Tänane õhtutund on mari vallisooluulega pealkirja alla aeg mari vallisoo luules on luuletused valinud ja aitab meil neile lähemale jõuda. Tiia Toomet. Üks mu tugevamaid lugemiselamusi lapsepõlvest oli lugu poisist, kes vaid viivuks jäi kuulama paradiisilinnulaulu ega märganud, kuidas tema ümber möödus 300 aastat. Kõik muu oli loomulik, peaaegu usutav. Lendavad vaibad ja iseend katvad lauad, nõiutud kuningatütred ja hallid vanamehed. Aga aja vääramatu kulg minevikust, oleviku kaudu tulevikku oli minu jaoks midagi nii kindlat, et selle rikkumine isegi muinasjutus põhjustas vapustuse, mida mäletan veel paljude aastate tagant. Sarnast vapustust kogesin uuesti, kui lugesin esimest korda Mari vallisa luuleraamatut rändlinnud kõrvaltoas. Põhjuski oli suuresti sama. Ka mari vallisoo ignoreerib aja objektiivset voolamist. Ta liigub ajas vabaduse ja loomulikkusega, nagu poleks seda kunagi kuulnud kella tiksumist mis saadab meid kõiki hommikust õhtuni sünnist surmani. Ime küll. Vallis luuleaiast, Kiksamine tõepoolest lakkab aeg kuuletud mari vallisoole. Kuidas on see võimalik vastata? Sellele on küllalt niisama raske kui üldse luulet tavakeelde tõlkida. Vallis omapärane ajatunnetus on adekvaatselt väljendatav ainult luules. Vaid luuletuse pidi jälgida, mida vallis igal üksikul juhul ajas ja ajaga teeb. Kammib juukseid irvendavas peeglis kiigub käsi, kõrgub kulmukaar. Langeb paar valget õielehte juustest. Samas küpseb kirsimari, valmib õun. Muudkui kammib peeglis virveldavas kes on veel ilmas ilusam. Kuni peatub kerge käsi, tuhmub peegel. Vette kukkunud kuldne kar. Kui alustada juba tuttavast, siis on peeglisse tegelikult paradiisilinnuloo teisend. Siseaeg ja välisaeg liiguvad siingi erineva kiirusega kammyyan jäägitult süvenenud kammimisse ega tea ümbritsevast, kuni ükskorteegel tuhmub kamm kukub käest ja siseaeg ja välisaeg saavad jälle üheks. Ühtse ajavoolu jaotabile mitmeks iseseisvalt kulgevaks ajaks pole siiski vallisoole laiemalt iseloomulik. Marivallis pole lahutaja, vaid kõigepealt kindlasti ühendaja ja seda nii ruumis kui ajas. Tal on erandlik võime võtta ükskõik milline ükskõik kui kauge ajahetk ja sulatada see praegusesse loomulikkuse ja intensiivsusega mis välistab igasuguse kahtluse. Pole vist päris õige öelda, et mari vallisoo hüppab ajast üle üle, eeldab lahkumist algpunktist maandumist sihtpunktis. Luuletuses ehtija paneb vallis noore naise vastakuti iseendanäolise vanaeidega. Nad mõlemad on olemas üheaegselt, üks ei välista teist. Nagu ka erinevatest aegadest minad luuletusest tuled koju. Luuletuses nõid vaatab peegli sügavusest vastu vaarema, kes on siin, kes vallis aia hüppaja omapära ongi selles, et ta on üheaegselt nii siin kui seal. Nii see kui teine üleajalisus muudab ta paratamatult üleisikuliseks. Võib ju küsida, keda tähistab meie luuletuses jaanituli. Kas oleme meie need, kes peavad mäletama, või need, keda mäletatakse või hoopis mõlemad, kõik, keda ühendab, see tuli, mis põleb täna nagu aastasadade eest. Valli sai vasta, ei saagi vastata. Tavakeelele on omad seadused. Aga ta laseb meid aimata, loop peitepilt, ütleb ümber, maalib hieroglüüf. Kas oskame neid lahti lugeda? Kas tajume tänases kevades muistset matust välja kaevates aegadetagust, rõõmu ja valu? Kas märkame läbi suurte sadude ja sõdade, neid igapäiseid, teekäijaid, kes liiguvad peaaegu et ajatuses? Oleme ära iseenesetuhandeaastase näo kui ja siis on meilgi lootust, osa saadab mari vallis ajarännakute kõike valdavast kohtumisrõõmust. Keegi nagu õues hõikas, vaatas, viipas kätt. Kus kullad, kaelarahad, kus mu kirju rätt, kaela, ümber punast vaske, halli hõbedat, peeglike, kas teadvel ilmast, teist nii ilusat? Trepil teadsin. Uks elunus kes vanaeit istub õuel, Ordi punab seljas minu kleit, jalas minu uued kingad. Oh, kuis kulunud. Juba käinud, toonud 1000 korvilt pununud. Laduge müüri laduge kõrgele kive, kandke heaga vaenuväed, kaduge ammugi alla, andke laduge sirgesse rivisse, et ei variseks iial. Ma olen pandud kivisse kallite kaitsjaks, siia pime all, müürib ilusse surumma, noore palge. Uskusid nad mu ilusse. Väljas on täikse valge, laduge müüri. Enne mind allikaveega pesti. Olen puhas, nii puhas, nii jäängi ma igavesti nooreks. Silmad ja juuksed. Kaasab nende särast, kes