Tervist vikerraadio stuudios on Andres Oja. Tänase muusikasaate teemaks on glasnost 88 eesti rahvas. Muidugi mäletab seda 1988. aasta augusti viimasel nädalavahetusel Tallinna lauluväljakul toimunud festivali ikka rock summeri selle esimese nime all. Aga klastavast 88 oli selle alapealkiri ja selle nime pani sellele festivalile teine osapool ehk soomlased. Ilma kelleta see festival kindlasti oleks saanud toimuda. Aga esimene rock Summer tõepoolest 26 kuni 28 august aastal 1908 58 Tallinna lauluväljakul toimus ja sel suvel räägitakse palju ilmast ja inimesed kiruvad, et sellist kehva suve ja nii palju vihma ei mäletagi. Tuletame meelde nimelt rock summeri aeg anti välja ka eri ajalehti muusik ja need on täiesti internetis olemas ja neid saab sealt ka lugeda ja rock summeri. Esimesel päeval, 26. augustil 1988 kurdab peakorraldaja Jüri Makarov rock summeri eestvedaja et kolm nädalat järjest vihma sadanud. Ehk siis praktiliselt terve augustikuu 100. vihma, ka rock Summer oli üsna vihmane, viimasel päeval ei sadanud. Lõpuks läks ka, lauldi ilm ilusaks. Nõnda ta oli, aga lavaesine oli muutunud täielikuks mudamülkas küll viimaseks päevaks. Aga alustame jäätmesiis selle mehega või selle ansambliga, kes seda rock summerit alustas kell kolm päeval, 26. augustil, see oli Gunnar Graps oma tolleaegse ansambliga Gunnar Grapsi Grupp ehk siis keegi ei keela. Ja nagu rock summeri teise päeva ajalehest saab lugeda, siis Jüri Makarov kurtis seal, et mul nõrgaps mängis 40 minutit kauem, kui talle ette nähtud oli Gunnar Graps, tema grupp samal aastal ilmunud plaadid Saul kaob. Kõik see lugu on küll pisut vanem. Gunnar Graps, kes oli siis esimese rock summeri esimene esineja ja alustas ta kell kolm, vähemalt graafiku järgi ta niipidi olema, nõnda kirjas oli meeldetuletuseks, et enne rock summerit septembris aastal 1987 toimus võiks öelda, proovifestival eksis hevisuvi 1987, kus Gunnar Graps samuti esines ja seal ei olnud väga rahvusvahelist koosseisu polid, ainult ansamblid üle terve nõukogude liidu Venemaalt ja mujaltki veel. Ja seal üks meeldejääv sündmus. Üsna karm sündmus toimus, kus leedu ansambel kasutas pürotehnikat ja nende pürotehnikut tekitasid sellise paugu need püksis. Helivõimendikastid, et üks pool praktiliselt kukkus alla sealt, kuna seal sai üsna raskelt vigastada üks inimene. Õnneks keegi surma ei saanud. Aga rock summeri esimene päev, 26. August 1988 oli üsna rahvusvaheline. Jah, ta ansambleid oli mitmelt poolt. Kuna Gunnar Grapsi olid head tutvused Venemaal, siis oli ka kaks vene ansamblit, nimelt dünaamik ja dialoog. Kuulamegi neist dünaamikut aastast 1982 Vladimir Kuzmin kitarrist, laulja ja laulukirjutaja, Natali, selle ansambli eestvedaja ja kui aastal 1983 esimest korda Nõukogude liidus tehti ansamblite edetabel, mille kokku panid ajakirjanikud ja muusikakriitikud siis Dynamic oli seal just nimelt esikohal. Ja muuseas ka Gunnar Graps oma magneetik bändiga oli seal täiesti olemas, aga neist eespool oli esikümnes veel üks Eesti ansambel ja see oli Ruja. Aga meie kuulame siis vene ansamblite dünaamikut, kes rock summeril küll ladimilkus minn laulis ingliskeelseid laule, lihtsalt