Head tervist vikerraadio stuudios on Andres Oja. Tänanegi muusikasaade on endiselt Viker raadio juubelile 50.-le sünnipäevale pühendatud ja tänase saatemuusika on suuremalt osalt või täies ulatuses isegi vikerraadio algusaastatest. Kui ma siin vaatan neid lugusid ja nende lugude aasta arve jätma ja siis need lood pärinevad, võiks öelda vikerraadio esimesest 10-st aastast. See oli hoopis teistsugune aeg, kindlasti 50 aastat ja 40 aastat tagasi kui praegune ühtteist. Ta on vikerraadios samalaadne, ühtteist pettunud, et väga palju on isegi muutunud, ka elu on muutunud, inimesed on vanemaks saanud. Ja kindlasti on vikerraadio kuulajate seas neidki, kes on kõik need 50 aastat püsinud vikerraadio lainel ja see on juba, see on midagi väga märkimisväärset. Nii et palju õnne vikerraadiole ja palju õnne ka loomulikult vikerraadiokuulajatele, sest ükski raadio ei saa ju eksisteerida kuulajateta, aga vikerraadio on neid palju. On. Aga alustame üsna vikerraadio algusaegadest ja. Uurimise käigus või pisema uurimise käigus selgus, et Jaak Joala, kes oli juba 60.-te lõpus üsnagi populaarne laulja tema laule alguses vähemalt 60.-te lõpus vikerraadiost väga palju ei mängitudki. Taali rohkem televisioonis ja televisioonist näidati teda rohkem. Too Jaak Joala oli ka sõjaväes ja käis, sest meie sõjaväest ära ja televisiooniski joob kaadreid, kus ta parukaga on. Sest sellise sõjaväelise soenguga kane ei lubatud televisiooni ekraanile. Aga muidugi vikerraadiost Jaak Joala laule kuulati ja neid ka oodati väga ja kirjutati üles nooremale kuulajale. Ilmselt tundub see ääretult veider ja kummaline, need terved perekonnaga istuti raadio ääres ja kirjutati üles laulusõnu. See oli nyyd ja panevad kuulajad kindlasti mäletavad seda ja kindlasti on ka seda ise teinud. Mina mäletan, et meil terve perekonnaga istuti, oli senine kaustikus, olid poolikud laulusõnad ja siis igaüks pidi ühe rea kirjutava mina kui kõige noorem olin väga hädine kirjutanud, aga teised said sellega natukene paremini hakkama. Muidugi on see kaustik kuhugi aegade jooksul ära kadunud. Võib-olla kellelgi alles veel isegi selline kaustik ja mõned laulusõnad jäid ka poolikuks, aga praegusel ajal ilmselt mitte keegi ei hakkaks, ei viitsiks sellega tegeleda, kuna ta on ju paari paari näpuliigutuse kaugusel, kõik need asjad internetis täiesti olemas laulutekstid, kõik saab üles otsida soovi korral mis tahes kellaajal kuulata neid, aga siis pidi ootava raadio ees soovikontserdikava politsei raadiolehes, sealt sai vaadata. Ahah, täna tuleb see laul ja kaustikud valmis pandud õigel leheküljel avatud pastapliiatsid või sulepead, mis nad sel ajal olid valmis pandud ja oodatud ja kirjutatud, niipalju kui jõudis kirjutada. Ja nii see laulutekst lõpuks kirja sai. Olid, olid ajad, olid ajad ja üks neid laule leidava, peletan, mida sa ei oodatud ja mille sõnad sai üles kirjutatud ja pärast sellise väikese poisina kõva häälega lauldud oli muidugi Jaak Joala laul, alles eile. Joala alles eile selle laulu sõnad, mida inimesed üles kirjutasid raadiote ääres istudes perekonniti, kõigil pastapliiatsid, sulepead käes, on teinud Kustas kikerpuu itaalia lauluga, tegemist