No kui me nüüd Tere, armas rahvas, oleme jõulukõik kenasti üle elanud ja, ja nüüd on meil veel üks nädal seda aastakest jäänud ja meie oleme, meie oleme jälle teiega ja aasta aasta selles mõttes on väga ilusat aasta nii-öelda puhub ära tegelikult tormituul, nii kõva tuul, et et tänavale minnes näiteks mina tulin siia täna raadiosse ja kuna tundusid tuul on nii kõva, siis võtsin kaasa neli isamaalist raamatut, väga rasket raamatut, panin need Selveri kotti ja tulin tänavale ja kõndisin raadiosse ja püsisin ilusti maa peal. No raamatusõbrad on lihtne praegu käia, eks ole, ta võtab kodunt mõne raamatu kaasa, aga mida teevad need, kes seal on muretsenud endale raamatuid viimast aastat, kellel on luger, kes elavad tellivad taeva all, ma ütlen ka raamatusõpradele ära, millisele? Ma arvan, et ma, mis mind, milliseid raamatuid meil siia stuudiosse toimetasid, need olid haaral triivi palu lugu. Ei, väga huvitav raamat. Siis Edgar vee saksa jutustus Ivashenkenbergist ka väga põnev raamat. Siis üks raamat, mille pealkiri pole veel soome ühest imemehest Slauri tõrniast, kes võitles talvesajas jätkusõjas hiljem ka Vietnami sõjas üldse kõikides sõdades, mis, mis on toimunud 20-l sajandil ja muidugi siis eriline rosin Saksamaa eliit, üksused teises maailmasõjas. No need on kõik sellised tõesti väga tugevad raamatut, kus oleks võtnud mingisuguseid armastusromaane, siis need võib-olla ei oleks siin maa peal hoidnud, aga seal kartladlemisega raskerokk valeks lennanud praegu, et, et noh, siin oli, rasketehnika oli kaasas põhimõttelisi jaa, palun, ter, tankid ja tore on see, et Andrus, et me tegelikult raadiost koju minna, saame jällegi kindlalt jalad maas, sest selle äramineku eest hoolitseb ma tõin need raamatut ka raadio kolleegid talve vahel saaksid ennast viia kurssi isamaaliste teostega ära toimetab meid raadiost kodudesse ilus raske kingipakk, mille ta tarnis meile meie vana hea sõbranna, tädiliin, tädi, liivik, aitajate diviivike veidi liige. Ma pean ütlema, et jõulude ajal ma maitsesin kihtede tiliivika villid valget napsi, millele viin ja väga hea oli ja, ja küllap kulub, kulub, kulub ka see uus kõik marjaks ära, nii et jah, et kelle raamatutele kaasa võtta sihukese tuulise ilmaga siis viinapudel aitab alati hädast välja ja aga ma ütleksin jällegi, et, et mingi valge veini või õllega ei maksa minna tormi kätte, et need ei hoia kuigi kaua vastu maadelt ikka kõige parem on pudel viina võtta või siis või siis ka ütleme, niisugune kangelik, pööra, mis olid ka seekord jälle tädi Liiviga Kinkottis, mina kord oli vist ka vein. Ma ei tea kuskil, Viliivide veini saab aga mingi mingi salapärane siuke punane pudel seal oma saladused igal tädil olemas, et ega me ei peagi kõiki asju teadma, kus tädi neid täpse võtab. Jõulude ajal katsetas Liivika produktidest seal ka just nimelt vana Tallinna likööri klassik tankla, see on klassika. Kõhu täis söönud, ütleme tõesti, oled nagu täis tuupinud, nendesse siis magustatud või piparkooke enam ei lähe. Aga siis nagu vedelal kujul saab ikkagi magusat saab ikkagi naudingu. Aga kas sa suudaksid nagu mingisuguse inimkeelse termini öelda, peale selle, et on klassik, et kas ta on hea või halb, et sageli öeldaksegi mingi asja kohtadesse klassik ja siis, kui ei oskagi nagu öelda, et ta maitseb, maitseb, ütlen inimkeeli, väga maitsev. Magus aromaats, mõnusa sooja lõhnaga, tekitab sellise põse, punetuse ja helge meeleolu väga, väga, väga, väga, väga maitsev ja ilmad on jah sellised ebajõululikud, aga, aga peab ütlema, et, et inimesed ei tohiks viriseda sellepärast, et lund ei ole, sellepärast et praegusel raskel masu ajal vastupidi, ilma lumeta ongi lihtsamad, mõtleme, mida lumi kaasa toob, kohe tuleb hakata teda koristama, tuleb hakata ära vedama, rookima teid lahti hoidma tohutu majanduslik põnts omavalitsustele, et selles mõttes nagu valitsus on nagu targalt 100-ni nüüd sel aastal talvel lund ei ole. Et inimesed saavad hoopis hoopis odavamalt, eks ole, praegune üheksa kraadi väljas tegelikult sooja, noh, tuul on küll, et ka kütta, arvad, on kontrolli all ja nii, et see talv on väga hästi säetud ja hästi Ansipil organiseeritud ja ka selle tuule kohta. Mart ütlen sulle, et ega tuul võib-olla mingil hetkel õnnistuseks, et näiteks rannarahva jaoks torm oli suur pidu pärast tormi, kui mitte midagi muud ei saanud, siis vähemalt ütleme, küttepuid korjati ikka kaldalt kokku, aga kui juhtus nii, et mõni laev läks karile tormituulega et noh, siis oli täielik pidu, et siis sai korjata uppunutelt rõivaid käekell käe pealt, noh mida iganes. Pole ju ainult ütleme Hiiumaaga, Saaremaaga, ega seal hästi palju randa on jah, näiteks ütleme, oli veel selline mälestusvanematel, noh, ütleme eakamatele tallinlastel kuskilt, kas 67.-st või kaheksandast aastast, kui põrutasin samas kuskil Tallinna lahes, põrutas madalikul üks Kreeka kaubalaev, mis oli täis apelsine mida taheti viia Leningradi, noh, aga, aga darma ajas selle kaldale ja siis oldi sunnitud apelsinid maha laadima. Neid müüdi tallinlastele maha. Et inimeste mälestused sellest on väga helged, et apelsini poldud varem saadud ja ütleme, see oli ju nõukogude aeg, et siis ütleme randa ütleme inimesed ligi ei lastud, et see piirivalvevõitlustest apelsinid ära ja müüs, aga praegu on ju vabadus igaüks paadiga minna. Praegu hakkasingi kohe vaatama, et vaata, siin, meie pilgule avaneb, meie oleme garana rahvas, tegelikult me oleme Tallinnas, tallinlased, jah, millegipärast alati unustan selle äraahela mere ääres. Meil on milline panoraam. Kolm ilusat suurt jääda sadamas on praegu turvaliselt reisilaevaga, võib-olla hoiame pilgu peale, et kui nad peaksid hakkama merele väljuma ja sõidavad karile, siis mõtlen, et on reisi, seal võib olla palju soomlasi, rootslasi peale, Nad võivad tegelikult vabalt niimoodi, et nad sõidavad merele, lähevad kohe põhja, et see kuulus Vaasa laeva ja Rootsis on välja pandud. See just niimoodi läkski, et ta tehti valmis ja siis ta esimest korda sõitis välja, läks kohe põhja. Mõtle, kui paljusid