Head tervist vikerraadio stuudios on Andres Oja. Nii nagu eelmine saade, nii ka tänane muusikasaade koosneb eesti lauludest ja tähelepanu keskmes on laulutekstid, täpsemalt küll laulutekstide tegijat, nii oleks vast õigem öelda, kuna lauluteksti tegijad ei Eestis ega ka mujal välismaal ei kipu vägama laulu sõnumit lahti. Täna võtame kas või näiteks ansambli biitlus, kelle laulutekstide puhul, mida on teinud nii Lennon kui ka kaarti McCartney kui ka George Harrison on teada küll see, kust ta inspiratsiooni on saanud nende laulusõnade tegemiseks, aga samas mingite laulude tähendus telliti just John Lennoni puhul. Ei ole teada ja seda oletatakse ja mõistatatakse, mida ta tahtis nüüd selle lauluga öelda. Aga Eestis jah, ei ole ka väga palju neid laulutekste lahti seletatud, et miks just see tekst või miks selline tekst ja võib-olla tihtipeale ja ei olegi seal midagi nii väga sügavat taga. Et vast millestki on inspiratsiooni saadud. Inspiratsiooni kahtlemata pakub elu ise. Aga pidama endale, kas need üllatuseks või mitte. Avastasime, et paljud need, kes laulavad ise oma tekste ehk siis teevad endale laulutekste mängivad ka pilli. Jah, nii ta on ja Taraski saates on. Neist valdavad mingisugust pilli ja panustame toreda eesti lauljad notari Mari Jürjens iga kes on teinud head muusikat, et juba hea mitu aastat ja mitu plaatigi väljandult. Möödunudaastane plaat kandideeris ka Eesti muusikaauhindadel folgikategoorias küll võitmata, aga siiski, Mari Jürjens teeb ise laule, teeb ise lauluteksti, saadab end kitarril ja loomulikult ka, laulab ise nüüd ja igavesti. Ei teagi, kus on see. Tean õigeid koore suureks peab sirgu. Unine hommik Ulvi röögu. Seeniilessanen veel täitke, jääb teiegi. Näidake mulle kõik kokku jään, jään, Mari Jürjens nüüd ja igavesti tema möödunudaastaselt plaadilt ja ootame talt loomulikult uut muusikat ja uusigi heliplaate ja ikka oma laule ja oma ilusaid eestikeelseid tekste. Mina neid laulutekste tegema hakati. Pean silmas just nimelt seda, et keegi teeb kellelegi laulu teksti, see ei tea, vaevalt seda keegi teab ja kusagil see kirjas on. Aga päris kindel võib olla selles, et inimesed enda loodud sõnu või enda välja mõeldud sõnu laulsid kindlasti enne, kui keegi teine hakkas tekste tegema. Juba kusagil ürginimesed koopas laulsid seda, mida nad nägid, või selle eest, mida nad ütleme, tegid ja see kellelegi teisele laulutekstide tegemine või laulusõnade tellimine kellelegi käest on kohe kindlasti tunduvalt hilisem nähtus. Aga jätkame lauljatega, kes laulavad omaenda sõnu või nende tehtud tekste ja mängivad ka belly joonilistreenphelt oma kuulsa 12 keelse akustilise kitarriga on kompuleerinud ju suure hulga laule ja ja ka päris palju laulnud omaenda tekste või isegi enamuses just nimelt oma tekste küll ka teiste tehtud laulusõnu on üle tema huulte tulnud näiteks 60.-te lõpus 70.-te alguses tegutsenud kultusliku ansambel kooma mille kõige tuntum lugu on loomulikult ma pesen oma hambaid verega ja Joel ka ütles, et et miks see Heiki tark ansambli basskitarrist koomast pidi sellise jubeda teksti tegema. Tagantjärele muidugi 40 ja enam aastat hiljem võiks endale tunduda päris jubeda tekstina, aga samas võiks ka öelda, et üsna sellise õudustäratava teksti või pisut humoorika teksti on ka Joel ise teinud 70.-te lõpus, 80.