Kellahelin kabjakõlin edasi kõrb. Lumi tuiskab saaniaiste vahelt üles, metsatee tolmab valgeid helbeid täis. Ilus oled isamaa. Ehk küll teist nägu tänasid sõita kui hall ja nagu pühapäeval, kus raudrohi Joosik hein eesti muru ehitavad kus Sõnajalgkuningas on üle madala metsamaa, kus kastehein silma, pisaraid, kuuma taeva kiire kätte tagasi õhus. Ja sinifilmiline jaanirohi lepalinnule, naise argusest ja mehe kerguses tasast lugu pajatab. Jah, ilus oled isamaa laas. Ilus kallil kevadel ja sulal suvel. Ilus oled sügise kuld punases ehtes, kui linnuparve leinahääled sinu piirest piireni ja veerest veereni kõlavad. Kui must, kuni sinu latvu loed ja selginud sügisene taevas kõik terad tagasi pärib, mida ta kuuma armu Aegil sinu lastele laenanud. Nad langesid siis iseenese nõtruse ja ilma vilu käte maha. Iga leht omal viisil õhu käes keerates üks neist pikkamisi ja suvekuninga viimseid kiire, kõige väega vil kinni pidades. Teine teravat tuuled iluga kaugele kottu ära lennates, muist öös ise külmaga pimedas murule maha langedes, kus lugemata õdede hulgas üksikut kuinud lehte kellelegi film taga ei otsi. Jälle mööda Elu Joona käivad külma kahunet. Jälle tarretavad Soona kuuma elu lahunalt ja satut tead, ja seal ruttad koske ojaks tungima. Ja sa leinad ja sa nutad talvevaibal uinutsa. Kui halja surnuriide saatnud sulle talve käsi Isamaa hiis, õrnemad, kellelgi kuningal, valgemad kellelgi valitsejal. Valge vaiba all magavad su mured ja mälestused puhates ootavad sinu surnud lootused suurt ülestõusmise tundi. Lumevägi on kange õues ja suur südames. Edasi kõrb, kiirusta, kõndi elu ei seisa paigal ei rohelise muru ega valgendava välgu ajal. Puhkel paisuvad uued Kärkna suikunud helkurit pes suureks. Ära kiida lumevägi aja viitjaks aasta rändamise teel. Härmatava õhu käes keerlevad valged kibemed, mitmetahulised ütleme, harulised. Talvised jahedad jooned, puistavad Särendavaid vilu ehteid üle Buy eladu ja okste kuningas, külm kannab kõlisevad kanda metsarajast rajani. Kas surnud siis kõik linnud? Kas lilled surnud, kõik? Mu süda seisab vaevas kui luhad lume all ei näe tähte taevas Ma tuisutuhin all. Kadakas tõstab pead ja kuulutab uhkeid sõnu iseenese tähtias, tõust ja suurest soost. Harakas laimab lõolaulu. Musta sulgilise kaarna krooksumine kiidab talve paremat põlve ja tark. Aga metsa uhked isandad ei nõrku külmaga pädevuse käes pikendavad taganemata laiulatvu pilvede poole sest nende südametes liigub kinni pidamata. Ta eluvaim edasi toetab neid raske lumekoorma all, et ta nende oksi ei murra. Teresa, Taara tugev tammetüvi, kelle jalgel künnilind lõõritab, sinu haljendab, ilu kaeti külma vastu kinni, kasva, kasva uhkeks puuks. Oota, kannata. Isama sigineb kange känd. Ei nemad see asi, no jõudu murda Eisus silmi kauaks suretada teda. Kui kuningas kevade üle maailma lendab, siis ta tiiva õhu, nad äratavad ja ilmutavad su südame elu üles kõigide silma ette. Tamme tõuseb 100 sünda tamme, tõuseb taevas, ladvad taevast lõhkumai oksad pilvi pillutama. Sõua sõua saanikene, edasi ruun, mis sa munnitad? Kas isanda argpüks üle metsade hüpates haavad pani võbisema. Kõrvikene kullakene valge vaiba all nüüd kallepa kuningas ennast Eestiga ühetaoliseks külma kälimeheks muutnud paremini ennast päästa kuumapüssirauaväest. Lässada suvine haljas elu äratab jälle laanelillede ja puu lehitsi, kirjud silmad unest. Küll siis isand argpüksenesegi kuue uuesti kirjuks loob. KUS Talgaapsas jal karv, kuidas kauss, nõnda kiri. Küta jänes oma teed, eksing, leia omalajal pajuvisandovi reinuvaderi, saksa ustav hammas. Kui sul enne seda kütti pauk hinge seest välja ei püsi. Loodud noaks, teised jälle roaks. On neid isandaid veel, oh kui rohkesti kallis kõrvike läbi eestima laia laane luurimas kes alasammul lepikusse kiki Varbelguusikus enestele hirmurooga otsivad Isamaa hiilgava ilu vahel. Kerita tegu ja ihusõna- eestima poeg õigusi ja tõi seltsis murra maha vägivaldsed väed. Laiad lahud Isamaa laanes, laske läbi sinise taeva sära kul lendavaid päid keset eriilustava tuule virguvatu puhinat. Olgu kevadisel olgu talvisel ilmal taevast maha tulevat sädemeid, mille valgustile teed juhatab Laanest läbi tungides taevast maha, sajab lund või vihma, eesti elu kosutuseks. Taeva poole tõusevad meie tööd. Kas me elame selle varal kas selle varal sureme? Kelly õigusega seda küsin. Töö, meie kohus, töö, meie õigusteed raiuda läbi laane, meie aeg oli ülesanne. Ja lõpime oma orjuse all. Lepalinnud lõõritavad meile laululaanepõues lehed, puislilled, õues pajatavad leina. Pilvik, meie hauavili nutavad ja eestima laas laotab kahisidest taaratamme, laiad oksad üle sõdijati viimse vilu puhkepaiga. Ja tuletab tulevikule meelde. Mine ja kõnni nende jälgilla. Aga päevakera pöörab ilma oma seadusel Eesti oma elu keerab rajast jälle radadel. Oleme koju jõudnud kõrki. Eemalt paistab kodune katus metsatukast. Armsad silmad ootavad. Jäi jumalaga lumine, need ei jää sinu kevade tulemata. Päikesel on palju väge ja tema on suuri jumala silm. Elagu Eestimaa hiis.