Tanaks soomust teha, kui need kolm laeva praegu röövimiseks anda rahvale ja kusjuures meil on päris hea nagu sihuke stardipakk, pakett Meil ülevalt, me näeme kohe lõpu makroaegset raadiomajas ja siis me saame kõik koos minna, et me võtame kaasa. Võtame veidi on meil ka siin, Heidi on autoga ja ei autoga sõita mere äärde ja siis ütleme meie tulema nagu kaasa, et kes siin veel olid korrald joonud, ma nägin enne vader sarja produtsent on kohal Madistuias ringi ja ja et, et me käsi on nooremaid mehi, kes tassimist on kõvasti, seal läheb, läheb asjaks jah, ja nooremaid mehi on ka sellepärast vaja, et võib-olla on vaja sukelduda, näiteks praegu on külm ilm suhteliselt, et võib-olla tuleb vee alt midagi välja tirida mingi kasti värk, mis nagu maniakid näiteks laeva paaniaksid, eks ole, nad ei, ei püsi niimoodi veepinnal, nad hakkavad põhja minemistele need ära tuua lihtsalt ja et meie võime olla nagu vanemad mehed kaldal võtame vastu. Peaks ütlema seda, et jah, et aasta lõpeb tegelikult hästi paljutõotavad, sest et tõepoolest, kui praegu oleks lumine ilm, siis mõtle, milline tuisk oleks ja inimese loobus. Muidugi on selles mõttes hästi vastuoluline, et ma mäletan, et kui oli eelmine talv ja oli hästi palju lund, siis kõik taksojuhid ja kõik autojuhid ja need, kellel on vaja lund rookida, need kaeblesid, oigasid ja ütlesid, kui õudselt raske see lõppeks ometi see talv ära sulaks lumi ära ja nüüd kus tõesti lund ei ole, kus ilma daatamatud rahva nurinat kuulda, siis nüüd kuuleme kaebamist, mustad jõulud pole seda jõulutunnet, eks ole, tuleks juba lumi, teised ei anna ikka endale üldse aru, mis neile hea on, jõulutunnet saab kodus väga lihtsalt luua, et mul on selleks sihuke väike retsept olemas, et pange kuus kuusel küünlad põlema, siis pange teisi küünlaid ka põlema. Siis jooge natuke alkoholi, paar klaasi ja siis see jõulutunne hakkab tulema mingi muusika pangela ka veel mängimine ongi jõulutunne, kardinad ette, õues pimedad ei märkagi lume puudumist. Muidugi, ja kui teil on toitu varutud, siis te saate. Noh, see on juba möödas, eks ole, jõulud on möödas, muidugi. Teil oli võimalik kolm päeva või isegi kauem üldse väljas käia, seda lund mitte mitte märgata, kas ta on või ei ole, mis seal õieti toimub, tuleb ikkagi olla tänulik selle eest, mis meil on, ja rõõmustada nende asjade üle, mis meid pole tabanud. Jõulutunne on praegu paljudes kodudes ka tänu sellele, et väga paljudes kodudes üle Eesti ei ole elektrit ja neid ei saa kuulata, et inimesed ei sa kahjuks kulatage meie saadet siis võib-olla kui neil ei ole patareidega patareidega, kui vool tagasi tuleb, nad saavad seda kuulata. Täheldasin, et kahjuks kahjuks peame Andrus ütlemata, et on ka selliseid poliitikaania, kes püüavad seda elektri äraminekut 68-st 1000-st hommikustel andmetel eesti kodudes. Kasuta nagu omale eesmärkidel. Pean silmas Marek Strandbergi, kes Facebookis hakkas eile tuulutama, et tõesti Eesti paljudes peredes ei ole elektrit ja siis hakkas kohe Maarek propageerima mingit oma kirjeldamatut. Sellist Jaan Tatikaliku vaimusünnitis, mille abil on võimalik toota elektrit ilma, teavad, et sinine muidugi. Me oleme näinud seda kõik hiilimudest seal niimoodi, et üks mees istub jalgratta seljas ja vänta küsiseks pirne tulema. Teise võimaluse. Teine võimalus teile, katse, mida tehti koolipõlve, ma mäletan, tuli õpetaja klassi klaasist pulgaga hõõrustada villase lapiga. Sädemed ei nojah, üldse ültsiga juustega kuidagi kui kammide hästi-hästi, aga kas siis hakkab ragisema? Maarek kontseptsioon näeb ette, et üks pereliige väntab et hoida ühte pirni käigus kassi silitades, et vaadata televiisorit, langema. Siis keegi kuskil hõõrub nurgas villase lapiga ühte klaasist pulk, et omada raadiolaineid või arvutiühendust. Et no kuhu me niimoodi jõuame, siis ei taha kujutada ettegi, mitu kassi tuleb ära silitada, selleks, et vaadata lõpule, näiteks eks need lisahind kolm. Seal kulub ikka terve pesakond, kassipoegi kulub, selleks tuleb ära silitada, niimoodi luudeni välja. Ja nojah, kuidas, aga ärme ärme nüüd nagu lange nagu äärmustesse, et üritan ka omamoodi romantiline, eks sulab, eks sulada, eks ole. Televiisor on vaid sees, lähevad inimesed ise laulda, kuusel küünlad ei põle, kui nad paljust tavalist küünlakesed vaata vanasti räägitakse, et siis, kui televiisorit ei olnud, ma ei mäletagi siukest aega sest pole seda olnud, aga see oli siuke aeg, et vanaisa ahju poolt rääkis muinasjutt, aitäh. Et vanaisa ahju pealt saab jälle suu lahti. Pole ahjugi enamasti enamikes kodudes, paraku paljudes radiaatori peal vana radiaatori peal kuivad sokid. Sokid hakkavadki rääkima pimedast pimedas rehedas tuleb selliseid pajatusi, et oi-oi, kuule, aga kas, kas sinu jõule ei teinud soojemaks ja valgemaks minult küll tegi. Ma nimelt vaatasin televiisorit, nägin kummalist episoodi reklaamipausile, kõigepealt esimene paugatus oli sähvatus, puhkes ere valgus ja siis ilmusid käed, mis tegid nii. Ja siis ilmus suurde plaani Edgar Savisaar, kes istus laua taga koos tervema Tallinna linnavalitsusega. Kõik tegid, vaata nii. Käte vahele tekkis selline halo, ma ütlesin. Ja see halor kaar Vikerkaitse oli nagu niisugune, nagu keravälk, sihuke helendav pallike. Muidugi, Mihhail Kõlvart ja kes tal seal niimoodi saba elektri. Ja siis, ja siis sähvatas, ilmus kiri, ilusaid jõule. Tallinna linnavalitsus, kas minul tekkis ja ma ei tea, sa oled näinud seda reklaami? Ma ei ole näinud, aga ma olen näinud uut lastelavastust Mõieni Jonebine, kus Mõieni on eepiline ka täpselt nii tema käte vahel ilmus Vikerkaar. Nii et see on sihuke nõia nõiatemp. Küll, aga mulle tuli koju Edgar Savisaarelt kalender kus on siis 12 kuud, eks ole, 12 kuu jooksul kõigest kahel kuul on Savisaare pilt, et ühel ta süütab küünalt raekoja platsil ja tema selja taga seisab vihmavarjuga Peeter langavitš, keda oli tore näha. Ja teisel pildil on siis ka kummaline, et seal on siis nii Savisaar kui tema truu patrakova kõikjal riietunud keskaegsetes riietes jalutavad, jalutavad läbi läbi