Head tervist vikerraadio stuudios on Andres Oja. Lasteaia laste ja noorte kultuuriaasta teine osa. Möödunud saates eelmisest. Vabandust, sellised ilmad on meil väljas, et hääl kipub kähedaks minema. Ja kui möödunud saate laste ja noorte kultuuriaasta teemaks oli selle aasta esimene osa ehk lapsed, siis tänases saates on saate keskmes noored noored inimesed, kes on teinud muusikat, mõned on praegu juba päris valaks, isegi saanud mõned paraku noorena meie hulgast lahkunud, kuna ta aga kõigest ikka järgemööda, eks ikka tavatsetakse, see tähendab seda, et noored on hukas, väidetavalt räägiti seda juba antiikajal ehk siis kaua-kaua aega tagasi ja eks iga põlvkond arvab jälle, et järgmine on hukas, aga jah, kui ta tõepoolest nõndaviisi oleks ja siis ilmselt oleks inimkond juba otsa saanud ja need hukas noored oleks kõik asjad tuksi keeranud. Aga kes ikka visalt sellest arvamusest kinni peab, et noored on hukas, siis neile soovitaks vaadata Eesti televisioonisaadet rakett 69, kus on väga tragid ja trupp, tublid noored ja jälle algas ju uus hooaeg ja näha on jälle väga tarmukaid väga Tarkasid jagada ka õpihimulisi noori naisest, kindlasti nad sellest saatest ka midagi juurde õpivad. Aga see televisioon, aga siin on hoopis vikerraadio. Kui eelmist saadet alustasime koorilauluga tütarlastekoor Ellerhein, siis ka seda saadet koorilauluga, sest laste ja noorte kultuuriaasta üheks osaks on ju ka suvine noorte laulu- ja tantsupidu ja segakoor noorus mis loodi aastal 1959. Kuulame need esituses Anti Marguste laulu, see on Eesti ja koori, dirigeerib Ene Üleoja. Segakoor, noorus ja laul, see on Eesti. Läheme nüüd aga Ameerika ühendriikidesse. Tikku hool mal Brothers bänd, legendaarne ansambel ja sel nädalal tuli kurb teade, et ansambli asutajapüks trummaritest patistraks teine trummar Johanson Paczstraks lõpetas sel teisipäeval 24. jaanuaril oma elu enesetapuga. Ei hakka siin üksikasju kirjeldama, inimene on meie hulgast lahkunud 69 aastane, ta oli Brothers 60.-te teises pooles Ameerika Ühendriikides asutati Jabatš, traks oli üks selle ansambli asutajaliikmeid. Ja Holma Brothers, jah, lõpetas paar aastat tagasi tegevused teatasid laialiminekust ja Patšistraksil. Väidetavalt olid ka suured finantsraskused ilmselt ka seetõttu, et ansamblist enam sissetulekut ei tulnud. Aga mis puudutab noori inimesi, siis aastal 1971 sai mootorratta õnnetuses surma. Brothersi üks vendadest jätkuey noolmann, tema vanem vend kreegolmale on endiselt elus, aga tvei noolmann 1971. aastal sai surma mootorratta õnnetuses. Ja ta oli kõigest 24 aastane. Kulates ja kuulame siis lugu. Puro bluus aastast 1971 Holland Brothersi ühelt Sa oled väga-väga legendaarselt ja ilmselt ka kõige mustetumalt plaadilt, mis seal kontsertplaat film Olühist New Yorgis oli, film on Eesti ja läänerannikul oli see film, on Vuestia steit spora pluus, siin musitseerivad veel ka Tweynolman ja muidugi Patšistraks trummidel. Poolmann Brothers bänd aastast 1971 ja duey Nolmanilt suurepärane sooloslaidid Darryl ja samal aastal ta küll kahjuks ka hukkus mootorratta õnnetuses, jäädes igavesti 24 aastaseks. Kuulame nüüd. Aga Stevie Wonder it teada-tuntud Ameerika Ühendriikide pime muusik, kes oma esimese plaadilepingu Tamla Mõuthouni firmaga teada-tuntud soulmuusika ja arven Pi. Firma plaadifirma sõlmis juba kõigest 11 aasta vanuses. Tegemist oli laps staariga, alguses mängis ta suupilli, jaga laulis aga esimene selline suurem hitt Stevie Wonderile oli lugu nimega Moisser viib ka muul mis salvestati 1967. aasta lõpus. 