Kui kogu rahvas 40 aastat tagasi oli Velikije Luki varemetele sadanud lumi. Need hiljutiste ägedate lahingute tummad tunnistajad jäid kohutavateks ka valges talve kuues kevade lähenemist kuulutavat päikesekiired ei löönud helkima majade aknaid, sest neid enam ei olnud. Tühjad mustad avad varemete rägus muutusid eredas valguses. Veelgi nukramaks oleks olnud vaikus koguni surmavaikus, kui vaenlase kaugelaskekahurid poleks seda vahetevahel oma mõttetu tulistamisega rikkunud. Ka lennukite jauramine koos huupi loobitud pommide plahvatusega oli justkui irvitamine surnud elu üle. Jalovati kaldale rivistusi langenud sõjameeste hauad. Millal küll see linn tõuseb uuele elule? Nii küsis vististi toona iga Eesti sõjamees, kui ta jättis hüvasti endiste lahingupaikadega ning kummardus üle langenud sõjaseltsimeeste kalmude. Oli raske kujutleda, et sellest troostitust kaosest võiks kord inimjõud üle käia. Kuid sõjamehe mõte rändas kaugemale. Missugusena võtab teda kord vastu tema kodulinn. Tema koduküla. Oli ääretult valus mõelda, et ka seal on niisamasugune pilt on kivikõrb ja inimeludeta tühjus. Väsinud sõjameeste hõredad rivid lahkusid elutust, linnast oli saabunud hingetõmbeaeg. 21. jaanuaril 1943 arvati Eesti kaheksas laskurkorpus Kalinini rinde reservi ja suunati rindelähedasse tagalasse Andreaapoltoropetsi piirkonda. Mindi mööda neidsamu lumme tuisatud teid, kust kordoli tuldud. Kuid minejaid oli palju vähem kui enne oli olnud tulijaid ei, kõik ei langenud. Suurem osa nendest oli kas kergemini või raskemalt haavatud. Haavatute ellujäämise ja kiire tervenemise eest algas võitlus juba rindel, kus ennastsalgavalt tegutsesid rinda sanitarid, kelle hulgas oli samuti arukalt ohvreid. See võitlus jätkus sanitaarroodudes, metsan pataljonides ning paljudes sõjaväehaiglates. Tänases saates heidaksimegi kõigepealt lühipilgu meditsiinitöötajate tööle rindeolukorras meenutab praegune meditsiinikandidaat Velikije Lukis 27. polgu sanitar, rodu sanitar, instruktor, vanemseersant Ilmar Laan. Säilitarrodule kõige raskemad päevad olid minu meelest sust mööda 24. detsember ja uusaastaööl vastu 40 kolmandat aastat. See tähendab, siis oli meil nii palju haavatuid. Nähtavasti polk oli rünnakul ja haavatuid tuli pideva vooluna. Nii, meie sidumispunktis töötasime järjest vähemalt 24 tundi. Nii et praktilised magamisest ei olnud juttugi. Tuli ainult nii kui üks ühe päevatud ära saime edasi evakueerida MetSanP. Nii olid uued hobusemehed haavatutega juba ees jälle töö läks jällegi lahti. Haavatuid oli kahtlemata igasuguseid ja oli nii väga raskelt haavatuid, oli neid, kes isegi meie käte vahel ära surid. Midagi ei ole teha, sõda on sõda, aga muidugi oligarh, kergemaid haavatuid ja võib-olla on huvitav just see, et seal ma esimest korda nägin, et ei tohi kunagi haavatu jutu järele otsustada haava raskusi üle, vaid oli just meeles. Moment, kus toodi kaks haavatut korraga hobusega ree peal. Ja üks haavatu kogu aeg oigas ja ägas oleksime tema juurde muidugi, kuna ta oli kõige kõige suurem hädaline esimene sisse, tal oli lihtsalt üks. Nii ma ei mäleta täpselt, oli ta reielihahaav. Või oli ta seal teha, igatahes mitte väga oluline. Sidusime selle kinni, läksime teise haavat juurde, see hoianud, üldsusele