vanalinna. Jäänud pildid on niuksed, Tallinna vaated, väiksed, väiksed just nagu pealtnäha asjadega kandideerijad tegelikult südant soojaks teeb, muidugi kujutan ette, kuidas ma panen selle kalendri üles terve kuu aega, vaatan Peeter Ranger Lavrovi savisaart, eks ole jah. Et Savisaar nüüd teadmata küll põhjusel teinud kõva reklaam Postimehele langenuid Postimehe Postimehest, fotograaf ütleme nii, et ta nendib, grand old man loomulikult sobib kalendri pildi peale ja seal kahekesi seal. Väga tore ka enda, mul on üks hästi palju kalendreid tulnud siis tuli Reformierakonna kalender, kus on siis need pildid meie küla eitadest. Suurel hulgal on siis niisugune kalender ja siis? Oh ma ei tea, mis siis tuli veel mulle näiteks Germalo reisikalender topiti postkast ja mul on väga palju kalendrit. Ei ole, ma võin kõikuma, toad, see need päeva peale ma olen saanud küll ilusat kalendrit, kingiks näiteks sain ilusa looduskalendri. Aga, aga ma ei ole postkasti, vaatame saare kalendatud, seal ei pandud siis tõesti, ma ei ole postkasti vaadanud. Tassisin kahe käega, tassisin jaksanud raamatukoti tantsimise kõrvalt, Poska, ma lähen koju, siis ma vaatan, teeb mind rahutuks, et ma mõtlen, et miks on. Aga ma usun tegelikult küll Keskerakond saatis mulle või Savisaar linna elanik, et ma arvan, see tuli kõigile kesklinnaelanikele. Reform saadab ka mulle. Reform saatis Postimehe vahel. Aa, siis ma saan postimeest tellitud koju, kuna sa töötad Postimehes, siis sa seda postkasti tõenäoliselt ei saanud, siis ma saan selle toimetusele jah. Aga, aga kesklinna vanema oma sa saad kindlasti siis ka tema pilt on seal kalendris on Kesklinna vanem veel, jälle läks meelest ära. Kas ta jällegi Mihhail Korb neid võib olla küll ja Mihhail korraldasite tagasihoidliku karbist oli ju see uudis, et jõulude ajal, kui Savisaare jõulukuusk, Savisaare tallinlaste jõulukuusk Raekoja platsis murdus, siis oli Mihhail Korb see, kes pöördus politsei poole palvega läbiviija juurde, siis mõtlesin, et tegelikult see juhtum üldse, kui nüüd vaadata tagasi lõppevale aastale. Taastat mälu muidugi ei suuda haarata, aga kui meenutan nagu advendiaega, siis tegelikult see juhtum Tallinna jõulukuusega, mida paluti politseil uurida, selleks on tegelikult ilus süžee, sellise Indrek Hargla jõulujutt minu jaoks, et Apteeker Melchior ja peab uurima, pürielid paluvatel uurida, kuna Ralph torn ei saa aru, miks kuusk ümber kukub kogu aeg, siis palutakse apteekrilt asja uurida, siis Melchior läheb ja uuriv, hargneb pikk sündmuste ahel iidses Tallinna linna siis lõpuks tapetakse inimene, tapetakse lõpuks helbed, kuusk on näiteks mürgitatud ja sellepärast ei seisa püsti või midagi sellist, et üsna põneva loo oleks, sellest võib-olla tulebki, sellepärast et ma ei tea, millal see esimene kuusk pandi raekoja platsiteistkümnendal sajandil, kuidagi annab klapitada Indrek Hargla kokku Melchiori lugudega. Aeg on sama, põhimõtteliselt vist? Jah, et see esimese kuuse püstitamise müsteerium jah, päris esimene kuu ja päris esimene ütleme seal võiks olla selline salapära lugu, et teda, dateeritud on ametlikult millal pandi esimene, kus aga enne seda oli veel üks maha salata ja mis oli sihuke saatanlik natuke, mis ei olnud päris kuusk ja ütleme nii. Aga kuulame nüüd jõulumuusikat kogumikult, eesti paps. Võtame klaasikese vett ja, ja, ja miski, mida inimestel kodudes on ja laseme muusikal ennast kanda. Paraku ajalooomadus ka selline, et ta võtab meie hulgast ära inimesi, kes on endast seda aega võib-olla kandmidessetitanud selle sellise lüürilise pöördumisega, ma alustaks järelehüüet jõulude ajal meie hulgast lahkunud 108 aastasele Johannes eestersile kelle piltide võite tänasest õhtulehest. Ta näeb välja nagu hallidel mootorfeedi solist, lemmik ilmister, tohutud lopsakad vuntsid, 108 aastase härra kohta väga lopsakas parukas, ta oli maailma vanim näitleja ja nagu öeldi, ja ka sellepärast on ta jäänud annaalidesse, ta oli Adolf Hitleri lemmiklaulja ja et jah, et raske ette kujutadagi, eks ole, Hitler on ammu manalateel, tema lemmiklaulu laulis aina edasi ja nii edasi. Ja, ja alles nüüd siis aastal 2011 peaaegu oleks 2012 välja venitanud, aga, aga noh, läks nii, aga ikkagi väga auväärne, iga auväärne iga lugesin tema neuroloogia. Seal torkas mulle silma selline detail ka, et ta esines veel üsna kõrge vanuseni vaatelt sajaaastaseni, laulis ja mängis. Jalati leidis, pidime selgitama etendustele või tema kontserditel tema esinemise vastu protesteerima. Fašistid antifašistid ei väsi, ehkki nad on antifašistid, kahtlemata olid sündinud juba pärast Hitleri surma tõenäoliselt need, kes tema tema kontserdid siis boikoteeris. Noh, jah, mis teha, polena, vana inimene peaks austama tausta ja ta on ütleme nii, et kunstil on tegelikult tähtsam funktsioon olla kõrgemal ja päevapoliitikasse, mitte puutuda. Et võib-olla eesters just tema lauluga kandis just selliseid humanistliku väärtusi, läbiga fašistliku perioodi. Ega laula, laul, muusikal, muusikat kindlasti on, muidugi ma ütlen sulle seda, et tehku, seal käisid antifašistid, siis kindlasti käis fašiste lihtsalt sellepärast, et kuulda sama häält, mida kunagi oli kuulunud füürer, eks ole. Lõi nagu siukse mõnusa sideme füüreriga, eks ole, sedasama lauljat, kuulad seda kunagi, Adolf Hitler nautis ja ja tegelikult ju eestersil vedas tegelikult, et ta ei olnud ei olnud, ütleme, 45. aasta mais näiteks punkris, kus Hitleri Hitler oleks võinud koos koerblondiga üritada tappa Eesti arstid, eks ole, võta ta endaga teispoolsusse kaasa, sellepärast et mis mis elu võib olla ühel Hitleri lemmiklauljal siis vandaalide ja barbarite keskel, kes, kes Berliini vallutama tulid, aga ei ka Lääne-Saksamaal, Läänes ja seal tuleb ka ikkagi öelda noomival toonil seda, et antifašistidele tõepoolest nagu ütles juba juulis. Inimesed, olge valvsad, see ei tohi korduda ja tulebki olla valvas, et fašistlike poliitika Lääne-Saksamaal just eriti piaadidestaks. Aga ütleme, eestlasi, kontsert ei olnud nagu kõige õigem koht, protesteerisid tõesti muusika, kunst