Tervist vikerraadio stuudios on Andres Oja. Ja pika ajaloo radadel muusikasaade jätkub nii nagu mitu eelmistki ja sedapuhku meelde tuletades üht legendaarset televisioonisaadet, millel nimeks kanal 13. Sellest televisiooni saatest on ka juba räägitud ja lühemalt või pikemalt seal peatatud. Aga mul on täna kaasas siin päris ajaloolised dokumendid, need päris originaaldokumendid mille järgi seda saadet omal ajal tehti ja selle eest ma olen väga tänulik Eesti muusika ühele suurele asjatundjale, kellel nimeks Victor lõõbas, kes on kõiki neid arhiividokument kollektsioneerivad ja kokku kogunud ja ja hea, et need olemas on. Neid ei ole sugugi mitte lihtne niisama leida. Aga ta on mulle need siis laenutanud, et ma saaksin seda tänast saadet ja nii, et suur aitäh talle. Aga 13 teatmesellest hoolimata, et on olemas igasugused dokumendid ja paberid, on ikkagi natukene ebaselgust mingil määral ja aknas ebaselgus ka jääb. Sellepärast et kõike tagantjärele 50 aastat hiljem kindlaks teha on täiesti võimatu. Aga televisioonilehes siis 68. aasta novembrikuus ilmus selline üle ühe lehekülje suurune teada anda või reklaam, et hallo, noored Teie meile poplaule uusi lauljaid, viktoriine mänge, konkursse, tantsu haa Karal 13 keskel suurelt kirjutatud meie teile haa küsimärgiga millegipärast või hüüumärk, ilmselt hüübergikat, tantsu, kursse, mänge, viktoriine, uusi lauljaid, poplaule, noortestuudio uus meelelahutussaade kanal 13 on edaspidi kavas kord kuus. Paraku see nii ei läinud päris, aga tere tulemast televiisori ette. 28. novembril kell 22. Null null. Aasta oli siis tuletan meelde, 1968 ja saate signatuurina kõlas just nimelt see laul. Ei tea, kas oli teadlik valik, et oli Tšehhoslovakkia ja orkester Ferdinand Habliku orkestripala või mitte sest nagu teada, mis toimus 1968. aastal Prahas ja Tšehhoslovakkias üldse siis võis olla seal. Aga seegi jääb saaduse varju, aga mitte see lugu, mida me kuulame. Ja selle signatuuri järel peaks ekraanile ilmuma Mati Talvik 50 aastat tagasi, 28. novembril, sest tema, see oli selle uue noorte saada, et kanal 13 saatejuhti ja pakkujaid üsna lühikeseks jäi. Üks hooaeg oli nüüd neli, saadeti oli viis saadet. Sedagi on üsna raske kindlaks teha, aga sedamoodi ta oli igal juhul ja ajalooline muidugi selles mõttes, et see oli ikkagi esimene noortesaade küll noortestuudio juba oli varem ka käinud, noortestuudio egiidi all toimus ka see saade aga selline otsejat noortele suunatud meelelahutussaade ja tegelikult isegi enne seda, kui seda signatuur muusikat kuulata oleks pidanud ära kuulama ühe laulu. Ja see laul on üks väga-väga eriline laul nii selle esitaja jaoks kui ka mitmel muul põhjusel. Esiteks enne seda isegi jah, kui see saatesignatuur kõlas just nimelt Ivo Linna laulis laulu mis algselt on pealkirja all armastada teisi eal ei saa. Aga heal lapsel mitu nime. Nii ta on, see on jah, see aastast 1968 televisiooni tarbeks salvestatud ja see oli pikka aega kadunud see laul ja arvati, et ongi kadunud ja näed jälle Victor lõõbas arhivaar leidis selle üles kusagilt Tallinna Polütehnilise Instituudi tolmukordade all olevatest varas halbadest ja tõi selle siia, nüüd on ta täiesti olemas ja ka Ivo Linna plaadil, mis on õige pea ilmumas täiesti olemas. Ja algselt ta jahtme Heldur Karmo tekstiga oligi armastada, teisi eal ei saa ja see kõlas kõige esimesena selles kanal 13. enne signatuuri, isegi. See oli selles mõttes ka Periline laule, et see oli Ivo Linna