid inimesi, kes ei helistaja toredalt, helistage ja need, kes rahul on, neile helistage, et lihtsalt need, kellel on, on midagi halvasti või ma ei oska öelda, ma olen püüdnud seda endale niimoodi seletada, et võib-olla need on tõesti sellised inimesed, kes ei suutnud ennast teostada sellel eelmisel ajal ja ei suuda nüüd ja leiavad, et vanad juba oleks tema, enamasti nad on ikka vanemad, eks ole. Nii ülekohtune, et need, kes olid siis nagu ma tea pumba juures pukis, et nüüd on jälle inimesed, võiksid nautida seda, mis neil on ja ma ei usu, et on maailmas inimesi, kellel pole mitte midagi, ei ole ikka midagi on ja ikkagi saab midagi teha. Sa saad minagi oma külas oma oma peres midagi, sa saad kuskil ära parandada või kuidagi kasulik olla see vihane olek, et see ju hävitab sind ennast kõige rohkem, mis aitab, et inimesed oleksid rõõmsamad. Mida sa soovitad? Sa oled ise rõõmsalt, ei oska seda just ütelda, olen kodus, mul on pension, väike tervis ei ole suurem asi, kus ma selle võtan, selle hea tuju. Kui mina oleksin Haapsalus niisugune, et mul ei ole midagi teha, siis ma arvan, et ma läheksin, võib-olla sotsiaalmajja. Seal toimub nii otsatud, palju asju seal on, ma arvan, igale maitsele. Meil on ikka teater, käib päris sageli ja igasuguseid kontserte on, et sa ei jõua järgi pidada, et tegelikult on igale ühele midagi või ütleme, Haapsalus on, kunstikool on hästi tänuväärne, et õpetavad seal ka täiskasvanutele igasugust kunsti, eks ole, igatahes neid kohti, kuhu minna või kuidas ennast lõbustada või ma ei tea, kas on inimesi, kellel ei ole ühtegi sõbrannat, näiteks, et läheks ja jooks kuskil ühe kohvi koos, kui ta kodust välja ei saa, kui tervis on selline, kui kodust üldse välja ei saa, siis on muidugi keerulisem Haapsalus ja ma usun, et see on ka mujal niimoodi korraldatud, et ongi ju sotsiaaltöötajad, kes käivad ja minu meelest on need väga võluvad inimesed, kes käivad ja kes organiseerivad ka kedagi kaasa isegi vahel ja mingit seltsielu elama, aga kui sa ainult hädaldad seal lugeda, saju saaksid või raadiot kuulata, kui noh, lugemisega on ka tegelikult hästi, palju on ka audioraamatuid, kui sa ei näe hästi enam või üldse ei näe, eks ole, või Ma arvan, tuhandeid võimalusi on ikkagi kuidagi ennast lõbustada. No mina ei tea, ma tõesti ei oska midagi, nagu nüüd on sinu hääles natuke virinat, ma ütleksin, virinat ma ei oska öelda midagi selle peale võib-olla tõesti ütleme, mis on Haapsalus välja käidud ja mis on minu meelest ka hea mõte ja mis puudutab põhiliselt meesterahvaid, kes tundub, mulle on veel palju suuremas hädas oma eluga, kui naised, tehti selline pakkumine, et eakamad daamid, et on ikka aeg-ajalt kodus hädas mingi asjaga, eks ole, midagi kuskil kriminaaloma seina lüüa või elektriga juhtub midagi, et seal sotsiaalmajas võiks olla mingi koordinaator, naised helistavad sinna, et meil on niisugune probleem ja leitakse siis need mehed enamasti ongi võib-olla pinud seda asja ja läheb ja aitab ja see ei pea ju olema mingi niisugune asi, et maksuamet on vahele või midagi, eks ole, aga no näiteks teeb ta selle mingi eine või lõunasöögi, see oleks ühtlasi ka niuke seltskondlik läbimine. Mehed ei võta vedu, olete üritanud seda teha ja on käidud välja mitu korda, aga, aga mehed lihtsalt ei võta vedu, miks tahavad raha lihtsalt, ma arvan, tahavad kodus ennast haletseda. See on nüüd see asi