ka horoskoobis kalasse laul omal ajal. Aga see oli televisioon. Teine asi, pida praegusel ajal ilmselt keegi ette ei kujuta endale enam tegevat on see, et istuks raadio ääres, magnetofon oleks valmis pandud ja ootad mingit laulu ja siis lindistad selle laulu ja pärast Kuulat. Seda asja ei ole enam vaja teha jaapani, selliseid lindistavaid magnetofoni pean silmas lintmakke veel seitsmekümnendatel aastatel jääb veel kuuekümnendatel, loomulikult ka kaheksakümnendatel, 70.-te lõpus juba hakkasid kassetid pakid tulema. Aga veel jah, kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel olid sellised suured lint magnetofonid ja mikrofoniga lindistati mikrofon, pandi vastu raadiot või raadio lähedale ja siis ootasid pausi peal oli näpp oli või siis selle salvestusnupu peal ja muudkui aga ootasid, et mida lindistada. Praegusel ajal muidugi, selle järele vajadus puudub. Kuna taas internet, kõikvõimas ülemaailmne võrk võimaldab ju kuulata mistahes, mis kellaajal mõnda laulu küll mitte sajaprotsendiliselt kõike sealt internetist üles ei leia. Aga kui enda järgi mõelda, siis kusagilt ajusügavusest ei kooru välja see laul, mida esimesena sai vikerraadiost kuuldud. No mitte ei tule meelde, mis see võis olla, aga mis laule esimesena lindistatud sai vikerraadiost, see on millegipärast hästi meelde jäänud ja aasta pidi olema siis 1972, kuna see plaat, millelt see lugu pärineb inglisekeelne lugu välismaal sambel ilmus just nimelt 1972. aasta märtsis ja tegemist on nüüdseks juba mitu korda Eestis käinud. Inglise legendaarse ansambliga tyyp töötpul ja nende 72. aasta märtsis ilmunud plaat siin hetk ja lugu neuropi foor. Mul on see sajaprotsendiliselt meeles, et see oli esimene laul, mis sai vikerraadiost makilindi peale lindistatud. Ja päris kindlasti ei olnud päevasel ajal, kuna 72. aastal kohe kindlasti päevasel ajal vikerraadiost sellist rokkmuusikat ei mängitud. Kuule, kuigi Tiibeti lugu on üsna selline popilik võiks öelda. Aga kindlasti oli see keskprogramm seal siis öisel ajal ikkagi seda välismaist rokkmuusikat kuulda sai ja samuti kaarti lindistada. Huvitaval kombel ei meenu kuidagi, kes saatejuht võis sel ajal olla, kes seda keskööprogrammi tegi seal ju Olavi Pihlamägi. Tõnis Erilaid, Helgi Erilaid, Olav Osolin, palju tegijaid. Aga huvitaval kombel ei valinud ta selle tiitöörli plaadilt järgmist lugu Smaukondivoodsele, mis kõige tuntum dipli lugu läbi aegade vaid hoopis sele never Pifoob millegipärast, mis on ka väga hea lugu, aga võib-olla natukene tahaplaanile jäänud jutt selle smukkunud mootori varju. Aga väga huvitav lugu on ka sellest, mida kindlasti omal ajal ei räägitud, kuidas lõpul seda plaati lindistas. See oli küll üle kivide ja kändude jäätmetegemine ja kokkuvõttes tuli sellest tyyp Eplik kõige kõige plaat, mida kõige rohkem ostetud, mis kõige tuntum eelkõige muidugi tänu sellele samale smukkunud mootoril, aga ka teised lood on väga head. Nimelt detsembris 1971 otsustati minna Šveitsi, Montrösseb salvestada lugusid, aga teha seda kontsertsaalis, laval aga ilmad publikut ja kasiinokompleksi, seal oli saal, kus nad otsustasid, otsustasid seda lindistada. Aga sealsest andis