Pariisil ja tema elanikel on üks ühine joon, piiritu enesekindlus. See õhkub mälestusmärkide, muuseumide igast kivist, igast kohvikust, poest, parkide, pulbrite, igast kastanipuust, igast tänavapoisist, mannekeenid, liha ja leivakaupmeest, ärritunud autojuhist või rahulikust politseinikust. See enesekindlus ansamblis usaldusega ütleb tere tulemast igavesele, kes on valmis sukelduma Pariisi saginasse ja hirmutab neid, kes pelgavad kiirust, käraja valgust. Pariis on tõesti valguse linn, argipäevased väikesed väljakud ja põiktänavad säravat fosfor seal tööselgi, rääkimata ajaloolistest monumentidest. Pariis on Caromantikute linn, seal töötab spetsiaalne valgustusteenistus. Neile armu neile, kes soovivad üllatada oma vastaspoolt sõnadega. Saagu valgus ja sel hetkel upub valgusse rasse ükskõik millisel öötunnil soovitud lossipark, monument või sild. Sääni paremranud tuletab meelde kuningaid ja rikkaid kaupmehi. Nüüd asub seal ka prantsuse valitsus. Seal asuvad presidendipalee, šansilisi, oma kinoteatrite reklaami lennukompaniidega. Triumfikaare, Concordi väljakuga, mis tõlkest peaks tähendama üksmeelsust ja on alati olnud pöördvõrdelises vastuolus oma nimega. Platsil asub Luxury obelisk, mis on pärit 1300 aastat enne meie aja arvamist ja mille on kinkinud Pariisile mitte Napolion vaid Muhamed Ali mitte maailmameister, poksis, vaid Egiptuse asekuningas aastast 1836. Luur, Tyleri aed ja palju palju muud. See on tõesti ära teeninud auga maailma pidulikuima tänava nime. Tänavakohvikus on võimalik jälgida ühe legendi Pariisitari elegantsi paikapidavust. Pariisitarid ei ole ilusamad ega inetumad kui muud naised, kuid oskus käituda, olla, istuda ja astuda, sõlmida rätikuid või valida sobivat kleidi moodi eristab neid kõikidest teistest. Sääni vasakul rannal on aga alati elanud mõte ja kunstiinimesed. See on alguse saanud kloostriülikooli asutamisest, millest on arenenud välja Sorbon, prantsuse akadeemia kirjastused ja raamatupoed. Vasaku rannateatrid esitavad avangardistlike näidendit vastukaaluks Parema rannapulbri komöödetele. Siin ladina kvartalis Notre Dame'i vastas, aga eriti mon Barnassil, kus 1845. aastal sündis kan. Kan võtsid sajandivahetusel koha sisse Hemingway, Scott Fitzgerald, Gertrud Stein, Picasso, Modigliani ja paljud teised ning muutsid ta vastukaaluks mon Maartrile sisse sõitnud kunstirahvamekaks. Vasakule rannale jääb ka 1889. aasta maailma näituseks valminud 300 meetri kõrgune 15000-st metallosast ja kahest ja poolest miljonist kruvist kokku monteeritud Gustav Eiffeli insenerikunsti näide ja suurteos miks nii palju numbreid tühjaga sest et neid võib lugeda nüüd, kus valmis on saanud kümnekonna aasta eest itaallase Reenzo piano ja inglase Richard roosisi kõigi hämmastuseks kultuuritsenter, milline väliselt tuletab meelde suurt tehast? Abstraktne ja lakun arhitektuur on ennast selles ehituses ise ära söönud. Kunagine lihtsuse tagaajamine, äraütlemine kõikvõimalikest Välis, ilustustest, roosikestest, kujukestest, pärgedest ja muust kaunist jutumärkides on nüüd näituse paviljone ümbritsenud pseudolihtsustatud karjuvas värves punaste liftide siniste ventilatsioonitorude, rohelise vee ja kanalisatsiooni ja punaste elektri varistus torudega. Kultuurinäitus aga upub selle kirju torudele ka sisse, kuid on