1968. aasta alguses, kui Stevie Wonder oli kõigest seitsmeteistaastane välja anti ta tale aastal 1969 millegipärast aga nii ta on kuulamiseks, kuidas seitsmeteistaastane Stevie Wonder laulab? Vahemärkusena võiks öelda. Youtube'is on üleval, leidsin ühe huvitava Kontsert video Steve Wonderile, kuidas ta praegu seda lugu laulab. Aastal 2008 andis ta Londonis kontserti ja sama maisse Riiba muul on esimese salmi laulab publik. Nii Steve Wonderile endal ei ole vaja seda lauldagi. Niivõrd tuntud on see tema lugu. Aga seitsmeteistaastane, Stevie Wonder laulis, selle loob liin. Seitsmeteistaastane, Stevie Wonder laulis, sedamoodi läheme nüüd aga ühe seitsmeteistaastase eesti poisi juurde. Tuntud helilooja Sven Grünberg tähistas möödunud aasta lõpus oma kuuekümnendat ümmargust sünnipäeva andes ka kontserti oma loomingust, mida tal on väga palju. Aga ka Sven Grünberg oli kunagi seitsmeteistkümne aastane ja aasta siis oli 1974, kuigi aasta lõpus sai ta juba 18. Ja sellel samal aastal 1974 tuli ansambel Mess, õigemini moodustati ansambel Mess mille põhitegijaks Sven Grünberg oli lugude autoriks, lugude parranseerijakse, lauljaks ja klahvpillimängijaks. Ja aastal 1975 maikuus andis Mess oma esimese kontserdi TPI, siis praeguse Tallinna tehnikaülikooli aulas. No seal isegi tolle aja kohta 70.-te kohta üsna haruldane, et ansambel aasta aega proove enne kui oma esimese kontserdi annab. Aga nii ta oli ja oktoobrist 1976 andis Mess oma viimase kontserti. Et kõigest poolteist aastat aga jäi ajalukku, kuulame laulu. No laul võib-olla natukene ei ole vist päris õige väljend selle loo valged hommikud kohta, kuna laulu panna selle loo lõpus üsna vähe. Ütleme suuremalt jaotada instrumentaallugu, aga mitte ainult üks Eesti, vaid ka kogu Nõukogude liidu esimene progressiivse roki, roki või proge-rocki ansambel Mess. Omal ajal oli valged hommikud Katri Vala tekstile tehtud lugu ja lisaks messile lisaks Sven Grünbergi ansamblis Mess mängisid veel Elmu Värk kitarri, Matti Timmermann basskitarri ja Ivar Cipra trummidel klahvpillid ja vokaal, Sven Grünberg ja ka loop autor. Ansambel Mess ja aasta oli siis 1975, kui see lugu valget hommikut raadiomaja stuudios salvestati. Proge-rock ja mida ahvilile Sansambel Mess põhimõtteliselt sündis Suurbritannias, Inglismaal 60.-te teises pooles. Aga me ei kuula edasi mitte proge-rocki, vaid pigem selliste bluusroki noorteansambel free aastal 1968, kui nad sõlmisid oma esimese plaadilepingu. Volid ansambli liikmed. Basskitarrimängija Andy Fraiser, 15 aastane kitarrist, pool Kosovos, seitsmeteistaastane laulja ja laulja Paul Rosiasse, trummar Saimunud köök olid kaheksateistaastased. Nende kohta on räägitud seda ja ka friiraamatus on see kirjas, et kui nad tulid plaadilepingut sõlmimaarne, nägid nad välja üsna noored, isegi lapseohtu, aga selle eest väga, väga enesekindlad ja enda väärikusest väga hästi teadlikud. Kahjuks jah, ansambel frii eksisteeris suhteliselt lühikest aega, viis aastat