on teisest mateeriast teisest sfäärist ja noh, kui me hakkame nüüd niimodi vaatama protesteerima kõige vastu, mille vastu näiteks Adolf Hitler sümpaatiat avaldas siis me peaksime protesteerima kõikide Wagneri ooperite vastu ja no kasvõi protesteerida siis äkki protesteeritakse, käiakse alati Wagneri festivalil, mingid antifašistid kannavad loosungeid, ega me ka ei tea, ei tea, pole nagu meie sinuga, Mart kui palju me oleme käinud Wagneri festivalil ooperit vaatamas, nüüd see suvi, see suvi oli võimalus, mängiti siin sadamaalal mingisugust vaagna, ma olen nii vanaemale, et ma nendel festivalidel käia ei jaksa, sest enamasti on ilmesti all, vihma sajab, tuleb kummikuid seljas olla, telkides, magatakse kõik kohad, joodikud, teised selles mõttes. Ma jään festivalidest eemale. Muidugi liialdatud festivalil ei magada, telgis ei maga, traageri festivalil kantakse musta ülikonda ja ja ma, ma ei tea, kus siis magatakse viie tärni hotellist arvasid sellist selgust, ütleme nagu vaagida saab, üle maailma tulevad, tarbivad narkootikume, joovad palju alkoholi, mürisevad, ütleme, neljal laval mängivad orkestrid, Wagneri dioodide joodikud kakerdavad seal minu ette, kuid see oli selline Vaarneri festivalist. Mis toimub Bayreutis linnas? Võimalik selliseid Wagneri festival, eks ole, nooremale publikule mitte nii-öelda söödavaks tehtud võrdleks nooremale publikule siiski, et ka, et rock n roll võib meeldida. Ega eestlased, ehkki mina jälle eestlaste laulu kuulnud, et muidugi tänavu kuulan Eesti poksi vahele lasta kommunistrisse laulu, aga ja teine, kui me selle peale tulime alles praegu vaata head mõtted tulevad liiga hilja, alad on valmistunud, aga kuulake kodudes, siis otsige Youtube'is ja ma arvan, et peaasi, et head mõtet kunagi ikkagi tuleksite. Tegelikult väga hea, et see mõte tuli meile ju tegelikult kultuuri aasta viimastel päevadel. Et jõuab veel teha ühe väikse eesters festivali, aga kultuuri aastanud kahjuks Mart läbi ja kaasta pole ju veel lõppkultuuriaasta lõppes küll, ma käisin isegi lõpu sellel nii öelda valgusfestivalil Vabaduse väljakul ja kui siis Jaani kiriku ma mõtlesin, ta pannakse põlema, nii palju inimesi kogunes ümber, aga ei pannud põlema tema fassaadile, siis kuvati noh, kummalisi valgustilt mingile õpetajale toimisega kusagil kuskil sadamas kuskil reisiterminali reisiterminalis vaid allveelaevade muuseumis tulema, see oli selline pidulik avamine, kuhu oli kutsetega inimesed, aga mina käisin liht Rahva seas. Ja seal näidati siis nii-öelda Jaani kiriku peale näidati diapositiivid, kes meist poleks lapsepõlves näidanud kodus seinale või ukse peale sihukseid ja positiivsed, mida sa siis mäletad, olid siuksed filmid, mida sai krudida edasi ja siis sai seal vaadata, mingeid filme ma ei mäleta, aga mõnedel sellised plastmassist raamid, kuhu pandi diapositiivid agi olidki sihuksed rullid. Kus oli siis koomiksilaad? Liinaid, Nuubaga diilerit, kerisin ja siis oli seal mingi koer Bišist olingi mõned sellised spetsiaalne aparaat selles, et sa panid selle filmi nagu sinna sissegi resed ühe pildi vaatasid seda, keerasid teise pildi, seal toimus siis midagi edasi ja niisugune väike meelelahutus, sest nõukogude ajal oli olemas selline algeline, kolm teeaparaat, mäletan selline plastmassist, just nagu binokkel müüdi komplekte näiteks suvituslinn Sotši vaated, ma mäletan, tappis traavis, oli kaks kaadrit pandud sisse, panid selle sinna prillide sisse, vaatasid vastu valgust, siis moodustus nagu üks pilt ja siis nägid, suvitasin Sotši kaadreid, kus siis ma, kas ma mäletan valesti, aga vist Sotšis isegi oli seltsimees Lenini skulptuur, mis polnud küll suvitaja kostüümis, vaid oli ikka nagu liinil tavast, kes oli vestja pintsakule küsimus, kas oli kolm tee? No ma ei tea, mis ta oli, ta oli ikkagi mingi selline seadeldis, ta moodustas ruumilise kujutise, vist moodustas. Muidugi vaata see film, mis ma rääkisin, et niimoodi see eraldanud Nuubaga diivaid tegelevatele ka hästi palju ilusaid, populaarteaduslikke filme, mida näidata näiteks koolides mingites noh, näiteks loodusõpetuse tunnis mingi amööbina või midagi sellist oli meeldejäävad, olid väga lahedad, sest need olid sellised, sellised psühhedeelsed mustrid tegelikult selles teed teinud, natukene hapet teinud ja siis vaatada mööbi elus põneb sedelid üldse siuksed, kummalised väiksed loomad, keda hiljem oma elus kohanud pole, amööb piimjas lamelane ja, ja kas oli king mull, tule, kummalised elukad sinu jutul lamedana jättis kõige sügavama mu ilujutustusega seoses tuleb meelde, et on ilmunud ühe Tallinnas kunagi elanud ühe hipi mälestused, kes oli küll vist rahvuselt üldse juutia seikles kogu nõukogude liidus. Baas oli siin kuskil Kadriorus ja tema vist kirjelduses on olemas just koht, kus siis tulid kokku, nuusutasid bensiini või mingid ossid ehitustarvete poest mingit liimimist, tekitas hallutsinatsioone, tõmmati liimi, kuulati biitlite paati plaati seersant Pepper ja vaadati just lamelase pilt. See tekitas sellise võimsa psühhedeelsed kogemuse. Me läbime, Slamelane. Imelik elukas, piimjas ilmselt laval siis ja väga pisike palja silmaga ei näe pimedas ruumis vaadata diapositiivide pealt tuntav huvitav, kust nad elavad? Nüüd ma hiljem hiljem pole neist midagi kuulda olnud, tehakse niisugune äkki või on see väljasurev, ma usun, et ta piinlaslamelane nagu ka tema sees, äkki? Jään vastuse praegu võlgu tamiili, piim, mis iseenesest ei viita otseselt seleta piima sees elaks ta piima moodi välja, piim ise võib koosneda lamelastest. Ma tean, et seal padja sees elavad mind, lestad lestad, kes söövad näonahka öelda niimoodi. Seda ma tean küll heidate magama uinub, teie siis tulevad lehtedelt, jaksavad näonahka, et te vaatate küll niimoodi enne magamaminekut igatsevad patjadki, tore, kohev ja mõnusat oleks pea sinna ka tegelikult kaamerased. Ütlesidki, et kõik kihvad irevil juba ja te kujutage ette, et puiskatud sinna vastu hakatakse ja võib-olla see on ka jälle. No inimene on tegelikult osa loodusest ja see on tegelikult looduslik