vaikne, tal oli kopsuläbiv haav ja sealt eluks ajaks meelde, et kõigepealt vaata ikka kõik haavatut läbi, enne tuleb raskem haavatu võtta, siis jälle see, kes oigab, jagab ja tegelikult on kergem haavand. Nii et haavatuid oli igasuguseid. Meie olime ka tegelikult rindel, meil mingisugust nihukest operatiivse abi andmise võimalust ei olnud. Oli ainult vaja seda korrigeerida, mis oli sanitarid, instruktorid eesliinil teinud? Nabeli panid võib-olla Scudgid peale seal, kui oli verejooks meie, muidugi, siis kontrollisime seda. Kui vaja, päästsime Scotti korraks lahti, sidusime uuesti kinni ja panime lahased juba transport, lahased tingimata, see oli meie töö ja siis läks kohe edasi võimalikult kiiresti. Ja metsapatised juba eriarstid kirurgid, kes siis tegid juba rohkem juba nii võiks öelda nagu tänapäeva haigla tööd. Aga meie olime puhtalt ike rinde rindeväeosal rinde allüksus. Tuhandetele Eesti rindevõitlejatele on meelde jäänud ravil viibimine sõjaväehaiglates. Haiglapäevad nädalad kuud olid omalaadsed õppetunnid, mis panid paljugi üle järele mõtlema, meenutab Velikije Luki tänava lahingus haavata saanud praegune tehas, pioneer töötaja, Edgar Kuusemets. No ravimil läks pikale sellepärast et kondid olid katki, haav oli raske ja käes on veel praegugi miinikilde. Ja nii et ma olin Gabroovis, olin haiglas mitu kuud ja lõpetasin oma ravi Kislovotskis juba Kaukaasias. Imestamisväärselt peab märkima ära, kui palju tähendab tagala inimesed tol ajal pidid nägema vaeva. Näiteks võtame haiglate koosseis, haiglaid oli ju palju, kui sealgi, kus me olime ka proovis, oli endine, keskkool oli muudetud haiglaks, kõik olid noored naised, noored tüdrukud, seal õed, sanitarid, arstid olid ka noored inimesed. Vaat kui tuli avatute ešelon sisse seal mitu 1000 meest, need olid kõik tarvis vagunist välja kanda, raskelt haavatud, siis nad olid tarvis transportida sinna Aila juure, peale selle tulid nad pesta ja kanda jällegi sidumisruumi jällegi palatisse. Võib ette kujutada, palju see noorelt noortel tüdrukult nõudis füüsilist vaeva ja ega siis nende toit ei olnud ka see toit, mis meie sõdurid saime, me saime ikkagi tugevalt süüa ja paremini, aga nende tagalateenistuse toit oli nõrgem ka kohalikud inimesed peale oma vahetuste lõppu puu veel vahetuste lõbusad ettevõtetes töötasid, aga mõned neist töötasid kaks vahetust, isegi poolteist kaks vajadust tulid šefluskorras meid siis veel lõbustama, rõõmustame haiglasse väga mitte suviseid inimesi, kooliõpilasi, täiskasvanud inimesi ja ka vanu inimesi. Teie tüdrukud õmblesid meile tubakakott, elusti ega tikk ei olnud ju, meie kasutasime jooblärude süütamiseks nõndanimetatud Katjušat, see oli vatist tehtud nisukene sõrmejämedune, umbes kel jämedam, kel peenem niisugune punutud vatijupp. Raudtoru sees, siis tulekivi hästi, niisugune tugev kee, mis andis sädet ja siis terase tükk, millega siis lõime seda vastu. Nii tegime, saime tulla, vaat siis poides, koolipoisid graversid meile neid tuleraudu nõndanimetatud kirjapaberid meile toodi ja muidugi laulmine tantsimine, vaat peale rasket tööpäeva ikkagi yhe tegevuskontserdid käisid kogu aeg. Huvitaval kombel veel kogu kujunesid kohe välja niisugused anoodi grupid, ma mäletan. Minu palatis oli üks vanem