Tere ja toredat Eesti vabariigi taasiseseisvuspäeva vikerraadio stuudios on Andres Oja. Nagu kuulda oli täna te saate avalugu mitte Hollandi ansamblilt, vaid eesti ansamblid yangsta praeguseks jaht, mis tähendab mitte tegutsev kollektiiv Jalmar Vabarna selle eesotsas ja kuna tal on väga palju tegemist siis jäätisele ansambliga ta praegu ei tegele, aga kindlasti kunagi tulevikus võtad ta, teete rukkilõikuse polka hoolimata pühadest või sellest, kas on mingi aastapäev või midagi muud ega rukkilõikus ei oota. Ka ansambli Ruja on täiesti olemas rukkilõikuse lugu, aga seda me täna ei kuula, vaid hoopis teisi laule. Jaht 20. augustil, ansambel Ruja täna õhtul taas lauluväljakul esineb ja kindlasti on tegemist suursündmusega. Kuigi, kui lugeda internetikommentaare, siis ilmselt oleks parem, kui see üritus üldse ära jääks. Sest mõni inimene suvatseb isegi seda teatada, et tema ei kavatse sinna minna. Seda küll väga huvitav kindlasti lugeda, aga internetikommentaaride põhjal ei saa loomulikult mitte midagi otsustada. Aga tänasesse saatesse pole valinudki lugusid Rujalt selliseid, mida võib-olla nii hästi enam ei mäletata. Püksal lausa selline lugu, mida väga vähesed ma usun, mäletavad, võiks öelda isegi kaduma läinud lugu, mis ei ole siiski päris lõplikult kadunud ja Eestist teisi laule, kõik on täna eestikeelsed lood, selliseid, mis on suhteliselt värsked, kõige vanem neist vaatan aastast 2014 ja teised on kõik siit lähiminevikust see, et osad inimesed arvavad, et kunagi tehti väga head muusikat ja praegusel ajal enam mitte, et ja teised arvavad, et praegusel ajal tehakse väga head muusikat. Paramuusika ei kõlba kuhugi. See on puhas maitse asi, nagu öeldakse, et maitse üle ei vaielda, lisades sinna musta huumoriga, vaid kakeldakse. Nii ta on, aga see selleks, et muusika on tõepoolest maitse asi ja selle üle vaielda, et millal tehti seda head muusikat ja ainult head muusikat ja halba muusikat, see on täiesti mõttetu vaidlus isenesest. Sellist aega, mil ainult head muusikat tehti, pole kunagi polnud ja ka sellist aega pil ainult halba muusikat tehti, ei ole samuti kunagi on, et kõik on maitse asi, kui muusika meeldib, siis on kõik hästi. Alustaks aga Ruja lauluga üle müüri aastast 1977 päris lõpus detsembrikuus On ta salvestatud, kas seda laulu täna õhtul mängitakse, lauluväljak oli või mitte, selgub alles õhtul. Aga tegemist on Jaanus Nõgisto looga Juhan Viidingu tekst. Teksti puhul või tekst selles mõttes, Juhan Viidingu luuletus on ta pealkirjata luuletus Ruja on ise sellele laulule pealkirja pannud üle müüri. Tsensuur ilmselt vist magas üks silm kinni või mõlemad silmad poolkinni. Nii või naa, sellest tekstist võib mida tahes välja lugeda nii nagu Viidingu teiste luuletuste puhul. Aga koosseis on siin, Urmas Alender laulab, kes oli sisu ja esimesest koosseisust kuni lõpuni välja. Jaanus Nõgisto loomulikult kitarril, Margus Kappel klahvpillidel, Tiit Haagma basskitarril ja Andrus Vaht meie seast kahjuks samuti lahkunud trummar trummidel ja laul üle müüri peatne jakk. Ja 40 aasta tagant jah, 1977 detsembris ehk siis niinimetatud