ringkäik. Jah, et jõulude ajal siga siis heidab magama ja siis nad ei söö sulle. Haavam Nad söövad su mingi surnud naharakud ära, nii et see tegelikult on nagu habemeajamine. Mõnus looduslik või nagu massaaž teevad seal näha üle, pärast on parem olla. Mulle tundub, et sadamas seisvatest reisilaevadest on hakanud üks natuke viltu on rajuma Mariinis või ma arvan, et kuulame ühe pilliloo ja uurime lähemalt järele, kas rannarahval on põhjust hangude ja võrkudega hakata sättima. Et raadiomaja aknast, ma võin teile öelda nii palju, et, et Pirita teele praegu lendavad suured lained, nii et väga võimalik, et sinna kandub üht koma teist siukest nodiga, mis, mis on väärt üleskorjamist, nii et kui teil on vat. Me oleme muidugi praegu natuke teiega ajanihkes, et me teeme hommikul saadet ette, te kuulate meid õhtul. Nii et kõik see kuld ja kard, mis nagu uppunud laevadelt nagu Pirita teele lendab, õhtuks ma kardan ära koristatud sealt, et seal juba ahned saagi kratid on käinud ja võib-olla isegi käivad läbi. Nii et, aga noh, minge ikkagi vaatama, et ehk midagi on jäänud, sest praegu suured suured lained löövad sinna külla, et noh, praegu on, nodi on saadaval, ma kujutan ette ja teine võimalus on muidugi ka see, et suured lained lendavad Pirita teele, võivad mõne auto endaga merre kaasa. Auto tuleb kaldale hoopis kuskil mujal, ütleme rannarannas, olgem valvel. Praegu igalt igalt poolt võib midagi tulla. Et siin on sihuke noh, niisugune situatsioon, ühesõnaga räägiks veel sellest, kuidas inimesed pühasid tähistasid. Eile üks laeva merel, laev, see ongi see, vaata tanki, kuidagi. Ootame tunni lõppu näha võib, ma arvan, et me saame. See on nüüd küll vist kindel mineja, aga jah, et me jõuame veel arutleda, senikaua, kuni tuleb minna tõesti saagitsema tuli ka selline eile Facebookis proua Evelin Ilves teadvustas, kuidas läks president Ilvese jõulupühad, president ilvesel oli sünnipäev, muide oli sünnipäev palju õnne sünnipäeva puhul ära, presidendile oli ka selline teade, jah, et presidendile tervist natukene. Praegu möllavad viirused Taisandi Haaveli matustele sõita Ta isegi. Ja ta ei saanud Haaveli matustele minna ja ma ei tea, kas ta Johannes mis ta heeringas ja kes olis Hitleri lemmiklaulja, Johannes on, selle taga ei saanud minna ja minu teada ta ta ei saanud sõita Põhja-Koreas samatustele, ta tahtiski igale poole, eriti korea matuseid, huvitaval. Jah, tänan huvitavat. Korea toidud on väga head ja ma ei tea, kas sa oled pulkadega siia peielauas või siis Euroopa riigipead ehib kahvliga. Aga nii tore oli tegelikult lugeda, et kuigi proua ilves teadvustas, et kuigi president võttis ka nagu antibiootikume hoiti au sees ka vanu ravimeetodeid ja noh, nagu ikka hingati igasuguseid eukalüpti jaurasid, jooditeesid mulle tegelikult meeldis, eritised pandi, kukkusid. Et ma ei tea, kas sa oled kogenud kuppude panemise fenomeni, mina väike olin maal elasin siis see kunst oli meil veel seal päris elujõuline. Need olid sellisest sellest selja peale sihuke ümmargune laik pärast Cupra vaja teada, enamgi veel, et ma mäletan, et et meie selles külas oli üks, üks inimene, kes oskas seda teha ja seda just nimelt külmetushaiguste mingite asjade puhul. Klaasist nagu munad seest õõnsad, tekib vaakum, see mõte on see vist kuumaks, siis pannakse, siis pannakse naha imekive, imeb ennast kinni ja siis nende nõks oli veel see, et seal oli hästi põnev ja natuke õudne oli vaatlusest mitte ainult ei teki vaakum vaid nendesse kuppudes hakkab ka nagu läbi naha, ta tõmbab ka verd läbi naha sisse, niimoodi kupud täituvad, oleneb kupu suurusest, täituvad ka verega, tekivad sellised nagu verised klaasist sektorid selja peale, et siis need mingil hetkel võetakse. Jube huvitav, väga väga irooniline ja samas ka natuke õudne. Õnneks muidugi see, kellele pannakse neid selja peale, see ei näe. Aga mul on see elavad, panin küllalt väike poisina teisi inimesi kukutatakse. Kuidagi oli vist niimoodi, et kas, kas meil kodus, kas isale tehtivi mingi põhjus oli, tehti ja mäletan, see oli hirmuäratav ja ma mäletan, et suur kergendus oli, kui need küljest ära võeti, aga, aga no kupp on tegelikult selline natuke moodsam asi, et vanasti pandi Khanid keha külge, olid sellised apteegikaanid ja isegi Buratiirasn tegelane Khani müüa, Turemar, kes korjas kaane ja müüs neid ja siis ka pannakse ka keha külge niimoodi panna ja jah, ja siis ta imeliselt natuke verd välja siis pärast oleks parem olla üldse keskajal ju muud moodi inimeste ravidedki klastiaadrit põhimõtteliselt lõigati aga jälle käe sisse Auklastiks Kaus verd täis, arvate küll, nüüd? Parandan varasematel juhtudel Vanas-Egiptuses puuritiga pea laes auk, see oli viimane, viimane abinõu, ütleme, loodan ma loodangi, et selle ütleme sellise, mitte alternatiivid rahvameditsiiniga nüüd presidendi kallal nüüd liiale ei minda, et just nimelt, et see on küll põnev asi, aga et ma loodan, et nüüd koljut saagima päris ei hakatud, et jääme ikka joodik. Ta ei olnud, aga muidugi ma ütlen, et see kupp jätab kehale siuksed suured ümmargused jäljed, et inimene näeb välja nagu leopard sihukse mummulise ihuga pärast sõda, nii et kui nüüd millest võiks minema välisvisiidile kuskile, seal kutsutakse sauna, noh vanasti näiteks Soome Vene suhtlus käis käinud saunas, eks selle president Kekkonen, kes pidevalt saunas kõikide venelastega, et kui nüüd president Ilves kasvatud mingisse sellises situatsioonis on natuke piinlik käia saunas ka niuksed suured Lätakada mööda keha laiali nagu mingit katku kuulajemisel. Piinlik on, seletad näiteks. Eemale mul olid, mul oli põletik kopsupõletik ja siis mul proua pani pusida siis paraku oma Obamal või üksik, kellel on huvitavad kõigi venelaste, jah, see Soomes Soome diplomaatia toimis sauna baasil, aga mäletan näiteks Vene riigijuht Niko Nikita Hruštšovi oli päris suur pahandus ja see oli üks tema mahavõtmise põhjus. Kui ta 64. aasta oktoobris võimul kõrvaldati, siis üks asi, mis talle ette heideti, oligi see, et ta oli Soomes riigivisiidil käies käinud Kekkose ka