Head tervist vikerraadio stuudios on Andres Oja ja laulukaare all on tänase saate teemaks ehk siis neid laule ja neid esinejaid, kes on Tallinna lauluväljakul läbi aegade üles astunud, oma laule laulnud. Väga erinevaid on neid olnud muidugi laulupeod ja olgugi siin ära õiendatud üks viga, mis just praegu vikerraadio eetrist kostis, nimelt 28. mai seisuga ei ole selleaastase laulupeoni, mis on siis noorte laulu- ja tantsupidu jäänud mitte vähem, vaid ikka kaks päeva rohkem kui kuu aega. Aga see selleks näed, laulupeo ootuses lähevad Endalgi sõnad ja mõtted sassi. Igal juhul 2017 on jälle laulupeo aasta ja see on väga rõõmustav ja 2019 onju kogunisti juubelilaulupeo aasta 150 aastat esimesest laulupeost ja aastal 1959 Tallinna laululava valmis, nii et ka 60 aastat siis seda laulukaart, mille all lauldud erinevaid laule saate algatuseks aga üks lugu. Või tore laul, mis on ka selleaastase laulupeo repertuaaris ja see on Curly Stringsi tore laul, maailm heliseb. Pooled hõikame küll. Kõik võivad olla Aadee ele, kuindame, rõõmsad. Seda laulu saab rõõmsalt kaasa laulda õige peatne Tallinna lauluväljakul toimuval noorte laulupeol ja muidugi ka noorte tantsupeol. Kui aga võtta välisartistide järgi, siis lauluväljakul kahtlemata kõige aktiivsem periood oli üheksakümnendad. Käis väga palju erinevaid, väga kuulsaid ansambleid, soliste, muusikuid, kellele me jõuame ka põige pea, aga ka muidugi rock summer, mis algas aastal 1988 ja viimane aastal 1997 üks jäi vahe, nii et ühtekokku neid üheksa oli. Tõi siia Tallinna lauluväljakule väga-väga palju huvitavaid muusikuid, ansambleid, artiste. Paraku teist sellist nii suurt festivali hiljem enam korraldatud Eestis ei ole, millest on küll ääretult kahju. Ka see rock summeri 25. aastapäeva. Festival ei toonud väga suuri rahvahulki kokku, aga olgu sellega kuidas on. Aga aastal 1997 jäetne viimane rock Summer jäi samuti väga õnnetuks publiku hulgalt küll, aga mitte esinejate poolest väga vihmale ja kehv ilm oligi ka peale kõige muu ja väga legendaarne mees käis oma ansambliga viimasel rock summeril esinemas ja nagu seal käinud on rääkinud. Väga kurb oli seda vaadata. Lausa pisar tuli silmi. Vihm küll Jahn talled, pisarad muutis ühtlaseks Kreekas, mis mööda nägu alla voolasid, aga see oli Pieter kriin ansambli Flyitvud Mac asutaja ja põhimuusik, sel ajal küll enam mitte 97, siis tal oli oma ansambel Pieter kriins, Clinton. Pieter kriisist võiks muidugi pikemalt rääkida. Paraku jah, selle mehe karjääri rikkusid erinevad keemilised ained, mida ta endale ohjeldamatult sisse ajas ja mis ta mõistuse lõplikult segamini pöörasid. Oli ka üks selline juhus juba pärast seda, kui tapliitud mäki enam ei teinud, kus tuli raamatupidaja, kes tahtis talle raha tuua. Jabitegreeni mõistus oli nii segi, et ta ähvardas relvaga seda raamatupidajat, et ära tule oma rahaga, ma ei taha mingit raha. No näete, selline mees, aga käisin rock summeril tõepoolest, viimasel esines ja trumme mängis ja samuti maailmakuulus trummar Gozi Bauel meie hulgast juba lahkunud. Ja mees, kes on mänginud Rainbow, läks Avatis ja veel paljudes teisteski ansamblites. Aga nii ta oli, see 97 jäi viimaseks proxumbeliks, kuuleme häbitel kreeni gospriitud Mäggiga tunduvalt varem pea 30 aastat enne seda, kui see viimane Brock summer toimus lülitud Mcaastast 1968 ja peitelkriin muidugi laulab, mängib kitarri ja imeilus lugu, nyyd your lam. Supäed. Friitvad Mc niidjorlav zu väed, liitunud lakk tegutseb endiselt veel Kell ilma Piitel kriinitsa ja praegusel ajal Suurbritanniast alguse saanud ansambel juba pooleks ameeriklastega ja panevad ka kontsert, et sel suvel küll Ameerika Ühendriikides on ka Soomes käinud. Aga Eestimaale siiamaani veel jõudnud ei ole, aga nagu öelda Twitter Green siiski on