juba praktiliselt Ruja teine koosseis või teine periood. Rooma elu. Hiigelküüni. Teeme teeme rooma. Ühti. Kui silla Ruja aastal 1977 ja laul üle müüri. Aastal 1979 ilmus Ruja esimene plaat nelja looga väike vinüülplaat ja ka sellel on see lugu olemas. Sellelt plaadilt kuulame veel ühtelugu, aga seda juba pärastpoole. Ruja, nagu teada, siis aastal 1971 sügisel alustas. Ja algne koosseis oli hoopis teine, kui seda ansamblit mäletatakse. Kogunisti neli solisti. Ta oli ansamblis võib-olla vähe teataksegi seda, et ka naissolistid olid ansamblis. Pärast hiljem siis 80.-te lõpupoole oli ta naissolist Siiri Sisask. Mõnda aega aga päris alguses olid ja Eva Oja Veriaat Liina Randma linaranda Plaulabki järgmist laulu ja hea, et on säilinud midagi tema laulmisest, kuna ka näitlejatar, kes mängis näiteks filmis minu vanaema sai emaks. Ja Tiina Randma aparaat abielutee katkes traagiliselt siis, kui ta oli kõigest 25 aastane. Aastal 1978. Aga lauljat, mida me kuulame, Aia tee traago on Rein Rannapi kirjutatud, tema ansambli puhub kutsus. Ja luuletus on Viivi Luigel seda Plaulub, arvati, et see laul on kadunud. Stuudioversioon ongi kadunud ta või selles mõttes seda ei ole Urmas Alender nabapäevikusse, mida teatri- ja muusikamuuseum tänuväärselt säilita beat hoiab hoolikalt kirjutanud selle kohta järgmist lint hävitatud pealkirja sobimatusega oktoobrirevolutsiooni ideoloogiaga. Kas ta nüüd hävitati? Belselt printisin raadiomajas keegi ei hävitanud, sest lint oli kallis, kus kes seda osta jõuab, pigem salvestati see üle. Aga tegemist oli jah, neljanda looga, mille Ruja salvestas esimesel sessioonil siis nii vaikseks kõik on jäänud, need ei vaata tagasi. Zeppelini triumf salvestatud Tiit detsembris ja samuti detsembris salvestati see aiad jäid raagu ja sellest on säilinud ülesvõte tihemetsas teisest detsembrist aastal 1971, kui Eesti raadio tegi sinna väljasõidukohtumised. Tihemetsas oli seda raadiosaate nimi ja meie arhiiviandmed. Hotell oli ta eetris 28. jaanuaril aastal 1972, salvestati teisel detsembril 1971, nii on ka talle endale oma päevikusse kirja pannud solistiks. Saagu öeldud, siis lauljatar Liina Randma, Eva Ojaveer oli samuti veel lauljatar. Tema selles loos ei laula. Mägivad siin Rein Rannap klaverit, Andrus Vaht trumme, Urmas Alender 12 keelset akustilist tarri. Toomas Veenre oli kitarrist, aga tema selles loos väidetavalt ei mängib. Basskitarri mängib Hindrale sabas Indrek Avasalu ja viiulit mängib Paul Mägi. Ansamblis oli veel garam Sepper sel ajal, nii et neli solisti oli kogunisti Rujas päris alguses, aga see sai otsa ja sellesama 1971. aastaga pikk lugu üle seitsme minuti, aga üsnagi haruldane. Ma arvan, et seda on väga vähesed kuulnud. Enamus ei ole seda kuulnud, aga yhe Ruja siis jah, tihemetsa sovhoostehnikumis, nii nagu seda nimetati aastal 1970 üksteisel detsembril ja Rein Rannapi laul Viivi Luige luuletusele. Aiad jäid raagu väga varajane. Ruja. See oli siis ehe Brujad oma alguspäevil, teisel detsembril 1971 tihemetsas Eesti Raadio salvestus, kohtumised tihemetsas, seal toimus midagi muudki, aga Ruja esimene kord siis raadios ei olnud küll otseülekandena, nii nagu Urmas Alender oma päevikusse kirjutanud, aga siiski. Aga ei tasu ka kõike uskuda, mis kirjas on, teevadki Harrisin, Toomas Veenre. Ilmselgelt mängis loa, alguses oli kuulda kitarri ja Liina Randma juhatajaks laulis see film, kus ta mängis, oli minu naine, sai vanaemaks, sellise keerulise nimega film ja 70.