ootas, et siin on rahvusvaheline seltskond ja midagi võiksid aga ka saavutada või tähelepanu äratada siis muidu ope, Dynamic laulu keel olid ka venekeelne ja papricine muutva jommi ehk siis endiselt kahekesi ja Vladimir pus mind ja tema ansambli Dynamic aastast 1982. Vladimir, kus vend ja tema omaaegne ansambel letinaamik, see ansambel on ka tagasi tulnud üheksakümnendatel ja võimalik, et tegutseb veel ka praegusel ajal, Vladimir, kus minna on, tegelikult oli küll, vahepeal elas Ameerika Ühendriikides, mõne ajab, aga nagu paljud teisedki vene muusikud, kes sinna üheksakümnendaid läksid, on temagi Venemaale tagasi tulnud. Rock Summeri, nii et esimese päeva juurde tuleb veel saate teises pooles korra tagasi, aga teine päev volivasse kõige sellisem, kõige kõige päev ehk siis Eesti-Soome päev ja selle päeva ehk siis 27. augusti 1988 avamise õigus oli ansamblil Singer Vinger, kes alustas juba lausa kell 11 30 teine päev oligi kõige pikem ja kõige kauem kestis kõige rohkem neid ansambleid, oli, kuulame Singer Vingeri ära ja võiks öelda, Singer Vinger oli mõnes mõttes selle festivali kõige suurem võitja. Aga sellest natuke hiljem Singer Vinger ja mida ma näen? Kuulatav. Singer Vinger, kes oli siis esimese rock summeri teise päeva avaesineja. Aga nagu öeldud, Singer Vinger oli suur võiduansambel selles mõttes, et nad said oma plaadikaanele sellise foto, mida ühelgi teisel Eesti ansamblil ette näidata ei ole, on küll neid eesti muusikutega grupipilte tehtud Saaremaa muusikapäevadel ja mujalgi, aga sellist, kus peal oleks Johan Laidoner ja deva ansambli Pablik imidž, Livitid kitarrist koos suure hulga eesti muusikutega. Sellist fotot ei saa hapne mitte keegi teine panna oma plaadikaanele ja Singer Vinger selle sai. Tõnu Talivee fotograaf, kes on teinud palju palju pilte eesti muusikutest Eestis, ansamblites seitsmekümnendatel ja hiljemgi veel selle ajaloolise foto tegi, võttis seal kellaaega jah, et saada need muusikud kui sinna laululavatreppide peale ja ka Pablike imidž, Limiteedi mehed tulid, mis oli ka omaette päike, ime aga viise Fotaatle sündis ja seda on hiljemgi lahatud, et kes on seal, kes ja mõned isikud ongi sellelt fotolt tuvastamata. Ja kui seda fotot vaadata, ta on internetis ka üleval, nii et saab igaüks uurida, keda ta sealt ära tunneb, siis paraku üsna mitmed neist, kes sellel fotol on, on meie seast juba lahkunud. Seda loolisemakse Photope saab ja sellist teiste enam kokku ei pane mitte iialgi tablikinis Limitit käis ka sellel rock summeri 25. aastapäeva festivalil aastal 2013 ja Hardi Volmer Saiga Sist Johan Laidoner selle foto üle antud, nii et cation, Laidoneril on see foto täiesti olemas, aga esimesel rock summeril Pablikkimis Limitid esines kolmandal päeval ehk siis viimasel päeval sugugi mitte peaesinejana. Aga polid ja kui siis juba festivali läbi akna muusikud hakkasid ära minema välismaiseid, siis oli neil palju ka eesti muusikutest saatjaid Tallinna sadamas ja ka Johan Laidoner läks, lohistas oma kohvrit, õigemini lohistas selle saagaga rataste peal, kohver oli sabas, olid tal Eesti punkarid, Sist Johan Laidoner, näost võis küll seda välja