mees juba mina olin tol ajal noor ju alles üheksateistaastane. Eks rapovinile hästi lõbus mees. Ena, kui läks sööklasse mööda koridore, läks hour aitama, laulis, vaat tema juures käis ka paar vanema naisterahvas ja küll nemad siis ilusti laulsid. Muuttgoga kuulasime. Kuulajat huvitab nüüd muidugi see, missugust vilja kandsid korpuse meditsiinitöötajate pingutused. Ilmar Laan. Oleme paar korda pärast sõda korraldanud sanitar Tõnis kokkutulekuid omavahel siin Tallinnas ja siis mul on just üles märgitud, et 71. aastal oli meil teine sanitaarteenistuse kokku tuleksin Pilleli külalisele kutsutud ka polgu juhtkond ja samuti korpuse arst polkovnik palu. Ja siis, kui polkovnik palu rääkis neid Velikije Luki andmeid ja Veliki Luki töö tulemusi, siis tema tõi just esile niisugused arvud et sanitarteenistuse poolt abistatud haavatutest tuli korpusesse tagasi 78 protsenti. Kuna liidu keskmine oli ligi 70 protsenti, on 66 või 68 protsenti, nii et meie korpus korpuse meditsiiniteenistus töötas hästi. Töötas hästi ja mitmesugustes olukordades. Peab enne lahinguid Me olime Velikije Luki ümbruse külades, võiks öelda. Nõndanimetatud külades sellepärast külasid enam olemas ei olnud, olid ainult üksikud majad. Ja sinna kaevatud siis Trašeedia varjendid. Aga siis, kui Luki lahinguid juba lõppesid, siis kolisime meie linna. Ja siis leidsin seal tõesti ühe maja. Ühekorruseline puust hoone oli, ütleme meie roodu jaoks. Ja siis seal me töötasime edasi. Siis oli seal üks, üks nõndanimetatud jällegi punane maja kus oli enne sõda olnud mingisugune kool, tehnikumi taoline kool. Ja selle keldrites oli sakslastel olnud nähtavasti välilaatsaret või midagi, mingisugune haigla taoline. Me läksime sinna mitmekesi, vaatame, kas seal on veel elavaid, haavatuid ja tõepoolest seal keldris voolas vesi, seal oli veevarustus nähtavasti katki läinud. Ja lämmatav Gustav suits ja pime oli nii et seal oli tulekahju olnud. Sealt me leidsime veel lõpuks viis haavatut, sakslased ja need, mis siis tõime linna tähendab sinna mäe juude sidumispunkti, mis oli juba majas, siis mul on meeles, üks sakslane oli just. Kas see oli tõesti, kui kaua ta seal oli, oli pimedas ja lebanud, ta haises õudsalt, haavad mädanesid ja kõik seda. Me sidusime, ma mäletan, pool päeva läksime nende yheainsa mehe sidumisega ja koristamisega, seal oli isegi üks saksa arst, oli kergelt haavatud ja andsime need viis meest siis pärast üle, kui me olime oma töö teinud ja meil oli nii-öelda südametunnistus puhas, et me olime ka nii, nagu see humaanne meditsiin ette näeb, ka vastaspoolt abistanud. Enne kui me teemat jätkame, teeme pisut näitemängu. Selle tegevuspaik on sõjavangide laager kusagil Venemaal. Peategelane, ooberstleitnant von Sass, rüütliristi kavaler, Velikije Luki kangelane nagu fašistlik propaganda. Teda nimetas tegevusaeg 40 aastat tagasi küsitleja rollis saksa literaat antifašist. Niisiis algame. Paistab, et te lähete hästi laagris härra ooberstleitnant, ei saa nuriseda. Kõikuma seitse kohvrit sain ma õnnelikult siia. Selles ärevuses ja segaduses ei läinud mitte midagi kaduma. Kasukese karvamüts jäid alles ja kõige tähtsam elu on sees. Ruum on soe, ela nagu saunas. Siit aknast paistab, et sõdurid oma õhukestest sinnelites lausa