mind armastab üks kord 1000 aasta pärast. Märgid ukse piidal viidi mu vaarema nõid. Põles ta tuleriidal. Orb olen tõmbetuul küll see summutab nuuksed. Käin, kus ma käin, igal pool on nagu põleks mu juuksed. Jääkülmas kraanivees jahutan. Veel hakkab valus. Keegi, kas kolistas ust sisselaskmist, kas palus vaarema riietunud valgesse minu kleiti? Peegli seest vaatab mind mõnikord südaviti. Tuled koju? Tuled koju, võõrad ümber laua, hävitavad toitu kõigest väest. Musta leiba. Ükski sind ei märka. Ükski lusikat ei pane käest. Hallid särgid kausis, hapupiim on kauss kesklauda pehmest pärnapuust. Üks on justkui kuskil nähtud näoga, see, kes praegu sättis valget juust. Sa ei eksi? 1000 aastat, õigus, on sul teada. Mina olen see. Külmkapp, ohkab, keerad gaasi lahti. Süütad kallad, kannukohvi v. Kus käisid, su riided on tahmased? Tead ju, et katki on pesumasin. Tulin keskajast läbi. Seal lõketes mõned kartulid, küpsetasin, eks proovis. Üks nõid saatis kirja, kus ta Jaanituli. Mäe haljale rinnakule Me süütame jaanitule ja lahkumise ja 1000 aastat siia ei tuleleek, kõik see aeg taevasse lahvab. Siis teised on ehted ja kombed ja tavad. Kas tule e stantsijad rahvad meid mäletama? Mina ilmade ema geima teinudki, muud käisin kord üle toome, siis kui õitsesid puud. Tulid sa mu armsam, tundsin su sooje suud. Ja siis 300 aastat ja veel 17 kuud. Kant sillast sistamatsin. Nüüd kesk kevade kuud tuled raekoja platsi kaevad üles talud. Hein niitmata õitses, lõhnas hiir, hernes ja tõrvalill. Seal vanaeit lapsega läks. Üks neist oli kummargil maa kohal, raud, roht korjas. Ja nõmmeliivateed. Pärast neid tulid suured sajuht sõjad, surmad ja silmaveed. Aga küsimus, kuidas ikkagi õnnestub, kallis, sellise kergusega ajas edasi-tagasi liikuda jääb püsima. Elame me ju kaduvaja maailmas. Aeg voolab meil pidevalt läbi pea, olevik muutub iga hetk tagasipöördumatu lõplikult minevikuks. Sellises maailmas pole vallis ajaretkedel kohta. Need võivad teoks saada vaid hoopis teistsuguses ajatunnetuses kus minevik, olevik, tulevik moodustavad ühtse terviku ja mis on alati ühekorraga olemas. Just see tervikaeg ongi mari valli seal pihus, kui ta sooritab oma kaela murdvaid aja trikke. Kuidas on palli sul õnnestunud aeg tervikuna pihku saada, miks aeg tema sõrmede vahelt läbi ei voola? Ühe võtme, mis ehk vastusele lähemale juhatada, leiame luuletusest rändaja mänd vaigukorjajat, vanameest, otsijale, Männile kinnitatakse seal, et too on surnud, aastaid ju sadasid. Aga mind ei uskunud, läks minema, jäi vait, päris jäi truuks. Mulle näib, et ka vallis lihtsalt ei usu lõplikku kadumist. Vallisa usub pigem hetkevallisaagi, jääb truuks igale hetkele, mis olnud. Ja nii saab iga hetk mari vallisoo luules võrdväärseks igavikuga. Hetk ongi igavik. Igavik on. Kes valitseb ühte, valitseb mõlemat. Kõik, mis on olnud, jääb alati olema. Rändaja, mänd jääb alati rändama. Pidulaps seisab uutes riietes läbi igavikude kord kirjutatud valemi kustu iial klassitahvlilt. Kui neid vajatakse, on nad ikka seal. Mari vallisoo luule sõnum ei saa kunagi ajas kaduma minna. Rändaja mänd oli pühapäev, kesksuvine, päike paistis. Üks Pedajas tuli meile. Trepile istus puhkalla. Keda sa otsid, küsisin. Lapsed püsisid Bay, et muidu nad kisavad. Kas sõpra või kas sugulast, kas kadunud isamaad? Ei sõpra, ei, ei sugulast. Hääl sügavalt tüve seest. Ei, ütles ta. Ei, ütles vaid vaigukorjajat vanameest. Kas tead? Küsis, kas tead endal silmist pisarad sadasid? Jah, teadsin, ma. Jah, ütlesin surnud aastaid ja sadasid. Ei uskunud. Läks minema. Jäi vait, päris jäi truuks. Oh oleks võinud meile jäädagi võinud jääda mee tarupuuks. Sellest ajast ma mõtlen temale. Üha igatsen, et oleks ometi kuhu koguda merevaiku ja mett. Pidulaps. Linnud lennu seisad tanud lilled, lõhnamise igavikud mööduvad, teine, kolmas, neljas pildi keskel sirgelt, nii seisan mina ise. Juuksed sirgeks kammitud, kuued, riided seljas. Armastus september. Vanal koolitahvlil peale lõunapäikse lahja valguslaik pesemata lapi kriiditolmu lõhn ja äkki täpselt tean, et siin just on see paik. Tõstsin käe, kui viipetõusin, võiksin öelda, tahtsin. Tahtsin viit. Valem on veel näha läbi kriiditriipe. Ega inimkäega seigustusi. Mari vallisooluulet esitas Elle Kull. Saate koostas Tiia Toomet.