esimene laul, mille ta salvestas veel tolleaegne Tartu Ülikooli tudeng. See oli nagu öeldud, esimene laul, mis kõlas siis selles samas kanal 13 saates ja Ivo Linnat esimest korda televisioonis, nii et igati väärikas, aga jah, heal lapsel mitu nime on ka veel, armastan vaid sind, mille Ivo Linna koos rock hotelliga salvestanud kaheksakümnendatel siis millegipärast ka kusagilt välja ujunud Pealkiri nimega armurõõm, mille koht Ivo Linna ütles, et sellest ta ei tea mitte midagi ja tema ütles just nimelt täitsa armastada teisi eal ei saata, et see peaks olema see õige pealkiri, kuigi Heldur Karmo koduleheküljel on armastan vaid sind millegipärast selle laulu nimeks märgitud ja siis on veel ka rahvasuus levinud sind vaid näen, mille kohta Ivo Linna ütles seda, et see on rahvas, tuleb ja küsib, kuna see lause sealt käib mitu korda läbi sellest laulust, siis rahvas ikka tuleb ja küsib, nagu ta ise ütles, et kas sa seda SIND vaid näeni ka teed? No sitta, iga toll kõlab siis seesama juba kadunuks peetud laul 50 aasta tagant armastada teisi ja ei saa. Laul ise pärineb aastast 1961 ja selle autoriks salongi toonegi on briti laulja biitlite-eelne populaarsus seal aga populaarseks. Tuntuks laulis selle laulu Tom Johnson, kellest ka siis Ivo Linna versioon lähtub. Siin ta nüüd on, siis. Minust. Leedundmatuna vaeva. Seda maad ja siis üheksateistaastane Ivo Linna laulis esimest korda televisioonis. Praegu küll raadios, aga jah, poliimi poodi küll tunneks ära hapnelist küll, kui kui ei teaks, kui oleks küsimus, et kes laulab Tottena, sedamoodi ta seal poliitvabal ajal päris huvitav kuulata tagantjärele neid laule, kuna jaht mitte midagi ei ole säilinud, sellest kanal 13-st peale mõnede fotode ja jah, ühtegi videomaterjaliga midagi sellist ei ole, tegemist oli omal ajal otsesaatega, mida tehtid küll laule tulid fonogrammipealt, lauljad olid enne salvestatud ja salves olemas, aga millest siis räägiti seal? Mati Talvik oli nagu öeldud, saatejuht ja ei maksa unustada Prižissööril Theo, karpin, noored tegijad kõik sel ajal ja ka Enn Eesmaa oli seal kaastegev selles saates ja näiteks esimese teemana, millest räägiti, oli Londoni karnabi Street teada-tuntud ka siis selline 60.-te lõpus selline moetänav ja ja selline popkultuuri tänav nagu siin öeldud. Kui lugeda selle saate käsikirja, mis on siin kirjas, siis kuidas seda räägitakse, siis? Olgu mainis, et palju tuntud Londonis palju tänavaid, tuntud tänavaid, olgu siin mainitud Downing Street 10, Downing kirjutasid aga millegipärast noh, nii ta on siis Fleet Street ja kakarnabistriid, see tänav on viimase nelja-viie aasta jooksul kogu maailmale küllaldaselt kõneainet andnud. Karbistriitilist kõnelevad tähendab 11 popmuusikasõbrad vaid ka arhitektid, insenerid, kunstnikud, küberneetikud. See on suund mõtlemiseks maailma tunnustamise ja selle tunnustamise sele kujutamises. Karbis Streetil võib igaüks välja anda oma ajalehe osta esemeid, millede vanus kõigub mõnes tunnis sadade aastateni. Tänapäevane uskumatult kirev reklaamid kutsuvad ja nii edasi, kõike siin huvitavad. Sellest äri ongi ilmselt põhjuseks, miks popp suunad teoreetikud nagu Freiberg ning ajakirja. Sulgudes eksisteeris mõned aastad tagasi, toimetus ei ole suutnud anda põhjendustega vabandust Karlovy Streetile ja nii edasi siin kõiki neid huvitavaid asju sellest räägitakse. Ja siis tutvustatakse noori lauljaid, tähelepanu esimest korda teleekraanil ja esimest korda. Kanal 13. kaks