külmetavad. Aga mis neil sellest, Nemad on harjunud. Ja kui olla avameelne, siis ma isiklikult olen vähe tunda saanud vene kahuritule mõju. Ma olin kogu aeg koos härrade ohvitseridega üsna pommikindlas varjendis vene kahuritule mõjust, sellest imest võivad rääkida mehed seal väljas. Nad on juba rääkinud, kuidas nad pidid näljaste külmunutena Muldonnides konutama ja oma tundi ootama. Meie küll näljas ei olnud, aga hästi sõime alati Seink, külmutatud kanašokolaad, isegi vahukoor. Likööri veinist ei olnud puudust ka prantsuse vahuveinist, mitte sort reserveeritud armee jaoks. Sellega võis juba midagi peale hakata. Aga nende meeste toit, kes praegu seal õues üsna vastumeelne, vedel supp. Ma proovisin seda vahetevahel. Aga meestel on ka kõht. Seda võin ma teile öelda selle poolest meie sugu nendega juba võistelda ei saa. Aga härra ooberstleitnant, öeldakse ju kindralfeldmarssali liia lihtsõduril on ühesugune toit. See on propaganda tõsta võitlustahet muidugi ainult kodumaa jaoks. Ühesugune toit oleks loomulikult ka võimatu, niikuinii saaks ohvitser oma suurema palga juures nii palju kui tarvis juurde hankida. Aga nüüd küsimus, miks te raskesti haavatuid õigel ajal ära ei saatnud, kui selleks veel võimalus oli? See oli metsik skandaal, enneolematu sigadus. Kui viimane rong hakkas sõitma noorsookollid, kes tahtsin ma sellega raskesti haavatuid ära saata kuid kõik vagunid olid juba täis, back mööblit, terveid sisseseadeid, üks vagun maast laeni täis toiduaineid, peamiselt külmutatud kanu. Teeaa polnud mitte midagi raskesti haavatud, jäid maha. Ma pidin saatma parlamentäärid venelaste juurde ja paluma neid, et nad võtaksid raskesti haavatud üle. Vene kindral tuli minu palvele vastu. Nüüd on raskesti haavatud ühes vene haiglas. Täiesti hätta jättis meid lennuvägi, nad ei lennanud. Ent venelased lendasid ka kõige halvema ilmaga. Teie rüütlerist heideti lennukilt alla. See oli ainus kuulsusrikas erand. Ja siis andsid ennast vangi, härra ooberstleitnant Fonsass. Miks te kutsusite oma mehi üles vastu panema kuni viimse padrunini. Te andsite ennast vangi ja andsite õigeaegselt. Sõdurid jätsite saatuse hooleks. Ja olukord muutus tuliseks. Seda palun sõna-sõnalt mõista. Kogu minut toidutagavara külmutatud kanad ja konservid kaasa arvatud lasti põlema ja kõik kõrbes minu nina all ära. Siis kutsusin härrad ohvitserid kokku ja ütlesin nüüd minu härrad, on siis asi nii kaugele, et meil tuleb koli kokku panna ja valge lipp üles tõsta. Me oleksime võinud ju ennast veel õhku lasta. Veoauto lõhkeainelaadungiga oli lähedal. Ja viimne kuul oli meil enda jaoks ka olemas. Kuid sellele ei mõelnud enam keegi. Meil oli sellest kupatusest isu täis. Lõppude lõpuks elatakse ainult üks kord. Venelased kohtlesid meid tõesti hästi. Ükski minu pakkidest ei ole kaotsi läinud. Seda võin ma ikka alati tänulikult kinnitada. See laitmatu kohtlemine venelaste poolt, härra ooberstleitnant, mida teie nüüd ise olete kogenud, oleks saanud osaks tuhandetele teie meestest. Kui te õigeaegselt oleksite vastu võtnud allaandmise ettepaneku. See kõik on juba Vanaasi. Aga kas te teate? Ma teen ikka pisut nalja oma nimega, kui ma ennast tutvustan. Minu nimi on ooberstleitnant, fon Sass ees, SA taga, SS keskel ass, see tähendab