kontserti Frank Zappa, ansambel Madesofinvention ja saalis üks fänn tulistas raketi place ja kogu see kompleks süttis. Läbi häda said inimesed välja. Õnneks keegi hukka ei saanud, kuigi Frank Zappa ansambli aparatuur põles täienisti ära ja kogu see maja põles maha. Sellest on ka inspireeritud Smkondewoot. Järgmine lugu. Seejärel tyyp proovis plaati salvestada paviljon teatris, seal hakkas kohalik rahvas politseid välja kutsuma, kuna liiga kõva lärm oli ja tyyp plit transamehed hoidsid uksi kinni, politsei sisse ei saaks ja bänd saaks lindistada, ka seal ei saanud. Ja siis nad valisid ühe inimtühja hotelli, kus, mis, kus enam hotellina ei tegutsenud ja sinna koridoridesse pandi siis asjad üles. Kitarrivõimendused, numbritubadesse, kaablit veeti kusagilt läbi rõdude läbi vannitubade mängiti kuidagi. Ühesõnaga täiesti põlve otsas tehtud plaat, aga näete, et lõpptulemus on see, et tegemist on tyyply kõigel legendaarse vaht plaadiga, aga jutt läks pikaks, kuulame siis selle niverbifoot ära ja praegusel ajal ei ole seda vaja hoida näppu magnetofonipausinupule, et õigel ajal käima panna, aga kes tahab, läheb palvist, võib nüüdse lugu. Nebifoodne ajalugu, mida tiib pole, ise on kontsertidel üsna vähe ja harva mänginud. Aga vahel ikka selles küll mängisid eesti ansamblid sedasama rummu tantsupidudel ja inimesed tantsisid selle loo järgi seitsmekümnendatel aastatel enne seda, kui disko ja plaadimuusika hakkas tantsusaale vallutama. Nagu öeldud, rokkmuusikat päeva ajal seitsmekümnendatel kuuekümnete lõpus ka eriti ei kuulnud. Pigem siis ikkagi mitte. Jah, tegemist oli salletsensuuriga, rokkmuusika ikkagi läänelik ja muidugi ajad muutusid ja muusikat hakkas ka tulema. Aga, ja ka eestikeelsete lugudega muidugi oli tsensuur peal ja eelkõige just sõnade pärast. Laulusõnad sealt oli teed muusika iseenesest, et väga kedagi jälitanud, kui ta ei ole mingisugune väga ekstreemne, mingi väga rokkmuusika, siis seda loomulikult raadiost päevasel või õhtusel ajal ei kõlanud ainult öisel ajal. Me kuuleme paari õis ajalugu ka veel hiljem tänase saate jooksul. Aga vahetevahel läksid ka mingisugused asjad väga kummalisel või arusaamatul põhjusel läbi kas oli seal tsensor, magas või, või ei pandud. Meie tähele vahel noriti mingisuguste pisiasjade mingisuguste paari sõnade kallal, kus iseenesest mitte midagi vastalistri ei olnud, aga ikka otsiti seda. Äkki on midagi meie riigi või heaolu või süsteemi vastast nendes lauludes tihtipeale oligi. Ja neid eetrisse muidugi ei jõudnud. Aga teiselt poolt näiteks väntorelilaul inimesed vaatavad merele, mille autoriks nii muusika kui sõnade autoriks on tolleaegne väntoreli, algselt keldrilise helilaulja Andres Talvik. Seal sõnad inimesed vaatavad merele oodates paremaid aegu. See oleks pidanud kohe tsensorid tähelepanu äratama, aga millegipärast seda siiski ei juhtunud. Võimalik, et selleks aastaks 1971 laul lindistatud on. Seda valge laeva ootamist kusagil merel ei käinud, aga, aga ikkagi teiselt poolt, kui noriti mingisuguste muude asjade kallal siis siin ei loritud. Võimalik, et põhjus oli ka selles, et ansambli väntorel võttis oma egiidi alla või andis allkirja tuntud