noort lauljat, tartust Merle hambre ja Ivo Linna. Merle õpib Tartu teises keskkoolis Ivoga Tartu riiklik riiklikes ülikoolis teisel kursusel. Ivo on meil pisut staažikam, esinejad. Saate alguses kuulsite teda laulmas. Merel aga seisab kõik veel ees ega sai närveerib, küsitakse temalt. Isegi tema vastus on ette kirjutatud, närveerin küll, eriti kui ma mõtlen nendele tuhandetele, kes meid praegu vaatavad. Praegu kuulavad, ma ei tea, kui paljud, aga Merle hambre laulis selle jutu järel selle laulu. Kanal 13 50 aastat tagasi natuke rohkem kui 50 aastat tagasi Eesti televisiooni eetris olnud noortesaate teemad olid väga lääneliku esimese saatevabad edasi Läks Neid juba natukene vähemaks ja üllatavalt palju, üllatavalt julged seda siiski tehti. Arvestades sellega, et Tšehhoslovakkias toimunu, nimetatud Praha kevadet see, mis maha suruti, selle järelmid jõudsid siia natukene hilinemisega ja kui avastada, ei, seal need vanainimesed, kes seal istusid, eesotsas, nii väga vanad nad ei olnud seal nõukogude liidus, aga ikkagi ja Pariisi rõhutas, et samuti 68. aastal siis tudengite rahutused ja ilmselt siis avastati seda, et oi, selle ta ka ju nende taga on igal pool noored ja tudengid, et peab rohkem tähelepanu pöörama ja avastati, et Eesti televisiooni eetris kujutage, et see on mingisugune läänelik saade noortele, see ei lähe mitte aga esimeses saates 28. novembril 1968, nagu öeldud, siis karnabistriidist jutu Londonist ja siis teise teemana jälle läänest Ameerika ühendriikidest ehk siis IP kavansi kirjutatud, tegelikult ta peaks olema siis vaip, piim, ehk siis juut International teedel ja nii nagu siin kirjas, siis mida sellest räägiti? Omaaegne selline noorte liikumine, need kolm tähte tähendavad ühte suhteliselt uut populaarset noorsooliikumise vormi Ameerika Ühendriikides, poliitiline kliima on vahepeal muutunud ja möödunud suvesõbralikud, armastuse generatsiooni esindajad, hipid, praktilised tänavapildist kadunud. See on just, et seda hipid ja hipid ei maksa omavahel segamini ajada ja sinuga selgitused, näete hipi ja hipid, see pole ainult sõnademäng kõige olulisemaks erinevuseks nende kahe puhul oli hipi, täpne poliitiline aktiivsus. Hipid on aru saanud, et narkootikumide tarvitaja stamisega asja ei paranda, nemad protestivad, nüüd siis nende programm, luuletus, valge mees on surnud, Ameerika lipp põletati tuhaks Hiroshimas raha on vaid nimi, mis antud tasale. Jumal on need vietnami lapsed, kes mõrvasid, et eile nad Palmiga revolutsioon on igapäevane protsess ja see muutub meile omaseks. Sellile luuletus loeti ette, siin ei ole kriipsuga peale tõmmatud, et et jah, see läheb veel pikalt edasi. Pikalt on sellest juttu, vot nyyd on silla peal viktoriin esimesest des ja ta esimese saate lõpetab siis Leigradi Dixilenud ansambel paga, oma roll oli seal ka täita, ka Jaak Joala oli seal, aga tema juurde jõuame natukene hiljem. Boriss lehtla on, kellel oli üsna mitu laulu seal laulda ja ka see on päris huvitav, et enamus neist lauludest, mida seal esitati, oli just nimelt välismaist päritolu. Kuigi eestikeelse tekstiga niga Boris lehtland laulis Clif Richardi Lugoopits Õuberg eestikeelse tekstiga nimega kõik on möödas. Nii kala. Nii on see õnn kurka kui päike septembri evad. Hiljem soo. Suure siis, kui ta nivool Tõnn Kulka kui päikes septembri teevad Hiljem su. Suured siis, kui ta Poris lehtla on 50 aastat tagasi ja Clif Richardi laulu laulmas Keith Richards'i laulu. Ja kuigi kanal 