-te keskel on see film tehtud, aga see ei puutu praegu asjasse. Urmas Alender, ansambel Ruja ajal esines ka akustilise kitarri saatel ka Ruja kontsertidel. Tahate seda tegi ja sel ajal kuuekümnendatel juba seitsmekümnendatel nimetati seda folki muusikaks ehk siis akustilise kitarri saatel esinemist praegusel ajal folkmuusika tähendab hoopis-hoopis midagi muud ja ja sellele akustilise kitarri saatel laulmisele üksi ei olegi justkui õiget nimetust, kui võtta pautori laul. Jah, Alender esitas oma laule, aga tihtipeale mitte oma tekste, vaid võttis luuletusi. Ka teised on seda teinud, nii et selles mõttes autorilaul ka väga paika ei pea. Truba tuur ei kõlaga hästi. Pard kõnekeeles kasutatakse, et ei kõla samuti väga hästi, nii et polgu, mis ta on, aga teeme siit hüpe 45 aastat edasi. Ehk siis aastasse 2016 ja kuulame Mari Jürjens siit, kes tublisti hoiab endiselt, et elus seda traditsiooni, mida nimetatakse ka laulja laulukirjutaja on täiesti olemas kui oma laule, aga seegi on selline toortõlge inglise keeles Singer song, Raitar, Mari, Jürjens ja nüüd ja igavesti aastast 2016. Tean õigeid koore suureks peab sire. Unineni hommikul Wire. Senine sanen veel täitke, jääb meiegi. Neid hetki mul kõik kokku jääda. Mari Jürjens nüüd ja igavesti aasta oli 2016, kui ilmus heliplaat, kus see laul peal on. Tagasi 70.-tesse jääb tänase saate eesmärk, kui pöörduda veel korra tagasi, saate alguses räägitud jutu juurde, ei ole näidata seda, et millalgi tehti paremad jaak. Millalgi tehti halvemat muusikat või vastupidi, vaid lihtsalt see, et kõrvutada omaaegset Ruja muusikat praeguse aja muusikaga ja näidata seda, et traditsioonid, mida Ruja omal ajal ellu kutsus või või algatas on endiselt veel täiesti olemas. Jah, noh, kui võtta Ruja, ega ta ei olnud suurt milleski nii väga esimene ei olnud Ruja esimene ansambel, kes hakkas eesti luuletajate tekste viisistamaati, seda tegid juba enne virmalised näiteks seesama laul, nii vaikseks kõik on jäänud Ernst Enno tekst juba aastal 1968 ansambel keldriline heli Juhan Liivi. Sa tulid tuppa, aga Ruja hakkas seda tegema ikkagi eesmärgi kindlalt. Ja nendel oli täiesti selge siht, selge siht silme ees ja kõik need põhimõtted oli Rein Rannap kirja pannud, et just edendada eesti rokkmuusikat, nii et eesti rahvusliku rock'i algatajaks võib ansamblit Ruja täiesti vabalt pidada. Samas ka ei halvustanud testis esimesena rokkansambli na eesti keeles. Lauldes eesti keeles kooma väga skandaalne võib oma vaadi skandaalne kultusansambel tegi seda juba paar aastat varem virmalised kui rokkansambel sisega virmalised ansambel, kuigi sellise pehmen biitansambel terminoloogia jälle ja ka väntorel kedriline heli oli samuti rokkansambli, näid rokimängivaid ansambleid