helilooja Uno Naissoo ja allkiri ja tempel maksis sel ajal väga palju. Ja seetõttu väntoreli laulu inimesed vaatavad merele isegi kuulata seitsmekümnendatel aastatel soovikontserdivahetusel kui vahendusel, kui inimesed seda soovisid ja see on ju ikkagi õhtusel ajal agaater iidoli, kuulame väntoreli, inimesed vaatavad merele. Ansambel väntorel ja nende laul, inimesed vaatavad merele aastast 1971 ja lugude poolest vikerraadio soovikontserdis. Kuulda sai ja muidugi ka lindistada ja muidugi sõnu üles kirjutada, kui kellelegi sellekohane soov oli ja viitsimist sellega tegeleda. Vikerraadio uudistes või eesti raadiot uudistes muidugi. Nõukogude ajal pean silmas siin seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel väga palju läänemaailm vaataja tegemistest ei räägitud, kui, siis muidugi ikka sellises negatiivses võtmes, et seal on kõik halvasti. Hästi. Aga selliseid pop- ja rokkmuusikast ei räägitud praktiliselt üldse. Välja arvatud üks kord, mis mul tuleb meelde, võib-olla oli ka mõnikord veel, aga see oli aastal 1980, detsembri valgus. Küllap on nii mõnelgi inimesel olnud selline olukord, kus arvad, et see, mida sa kuulsid, ei vasta tõele või et sa kuulsid valesti. Samamoodi oli minuga, kui ma istusin kodus köögilaua taga. Laual oli raadio, kust kostsid vikerraadio uudised ja ühtäkki teatati sealt, et Ameerika ühendriikides on maha lastud ja surma saanud tuntud briti muusik John Lennon. See oli täiesti uskumatu uudis vikerraadiost aastast 1980, kuna selliseid asju üldjuhul ei räägitud, aga kuna John Lennoni näol oli tegemist ikkagi niivõrd populaarse tuntud muusikuga siis sellest ikkagi teatati. Kuupäeval ma nüüd küll täpselt ei mäleta, kas oli päev hiljem või kaks päeva hiljem küllap üsna tyyp ikkagi vahetult ja tõepoolest esimese hooga tundus nõnda, et nüüd ma kuulsin midagi valesti, midagi, John lennualist räägiti aga. Ja siis selgus, et tegemist on tõele vastava uudisega. John Lennoni ja biitlite muusikat ikka vikerraadiost kõlas ka nõukogude ajal. Kas nüüd just päeva ajal, aga kuna biitlite repertuaar ja nede laulude skaalal nõndavõrd lai, et siis kõlbas, jõuab ta ikkagi mõned sellised popimad lood, mis ei olnud väga rokklood mängida. Arnika eestindati. Tiiu Varik laulab eile veel Jaak Joala. Mitut laulu hiljem ansambel hübriid Mart Helmega ühes kohas tegi mitmeid biitlasi laule, Tarmo Pihlap laulis, näitab, et need on ikkagi tehtud. Aga me kuulame John Lennoni lugu aastast 1967, vikerraadio oli siis juba täiesti olemas ja juulikuus ilmus 1967 jääte biitlasi album saalselt pettur Slowly Haaskla bänd millest õige pea saab 50 aastat ja maikuu lõpus antakse välja sellest eriväljaanne juubeliväljaanne. Ja sellel plaadil on üks väga huvitav ja iseäralik võiks öelda huvitavast asjast inspireeritud lugu nimega pink Floydi benefit talt ministril Kait nimelt John Lennon postis ühest antiigipoest vanaaegse tsirkuse plakati ja seda plakatit vaadates, kus oligi siis jah, meister katid tuluõhtu välja kuulutatud 19.