13 saadet lubati kord kuus, siis juba teine saade ei toimunud, kuigi see oli välja reklaamitud detsembrikuus, oleks pidanud kuskil seal praeguse aja siis jõulude paiku toibuma. Sel ajal aastal 1968 jõule ametlikult ei tähistatud, olid näärid, aga seda saadet detsembrikuus tulnud ja teine saade põhjusel tagantjärele väga raske kinni võtta. Ilmselt seep, esimene saade oma liigsete lääneteemadega hakkas kedagi väga häirima ja teine saade oli eetris 21. jaanuaril, mis oli samuti neljapäev. Nii nagu ka 28. november 68 teine saade siis 20, esimene jaanuar 69 ja kell oli siis 11 või vabandust 10 õhtul, kui see saade oli. Et enne seda oli siis aktuaalne kaamera pool üheksa ja enne seda veel pool pool 10 vabandust, aktuaalne kaamera ja pool üheksa. Hästi populaarne saade täna 25 aastat tagasi, aga teist saadet siis reklaamiti välja sedamoodi televisiooni lehel omal ajal siis neljapäeval, 23. jaanuaril 1969. aastal kell 22, null null ütleme teile, tere tulemast, enn enn eesmaa tuleb uudistega laiast maailmast kohal on ka noored lauljad, külalised ja teised kohtumiseni. Ja akna siis veel lisaks suu kodu kauaks tühjaks jäi, laulab Jaak Joala, sest lubasime saates kõige enam meeldinud laule korrata ka järgmises ajaviiteprogrammis. Kanal 13 tõepoolest esimese saate kõige populaarsemaks lauluks valis rahvast televisiooni vaatajad. Noored just nimelt selle. Jaak Joala loob, ta laulis Kaleidi madonnat, aga see jäi ikkagi. Jaak Joala laulis selle laulupära kanal 13. ja rääkis järgmist, ma olen õnnelik, et viltkübar teile meeldis ja üleüldse on mul täna hea tuju, oma jagub, on selleks ka tõsiasjal. Järgmisena esineb teile üks vahva tüdruk, kelle kohta võib tõesti öelda, et ta ei seisa ka pudelis paigal. Ah jaa, oojaa, tema nõrkuseks on peegel ja, aga kes teist julgeks öelda, et ta peeglisse ei taha vaadata, tema nimi on varju ja alguseks pole rohkem vajagi. Võin veel ainult lisada, et armastab kole palju süüa, et tal on vahva kahe ja poole aastane poeg, et temaga on väga raske tõsist juttu rääkida. Jätkame kõige kardata märga vett. Seal loomulikult Marju Kuut, keda Jaak Joala selliste sõnadega tutvustati ja siis ka küsimused Marju koodile pikem, intervjuusid koguni 18 küsimus, sünniaeg-koht, lemmiklauljad, lemmikorkestrid ja nii edasi, mida sa laulad meelsasti, keda pead oma suurimaks konkurendiks. Kahjuks ei ole vastuseid. Kahju küll. Ja sinu kõige lähem eesmärk, no kõige lähem eesmärk on, millised laulda ja üks neist lauludest, mida Marju Kuut selles kanal 13 jaanuarikuises saates laulis, ehk siis keset talve kandis nime sügisromantik. Nõndamoodi laulis Marju Kuut kanal 13 teises saates, mis oli eetris 21. jaanuaril. Selles satest tutvustati tagabil ühte noort lauljat, tema nimeks oli kolleeg Männik ja kuna saates oli juttu Enn Eesmaa, ilmselt seda rääkis juba teise saate kohta nii palju seda materjali enam ei ole, seda arhiivimaterjali igal juhul reklaamist või sellest eelteatest, mis selles saates tuleb, on foto Ameerika Ühendriikide muusikustravidžaažist teada-tuntud pime muusik, kes muuseas on käinud ka Eestis esinemas ja jõudis ka ära käia, mille üle võib vaid suurt rõõmu tunda. Et ta siin kontserdi andis ja Richalsis seal juttu poli Norridžaši muusikat ilmselt juba teises saates tähendab hinnast ilmselt siiski ei näidatud, võimalik, et ei olnud ka kusagilt seda materjali võtta ja akna siis anti kepi ülesandeks olek männikule laulda Ray Charles'i lugu ja George ja ta oli see lugu, mida poliikmelik esitas muidugi täiesti teistmoodi, kui Reich seda laulis, aga sellest hoolimata aga eesti keeles nime all. Souli, et eesti moodi pole Gwelliku pesiteses pea 50 aastat tagasi, siis 23.