saunalaval tõmmanud nina täis ja käitunud vääritute väärik, vääritu käitumine oli siis selles ette heideti, et Soome kapitalistid nägid siis töörahva riigi esimest sekretäri Aadama ülikonnas, see ei sobi muidugi, et need on sellised mingid strateegilised saladused, ike, mis peavad jääma ja no üldse, et nõukogude riigijuhtide ikkagi palju kõrgema staatusega kui need Soome riigijuht ja ei sobi, et need alamklass näeb ülemklassi tagumikku. Et see, see ei sobi niimoodi, et oleks ikka pidanud trussikud jalga jätnud. Tema muidugi võis Kekkoneni alasti vaadata. Samasse tagumikku kujund oli ka nõukogude diplomaatias küllalt küllalt levinud. Ma mäletan, see oli Elleni jällegi Hruštšov, kes ühel diplomaatilisel läbirääkimiste voorul jällegi saunas. Kust tuli jutt Saksamaa taasühinemisest ühinemisest? Ma ei mäleta, kellega ta siis saunatas, siis ta just nimelt pööras läbirääkimispartneri poole palle tagumikku, ütles, et Saksamaa jääb täpselt nii Jakatuks nagu minu perses vasake, seal on parem kannikas ja nende vahel on pragu. Mingit liitmist tulla ei saa ka hiljem me näeme, et liitrine siiski tuli, pragu ületati, õmmeldi kinni, eks ole. No tagumik on Vene diplomaatias veel selles mõttes väga kuulsusrikas Ederi Molotovi ühtegi kivi perseks tema saunas ilmselt siis sellepärast käia ei saanud tallele kivis perse ütleksid kuumas saunas kerisekivid põhimõtteliselt, ehkki muidugi plassaalidest vastupidi, kutsus ta käskis tal pikali heites viskas tagumiku peale leili. Et noh, miks mitte. Aga seda muidugi jah kunagi kuuldel olnud, et seltsimees staadion oma lähikondlastega oleks saunas käinud. Et nad istusid ikkagi gruusia kombe kohaselt laua ümber, jõid, lõid tantsu, laulsid aga et need oleks sauna mindud. Ja et ütleme, seltsimees Mikko Molotov Akonoomis oleksid võinud seltsimees Stalinit alasti näha, vaat seda ei lubatud. Meenub seltsimees Stalini ja ütleme, kui me rääkisime tagumikust Nõukogude poliitikas, siis meenub tegelikult jälle selline nüanss. Seltsimees Stalin sokutas Vorošilovi tooli peale tihel peoõhtusöögile siis Vorošilov, istusin oma tagumikuga peale ja siis muidugi siniseid tagumikke sai märjaks ja siis tõusis püsti siis kogu poliitbüroo sa ütlesid, tegid väiksed lõbusad naljad, mis ka kodudes inimesi, näiteks vana-aasta õhtul, kui öeldakse, et saad teha sokutada kellelegi laua laua tooli peale tomatlast istub siis peale, siis te saate imetleda tema püksitagumikul sellist punast plekki, see vist päris koomiline vaatepilt talle marssal Vorošilov pidulikus mundris ja siis pükste peal tagumikku veel niisugune tomati, aga ikkagi pidulikus mundri ja mitte, niiet ta tuli nendeks saunalina ümber ja siis näiteks jälle Nikita Hruštšovi kombeks, seltsimees Stalin, Pähe tühjaks koputaja tuhatoos kiita, ilus läikiv kiilaspea ja see kutsus niimoodi seltsilist ainet koputama. Hertsegoviina floori tubakaga piipu, Nikita peale, aga ikkagi sikulid mundris. Ma tean kõiki neid korralikult riided, ehkki tehti just vigureid, aga aga jah, ütleme nii, kiitast alates siis algas teatud allakäik, et hakata end alasti võtma, aga minu arust see ka lõppes. Pärast Mikitat jällegi ei ole kuulda, et seltsimees Brežnev oleks käinud kellelegiga saunas mingisuguse välismaa riigijuhid. Muidugi kõik eelmised ja Venemaa riigijuhid on olnud väga tublid ja saavutanud päris põnevaid ja lahedaid asju, aga tegelikult ütleme seitsmest Putini saavutused on tegelikult ju ka päris ikkagi märkimisväärselt. Vaata ta. Millal see oli, kui ta käis paljaste kätega, kuskil siberis, püüdis jõest kinni mingid forellid lõhed. Kas ta pidi selle stiilimeister, püüdis kalu kuskil, mäletan ilusat fotot, kus ta oli sellise stiilide püüdis ka, käis palja ülakehaga igal poolpalja ülakehaga, siis ta käis kalal, püüdis kalu ja tema minust tipp saabus nüüd sel aastal, kui ta sukeldus ja tõi merepõhjast välja amforaal ja tähendab, see on hämmastav, kui palju rikkust suudab üksiivane emakesele Venemaale teenideks. Mulle ikka meeldib, et seltsimees Putin on selline, ütleme, tavaline inimene, näiteks mina olen oma elus palju kordi käinud pühajärves ujumas, leidub pilte, mida sa. Pinnal, aga mine põhja ja too sealt šampra välja. No vot, ma arvan, et kui näiteks mina isegi oma sukeldusime, pühajärve põhjast amforaadi leiaks, aga kui seltsimees Putin sukeldus, pühajärve, tema leiaks amfara? Ma ütleksin, et raamatus vanake Otepää sukeldus kooli pois, Volka leidis Moskva jões, kannumine sees olid elust siin. Nii et selliseid näiteid vene kirjandusest võib leida küll ja see on, Venemaal on selliseid asju vikas, seal vedeleb jõe ja järvede põhjas igast vana kola ja ikkagi ja eriti võimas on muidugi põhiline, nagu jõud on ikkagi seltsimees Putin, aga minu arust väga võimsa tandemi moodustatud kroos, seltsimees Medvedjeviga. Mäletan sügisest ühte uudiseid, kus nad koos läksid ühte oblastisse, istusid kombainide rool ja koristasid vilja, koristasid põllud puhtaks teha, siis pärast arutati, koristati, ütleme 12 tonni vilja, kuidas me selle jagame siis? Medvedjev ütles, et jagame õiglaselt, kuus tonni mulle koostanud libutidele viisid selle kodu, ma ei tea, vilja, kuskile oma oma kremli korterisse lasid vilja laadida, et vaata, kuidas ikkagi noh, ütleme, et ta on mingid sellised igavad riigijuhid nagu näiteks Angela Merkel, kellega ei juhtu mitte midagi. Aga on ka selliseid väga tagasihoidlikku riigijuht, et mulle väga meeldis viimane intervjuu Andrus Ansipiga, aga Postimehes ja mis ma sain teada kummalisi asju, ta käib, et tal on lihtsalt ühed kingad. Ta elab kuskil tütre toanurgas, põhimõtteliselt nii nagu kallis sõber, sa said valesti aru, ma sain valesti aru, vaata, ma hakkan nagu me oleme läinud. Ilmusse raamat, sosistajad, kus kirjeldati nõukogude elu argipäeva, et seal oli joonistus, sellised skeemid, kuidas keegi magas tavaliselt vanaema magas alati siukse ette tõmmata või silitada bussi peale, sest et isegi kõige noh, kust teda mujale panna, pandi kohv nurka panama, tõmbas põlved lõuale, magas käkarasele, et teda näha. Käis siis see oli