äss või aasraibe. Nii kuidas soovite? Seda dialoogi ei ole saatetegija välja mõelnud, kirjutas selle 1943. aastal tuntud saksa antifašist Johannes Peher, pärastine saksa kunstiakadeemia president ja saksa demokraatliku vabariigi kultuuriminister. See oli tema panlett kõnelus ooberstleitnant Wonsassiga, mille tõlget saksa keelest võisid samal aastal lugeda ka eestlased nõukogude tagalas. Eesti sõjamehele jäi von Sass meelde vastiku kujuna kellesse koondunud kõik halb ja ebainimlik ordu meestest fašistideni. Siia juurde meenutus kild Harti Tiiduselt. Ma olen Saaremaalt pärit, vanaisa oli Saaremaa pärisorja poeg. Ja siis ema parun sassi isa, kes veidi vange Veliki Luki sai ka Saaremaa parun. Ja mul on meeles, kuidas Saaremaa parun tuli meie korpuse staapi maniga üks telkides, seal seisis valve nagu viimane klouni. Ja mul oli siis nõukogude ohvitseri munder seljas. Ja ma mõtlesin, kas tõesti võis minu vanas Jarmolt tema pojapoeg, kunagi saab seda parunid poega niimodi ülevalt alla vaadata. Issand, kui õnnelik ta oli. Kui löökriista, siis. Pidi imelik on, ma võin teile ennast vangi anda. Haavadest paranenud sõjamehed hakkasid korpusesse tagasi tulema. Ega see teekond nii lihtne olnudki, meenutab erualampolkovnik Nikolai Vanaselja, kes sai haavata Velikije Luki lahingute alguses ja oli viibinud haiglas ravil. Miljon kolmanda aasta jaanuaris lõpuvoole. Siis mind kirjutati välja selt andi kett kaasa, toiduatestad viieks päevaks, seljakotis kuiva jokk ja nüüd ole hea mees, otsi üles oma väeosa nendel Bosco lähistel olime sellel paraneda. Grupis tulin Moskvasse, Moskvasse hakkasin otsima siis kuhu minna, öeldi mingisuguse reserv peab olema siin Moskva lähistel ja mina sõitsin rongiga sinna. Kilomeeter-poolteist tuli jalgsi minna. Jalg oli mul väga haige, see kild, mis mul puusas oli ja on praeguseni sees veel, siis ta valutas väga. Käisin seal ära, seal öeldi, et me kuulnud kinnistas nagu estonski korpus nõesti, tulin tagasi Moskvasse, sõitsin kaliinidesse, käin ka linn siis kas on seal? Seal öeldi, et ei ole, me ei tea midagi. Sõitsin Torobetsi Torobetsist, hakkasin edasi siis otsima korpusi, jälgi eliidi jälgi. Niigi ütles mulle mingisugune reserv, peab olema üks kilomeeter, 80 Need eemal, seal kuski progressist edasi minna. Ma ütlesin, et mismoodi ma sinna saan, siis. Ütles niiviisi, et ega midagi astu, astu nagu, nagu on see eelkõige laulukene ja, ja siis ma astusin veele siis kangesti see Juhan Liivi luuletus, rändaja, tulin linnast lumesadu tööde leida, et kusagil lumesadu, jalad väsinud, läbi läbi näljane, kusjuures näljane muidugi ei olnud, mul oli seljakotist siiski bajoki olemas ja tuli. Vahepeal sain mõni auto peale, siis läksin jälle edasi ja õnneks tuli mul yhes niux põlenud küla juures tuli järgi jõudis major Gabral, see oli meie 300. polgu parteisekretär ja tema oli ka pihta saanud, aga Tartul iga otsis oma reservidega oma kohta. Läksime siis jõudsime siis oma sellesse külla, kus oli reservi asukoht väga sümpaatne punkti ülem, lennuväepolkovnik, ta oli allatulistatud, aga ta oli siis ka raviljaga, tema oli määrat ülemaks, seal vanemad ohvitserid ja need olid määratud muide kõige parema maja sisse elama. Selle maja omanik oli eestlane, siis mind määrati sinna