nii nagu ka eelpool kullatud meismiseksisteeris, kõlbel tunduvalt lühemat aega. Aga frii on jätnud ühe väga-väga suure ja legendaarse loo rokkmuusika ajalukku üldse muusika ajalugu, kui see on muidugi oolrait laul aastast 1970. Me elus on veel ansambli liikmetest Paul Rogers ja trummar saimalt köök, läheks siis kõige vanemad mehed omal ajal, kes olid kaheksateistaastased. Poolkosof suri aastal 1975, olles kõigest 25 aastane. Temale sai saatuslikuks kuriaine nimega heroiin, mille sõltlaseks ta sattus lennuki pardal. Ta oli, kui ta suri, seal ei saanud teda päästa ja aidata ka. Andi Fraiser elas kauem. Aga pärast ansamblit Friida väga midagi sellist suurt ja tuntud tänan ei teinud. Kuuleme ansamblit Free aastast 1970 Fayed vota jäätmeplaadilt. Lugu nimega mister Big, mille järgi on saanud nimega algs Ameerika Ühendriikide 80.-te lõpus kokku kutsutud ansambel meister, kes on käinud ka Eestis esinevast ansambel frii küll Eestis ei ole käinud ja 68 kuni 73 ei olnud muidugi mõeldavgi. Selline ansambel võiks Eestisse esinema tulla. Meister piik noorteansambel free Suurbritannias. Ansambel free aastast 1970 ja bändi Fraiser Free basskitarrist kesin soolot lõpus mängis oli sel ajal kas siis 16 või 17. Et noor ja andekas võiks ju mõelda, et nii noored inimesed tahavad kangesti palju noote mängida ka väga hõredalt ja väga osavalt oli see friimuusika omal ajal kokku pandud ja siiamaani kõlbab veel väga hästi kuulata. Tuleme aga tagasi jälle kodumaale ja noorteorkester orkester, reaalmosoorm, nagu nimigi ütleb, tegemist on noorte inimestega, solistiks Liisi Koikson, kes aga tore jah, noor inimene alustas ju lausa lapsena juba laulmist ja ikka endiselt rõõmus ja nooruslik ja lugu ei mullast. Mille kirjutas noor Margus Bel varastes kaheksa varaste varastes kahekümnendates eluaastates 70.-te aastate lõpus, olles ansambli Ruja klahvpillimängija. Aga lugu siis jah, ei mullast ja Briaal mosooria. Liisi Koikson. Parke. Ja loomisel loobumine. Ja kõrvadest, kus sul Kui pooleni saun? Noorteorkester reaalmosoor, solistiks liidi Liisi Koikson ja lugu ei mullast. Autoriks Margus Kappel ja luuletus, millele see tehtud on, pärineb muidugi Hando Runneli. Mehhiko lauljate superstaaridest. Ilmselt me väga palju ei teadnud, aga Luismi Kelly nimi võib küll kellelegi tuttav ette tulla. 1970. aastal sündinud mees siiamaani aktiivne ja Mehhiko tõeline superstaar, teda on nimetatud ka lausa eel solde Mexico, ehk siis Mehhiko päikeseks. Alustas professionaalselt võiks öelda lauljateed juba aastal 1981. Aastal 1984, olles 14 aastane, laulis ta, võitis ta Grammy auhinnalauluga. Me Kustas tal Cuomo eres, mida ta laulis Siinaiistoniga, kes oli Luismi Kelliste üle 10 aasta vanem ja tõepoolest Grammy auhinda sele saiad nõnda niimoodi. Kolmandaks noorim, kes on muusikaajaloos Grammy auhinna võitnud, kuulame siis seda laulu, mida nad siin ahistanud iga aastal 1984 laulsid võismi Kell laulab siin veel ikka sellise lapsehäälega, no 14 aastane vangi hetk, kas ta nüüd on laps veel või on ta juba noor inimene ja noh, et selleks, et eraldada nüüd mida laulab, siis sina, iidol laulab esimesena ja Luismi, kel teisena lugu nimega Me Kustas tal Como ääres, ehk siis tõlkes meeldib mulle nagu oled. 14 aastane Luis Miguel ja 25 