lugeda, et jätke mind rahule ühe korra ma ei ole ju enam punkar ja Pavlik Kiievis limiiti ei ole, Sex Pistols ei ole enam see bänd ja mul ei ole puugiga midagi pistmist. No ikka on küll Sex Pistols, siit omal ajal tegija Ahtme sellest templist ta ei saa mitte lahti. Kolame Pablikkimis, Limiteedi lugub rais, mis vast ehk nende kõige tuntum lugu ja mis muidugi ka 88. aastal Tallinna lauluväljakul, augustikuus kõlas. Pavlik imidž levitite eesotsas Johnny Laidoniga või Johni Rotteniga Tiina kodeda tunti Sex Pistolsi päevil kaks korda, kuna siin käinud ja ehk tuleb kunagi veel. Aga rock summerit, teine päev, 27. august 1988 oli Eesti ja Soome suure sõpruse päev. Aga mille üle kurtsid kõige rohkem selle all eesti muusikud? No üks probleem oli näiteks see, et heliproovi ei saanud teha toos oma Belbol kulatud Singer Vingerit. Singer Vinger ei saanudki praktiliselt heliproovi enne lavale minekut teha, kuna teise päeva peaesineja inglise Ansambel pik Kantri tegi nii kaua sedasama keetret Singer Vingeril lihtsalt aega ei jätkunud, aga see ei olnud põhiline probleem. Põhiline mure oli see, et ikka miks sikudeks lammasteks jagatakse. Ehk siis see, et miks lava taga soomlastele ja välismaalastele pold valuutapaar, aga eesti muusikud peavad leppima kodumaise joogiga ja seda rublade eest sel ajal rublad olid ja selle üle kurtsid kõik Eesti muusikud kulaat, eestlaste rahvuslik uhkus oli selleks ajaks juba ärganud. Kahtlemata aasta oli ju 1988 ja see muusikutele Te kohe ei meeldinud. Oled, kes olid vähe osavamad ja terasemad muidugi sõbrannasid soomlastega ja said ka osa sellest valuuta eest ostetud õllest. Soomlased ei ole sugugi mitte kadedad see, millest ma kohe õige pea räägin. Aga üks moment on ta lava tagant väga hästi meelde jäänud, seal käis ju väga palju tuntud muusikuid, edasi-tagasi toosama jolaid on pikk kantri oli seal veel leid Soomest tõeline tähtede paraad, sellist Soome ansamblite koosseisu ei ole siin ei varem ega hiljem nähtud, iga suvefestivali oleks uhke, kui neil oleksid sellised esinejad. Ja neid käis ka seal edasi tagasi, aga kui sindaatne laululava palumisse ruumi sisenes, Juise Leskinen meie seast kahjuks juba lahkunud Soome muusik, siis millegipärast kõikide pead, äkki keerasid isegi need, kes olid seljaga sinnapoole, kust ta tuli ja kuidagi mingisugune magnetism või ei oskagi sellele täpset nime anda, aga kuidagimoodi ta säras ja kuidagi selline eriline oli, et kõik ta poole vaatasid, kui ta sinna tuli. Kuigi tegemist oli suhteliselt väikest kasvu mehega ja nagu pärast selgus tervist talle väga halb sel ajal, nimelt kui ta Tallinnast tagasi jõudis Soome, siis ta viidi kohe haiglasse, kus ta oli päris tükk aega, aga siin ta kallal kontserdi andis ja muidugi esitas laulu, mida eestlased temalt kõige rohkem ootasid. Peale täpne Juice Leskinen'i esinesid seal veel mitmed Soome ansamblid, nende seas ka näiteks epu normaali ülipopp, populaarne Soome ansambel ja Dave majja. Lenna oli ainuke, kes siis viimasel päeval soomlastest esines oliga pale ansambel Mamba ja teisigi ja muidugi Leningrad kauboi kelle üks liige selleaegne sagari kuvas. Ma olen laulja ja basskitarrist