-te alguses, kui ta salvestas laulu nimega tont U seal üks selline tore laul ja kui öelda pikemalt mõtlema, jääda selle lauluteksti peale, et siis see, kuidas tont kääbusmeest, sest praeb küll õnneks mõttes mitte. Tegelikult on päris päris selline õõvastav tekst, nagu on kombeks öelda, aga kuulame selle tont tõugu ära. Sellist. Joeli stend Feldi tondilugu, mille nimeks don't hoogu, aga seda nime muuseas ei mainitud kordagi selles laulus, nii et ainult pealkirjas on tont kuu. Aga laulus tema nime ei mainita. Läheme edasi veel ühe muusikuga, kes ise endale laulu tekst DPD pea, tema nimi on Jaagup Kreem ja ansamblist terminaator muidugi tuntud ansambel Terminaator tähistab oma kolmekümnendat aastapäeva. Tubli, tubli 30 aastat on ikka tubli tükk aega. Ja Jaagup on praegusest koosseisust ainuke, kes kõik need aastad vastu on pidanud. Ja Jaagup on hea näide sellest, kui inimene väga väga tahab midagi saavutada. Siis ta ka selle saavutab ja on just täpselt selline, mäletan teda veel päris pisikesest pisikesest peale väga pisikesest, aga sellisest teismelisest poisist, kes kangesti-kangesti tahtis lavale ja, ja seal möllata ja rokkida ja nüüd on ta saanud seda teha juba pittu, puhasta kümmet igati tubli kuulementeeriminaatorilt loo nimega ballaad Chimmist, loomulikult Jaagupi lugu ja loomulikult ka tema enda tekst. Unelaule laulis ematäitki peale, teadis suundustega too. See laul oli Külli Chimist, Jaagup Kreemi tehtud, aga, ja rohkem olidaat Jaagupist endast. Mõned momendid tulid siin vägagi tuttavad. Et aga eks nende lauluteksti tekstide tegemisel ammutataksegi inspiratsiooni just nimelt elust endast. Olek sõlg ansamblites, pulss on enne ja hiljem konsiilium, pärast tegi veel ka muusikat edasi. Ja tegid suuremalt jaolt kõik laulutekstid endale ise. On küll enne polümphony laulnud ka võõraid laule, aga suhteliselt ikkagi vähe ja nii nagu tema ansamblikaaslased ütlesid, et oled lihtsalt ei osanud ja ei tahtnud neid võõraid laule laulda. Need enda lood tulid tal hästi välja. Ise ta tegi muusikat, ise ta tegi sõnad. Aga kust ta täpselt inspiratsiooni sai, seda nii-öelda ansamblikaaslase tunnustanud? Te olete olnud ka küsida ja ka praegusel ajal paraku enam oleks õle käest ei küsi, midagi, on taibata teispoolsuses üsna mitu aastat. Aga polümphony pükslaul Tšiili õigus tab, ütlevad sellised rokkansamblid, popansamblid, popmuusikud, omal ajal. Võtame seal seitsmekümnendatel poliitilisi lugusid, väga ei teinud ja tekste, need olid kusagil rohkem seal mingisugustel muudel eesmärkidel, neid poliitilisi tekste need tehti. Aga Tšiili õigus jah, nagu me teame, siis Tšiilis või seitsmekümnendatel toimus riigipööre. Kolleeg, selg oli olnud väga suur. Igasuguste välismaiste uudistajad, niipalju kui need tol ajal Eestist lugeda ja kuulata ja vaadata sai huviline ja just nimelt sealt ta saigi inspiratsiooni või nagu ta ise loodab, et istun ja vaatan gloobust ja nii need laulusõnad tulid. Ansamblil pull fon oleks selle muusika ja sõnad. Tšiili. Üks gloobus ees ma aina ringi keerutab, mis toimus. Seal. Ei, seal ta veerandsorti raamatuid mida. Olen ma ei näe. Selline oli siis ansambli polümfon lugu, Tšiili õigus poleks õlg kes mängib pilli klahvpille, põhiliselt küll klaverit. Ja loomulikult tegi see äpp laule ja ise ka laulusõnu. Nii nagu ka järgmine mees, tema mängib aga kitarri ja laulab suhteliselt selliseid lihtsaid, et viis jääb aga väga huvitavaid tekste ja Jaan Tätte on tema nimi teada näitlejalaad ja ta näitekirjanikuna teada laulutekstide tegijana nende esindajana