-st sajandist, see plakat pärines ja Seinspireeriski teda seda laulu kirjutama. Tegemist on väga imelise looga ja ka väga imelise tekstiga. Geeniused saavad inspiratsiooni isegi plakatitest. Being Forde Perehvitav, mis oli selle laulu nimi aastast 1969 67. Ja ansambel The Beatles nendes repro Slowly Haaskla bänd albumilt John Lennon oskas väga hästi tsirkuse atmosfäärid edasi anda, selle muusikaga tekkis küll selline tunne, justkui oleks tsirkuses. Enamus nimesid siin John Lennon üles loetles, pärinevad sellel plakatil osata, muutis ära. Vastavalt sellele, et riimuks paremini ja üks selline lausekatke jäi mulle siit kõrvu on juba tükk aega kõrva kõrvas helisenud sekantun on ehk siis teine ei kellelegi järel. Nende taga lennundlik ütles muuseas, John Lennon, ise äppe väga huvitaval kombel. 60.-te lõpus ütles, et ah, see on täielik jama lugu, et prügikasti viskamise Lugopaga 70.-te lõpus, rääkis ta. See oli üks paremaid lugusid, mida ta kunagi teinud on. Tüüpiline John Lennon, muuseas. Aga jah, vikerraadiost, Eesti inimesed tema surmas tõepoolest detsembri alguses 1980 kuulsid. Aga võimalus ansamblitele, 70.-te aastate esimeses pooles oma laule vikerraadiost kuulda oli suhteliselt olematu, kuigi nad neid lindistasid ja erisaated olid. Lindikarpidele märgiti peale need kasutamiseks harva ainult erijuhtudel, kui ainult öisel ajal. Ja üks võimalus, soliidne näiteks siseneb raadiosse kirju kirjutada ja pomansablid kiita, eriti kui tehti aeg-ajalt ikka tehti selliseid küsitlusi noorte seas, et milisanud ansamblid teile meeldivad ja seitsmekümnendatel Ki neid tehti ja võimalus oli siis iseennast kiita. Hääletamine toimub praegusel ajal teisel moel telefoni teel, telefonisõnumite teel või arvutite teel, siis võeti, kirjutati postkaarte või kirju, pandi ümbrikusse mark peale kleebiti kinni ja saadeti raadiomaja aadressile. Kunagine ansambel, inkognito trummar Andrus Kersten kasutas ka sellist sellist nippi ja ja näed, läkski, läbib incognito üsna kõrgel kohal raadiokuulajate edetabelis. Muidugi oli neil ka oma fänne, kes kindlasti ka neid postkaarte saatsid, need nimega. Aga kuulame siit ansambli incognito algselt monstrum nii-öelda õigusjärglast kus oli solistiks juba Urmas Alender ja ansambel teravik. No seda teravik on suunatud alla just väga päevasel ajal, seal 70.-te keskel, mil see lugu tehtud on, ei saanud kuulda. Mis toidab? Ansambel teravik ja nende nimilugu teravik on suunatud alla, mille järgi see kollektiiv just nimelt ka nime sai ansamblist incognito välja kasvanud või üleminekukollektiiv väga pikka aega ei tegutsenud, aga jättis oma jälje. Kes soovib vaadata, kuidas ansambel teravik küll väga üsna muutunud, sest me koosseisus esitas seda lugu selle aasta jaanuaris. Youtube'is on ta täiesti olemas, teravik on suunatud alla sellesama nimega Urmas Alender, muidugi me enam ei osalejaid, ei saagi kuidagimoodi osaleda. Aga läheme edasi Eurovisioon, Eurovisiooni lauluvõistlusest, ilmselt Tallinnast ja põhjarannikust kaugemal elavad inimesed kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel ja veel, võib-olla isegi kaheksakümnendatel väga midagi ei teadnud need, kes kelle televiisorid näitasid Soome televisiooni. Nemad muidugi teadsid juba ja sealt sai seda vaadata, sest kuna Soome osales 10, siis loomulikult ka näitasid head, mäletatakse ka seda Soome ika Saisal tagumisi kohti ja mitte just kõige paremaid kõrgemaid kohti. Aga testi inimesi muidugi saidi Eurovisiooni laule kuulda võib-olla isegi teadmata, et tegemist on Eurovisiooni lauludega juba kuuekümnendatel vikerraadiost kui neid, et eesti keelde tõlgiti ja eestindati. Ja juba 60.