siin käinud Tallinna lauluväljaku publikurekord väidetavalt vähemalt keegi seda rahvahulka seal täpselt kokku ei lugenud. Püstitati 11. septembril aastal 1988, kui toimus seal üritus, nagu me teame nimega, et Eestimaa laul ja väidetavalt oli seal ühtekokku 300000 inimest. See rahvahulk küll kahtluse alla seatud, et nõnda palju lihtsalt see Tallinna lauluväljak ei mahuta ta ära ja et seda rahvast võis olla seal kuskil 100000 ringis. Noh, lõppkokkuvõttes ei omagi siirtheram tähtsust, aga eks see 300000 võib-olla tõesti natukene üle pingutatud number agara kujutaja teada esines sellel üritusel ja ka muudel üritustel just nimelt esimesel rock summeril, mis toimus samal aastal natukene varem. Inspeetne Ivo Linnaga ja Kiigelaulukuubikuga koos lauldes siis neid kuulsaid tiiseni isamaalisi laule. Ja eks need on siiamaani ikka aeg-ajalt jälle kas Tallinna lauluväljakul või kusagil mujal lauluväljakul esitlusele tulevad laulud ja hoopis uuele elule tärganud Isamaa ilu hoieldes. Ta. Kaeva. A vööta alla. Mina Paala järvevana teel kuule. Parkil käädu. Tartul rubla. Mina olen enda Ja rahvaluulet. Isamaa ilu hoieldes üks neid laule, mis kõlas ka esimesel rock summeril Tallinna lauluväljakul aastal 1988. See festival tõi Eestisse väga palju huvitavaid artiste, juba tuntud, aga ka veel vähetuntud. Ja ka selliseid esinejaid, keda Eestis ei ole enne ega pärast seda kuuldut. Mis tulevik toob, seda toob tulevik, kõike. Ei hakka midagi ennustama, aga üks neist aastal 1996 ehk eelviimaseks jäänud rock summeril esinejatest oli väga põnev ja väga oodatud ka Ameerika Ühendriikide legendaarne Texase trio Trio nimega Silsi Top. Väga huvitav oli see, mis madise isi topp kujundasin ta lava suure festivali lava selliseks väiksemaks, enda lavaks ja väga lihtsa lihtsa asjaga nimelt võeti sellised oranžid riided või sellised kuidas neid nimetatakse, eesriided tehti laval natukene väiksemaks ja täiesti enda omaks. Väga osavalt ja väga hästi tehtud siisi topilal alatise lisaks muusikalisele küljele ka väline külg väga hästi läbi mõeldud. Aga sisi topi puhul tekkis jah raba seas pisut nurinat mäletavad üsna paljudel, et paljud inimesed arvasid seda, et sihid kahetsusväärsel kombel mängib uusi lugusid ja vanu lugusid liiga vähe. Ja põhimõtteliselt asi selles, et nende 80.-te niinimetatud no selliseid diskorokivõit disco bluusroki lugusid tõepoolest oli paar tükki või kolm seal lõpupoole aga põhiliselt ikkagi mängisid just nimelt vanu laule, ehk siis 70.-test pärinevaid lugusid. Seda, et siin festivali külastajad neid ei teadnud, ei ole ka pahaks panna, sest paljud inimesed ei viitsi tagasi kuulata seda muusikat ja kes alustas juba 60.-te lõpus oli ju seitsmekümnendatel ikkagi selline bluusibänd ja seda nad hästi palju ka mängisid. Just sel ajal üheksakümnendatel keskel oli ta enda juurte juurde tagasi pöördunud ja esimene lugu, millega siis ei tapa, alustas oma kontserti Tallinna lauluväljakul aastal 1996, rock summeril pärines aastast 1979 plaati väga tegu, Vello ja lugu nimega I think you. Tänasid esimese looga. Siis ei tapa aastal 1996 Tallinna lauluväljakul see lugu küll ei pärinud mitte sealt, vaid nende 1979. aasta plaadilt teguello. Ei ole pärast seda elab Eestis esinemas, esinemas käinud. Mine tea, äkki tulevad ühel päeval veel. Euroopas on nad üsna tihedad külalised ka sel suvel tuuritavad natukene Euroopas ja ka meie põhjanaabrite juures, Soomes on nad üsna palju käinud, küll see suvine tuur minu teada neid sinna vist ei too. Aga praegusel ajal on piirid avatud ja reisimine väga lihtne, palju lihtsam kui aastal 1996 näiteks. Muidugi on Tallinna lauluväljakul toimunud ka palju selliseid kontserte, kus on esinenud paljult eesti ansamblit ja hapne, meenub üks 80.