lasketiiru õpetama nende reserv nikutele uuesti püssilaskmist, kellel polnud enne püssiga tegemist nagu lennuga mehed ja meditsiinitöötajaid, nad polnud midagi püssiga õieti teinud, kuni seal ühel heal päeval tuli siis käsk kätte. Et nüüd eestlased kõik ära, sest lõppude lõpuks on Eesti korpuse asukoht meil ka teada ja, ja leidsime siis jäljed üles. No vot ja siis tulin tagasi oma oma polku polgukomandör, võrk, kes oli vahepeal ka haiglas olnud. Tema oli siis juba jälle nagu öeldakserivimees täiesti. Kutsume oma joru, kohe ütles, et missuguse pataljoni sa tahad siis minna, nüüd? Mina ütlesin, ma vaatan, kuidas teist kolmas pataljon tähendab suhteliselt wateni põle ju. Kuidas ei ole hullu. Majandusrühmas on ikka mõned mehed ja leida Dorblo rühma komandör seal ka olemas veel ja ikka kuidagimoodi ma ütlesin, no siis on tore siis veel midagi, hakkan peale, läksid päevad edasi, kogunes, kogunesid mehi ja tulime, oli ühel heal päeval kokku juba 17 10 rahvuse esindajad. Kes, kuidas ütelda, üsna paljud mägirahvad need vene keelt ei osanud mitte rohkem kui mina sel ajal või isegi napimalt ja, ja neid õppuselisaator ikka väga raske, väga raske. Niimoodi panin majani põmm-põmm ja ongi. Ja aja neid siis välja. Nojaa, aga siiski õppust sai alustada, pataljoni põhi oli olemas ja siis hakkas vähi tõepoolest tulema. Kas nad neid kõik niisugused läbi käisid, nagu mina seda jalgsi oma või tulid nad teisiti, igatahes nad tulid ja pataljon sai jälle võitlusvõimeliseks olid tavalised õppepäevad ja siis hakati ühel heal päeval siiski saatma neid mehiva, kes olid nagu juurde tulnud oma teistesse väeosadesse. Ja meie Eesti korpus jällegi võttis rahvusliku vormi tagasi. Sellest niinimetatud hingetõmbeaja alguses suurtükiväes räägib endine suurtükimees Paul Kilgas. Veliki Luki lõpupäevadel olin õhu tõrjeüksuses ja kolm lennukit, lasime seal alla. Ja pärast seda määrati ning 23.-sse suurtükiväepolku, kus siis komandöriks oli praegugi väga hästi tuntud. Väga tore inimene. Tollal olid alampolkovnik, praegu on ta kindralmajor Karl haru. Ja siis me hakkasime sealt Veliki Luki alt tagasi tõmbuma puhkepaikadesse. See oli andriaapoli linna lähistel umbes üks, 130 kilomeetrit rindejoonest tagapool. Nii läksime siis sinna linnakest andriaapolit, umbes nagu meie Rakvere kunagi oli, peaaegu ei olnudki, aga seal ümbruses olid metsad, seal olid säilinud külad, ridakülad väga heas korras, toredad palkmajakesed, kena lahke pererahvas igal pool. Ja meid majutati sinna küladesse. Ja muidugi kõige tähtsam oli see, et täiendada väeosi. Sellepärast, et kaotusi olid kõik kandnud ka suurtükipolk oli kandnud kaotusi. Mitte küll nii palju kui ütlemisel laskuri jalaväelased, aga ikkagi olid kaotused ja muidugi meisterlikkust tõsta, uuesti jälle hakata peale õppustega. Me keegi ei teadnud, kui pikk see vaheaeg meil on. Kui kaua meile seda hingetõmbeaega antakse, tuli see maksimaalselt ära kasutada. Ohvitseridel oli oma õppused, õppisime taktikat, kordasime üle kõik tulejuhtimise reeglid ja värgid, igasuguseid siinused ja koosinused. Ja siis üldiselt väeosa tegi ka taktikalisi õppusi maastikul ja viga oligi tegelikult Veliki Luki viga seisnes selles, nagu sõjateadlased on kindlaks teinud, et meie korpus ei olnud