jälle, minule meeldib sukelduda, ka jääbki kael kangeks, kui oled ainult arvuti kohal. Tulegi meelde, kas on nüüd kuus aastat või juba seitse, käisin minagi olin Titanicu näitus Tallinnas ja ükskord detsembri koos mõtlesin mina Titanicu näitusele. Aga mis vahe seal on, kas ma näen sinna üksi või lähen ma bussitäiega ja ma panin lehte kuulutuse, tahab tulla minuga Titanicu näitusele ja 60 inimest tahtis ja me käisime seal ära ja siis me arutasime seal bussis, et noh, mida me veel võiksime teha, noh, teatri, siis võiksime koos käia, näitustel võiksime koos käia. Me võiksime suvel ekskursioonile kuskile minna. Päevaks selline seltskond 60 pluss 80 pluss ja nüüd me siis olemegi käinud, ma arvan, et iga kahe kuu kohta ikkagi midagi tuleb ja me sõidamegi, nii et maal on kaks meest bussis, teine neist roolis, aga vahel ongi ainult see üks roolis. Ma olen saanud aru, et teatris, seal vahel tulevad lahutuse ähvardusel ekskursioonidel küll Eesti piires me oleme käinud, et sinna ikka on tulnud ka, nii et möödunud aasta on minu arust oli meil lausa seitse abielupaari. Tänase jutuajamise Ene Pajulaga. Me lõpetame, õigemini ene lõpetab tänusõnadega. Nii, palun, keda sa kõike tänada tahad? Me tegelikult täname sind sinu töö eest. Aitäh, kuna. Ma ei ole olnud endast kõige paremas arvamuses ja ammugi mitte kogu aeg kõige paremas arvamused, siis oli see autasu pigem jahmatav, nagu öeldud, et paneb nurru lööma, et sind on üldse märgatud. Aga see, milline õnnesoovide laviin sellele järgnes, see võttis Moonika päriselt jalust nõrgaks. Ühel hetkel pani see mind nutma. Üks asi on see, et kas ma siis nüüd olengi seda kõige vähem ja, ja kas ma siis jaksan edaspidi ka olla seda kõike väärt. Ja ausalt öeldes teeb see alandlikuks. Mul on nii hea meel, et on antud võimalus kõigile korraga aitäh öelda, ma olen püüdnud ka kõigile ükshaaval aitäh öelda. Aga vabalt võib juhtuda, et mõni on jäänud kuidagi kahe silma vahele, sest et neid asju on tõesti tulnud palju. Nüüd sa said teada, kui paljud inimesed sinust hoolivad, tõesti? Jah, ja kuna ma elan väikses linnas, juhtumisi läksin mina kaubamajja ja kaubamaja ees olid siis kaks daami, kellega me ka käime Nendel sõitudel koos ja siis me kallistasime ja siis tekkis järjekord, siis tekkis kallistamise järjekord. Armas läks jälle nagu Minoorimist, aga tore kuu teenis kuulatajale, tahab. Aitäh päeva teel oli külas staažikas ajakirjanik Ene Pajula, kes pälvis presidendilt valgetähe viienda klassi teenetemärgi. Saate panid kokku maris Tombak ja Ülle Karu Kuulmiseni nädala pärast. Mõni hetk on elus ilusam kui teine. Mõni hetk on kohe väga-väga ilus. Vastu päikest vaatasid sas silmad pilu. Ja see oli. Ilus hiljem samamoodi vaatasid Sammin. Ja sos silmad olid kahtlustusest ilus. Et kas räägin vaid või armastan ma sind. Ja see oli. Ilus. Mõni hetk on elus valusam kui teine. Mõni hetk on kohe väga-väga valus. Keegi oli mul, kes minult andeks palus. Tal oli põhjust. See oli valu. Kaua seisime jättumalt, siin, mina. 1000 korda, ise patusem kui sina. Aga sina olid see, kes andeks palub. Ma ei vastanud. See oli valu. Mõni hetk on, mis on hoopis isemoodi. Teise tuppa mul üles tegid voodi. Ise läksid ja siin nägin uksepilust. See, mis nägin, oli väga-väga ilus. Mõni hetk on elus ilusam kui teine. Mõni hetk on kohe väga-väga ilus. Mina magasin ja tundsin peadmul silus. Sinu käsi. See oli ilus.