Pariisist hulgas väga populaarne. Seal toimus ka sel ajal toimub ka praegu suurnäitus Moskva Pariis, kus on esitatud Moskva ja Pariisi vaheline kunsti sõprusaastatest 1900 kuni 1930 seal asuka määratu kunstinäitus ning kaasaegse muusikastuudio. See on siis nüüdne kuus skulptuuri tsenter, pumpi tuunimeheline kultuuritsenter. Milline siis asub vanade ära elanud Pariisi hallide kohal? Pariis on väga kallis linn, selle eest on hea seisnud turistide meri, et iga asi saaks kõrge hinna. Pariisist võib leida kõike, tahad kruvikeerajat šokolaadis, võid leida, tahad vanu teksaseid, kuldtõmbelukuga võid osta. Kalleim hinnatuim minu jaoks aga sellest ligi kahe tuhandeaastases maailma linnas oli ja on tema kultuurielu. Lisaks muuseumidele, lossidele, kirikutele sain ma kuulda ja näha siin kontserte, mida juhatasid Herbert von Karajan subjemmeeda seisi osava Taaniel. Paarimbunn. Olin Pariisis Grannuperaas kahel esietendusel käisin viieldate pingsast Zuckermanni Gidon Kremer kontserdil. Kinos nägin Maiglassimino viis Oscarit pälvinud 78. aasta maailma parimat filmi hirvekütt Roberta Nyiruga peaosas ja Milos Forman juut. Kõmu tekitanud versiooni isikulist. Häär ehk juuksed. Pariisi ööelu ei ole menetlenud seda legendi, mille temast lõi sajandivahetusel tulusad. Ja väsimatult jätkavad kankaani tantsimist, sihvakad, üürlit, maailmakuulsas, kabaree, ess, Mullen, Ruus. Pariisi ilme loovad aga pariislased tõtlikud rõõmsameelsed kaotamata huumoritajuga maailma vilkamale keerulisemal liiklusringil ümber triumfikaare. Peab ütlema, et mehed on Prantsusmaal mitte vähem hoolitsetud kui naised. Seda on näha nii riietuses kui soengus. Sellest rääkiski meile etendusi külastamas käinud kuulus prantsuse moelooja Beer Garden. Pariislased on väga seltsiv jutukad, kuid võrdlemisi tuumad vastavaks inglise või saksakeelsetele küsimustele parem pöördu nende poole isegi olematus prantsuse keeles. Peamiseks kohtumispaigaks neile kõigile on aga koduseks muuta vistrood, baarid ja kohvikud, milliseid Pariisis on üle 11000. Seal veedetakse lõunavaheaega kella poole ühest kuni kella kolmeni, seejärel aga Pariisis kuni õhtuni kuskilt süüa ei saa. Tee või tina. Ja kui küsigi kohalikelt söögikohta vaadatakse sõbraliku kohtlase peale. Söömine on püha toiming, süüakse ET naute eksisteerida. Toidukartul rikkalik olevaid meister, redelli õige vein Prantsusmaal valmistatava 400 eri juustu juurde. Õige valikuga võid ära teenida kelneri tunnustava pilgu, sest kes Pariisis hästi ei ole söönud, võib lugeda, et ta pole tegelikult Pariisis käinudki. Üheks huvitavamaks kohtumiseks Pariisis oli aga kohtumine tantsupedagoogi ja režissööri sooste tripääriga. See on inimene, kes on nagu elav ajalugu ühenduses nii Pariisi kui kultuuriga. Ta töötas koos meiega kõikide etenduste juures ja mind hämmastas tema suurepärane vene keel. Seetõttu pöördusin tema poole küsimusega, kust selline vene keele valdamine. Aga ütleme niimoodi Niisiis, tegemist on Puškini soojad käega Puškini kauge sugulasega ja teiselt poolt kuulsa tantsijaga, kes on läbi teinud pika tee, Anna pavlova Tantsukoolist Pariisis Hollywoodi tantsinud, koos ridas Tääriga esinenud koost lännikeiga, teinud silmi koos pooltisneyga musitseerinud koos George Köfiniga. Ja nüüd see mees on siis siin minu ees minuga