selleks ajaks juba oli küll ka mikronid koos Gunnar Grapsiga. Selles mõttes ei ole Rujaga selles mõttes esimene, aga seal jälle nagu öeldud, tegid nad eesmärgi ja sihikindlalt kõiki neid asju ja see on just see, mille poolest ansambel ajalukku on jäänud. Ja kase tänaõhtune kontsert lauluväljakul. Nii suurt furoori ei oleks kindlasti ühegi teise ansambli tagasitulek nii kaugete aegade tagant tekitanud, nagu Ruja puhul on põnev inimesed on tohutult solvunud või pahased selle peale. Teised inimesed on väga õnnelikud ja lähevad täna õhtul kontserdile igaühe vaba valik, elame vabas maailmas juba 26 aastat. Nii et kedagi kuhugi ei sunnita minema, keegi ei sunni kedagi lugema, neid võib-olla natuke juba liiga palju on neid seal Rujastat erinevates uudisteportaalides, aga keegi ei sunni neid lugema, keegi ei sunni neid komment kommenteerima. Aga jätkame ansambliga Ruja aastast 1972, kui kujunes sellel ansamblil välja juba siin rokk koosseis või selline tuumik, koosseis ja ansambel oli vähenenud viieliikmeliseks alguses oli ikka väga palju, Heikki Kalavus jäi veel mainimata, kes mängis trombooni selles ansamblis päris algusaegadel ja Aastast 1972 laul, tütarlaps Klooaagis taas Jüri Üdi sõnadele tehtud laul ja siin on siis juba ansambli koosseis järgmine pika Urmas Alender vokaal, Rein Rannap klahvpillidel Andrus Vaht trummidel, kes olid ka alguses, aga lisandunud on juba Tiit Haagma basskitarril ja Andres Põldroos kitarril. Ka see salvestus ei ole mitte tehtud raadiomajas, vaid televisioonis ja kuna see pisut logiseb natukene kuulates seda eelmist laulu oli kõik väga ilusti koos siis ilmselgelt televisioonimajas oli see häda, et muusikud omavahel ei kuulnud kõrval pidega ja kuidas see oli, ei näinud 11 ja seetõttu see selline väike rütmiline loks või sealt sisse tekkida. Aga tegemist on ikkagi väga hea looga Ruja plaadil. Need ei vaata tagasi, on hoopis hilisem versioon Tartu muusikapäevadelt salvestatud hoopis teine ja Andrus Andres Põldroos mängitud slaidkitarri soolo on juba täiesti omaette väärtus. Ansambli Ruja aastast 1972 tütarlaps Klooaagis. Käin. Ansambel Ruja aastal 1972 ja tütarlaps Kloaagis jälle Jüri Üdi, Juhan Viidingu sõnad. Ruja on kahtlemata mõjutanud eesti muusikat, et kui palju, kas kõige rohkem või on keegi enam seda teinud, seda on väga keeruline määratleda. Aga juba oma esimesel tegutsemisperioodil, 70.-te alguses või esimesel poolel. Ruja mõjutas juba eesti muusikat Kati ja ansambel, meie keda taia Kadajas, selle ansambli solist ja ka lugude autor kaasautor on nimetanud ansambli Ruja sõsaransamblis. Nad said väga hästi läbi teineteisele, viidi lilli, kontsertidele, head aja Kadajaskaaplaulist aastal 1974. Sellel Ruja kontserdil, mis toimus Eesti Kontserdi praeguse asi siis niinimetatud Estonia kontsertsaalis ja kuulame siis ansamblit Meie Ruja sõsarbändi, kes alustas paar aastat, Rujastab hiljem ja ja ka lõpetas juba sel ajal, kui Ruja veel tegutses, aga sarnast. Vabandust sarnast oli nii palju, et kui Bruja kasutas eesti luulet laulutekstid, eks siis ka ansambel meie tegija Taivo Kadajas loos, mida me kohe