-te alguse aeg, kui ansambel Ruja. Seal esines. See just Ruja kõige populaarsem aeg. Rein Rannap. Nii-öelda teine tulemine ja rahva seas oli kõige populaarsem ansambel, võisteldes küll natukene rock hotelliga mingil määral aga kindlasti üks populaarsemaid 80.-te alguses oli neid laule seal igasuguseid ja üks, mida me kuulame, Eesti muld ja Eesti süda oli ka juttu sellest majast võrreldes seal tule minuga sööklasse täiesti erinev laul, muuseas seesama Eesti muld ja Eesti süda, vaat need tuleb ka suvisel laulupeol ettekandele. Aga selle kontserdiga seoses meenub mulle üks selline väga kummaline kummaline seik. Nagu öeldud, oli sel korral 80.-te alguses, mitu ansamblit esinemas Tallinna lauluväljakul ja parasjagu oli laval ansambel J. Kärt. Ja ühtäkki keset lugu, mida jokkeri muusikud ei näinud, mis väljaspool lava toimub, kuna nii-öelda need lava seinad olid ees. Ühtäkki keset Nende lugu, puhkes metsik aplaus ja metsikud kiiduavaldused ja jokkeri muusikud. Muidugi olid laval täielikus hämmingus, et mis nüüd keset lugu, et mis pärast rahvas sind plaksutab, nii innukalt mis toimub, nad ei saanud sellest hästi aru, aga põhjus oli selles, mida nemad ei näinud, et sealt mööda seda väljaku muru tuli ansambel Ruja just parasjagu saabus kohale ja publik neid nägija muidugi plaksutas ohjeldamatult. Jokker muidugi mängis oma lood lõpuni ja ka Ruja tuli muidugi suurte rahva kiiduavalduste saatel lavale. Võimalik, et nad esitasid ka seda Priin Rannapi laulu Lydia Koidula luuletusele, Eesti muld ja Eesti süda. See luurent. Siin. Saar. Ei, tavakord või see unema. Käin iga lapse vaatori Eesti pea ees, siis kes neid jõuaks? Sinu ta korra tuli see teema nagu iga lapselast. Eesti muld ja Eesti süda, ansambel Ruja. Muidugi toimus ka pärast rock summerit veel festivale, mis paraku jäid küll ühekordseks, aga ikkagi need toimusid Tallinnas lauluväljakul ja aastal 1999 suvelt Masters of rock-nimeline. Nimeline festival, kus lisaks kodumaistele headele ansamblitele said näha aitäh välismaiseid Taani hard rockansambel briti Meits ja Inglismaalt, siis Electric Light Orchestra osa, kaks pipart do mis küll ilma Chief Lynnita jäi natukene lahjaks. Ainukene, kes oli originaalkoosseisust õigest koosseisust kohal, oli trummar Evan aga nii ta oli, aga peaesinejaks seal selles vastes rokk. Masters of Rocki 99. aasta festivalil oli Ameerika Ühendriikide laulja David Lee prod kes sel ajal jälle Panhilinist ära oli. Aga kontsert ja esinemine küll mitte mingit allahindlust ei teinud ja. David Ta tegi salmivanhilini lugusid, kui ka oma soololugusid ja esimene sooloplaat ilmus Davidi rotil aastal 1986 iit Emmen small ja täiesti superbänd oli talle sel ajal kitarristi way basskitarrist. Pilli siis on ja trummarg kreek Pisonet jah, peale trummar, mis Anett ja muuseas kõik käivad Tallinnas esinemas erinevatel aegadel, kuulame siis David Liivati esimeselt sooloplaadilt 86.-st aastast bloonimega iisi svingirütmis, nii nagu talle meeldis seda teha. Väga meisterlik kitarripartii Steve vald, kes on kogunisti kaks korda Tallinnas rock Cafes esinemas küll mitte Davidi rotiga, vaid oma soolokontsertidega. Nii ta on sellel samal aastal 1999 Masters of rock festivalil esines ka eesti ansambel Ultima Thule esindades meie kodumaad hästi ja tublisti võla alati. Ja Ultima Thule ilmselt ongi üks neid ansambleid, kes on kas need kõige rohkem, aga üsna palju ikkagi sellelsamal Tallinna lauluväljakul erinevatel üritustel osalenud juba aastal 1987, kui Ultima Thule asutati hevisuvi mida võib lugeda omamoodi rock Summeri eelkäijaks. Seal nad astusid üles ka loomulikult esimesel rock summeril, hilisematel Roxumberitel ja kaabel teistel väga paljudel üritustel, mis on Tallinna lauluväljakul toimunud. Kuulame Ultima Thule uut lugu, patrioot. Enim nõutud? Uus rooma. Toome