-te keskpaigast peale. Aga aastal 1967, kui alustas vikerraadio võitis Eurovisiooni lauluvõistluse esimest korda Suurbritannia esindaja Sandy Shop looga papitandes trüng kaheksandal aprillil, muuseas kuus päeva pärast vikerraadiovalgusse lauluvõistlus toimus Eurovisiooni ja Eesti keelde jäätmesai see lugu õige pea tehtud samal aastal ja Heli Lääts laulis seda. Laulu nimi oli siis juba hüpiknukk. Eurovisiooni võidulaul aastast 1967 sandi sho laulda etapid on des trüng eesti keeles hüpiknukk ja Heldur Karmo muidugi teinud eestikeelsed sõnad. Eurovisioon Raco praegusel ajal ainuke võimalus Eesti inimestele tutvuda muusikaga näeb, mida tehakse nõndanimetatud endistes sotsmaades ehk siis Poolas, Ungaris, Tšehhis, Slovakkias, Tšehhoslovakkia oligi siis üks ja teistes Bulgaarias, Rumeenias. Me ei tea praegu nende riikide muusikast suurt mitte midagi, mis seal toimub, kuna nii-öelda maailma maailma mastaabis nende riikide muusikat vähe, kui üldse mängitakse või kuulatakse, vaata siis ei jõua taga meieni. Aga vikerraadio algusaegadel, kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel olid raadiokuulajad väga hästi kursis sellega, mis nendes samades sotsmaades toimub ja millist muusikat, kas seal tehakse, millist muusikat lauldakse. Kuna lääne muusika eriti just selline brokmuusika oli keelatud või õlut soovitatav vähemalt päisele päise päeva ajal seda sai heal juhul ainult öises programmis kuulata siis seda asendaski sotsialismimaade muusika eriti palju just Poola ja Ungari muusika kuulamegi meeldetuletuseks Ungari laule, Patarei Sharolta salat naid aastast 1967 laul nimega Nembarok Holnapiik ehk siis eesti keeles ei oota homseni ja ansambliga oomega üheskoos Sarolta salat naid selle loob, salvestas, ja selle lauluga võitis ta ka Ungari televisiooni lauluvõistluse jätmine. Samal aastal olgu öeldud, et lähemast minevikust salati aastal 2004 mõisteti Ungari kohtu poolt maksupettuses süüdi ja saadeti kolmeks aastaks trellide taha ja kus ta siis viibis ühe aasta ja neli kuud. Aga siin saldo, saladhi laul aastast 1967. Nembarok Hollapig nõnda laulis aastal 1967 Ungari lauljatar tapna salat nai koos ansambliga Oomega vikerraadiost kindlasti omalajal see laul kõlas ja rohkem kui ühe korra, selles ei ole mingit kahtlust. Sest tõepoolest Ungari ja Poola muusikat just eriti ka muude sotsmaade muusikat vikerraadiost üsna palju kuulda sai. Ja ka seda lõugu Ungari ansamblit käisid üsna palju Eestis. Fonograaf tuleb meelde lauljaid, Trakatikovitš oli ka veel Lokomotiv keedee, kes vähemalt kaks korda käis jattaya teisigi veel poolast, muidugi tšeslan Jeemen marjula rodowis ka nüüd laulja sai vikerraadiost kuulata. Aga muidugi ka vikerraadio muutus aastatega ja kõige huvitavam oligi see, et kui olla ära näiteks kaks aastat nagu siinkõneleja Nõukogude armees oli 76 kuni 78 ja sealt tagasi tulles tundus vikerraadio on täiesti muutunud täiesti teine muusika. Muutunud ei olnud muidugi vikerraadio mitte vaid selle kahe aastaga lihtsalt olid muusika, eesti muusika, ma pean silmas üsna palju muutunud ja võiks öelda, et seda tänu ansamblile Kukerpillid kui 70.