tänavalahinguteks ja linnalahinguteks ette valmistatud. Me tegime oma esimese ettevalmistusperioodi läbi Uuralites rohkem nagu avamaastikule toetudes. Ja võib-olla kaotused olidki sellepärast suuremad, kui me arvasime, et puudusid linnalahingute kogemused. Nüüd tuli see muidugi puhkeajal kõik tasa teha. Ja algasidki tihedalt pused sõjameestes endis. Nende suhtumistes oli ehk midagi muutunud pärast Velikije Lukit. Kaunis tugevasti, kaunis tugevasti. Asi oli selles, et ennem oli ikkagi no olime siis oli, mehed läksid bravuuriga küll kõik oli hea ja kena, aga, aga nad ei olnud sõja traagikat kui niisugust, nad ei olnud läbi elanud. Aga sõjas on traagika paratamatu ja see tuleb ja, ja sellele selle traagika tulemusena tõuseb kangelaslikkus mehisus. Oskus võidelda, oskust vaenlast lüüa. See kõik tuleb sellest ja mehed said aru, sellest. Mehed olid läinud mehisemaks väga palju jäisemaks. Hingetõmbeaeg ja õppused, need mõisted olid sõjamehe jaoks sõja aastatel paraku sünonüümid. Kuigi õppustel polnud seda närvipinget, mis oli lahingutes, olid nad tülikad küll kuid sõjamees pidi end vormis hoidma, täiustama oma lahingumeisterlikkust, kosutama vaimu? Jah, just seda viimast oleeriti tarvis ja selleks leiti ka teid. Me leiva alla Viima. Me. Viime. Nike. Kraad eases paraad. Moskva all siis kooli õrgu. Rei subja. Sassi. Kuuldud Koblee ei vaja kommentaare, samuti autor ja esitaja ühes isikus. Vähe on meie päevini säilinud sõjaajahetke loomingust. Paljud ei pandud üldse paberile. Malulaga on omadus unustada. Paljud veteranid on kinnitanud, et nende allüksuses oli rohkesti laulu- ja jutumehi. Aga mida nad laulsid ja pajatasid? Sõjameeste üürikestel puhkehetkedel seda ei mäletata. Olgu see sissejuhatuseks peatükile, kus alustame juttu korpuse meeste hingetõmbaja taidlusest. Muide sõjas mitte olnutele tundub vahel käsitamatuna, kuidas leiti pärast raskeid ja veriseid lahinguid hingejõudu ja suudeti endas luua meeleolu naljaks ja lauluks. Oli ju iga mees kaotanud lähemaid sõpru, kogu sõjatraagika oli värskelt silme ees. Paul Kilgas. Inimene vajab aeg aeg-ajalt ju lõõgastust ja Kula kaks kuud isegi jah, kaks kuud või isegi rohkem Veliki Luki lähistel. Kuidas öelda, mehed nagu võõrdusid kõigest muust peale otsese lahingtegevuse seal ei olnud mingit meelelahutust, ei saanudki olla, see oli võimatu. Ja muidugi nüüd kui niisugune võimalus avanes, siis oli see teretulnud. Meie suurtükiväepolgus oli väga tore komandöri asetäitja poliitalal major Teetsov. Ja muidugi Karl Aru ise oli ka väga suur muusika ja kunstiarmastaja aias suur sõber nagu ja ega midagi. Komandöri asetäitja sõitis väeosad läbi allüksuse patareid ja ja siis korjas kokku need mehed, kellel on kalduvust või tahtmist, kes oskasid midagi teha. Ja nii tuligi siis ka minul sinna sattuda. Ja mulle meeldis kah isetegevus ja üldse kunstitegemine. Mingil moel. Nii palju, kui ma enne seda olin teile natuke teinud ja lõimegi kokku väikese brigaadi tänapäeva mõistes just nimelt agitbrigaadi, ehkki me nimetasime teda tollal ansamblit saga. Alguses oli seal kümmekond meest, aktivistid, seal suuremad aktivistid olid Hardi tiidus muidugi siis Guido taht, keda tuntakse kui tennisespetsialist ja spordilehe tuntud ajakirjaniku. Siis oli seal