vestlemas hubases mon maantee korteris. See korter on täiesti nagu muuseum ja kui nüüd vaadata pilte siin seintel, siis tema enda vestlus vist on kõige selgem, milline räägib nendest piltidest. Seinal ripuvad järjest pildid Anna pavlova, st, kes oli vääri esimene õpetaja koos pühendusega fotoga. Selle kõrval alsilbeer kuulus ameerika tantsija mur vill meile kõigile tuntud kino koomik, kelle avastas suhteliselt Rebeeerry, oli tema esimene palgamaksja tühise summa eest 250 franki töötas Sisburvil tol ajal Voloode kaadia, nagu ta neid armastavalt nimetab. Need on maailmakuulsad tantsijad Vladimir Vassiljev, Jekaterina maksiimova, kellega seob juba pikaajaline sõprus kõikidelt Moskva suure teatrikast rullidel Pariisis. Selle kõrval kolm aastat veedetud Hollywoodis, kus tema partneriks suureks sõbraks sai Fredas Täär. Los Angelesi Hollywoodiga seob teda aga veel teinegi tugev side. See on tema õepoeg, kuulus prantsuse helilooja, pianist ja laulja Michelle kraan. Töötud müüdi, jäämegi? On kuulus kinonäitleja Ireen tütre Päär nurgas tagasihoidlik pilt, see on ei keegi muu kui frantslehaar. Juhus viis kokku Franz Lehari soolsetele päri 37. aastal kui lineaar palus Tre vääri seada oma operettidele tantse. Kõige kallim ja kõige armsam pilt soostetel väärile Aga on Moriševalee pühendusega foto sest Shevaleega sidustada pikk loominguline sõprus ning Morrišivalee kinkis talle oma garderoobist armsamaid riided ning aukohal neistan Chevalier. Kuulus Kanati. Kuulus kaabu, mille sisse on kirjutatud. Pühendus kallile sõbrale soordite väärile. Maja, kus elab Tre, väär asub Mullen roosi taga on Maarja oli vanasti küla ja nagu ta ise ütleb, nagu operetis oli sellel külal ka oma vanem ja väiksed poisid käisid, andsid au temale nagu poistekoor Carmeni ooperis. Kuid see õu, millisele avaneb vaade tremeri mugavast väikesest korterist, on ajalooline. Sellelt õuelt 1870. aastal läksid kuulsa, praeguse pikali suunas mis tegelikult kandis nime ja kannab praegu nime plaanš valge raevunud inimmassi. Milline läks alla luuri peale? See oligi kommuuni algus. Tõesti on huvitav nüüd vaadata siit sellelt kohalt kogu seda ajaloolist paika. Sest elab ju sellel kohal ka nüüd ajalooline inimene, inimene, kelle ellu ei ole jäänud vaid laul, naer, tantsud, kes sõja ajal võitles fašistide vastu, viisnurgaga pilotka peas, kartmata fašiste Pariisist tol ajal lennates Londoni ja Pariisi vahet ja võideldes nende vastu kuni sõja võiduka lõpuni. Ei. Kannata terve soli. Õhtu selles hubases mon Maatri korteris hakkas lõpule jõudma ja Me avasime pudeli vana Tallinnat. Maitsnud seda jooki ütles soostetryber. Me peame omavahel sina rääkima. Mul oli see ootamatu, kuid siis ütles ta, et Prantsusmaal iga artist peab teisele sina ütlema. Olgu kui suur hea vahe nendel ka oleks. Sest igale vanemale on alati meeltmööda, kui noorendale sina ütleb. Sellega tunneb vana ennast alati noorena. Nende sõnadega tõusime ja läksime alla hubasesse Pariisi. Vana Pariis võttis meid avasüli vastu ja ma tundsin, et ma olen sina peal selle linnaga, iga tema tänavaga, iga tema puiesteega särasid vastus on sellise ja all laiuv mon pannas sina peale Pariislastega, sina peale selle linnaga, see on suur ja ülev tunne tunda ennast koduselt selles vanas linnas, milline on loodud inimestele.