-te esimeses pooles. Ansambleid kui selliseid mõtlen, selliseid biitansambleid või pop- või rokkansambleid vikerraadiost väga palju kuulda ei saanud, tervituspäevasel ajal siis seitsmekümnendad, tead, need teises pooles me juba ikkagi neid hakkas palju rohkem kuulda olema. Ja seda just tänu sellele, et, et kui 70.-te ansamblid eesti ansamblid mängisid valdavalt sellist rokkmuusikat Hardrockile võib proge-rockilepet põhinevat või sealt lähtuvad siis 70.-te, juba edenedes hakkas muusika muutuma ja ilmselt kar raadiosõbralikumaks muutma ja sellest ilmselt peab tänulik olema. Ansamblile Kukerpillid. Kesin tähistavad oma 40 viiendat aastapäeva esimesel aprillil 1972 esimest korda televisioonis. Sealt edasi tulid juba ansamblid, apelsin, palderjan, mis olid ju kahtlemata tunduvalt raadiokõlblikku maad kui algusaegade Ruja või ornament või teised ansamblid või siis alati Eravikinkowlita. Seal olid ikka sellist väga Rockilikud. Jaga muidugi ansambel Pulfon. Mina mäletan, kui ma sõjaväest tulin, siis terve Eesti kõik mu sõbrad üürgasid laulda ainult ühte ja sedasama Polyphony tuntud laulu, mida te siinkohal ka kuulame. Kar raadiost tuli seda üsna tihti, piisavalt tihti. Et enam ei pidanud laulusõnu paberile kirjutama, vaid meediaid lausa pähe. Hoones sõber, me lähme. Laurusematele ja ükskord kaasa kutsus. Tule minuga, armas vaikne. Pulmad tehti uhked, suured, õmmeldi, kõik uued uued elu jaoks võis alata. Pulmad, juubelid, suured õlle, uued elu jaoks salat. Aga kägu, munes muna. KML tuli. See ei ole minu meelest on teinud tundorku käigu, kuid. See ei ole minu nägu selle teinud nagu käigu köitis. Sõitja saaks armastuse fenool kallimad teiega kooskõlas, käesolev kes enne tehtud, siis ei oleks mingeid laulukesi pulmalaua peal. Oleks laulukese enne tehtud, siis ei oleks miskit juhtunud laulukesi kuulda laua peal. Adam kägu munes muna suursoos, kallim tuli koju, tädi, puutu kokku, see ei ole minu nädal, selle vist on teinud kägu põrdliku käigu kõik, mis siin veel. See ei ole minule. Ansambel polümfon ja nende kuulus laul, kägu. Sellega Kaarne vilu pooldajate jutt tänaseks lõppenud või peaaegu lõppenud vikerraadio juubelile pühendatud muusikasaade kaugematest aegadest. Milliseid laule kuuldi ja kuidas need lindistati ja kuidas neid üles kirjutati omal ajal. Lõpetuseks aga laul, mis oli üle maailma kõige populaarsem aastal 1967, see oli ansambli brokkol harm laul Reuters Heidolt teil ka selle originaali, see oli piisavalt sobilik, et seda vikerraadiost kuulda sai. Aga sa ikka kuulda eestikeelses versioonis, nimelt Boris Lehtlaane oli see mees, kes selle eesti keeles linti omal ajal laulis ja Heigo Mirka tegi sellele loole eestikeelsed sõnad ja saab kuulata teda ka veel nüüd 50 aastat hiljem vikerraadiole. Palju õnne ja jõudu, jaksu edaspidiseks ja palju õnne ka loomulikult vikerraadiokuulajatele. Tänan kuulamast. Kõike head. Vikerraadio stuudios oli Andres Oja.