kitarristi nabast Jaan Tätte need väga tuntud ei ole, aga ei saa, ta ei ole seda akustiliselt kitarril saadab. Ja nagu teada, elab Vilsandi saarel ja kuulamegi ihaldatelt laulu, mille pealkirjaks Vilsandi laul ikka laul oma kodusaarele. Seal saab ta ka. Ei ole. On meri. Seal metsa ta ka ei ole. Kuidas elad, kallid pikad, haisvad adru? Klikud kui sa teed Kuidas elad Kall neid pikad hallid adruvallid kivi ja jõupall? Söögi on kolm lastelehtede kuu. Torm on eri lisel tuge. Seal saab ta ka ei ole, et on eri. Kuidas elate, kallid pikad, haisvad adru balti meresoolatall? Jaan Tätte laul, mis pühendatud tema kodusaarele Vilsandile selles loos, tõsi küll, akustilist kitarri mänginud vaid klahvpill kõlas seal tagant. Klahvpille mängib ka järgmine lauljatar, kes ikka endale lugusid jaga sõnu teeb. Siiri Sisask on tema nimi ja läbi aegade teinud ju palju laule. Tõsi, laulud ka teiste inimeste tehtud teksti, aga väga paljuski siiski enda laule ja nii ka 80.-te teises pooles. Siiri Sisaski enda lugu, mis kannab nime, pime tuba, nii muusika kui Sonatat, Siiri Sisaski ja kuulame laulu. Siiri Sisaski ja pime on tuba, saatjaks ansambel Vitamiin, kus Siiri Sisask ka mõnda aega laulja oli 80.-te teises pooles ka ansamblis Ruja on Siiri Sisask laulnud. Aga salvestanud Ta ei ole Rujaga ta küll suurt midagi ansambliga teeklaas oli ta külalisvokalist ja seda ikka kaheksakümnendatel laulis ta mitme ansambliga Niila haageni lugu saksa keeles kandistanive Rushisse rege ja eesti keeles on ta samuti salvestatud, siis küll ei teinud Siiri ise teksti, vaid Jaak Veski tehtud tekst on sellele. Aga läheme edasi mehega, keda kõik väga hästi teavad, tema nimi on Lauri Saatpalu. Ja kelle tekste siis veel peaks lauri laulma, kui mitte enda omasid, sest tulevad need tal ju väga hästi välja pikki aastaid neid juba teinud ja teinud ka teistele laulusõnu. Muidugi, aitäh ja pilliks, mida Lauri Saatpalu mul kohe esimesena silme ette lööb ansambli Folkmill. Poegadest oli see iiri trumm, mida ta ikka mängis ja ei tagunud ta seda mitte nagu paljud inimesed ütlevad, et trummi taotakse, mis pärast siis taotakse trumme ikka mängitakse Need, kes ei oska trumme mängida, need toovad, aga kes oskavad meelika mängivat kolev ansamblit Taago sellise vallatu sõnumiga loo joonistatud mees mille autoriks on loomulikult Lauri Saatpalu ja see on püks Leva. Vähemalt minu isikliku arvamuse kohaselt üks tema paremaid tekste joonistatud mehega piht on lihtsam kui päris mehega. Kuulame Taago ja joonistatud mees, Lauri Saatpalu. Meil ja näid tänavale paista ei tee, vaid revanš kahtlema ei pea. Võõraid naisi ei näe, läheb piiri taha, ei lae, ainult noa ja kahvliga ekraaniga seadmed. Mingi vistrik. Kähku lõigata, vaid, kes saame lõigata lääne, võtta võiks poole. Meil võidu väära õigekirjas. Mida peate selles kahtlema? Ei pealäige, kauneid tüdrukuid ei näe veel järele ei lähe. Paine Ilvakaadil tab, miks ta ei oksenda? Joonistanud? Aga meil ei ole, ei tea iial tänavale vaid on head temas kahtlema ei pea mõttetult mõlgutatud terad ikka vuta Relul liivaraga ope mälestused, unenäoga, joonist, adume. Lauri Saatpalu, kes on kui ta muidu tuntud madala häälega laulja koti siin ka paar kõrgemat nooti lõpus joonistatud meesansambel Taagel humoorika ja lõbuse ja ka väga tähendusliku tekstiga laul läheb edasi paga naislauljatari k-ga muusikuga loomulikult, keda varem teati Lea Liitmaa nime all, praegu siis Lea Dali