esimene etapp seltsimees Ansipi peaministri ametis, esimene etapp oli seto, magas kohvri peal koti peale tütretütre korteris, aga nüüdseks on seltsimees ansip ostnud omale juba omaette korteri, kus ta keedab õhtuti pakisuppi ja pelmeene ja meene siiski harva, sest et see võtab aega, võtab aegadel oli kiire aega pesta nõusid. Muidugi seda, et, et, et elu on näidanud seda, et kohe kui ütleme, hakkad ennast nagu võimul põhjalikumalt sisse seadma, kui hakkad tegema ehitisi, näiteks ütleme, ehitama lossi või mingid sellised ja siis tuleb ka kiire kukkumine, senikaua magad just koiku peal. Oled selline nomaadielustiiliga niuke liikuv sõjamees, siis saadab sind edu, aga paikseks, kui selline laienemine lakkab, siis algab kohe ka režiimi pudenemine, et see on selles mõttes, ütleme Reformierakonna tuleviku suhtes, see ei ole tegelikult kindel, märkis Ansip, on nagu pealetungi faasilt üle kaitsefaas? Ei no see, ma arvan, et see korter et ta on ikkagi sõjakäigule, et tema põhiline elupaik, tartlased, ta elab, ikkagi on nii-öelda kogu aeg väljasõiduistungil. Et just nimelt elab hotellis nii nagu nii nagu vanasti elasid näiteks enamus kirjanikke, elase, kellelgi olnud püsivalt elamist elati hotellis, kus siis toateenija tegi seal toa ära ja anti hommikusööki. Inimene nagu jää vaikseks jah, et see on väga oluline, aga see intervjuu oli mulle ka väga südamelähedane, väga armas. Tagasihoidlik, lihtsalt vaikselt. Mulle tuli meelde Adolf Hitler, ka, kellel minu teada oli jäänud raudvoodipesukauss rohkem, ta lõi kuulm paistva seltsimees Stalinile saga tagasihoidlikult suvilas tal ei ole muud tarvis lihtsalt takjas, nagu me teame neid vene taasias ja seal oli mingisugune lennujaama taga. Neid hakatakse maha lükkama nendega umbes niisugune tal oligi, et seal oli lihtsalt üks voodikoht, oli üks koht, kus siis hoida, ütleme noh, aiad. Ja ja kõik oligi, tagasihoidlikkus on kindlasti üks seltsimees Ansipi suurima sidemeid, kui Venemaa valitsejad paistavad silma just nimelt selliste imeliste vägitükkidega sukeldumised lendamisest, seltsimees Putin juhtis hävituslennukid siis seltsimees Ansipisse sõidab jalgrattaga oma jõul ja eks ole Tallinnast Tartusse tagasi. Magnabli. Tartust Võrru sõidab sageli Võrru ka või Tartu Võru endal põhiline, nagu ma aru sain, sealt Tallinnast Tartusse ei sõida jalgrattaga. Kui ta on Tartus, siis tema trenn on just see, et seda Tartust Võrru ja ma ei tea, kas siis ka tagasi bussiga tagasi tagasi bussi. Ja ka siin on väga palju teisi riigijuhte, kohe meenuvad näiteks esimees Mao, kes ujus üle jõe tagasi, eks ole ka trenni kõvasti. Kali neli kõva ujuja, kes alati ujumas ja elas ka tagasihoidlikult, väga-väga tagasihoidlikult, tal ei olnud mitte midagi ütleva, toodi kalast, saatis selle lastekodule, seal on nii, et britid inimesed, inimesed elavad ilusamad, vaikse andsin intervjuu, oli väga ilus, jõululugemine mulle tohutult meid ja mul lauses mind täitis selline vaikne hõõguv uhkus selle üle, et meil on selline just nimelt selline valitsusjuht. Et tal ei, tal ei kulugi raha ja selles mõttes, et lihtrahva mureditestasamas ei jää talle võõraks. Ta käib ise prismas poes ja näeb lihtrahvas ja. Koos ostavad oma pakisuppe, lihtrahvas, ma arvan isegi, kostab rohkem asju, ostab lausa niisugust. Võib-olla isegi ostab hakkliha, näiteks teeb sellest midagi, aga seltsimees Ansip on, lihtsalt ei ole aega teha riigi asjad riigiasjad ja ta peab pühenduma ja ega see pakkisuka paha ei ole, muidugi ma ei tea, ta on ikka päris konserve teda ka seda, kui ma tean, kukesuppi saab kasutada nagu käivitajana suuremate suppides, kuhu sa paned ise paljas kukesupis on selline soolane möga minu meelest mingi toit on veel siuksed. No nuudlid, kuuseyst valad vett lihtsalt peale ehk arvutusel arvuti kujundad isegi viitsi Vetvale närivad neid kui plokkidena või noh, nende internetti nagu hullud, kes tahavad kogu aeg tööd teha ja käia söömas, nad saavad need lihtsalt nagu kuubikuid, kuivad. Duublit. Nad ostavad need nuudides suure pudeli kokakoolat, tavaliselt seda Coca-Colat valada nuudlite peale kuudel paisub natuke, siis saad seda suhu toppida, sest et noh, arvutikujundaja arvutiinimene lihtsalt ei tohi arvutist eemale minna, sest infomaailm muutub nii kiire on küll. Sa lähed korraks juba, programmide uued viirused, oled täitsa maha jäänud. Ma arvan, et me võtame siinkohal aja maha ja kuulame natuke pillilugu jälle. Tarmo muidu Märjamaal elav soomlane oli kiire ja naine ei, me nüüd istub kinni Venezuelas. Õhtusöögil seda alla neelas. Kokaiini täis ilm sisse ehitada koguldesse ja mitte tänavaurusügavuse suurega luuranga hoones, Tarmo oskusi peas. Joones püssiga mehed valvasid juures, Tarmo oli rukki, Tarmo oli noores Tarmo, tahtis juua Neon parteile. Tahtsid keppida, ilusamaid eile enne piiri neelama alla tervele. Ulata. Laadad? Ravimi v? Tarmo Kasel hakkab lännid Märjamaa majatelise antenni punaste supportitega. Nii ostis sõpradele, tegi väljale enni isegi trenni ja jõudis rohkem kama tuua kui keegi muu Antwerpeni. Aga see pole tuhkatriinu lugu, lõpuks räägin, kuidas Tarmole Kinni tallektuaagatsastegi Vallikivi, aga reaalsuses seda enam veel egi lennuki seid diatrollis keegi tähelepanust piiri ja näite ligi ei lähe, hakkas vastu ka, veel sai uue kodu margariin. Punatopi täis, oli ta terve maapura saapaid. Rajada. Teatraalsus meeldis. Saaremaal on need siis ta elu on ka kaugel Lõuna-Ameerika oma ja Skongi nurgas vaikselt tabaos, kuna sitaks näppil leiti ta mitmeid kordi. Nii ei saa Tarmo enam mängida. Ei suvel Pärnus on meil veel pole midagi teha. Meromerand ja teisi põridate juuksur nurgas ja teeb abiäärte. Ken tahab tulla ja teha ta tüüpidele Tallinna mees. Reetiltra emal silma. Vend, liidi metsa naine. Kurat. Kurat. Traavi. Partneri paha proovime. Nii, eks me niimoodi tasahilju ja vaikselt võime hakata ka oma saadet ja uuega ka lõpetama, sellepärast et et sel aastal me enam eetrisse ei tule. Palju jäänud jäänud järk kordus on meil juba uuel aastal johhai kordus pühapäeval, esimesel ma ei