aastane siin ahistanud aastal 1984 Luismi Kell, tõeline mehikaatne superstaari akne siiamaani laulnud koos Frank Sinatra. Et väga populaarne tegelane ja laulja ja muusik Koit Toome jäetne eesti laulja ja muusik alustas samuti väga noorelt 16, aastaselt käis juba noorena lausa eurovisioonil keetne laulmas Godwan ansambel ja pisut hiljem juba 20 aastasena või natuke nooremana, alustas oma soolokarjääri ja alles hiljaaegu tähistas ju ka oma kahekümnendat Ta lavajuubelit olles veel alla 40 aastane, nii et igati tubli saavutus. Koit Koit Toome on ise rääkinud, et allikas oli üks neid esimesi lugusid, kui mitte päris esimene, mille ta kunagi kirjutas, ja kuulamegi siis selle loo Koit Toome ja allikas. Ka. Kuidas? Ega? Võta kaasa. Aaa. Koit Toome ja tema üks esimesi enda kirjutatud lugusid nimega allikas. Aastal 1966 ilmusid Suurbritannia pealinna Londoni majade seintele ja metroo seintele kirjad Eric Clapton. Isikaad ehk Eric Clapton on jumal. Jumalikust tatud kitarrist Eric Clapton oli sel ajal 21 aastane ja ilmselgelt inimese pea võib sellise asja peale sassi minna ja võiks öelda, et eriti kaptenil ka mingil määral läks ja võttis aega, enne kui ta sellest välja sai. Aga muusikat jõudis ta sellest hoolimata teha. Mis aga põhjustas need, kirjutasid Londoni metroo seintele, et Eric Clapton on jumal. See oli aastal 1966 ilmunud plaat nimega bluus, Breakers võid, Eric Clapton, John Meijal, bluus Breakers. Seda albumit tuntakse ka kui piano albumit. Põhjus on just nimelt selles, et Eric Clapton, kes siin kaastegev on, sellel plaadil loeb siin albumi fotokaanel siis laste koomiksiajakirja piano, mis seal Inglismaal tol ajal väga populaarne. Aga tõepoolest Eerik läheb, tal oli enne jaak siis mänginud isegi üsna tuntud kitarrist, aga see plaat põhjustas tõepoolest selle mehe tõelise jumaldamise. Ja sel plaadil kasutab elik lättel kombinatsiooni narr Gibson Les pool ja marssali võimendi ja seda helikõla ahtlemist asjal saavutad, saavutas, instrumentidega on, peetakse või õigemini peetakse siiamaani igi veel selliseks standardiks, millest lähtuda ja mida järgida ja seda saudi otsitakse siiamaani maailmas ja proovitakse seda järele teha. No eks peab ikka õige mees ka olema ja Eric Clapton ja John, meie nende bluus päikes aastast 1966. Kood meierei pluus, Breakers. Eric Clapton aastast 1966. Tänane laste ja noorte kultuuriaastale pühendatud saade hakkab otsa saama, üks laul on jäänud veel kuulata. See on Mari Jürjens sellest ajast, kui ta oli veel neiupõlve nimega Marie Pokinen ja tema esimene plaat 22 ilmus aastal 2010 ja see plaadi nimetus on ka tema panus sel ajal. No näed, selline tore lugu ta kuulamast, kõike head vikerraadio stuudios oli Andres Oja. Genepära talve lootsin pikka päeva, lõõtsin Edgard, sind näen, ma tahtsin, et jalad lumest märjaks veel ei saaks. Seisan lume süles, ikka vaatan üles, naeratan, kui tunne BDG enda sees tangede ammu läinud, sinu singi pole näinud sellel ta lume sees dist ja vot siin ma no näed siis. Meil see hetk, kui see sulather siis jälgi jäin. Tähendab, kui need karmid, mõned manööveid jalge Põdisemas, valge, puhas. Aga siis, kui lumi sulab, vesi kreaalideises, kuule eesmaa peale oma peegelpildi puudine. Meil see adki, kui see surevad ära, siis. Äkki?