Lion. Tema on ka ikka endale yhe laule kirjutanud. Ta mängib kitarri, mängib klahvpille ja loomulikult teeb ka laulusõnu iseendale, nii pläki ajal kui ka hiljem kui ka varasemal ajal ja Kulame kihitel ansambel pläki ajast laulu mille autoriks kui ka lauljat lauljaks loomulikult Lea Dali Lion, nii nagu ta praegu teada on ja kui me päikeseloojangut ootama peaks. Ansambel Black ja kui me päikeseloojangut ootama peaks õige, mitmes eesti ansamblis laulnud ja ka kitarri mänginud Pärnu mees Peeter väljak kahjuks meie hulgast juba lahkunud ei ole küll sajaprotsendiliselt ja enda tehtud laulu sululaulud, aga kui on ikka tema lugu, siis on väga tihti ka tema tekst olnud eriti just ansambli kogudus aegu. Peter väljak olla omal ajal seitsmekümnendatel, kui seda kogudust Tartus tehti. Pärnu poisid hakkasid Tartus bändi tegema. Peeter väljak olla öelnud, et Eesti keeles ei saagi üldse laulda, et eesti keel ei ole lauldav keel. Aga siis samas tegi ise endale jätmine teksti ja tõestas just nimelt vastupidist, et eesti keeles on vägagi võimalik laulda, on võimalik väga hästi laulda ja võimalik kebaga Häid tekstigi laulda. Kuulame ansamblit kogudus aastast 1972 laulu nimega leida iseend ja nii muusika kui ka sõnade autoriks kui ka lauljaks on selles loos just nimelt Peeter väljak. Luules vaenu ta ei. Võib-olla talongi. Juuri reedi ta, ma. Ei toogi toor. Pooleli. Ansambel kogudus leida iseend aastast 1972. See bakter trummimängija oli muuseas Ants Mattiisen, kes hiljem sai tuntuks hoopis laulja ja Barrodistina. Aga selle laulu autor, laulja ja ka sõnade autor oli Peeter väljak. Kogudus jõudis kahetsusväärselt vähe lugusid salvestada, rohkem jäi neil neid laule, mis neil repertuaaris olid ja tehtud laule salvestamata. Kui nad neid lindistada jõudsid. Muuseas ka mägramaja Helvi Jürisson tekstile pile hiljem salvestas Joey stentelt, kasutades Joni käsi loob männi pläkerdama viisi muusikat siis ansambel kogudus. Nende repertuaaris oli see lugu juba tunduvalt varem ja basskitarristi Jüri Elkeni kirjutatud meloodiale. Paraku jäi laul salvestamata, nii et me ei saagi teada, võib-olla kunagi saame, mismoodi see laul nende esituses kõlas, mis viisiga ta oli. Aga luuletus ja Helvi Jürisson luuletus oli sama, sama see mägramaja Läheme siit edasi Urmas Alender kes on laulnud muidugi palju teiste tehtud tekstidega Juhan Viidingu luuletusi ja väga palju eesti väärtluulet on ise ka laule kirjutanud ja ühte neist kohe kuulamegi ansambli Ruja esituses vaiki kui võid millele Alender on teinud nii muusika kui ka sõnad. Mees tänaseni kaas. Ja. Ja ka Urmas Alender mängis loomulikult pilli, kahjuks küll mitte akustiline kitarr mida teatakse päris hästi ette, seda mängis, aga ta on ka elektrikitarri mänginud ja lausa kitarrisoolosid mänginud enne Ruja poli tal ansambel varjud. Ja kus mängis ka Ruja basskitarrist Tiit Haagma. Ja seal Alender ikka mängis kitarri, mängis kitarrisoolosid ka tolleaegseid 70.-te alguse lugusid, ikka päris keerulisi pläks Avatit, piiblit ja teisi. Aga tänane jätne saade hakkab otsa saama. Pühendatud lauljatele, kes laulavad iseenda tekste ja lõpetuseks kuulame Hendrik laksi, kes ikka mängib ka pilli. Sellist huvitavat kitarri ja loomulikult Heidrilaksi enda laul, nii muusika kui sõnad ja ööst saab pikem päev. See jääb tänaseks lõpulooks minu poolt täna kuulamast kõike head vikerraadio stuudios oli Andres Oja. Kaua? Elu. Küll. Aga jälle? Ilma. Rõõmud.