tea, kas on kordus esimesel tegelikult ei ole esimesel võib-olla jumal teab nii palju muid asju ajada raadios. Aga järgmine nädal on meil ka saadet ei ole, siis on Eesti. Eesti Eesti laul, ei, mitte Eesti Raadio kahe aasta algab, jahtis ja Eesti lauluga on veel aega. See tuleb alles, see tuleb alles tüki aja pärast, aga aga jah, et järgmisel nädalal siis niisugune väike puhkenädal ja siis me tuleme tagasi juba juba siis juba siis jaanuari, jaanuari teisel nädalal teie kodudesse, nii kaua võib siis anda teile väikseid sihukesi soovitusi siis mida teha, mida teha see ajakirjandus, kirjastus Varrak on välja lasknud just terve. No sa tulid täna, ma ei tea, mitme kiloga siiani natsliku kirjandus seal oli, aga, aga ütleme see raamatu raamatukogus, mis Kirjastus Varrak välja lasknud, kaalub veel rohkem ja et seal on kaks raamatut. Diskahest erinevast linnaftiksoni, Jeruusalemma linnast, Leningradi linnast, kaks väga kuulsat kangelaslikku linna, mõlemad sõprusega põhimõtteliselt ja sõpruse mõlemas elab küllalt palju juute. Vähemalt elas, ütleme niimoodi jah, ja seal on kindlasti kindlasti on ka väga palju neid juute, kes on elanud algul ühes linnas, hiljem kolintsis, teise linna Leningradis leinud neid Jeruusalemma elama, nii et neid ühendab, ühendab kindlasti väga palju, väga palju inimesi ja siis on veel mis seal kusagil ilmus, ilmus raamat Venemaad, mis on ühe inglijahi inglise, inglise ajaloolase raamat Ida-Euroopa riikidest ja nendest riikidest, mis jäid siis nagu Leningrad Läänes Jeruusalemma vahe vahele just nimelt see, see, kuhu meiegi kuulume, segase ajalooga ja vaevaliselt territooriumilt, siis on aian Köffhauseline Kokkuvõtlik lugemine 10 ajaloolist otsust, mis muutsid maailma ajalugu, 600 lehekülge hormoone kamakas raamatamist veel paksem ja seal mingi 1000 vaatasin Jeruusalemma vaadates mulle esimest korda tuli pähe mõte, et oleks tegelikult aeg omandada see e-luger sest et ütleme, et failina seda koju viia nagu ei märkagi, aga originaal on niivõrd suur kamakas, et noh, seda nagu lähed koju, lähed vahepeal puhkama. Jah, seda küll, aga samas jällegi hästi paksu raamatu puhul ma nagu ei, kujutage ette, kuidas ma seda lugeriste siuksest e-kujul loeksin, sellepärast et nii paksu raamatu puhul minu jaoks alati väga tähtis jälgida, palju juba on loetud ja palju on veel lugeda, et see kuidagi annab sellist nagu jõudu, kui sa näed näiteks, et üle poole on juba läbi, siis kuidagi hakkab, hakkab juba hoopis teise tempoga minema ja ta alguses on see käimasaamine vaadata. Oh sa oled alles nii vähe lugenud ja nii palju on veel lugeda. Vahel aga nii kui on väga paks raamat lähenema ja kui on väga huvitav raamat, natuke kahju ka ja muidugi nende väga paksude raamatute puhul see lõpp tuleb varem, kui sa arvad, sest lõbusasti palju viiteid, umbes. Sa mõtled, et seal on veel palju lugeda käidolk juba läbi ja, ja on jäänud ainult. Olen avastanud, et sageli on ka viited väga huvitavad, sest et viidetes on riided mõnikord nad on lihtsalt puhas, mingi sageli viidates on sellist toredat laiendavate plära, et küll sa enam ei mäleta, mille kohta see viide käis seal ise iseseisev. Ja noh, see on siis, kui on mõnikord tegelikult on tõesti ainult, et mis leheküljest mingist raamatust, mina kui kriminaalromaanide sõber soovitan ka jälle varraku tallist. Enn Kreisheri uut kriminulli, mis on, see jätkab, seda, see on nüüd selle sarja jätkus, tegutses meredit Mitchell ja tema peigmees, kelle nimi oli Alen perekonnanimi, meenunud seal nüüd samas kohas teiste tegelastega, teine raamat sellest sarjast väga põnev kriminulli sari, siis on Eesti vene kirjaniku Ivanoviga Ivanovi teos ja et see on siis võimalus teada saada, kes on kõik need inimesed, kes siis meiega koos siin trollis ja trammis sõidavad ja mida nad tegelikult mõtlevad, et on väga tore, tore raamatu tuletab oma siukseid meelsuselt meelde. Selliseid inglise kriitilisi realiste olid siuksed autoreid nagu häkkeri smullet, kes olid hästi kriitiliselt kõige suhtes, mis nende ümber on hästi irooniliselt, hästi õelad. Vaata Ivanov on ka kõikide kõikide end ümbritsevate inimeste suhtes hästi õel. Erand tehakse eestlastele, keda kujutatakse suhteliselt sümpaatset. Sihuke asjalik, kena, kellel ei ole kompleksi, kes ajavad omi asju ja tunnevad päris maitsesin eestlasena Andrei Ivanov 1000 eestlast ei tunne. Seal on väga palju komplaid enne neid eemalt, et meil on väga tore, et ta tegeleb sfääriga, mida ta tunneb, jätab, ütleme, selles vääri, mida ta ei tunne spetsialistide hooleks. Huvitava kogemuse sain ma pühade ajal vist eile silmitsedes Delfi uudiste rubriik, et vaatasid Urmo Soonvald raamatu läbi lugenud ja mõtlesin selle peale, et kui ikka erinevaid inimesi, kui erinevalt nad loevad, et Urmo Soonvald oli läbi lugenud Sulev Luige eluloosündmus ja oli siis suutnud sellest toota sellise Koguva loo pealkirjaga miks politsei arreteeris Johannes Paulus teise visiidi ajal, Sulev Luige, et kui teil see raamat kätte satub või see delfi artikkel, lugege, lugege ja mõelge selle peale, et peab olema ikkagi nagu ajuehituslugeja peab olema aju ehitustoote just nimelt selline uudis sellise raamatu põhjal mitte teistsugune, aga ega ta muidu ei töötaks Delfis, kui tal oleks. Ma pean tunnistama, et mina lugesin ka, olen lugenud Sulev Luige raamatu läbi ja, ja mulle tegelikult vot see detail nagu jäigi kuidagi kahe silma vahele, et selles mõttes Urmo Soonvald juhtis mu tähelepanu tõesti ühele detailile, mis ma nagu kuidagi libiseski mööda minust teda huvitet, tema tabasin selle ära. Vaata, see ongi nii, et inimesed on erinevad, et, et see pimedas ruumis element. Kallis sõber, laev karile laeval on kõht püsti, jaht antakse SOS signaali, et me panime tormi kuued selga jalga panema. Kalamehed on nende nimede süül kalamehesaapad jalga, ütleme tormilaternad ja pootshaagid pootshaagid sellepärast, et lüüa uimaseks, neid päästepaati tikkuvaid soomlasi ja läheme seda laeva röövima. Soovime teile head vana aasta lõppu. Kohtume uuel aastal? Jah, minu poolt ka. Mõtle.