ilmselt enim tähelepanu äratas. Olgu öeldud, et sagari kuvas manen oli kaks lahkematest sõbralikke test soomlastest lava taga ja testi muusikud ikka istusid seal, kui päikest vähegi paistis, seal laua taga treppide peal ehk siis laululavatrepil pildi peal ja sagari kuvas, ma olen tuli ja näpus, oli talle väga-väga kallis prantsuse konjak, mille tal ilmselt laeva pealt ostud ja lahkelt ta seda jagas Eesti muusikutega pakkus neile ja otse pudelisuust pudelikaelast joodi seda väga-väga kallist konjakit peale kõige muu sageli koos ma olen, kes mängisin, üsna kalli Gibson basskitarriga kinkis selle inspee baskitaristile Margus Minnile otseselt küll ei kinkinud, Margus vahetas selle oma kitarri vastu, mis oli siis Riias tehtud Benderi koopiad, aga selle hind jäi muidugi kõvasti kõvasti alla sellele Billyle soomlaste mälestused on muidugi ka pisut kahtlased, aga ajad natukene, muudavad neid ja soomlased ju rääkisid sellest rock summer ist tehtud dokumentaalfilmid, seda, kuidas nemad ikka nägid sõdureid, kellel olid automaadid kaelas, tahtmine mäletama ikka päris hästi seda nõukogude aega pautomaadiga sõdureid ikka linnas ei liikunud ja ammugi ei olnud neid mitte lauluväljakul. Aga peksja nii-öelda mälestused pisut muutuvad ka see, et kuidas seal räägitud, sagari puhas, ma olen, seda ta muidugi tegijat, ta hõiskas lavalt ka valju häälega eesti vabaks sinimustvalge lipu lehvisid aga see, et oleks laulnud siis tolleaegset või praegustki Soome hümni ja praegust eesti hümni, ehk siis maantee laulu soome keeles see paraku küll tõele ei vasta. Ta laulis nimelt shans Sibeliuse Finlandia, et ehk siis ühte osa sellest peateemat. Ja see on just nimelt see laul, mida soomlased tahavadki endale hümniks, nii nagu eestlased tahakski sellest patsiuse kümnist lahti saada ja välja vahetada. Aga sagari kuvas ma olin seda laulis ilma igasuguse saateta. Me kuulame aga vaat laudotsiifin Landjat orkestrisaatega. Õnneks on ta ka selle salvestanud. Sagari kohas ma näen ja tema lauldud koos orkestriga Finlandia kuulus son Sibeliuse teos. Ta laulis ta ka lauluväljakul 1988. aastal küll ilma orkestriseadete Leningrad kauboi Swiss lipis liipers. Enam-vähem sama ansambel Kali saate lõbus seltskond ja tol ajal nimetati bankettideks neid sündmusi praegu järelpidu peksis sellile lõdve tõlge inglisekeelsest paadist. Banketi ei ole ka eestikeelne sõna, aga rock Summeri esimene bankett oli pilgu varietees. Eks praeguse Samiigos, teisel õhtul või öösel. Kuidas soovitajad olümpia hotelli teise korruse restoranis ja viimane lõpubankett oli siis Pirita rannahoone restoranis. Ja seal juba räägiti. Leningrad koobois on banketisaalis üleval eraldi ja täiesti ihualasti annavad intervjuusid selline seltskond, teise päeva peaesineja inglise ansambel, pikantri ja eestlaste jaoks peaesineja oli kahtlemata inspee Ivo Linna ja Kiigelaulukuuik. Meil on juba Viivas. Samuti olid risti ja vääri aga. Väidetavalt teine päev esimesel rock summeril, kui ka inspee esines ja neid isamaalisi laule laulis, oligi publikut kõige rohkem. Selles olevas rock Summeri muusiku ajalehe eriväljaandes on ta lausa kirjas, et rahvast oli olnud 100000. Kui