kuulame. Unelmad ja tegelikkus on omavahel lühendanud. Lydia Koidula. Meil aiaäärne tänavas teada-tuntud luuletus ja läti poeedi pojas Fazzietise luuletuse, nii et sedamoodi ansambli meie unelmad ja tegelikkus kõlab. Nagu öeldud, siis meie oli omalajal Ruja sõsaransambel. Taevajärel. Tole. Pole. Päev. Ema ja pea. Ta ta. Paati aga? Ansambel meie ansambli Ruja sõsaransambli nii aastast 1974 tõenäoliselt kusagil sellest ajast lugu pärit on ta yogade ajas ja Rein Rannap tegid ju koostööd 70.-te teises pooles kui poliansambel Noor-Eesti, mis küll kahjuks taga lühikest aega tegutses, aga ikkagi ühes väikeses Eesti linnas imeilus lugu on nendelgi paelu, koop jäänud. Ruja perioodid jagunevad jah, nelja erinevasse poega seitsmekümnendatel, kaks, kaheksakümnendatel kaks persiooni perioodi. Ma jätan need kaheksakümnendad täna rahule, sest tõelised Ruja fännid peavad seda nii-öelda Rannapi tagasitulekut ehk pop-Ruja just kõige selliseid mitte just kõige paremaks perioodiks, väga see selleks. Täna eesmärk ongi just kuulata neid või ette mängida neid laule, mida vähem teatakse, kuna sellest populaarsest perioodist on väga paljud tuntud laule ja need ongi ajalukku jäänud. Samamoodi sealgi Bon tõelisi pärleid igasuguse ilma igasuguse kahtluseta aastasse 1979 põhi lõuna, ida lääs, niinimetatud proge-Ruja koosseis, kus siis koosseisus on Urmas Alender laul, Jaanus Nõgisto kitarr, Margus Kappel pillid ja uute tulijate tulijatlana, Prütmi klopsis, Priit Kulberg basskitarril ja pywowards trummidel põhi, lõuna, ida, lääs ja jällegi Jüri Üdi tekstil või luuletusel põhinev laul. See. On ilmaga? On on on. Ruja aastast 1978, kui täpsem olla mitte 79, nimelt seal samal 78. aastal oli põhi lõuna, ida, lääs suuremate suuremalt jaolt Ruja kontsertide tavalugu, nii on Urmas Alender oma päevikusse kirja pannud poja Ruja ei olnudki proge-rocki esimene ansambel Eestis, selleks oli hoopis selline Sven Grünbergi juhitud ansambel Mess, aga proge-rocki on endiselt tehtud ja siin on hea võrrelda 38 aastat hiljem. Kuidas kõlab, peab ütlema, et see Ruja lugu kõlas pagana hästi, ei ole midagi öelda, pea 40 aasta tagant, nüüd aga aastast 2016 teesi ansambel põhja konn. Proge-rocki ansambel ja Ruja traditsioonid selles mõttes, et Eesti väärtluulele on Betti Alveri luuletused võetud ja pigilind kannab Nive põhja konna logo autoriks, muusika autoriks ja solistiks on siis Valter Soosalu, ansambli klahvpillimängija. Ja näe Saara, aga. Tapatööd nagu kreeni, kui viimane peetis ja vara. Kui viimane peetis jaamana. Mamma punases pluusi toas magas kliima. Ta pimedas pöörases luu sees, kui õde äädika. Et ta on ju see, et aarde ekspee ta seda Kaaslased ütlesid ka kreeni ja mäekeesid röövleid. Saara. Tänast muusikasaadet on jäänud veel ühe laulu võrra, aga see laul sobib tänasesse päeva vägagi hästi. Margus Kappeli laul ei mullast Hando Runneli tuuletusele. Ansambli Ruja esituses kõlas laul 70.-te lõpus. Seebersioon Liisi Koiksoni ja reaalmaa soori esituses on salvestatud aastal 2014. Tänan kuulamast. Kõike head. Vikerraadio stuudios oli Andres poja. Olegi. Ja kõrvades, kus sul