vaikne. Ultima Thule patrioot, muusika, autor Riho Sibul ka solist selles loos ja sõnade autor Jüri Leesment. Ühte laulu teksti juba eelpool kuulasime. Küsimusele, kas Ultima Thule'l on ka plaanis plaat välja anda, vastas Riho Sibul Talle poolselt lakooniliselt. Kui piisavalt palju lugusid koos on, siis võib-olla küll. No praegu on üks lugu olemas ja veel mõned lood, jaapangi plaadi materjal koos. Üks suuremaid kontserte, kuulsusrikkamaid Tallinna lauluväljakul toimus 20. augustil aastal 2013 mida kanti üle siis mitmel pool maailmas kinodes lausa inimesed vaatasid. See oli muidugi Robbie Williamsi kontsert seik Kraugul tuurist ja ka sellest samast Tallinna kontserdist tehti joon Blu-ray ja DVD, nii et inimesed said ka Tallinna ja väga rõõmustav, et Robbie Williams siia tuli ja andis siin väga hea kontserti, kuigi tervis oli tal kehvavõitu ja teda siin ka natukene Pravitseti. Aga Robbie Williams ikka kombeks olnud, väga hea looga, see üks paremaid kontserdi algus, lugusid üldse kõikide artistide peale, millega ta ka Tallinna kontserti alustas. Lubage ennast meele lahutada, võiks seda tõlkida, nii lett, nii dženju. Robbie Williams, kelle kontserdi organiseerimine kindlasti palju energiat ja palju tegevust nõudis suurte artistide kontserdid, seda alati. Nende puhul see alati nii on. Lauluväljakul on toimunud väga palju organiseeritud kellegi poolt üritusi, aga toimunud ka mäletatavasti selline suurejooneline omaalgatuslikke üritus, mida mäletatakse ja teatakse kui öölaulupeod. Ja 1988. aastal vanalinna päevade jätkuks rahvas silla lauluväljakule. Laulva läksija algatajaks võib pidada omaaegset selliste kummaliste duo nimega Pets ja Korsten. Kes teid mäletavad, selliseid vallatuid, laulukesi laulsid nemad seal olid, kas rahva sinna lauluväljakule kutsusid, aga see kasvas hoopis millekski palju suuremaks kui lihtsalt ühe ühislaulmiseks ja ta võib pidada ka kasvõi otseselt laulva revolutsiooni alguseks, aga igal juhul üheks väga oluliseks kindlasti sellele niinimetatud laulva revolutsiooni sündmuseks ilma kahtlemata aga ka midagi viimast kellelegi. Viimane esinemine toimus sealsamal öölaulupeol ja selleks oli ansambel konsiilium kelle basskitarrist kapulifonis mänginaat alla ladvas mäletab hästi, et konsiilium just nimelt viimast korda öölaulupeol esines. Kuulame neid. Too Sherlock Holmes. Tallinna lauluväljakul on muidugi toimunud väga palju suuri välisartistide kontserte ja tahes-tahtmata kõiki neid ei jõua siin àra nimetada, selle saatega aga üheksakümnendad veel kaks sellist väga-väga nirekat artisti siin käisid ja Michael Jackson oli üks neist, kes ei olnud võib-olla küll loba parimas vormis sel ajal, aga sellestki hoolimata tundub üsna uskumatuna siiamaani, et ma jaksan ikkagi siin käis. Ja teine oli muidugi Rolling Stones aastal 1998 oma bridžist Babylon tuuri käigus. Ja kui Michael Jackson kasutas lisajõude, pidasite eestist, võeti, oli salle laval eestlasigi, siis Rolling Stones seda siiski ei teinud, kuigi oleks võinud, aga oleks, on paha poiss, nimelt üks lugu, mida nad siin Tallinnas esitasid, peate, saab lõpus hooldeiski Pont aastast 1969 albumit, letid, pliid seal koos Rolling Stonesi iga laulab Londoni Bachi koor ja nad oleks võinud ka Tallinnas võtta näiteks filharmoonia kammerkoori abiks, aga seda nad siiski ei teinud ja esitasid seda oma jõududega. Rolling Stones on küll kasutanud kooriaga üsna harva 2012 2013 aastal, mille 50. aastapäeva tuur oli. Aga lõpetuseks kuulamegi siis selle Rolling Stonesi Jugenud ool veis. Vot pontsija, olgu see siis ka viimaseks hüvastijätuks ja viitaks veel tagantjärele. Surevad tule Arvo Kukumäele, kes saadeti viimasele teekonnale. Olgu see sulle kerge, kukkus täna kuulamast kõike head vikerraadio stuudios oli Andres Oja.