palju seda rahvast seal kokku oli, kolme päeva peale on räägitud erinevaid numbreid, väga erinevaid jutte, õnneks oli neid 150000 oli 180000. Aga üks kummaline asi, mille paatne leidsin, on nimelt see, et eestikeelse Vikipeedia rock summeri artiklis on kirjas justkui esimene rock Summer oleks olnud publikule tasuta. Hakkasin ise mõtlema, et kas ta siis tõesti oli tasuta, kuna mina siin ta esinejana piletit ei pidanud ostma, seetõttu ma ei teadnud, et kas ta siis tõesti oli tasuta, hakkasin seda asja natukene sügavamalt uurima, siis selgus, et ei olnud ta tasuta sugugi aitäh ikka piletiga täiesti ja Jüri Makarov ka kohe esimese esimesena rock summeri päeval rääkis seda, et Pileteid on piisavalt üle 100000, kõigile jätkub ja ei maksa pabistada. Muidugi oli kaatne seal enneolematu see, et müüdi seal igasugust nänni ja muid asju ja väidetavalt tikutopsid, mida korraldajad seal võisid päris kalli hinnaga, arvestades tikutopsi, nii-öelda tavahinda, see rock summeri kiri seal peal oli üks suuremaid kasumiallikaid. Aga nõnda ta oli, eks see oli selline varajane aeg juba operatiivid ja muud asjad tegutsesid ja kõik see muu tore. Aga esimese proxummeri päeva juurde tagasi, mis oli tõepoolest rahvusvaheline ja erinevatest riikidest ansambleid, esines Tšehhoslovakkias Ta esines esindajas ansambel Citroon. Tol ajal oli veel Tšehhoslovakkia, mitte kaks erinevat riiki. Aastal 1988. Kolmandal päeval oli Rootsi ansambel Sky Hay väga huvitav kollektiivi eesotsas klaas ümbstramiga. Ja ta oli muidugi veel Steve Hackett kahtlemata, kes oli kolmandal päeval üksipäini suurel laval akustilise kitarriga ja tohutu rahvahulk, kui seal ümber oli midagi sellist, mida filiselt hilisematel Roxumberitel enam ei oleks olevat kuidagimoodi korrata. Aga nõnda ta oli, esimene ja ja selleks ta ka jääb kuulama ka ansamblit Latorre Tiinast, kes oli rock Summeri esimese päeva üks esinejaid. Solokeerop rock n roll-hispaaniakeelset hard rocki Argentiinast, ansambel Latorre. Selline oli siis Argentiina bänd Latorre aastast 1984, aastal 1988, esimesel rock summeril esinesid esimesel päeval. Esimene rock Summer on muidugi jäänud nii publikule kui ka esinejatele ja et Eesti poolelt meelde kui midagi väga, väga erilist, need hilisemat rock summerit, millest viimane toimus aastal 97 ja siis oli see 25. aastapäeva oma. Olid juba sellised, mitte enam päris see, kahtlemata muidugi esimene on ikka esimene ja kõik muusikud meenutavad seda ülevat tunnet. Seda mäletan ise tunned seda, et nüüd on kõik väravad avatud, nüüd võib minna kuhu tahes, selline tohutu vabaduse tunne, et nüüd on kõik võimalik siin maailmas. Seda tunnet muidugi ta niimoodi ei olnud, aga tunne ikkagi kord selline oli esimene rock Summer oli ikka see esimene. Aga selle 88. aasta rock summeri lõpetamise au jäi sel ajal ülipopulaarsele eesti ansamblile. Seitsmes meel eesotsas endigi laksiga. Nad seal pühapäeva õhtul viimasena esinesid ja rahvast murdu tohutult palju niidab, olid sellised olid siis meenutused esimest rock summerit ehk siis klastavast 88, nii nagu ta Soome poolt vaadatuna oli. Kõike head täna kuulamast vikerraadio stuudios oli aadress, poja.