Erich Tooming, kes oli koorides laulnud ja lõi meie polgu hümni. Tegi nii sõnad kui muusika ja vot lõimegi kokku brigaadi ise kirjutasime kavad, valter kruustee oli veel üks niisukleti ja mees meil seal, kes tegi, tema oli polgukomandöri asetäitja abi või adjutant ja hakkasime pihta, külas oli säilinud Tore koolimajaks, nii 200 istmekohalise saaliga, Hakluse saaliga väikese lavaga, see oli terveks jäänud ja seal me siis astusimegi ülesse tegime, proove, ütleme nii. Kolm-neli korda nädalas olid meil proovid ja esinesime küll külarahvale, küll oma võitlejatele. Ja muidugi, mis tuleb ütelda, et ega ega need kavad ei olnud ju ütleme nii, ei tea, mis. Kunst aga olid rohkem tehtud krokodillimaterjalide peale igasuguste brošüürikeste materjalide peal, mida Moskvas ohtralt välja anti, mida me saime ise tõlkisime, ise kohandasime, tegime, leksid sketšikesi, sõduril Aljakesi, laulsime laule, Hardi tiidus oli meister pleedi peale ja meie kavad nii umbes kolm 40 minutit kestsid, aga läksid väga hoogsalt. Leidsin väga hea vastuvõtu Watega suurt muusikariistade parki muidugi nüüd ühelpolgule ei olnud. Aga kui ma ei eksi, siis vist poliitosakonnast. Me saime ühe. Ühe kitarri ja, aga ühel mehel oli mandoliin kaasas. Ühel oli klikitar kaasas, mida ta oli Veliki Luki lahingutest tervena läbi toonud ja ühel mehel oli lõõtspill. Hiljem saime siis veel jah, päris ehtsa akordioni esse kingiti meile diviisi juhatuse poolt eduka tegevuse eest. Selle isetegevuse viljelemisel. Pole päris mõeldav, et kõik proovid toimusid õppustest vabal ajal. Oli ehk teisigi võimalusi või kombinatsioone. Seal oli tõesti nii, et et väljas oli tuiskas ja oli niuke võrdlemisi koerailm, nagu ei olnud imur maastikul õppusele minna, siis muidugi tänu polgukomandöri asetäitja poliitalal teed Sovile. Muidugi siis öeldi, et ei, seltsimeestel tuleb harjutada, nendel on homme või ülehomme esinemine ja nemad maastikuõppusele täna ei lähe, nemad lähevad koolimajja, teevad seal oma proovi, nii et seal samuti käsk kõrgemalt poolt tulnud käsk ja ega midagi töö muidugi tekkis pahandusi kah, sellepärast. Kuna ohvitseride koosseis meil nii väga rikkalik ei olnud, kõik olid nagu paika pandud mehed, siis muidugi vahel rivi komandörid, natuke kippusid nina kriipsutama, aga saime üle taime üle kõigest ja nagu öeldakse, hundid olid söönud ja lambad olid terved tol ajal, mis meid taga innustas, see oli see, et me puutusime seal kokku meie kunstiansamblite brigaadiga, kus olid eesotsas, laudtee oli seal Arder oli seal ma mäletan, siis olid seal tol ajal veel väga noor Ilmar Tammur, Kaarel toom, siis olid seal Alfred Rebane, Elsa Ratassepale siis, Marta Rumgi vist oli ühesõnaga noh, nendega Me kohtusime, nemad andsid oma kava, meie tegime siis vastu oma väiksed naljad ja see nagu innustas meid jälle edaspidiseks. Et me andsime puhkehetkedel, andsime seda vaimutoitu, siis kõikidele oma oma väeosa koosseisu kuuluvatele siis sõduritele ja ohvitseridele. Päris kahju on praegu jutulõnga katkestada. Eesti sõjameeste hingetõmbeajast saaks palju huvitavat meenutada. Aga küllap me teeme seda edaspidi veel korduvalt, sest see periood korpuse elus kujunes võrdlemisi pikaks. Ees ootasid pikad kuud täis pingsat tegevust, et siis taas lüüa vaenlast.