-st jaanuarist 1969, kui see lugu kõlas, siis Eesti televisioonis saates kanal 13 teises saates veel oli siis seal Merlambräkk mõtte kell viis, mis on siis teada trimmer liidul, triibow, myyd, mida siis mõelnud, kas ellijate laulnud Ivo Linna laulis laulu tühi päev ja Jaak Joala ja Boriss lehtland laulsid Olav Ehala laule, Jaak Joala laulu mõtisklus ja Boris lehalad. Boris lehtla on Olav Ehala laulu päikesemäng. Kolmas saade, kolmanda saatega läheb juba väga keeruliseks. Sina paberid, mis näitavad seda, et seda pidanud eetris olema. Õigemini jah, paberite järgi 13. veebruaril, mida siiski ei juhtunud, nagu näha, siis vanad televisioonilehed, seda on siin ka toodud välja televisioonilehte õhtuleht noorte hääl, kus siis on kirjas, et justkui 10 45, teisipäeval, 18. veebruaril kanal 13 kordussaade kell kolmveerand 10 hommikul. Siis on nad veel televisioonilehes ja see varem ilmunud, aga õhtulehes ja noorte hääles on siis kirjas just nimelt sellel kuupäeval 18. veebruaril 945 511 paremat fotot marsist. Et jah, midagi siin segast jälle on, aga nagu öeldud, et tagantjärele seda kõike väga raske kindlaks teha, aga oli tõepoolest üsna selline lääne meelde jätta ja see saade ja see kindlasti mingisugustele tegelastele kusagil ei meeldinud ja imestada selle üle, et seda keelama hakata, teeb seal mingisuguseid ettekirjutisi kiputi tegema, sellest ei ole mitte midagi meelestada, aasta oli ju tõepoolest siis 1969, samuti on natuke küsitav see, kas Ivo Linna laulis seda, Hei, liis laulu ei suuda eestikeelse tekstina, mille tegid Peetsalu hapne sekas teksti, paber on alles seal veel Liisi asemel kolm punkti, et ei ole veel nimi nimegi välja mõeldud, kellele seda laulu pühendada ei truud teada siis biitlite lugu Julian Lennolile, John Lennoni pojale, siis mõeldi välja, et saatejuhi Mati Talviku abikaasa Baliis Talvikule. Et hei, Liis, aga Ivo Linna väidab ise, et tal on hästi pereselt, ta laulis seda esimeses saates. Samas on ta siin paberite järgi kirjas, justkui teises saates, aga sealt maha tõmmatud. Nii et võta kinni, praegusel ajal võib täiesti vabalt seda lugu kuulata. Ivo Linna on ise öelnud muigamisi selle kohta, et see on maailma parim biitlite paroodia. Ta loomaliigi. Liigpaljudes. Kiire kris. Sinus läheb leili palju liigpall, mis ta seal teeb ka? Kiirelt läheb. Seda maad ja siis kõlas biitlite Hey Joe aastal 1969 Olav Ehala talisele seade teinud ja kui Piivalina ütles, et kui tema tuli, siis oli see seade juba tehtud ja temal jäi ülejäänud lauljat linti laulda. Kunagi ta häbenes seda Lugaga, praegu suhtub ta sellesse huumoriga. Nii peabki. Aga kolmas, õigemini neljas saade või kolmas, kuidas võta ära jäänud saateid ka siis tegelikult ära jäänud saateid arvestada, siis peaksime viies olema. Läks eetrisse 1969. aasta teisel märtsil, mis oli juba pühapäev ja pool kaks päeval, ehk siis sellisel kummalisel kellaajal nagu näha, siis hakati juba tõstma seda saadet edasi-tagasi, siin olitajatega teevad juba sellised ühiskonna kriitilisemad lääne kriitilisemad. Võiks öelda, et kohtuprotsess vare Karzneki üle, Enn Eesmaa, kodanlik kohtuprotsess. Aga siin on kirjeldatud pikk jutt millest on, millest mida ei ole mõtet hakata kõike siin ette lugema, mis siin päris huvitav, seal peaks lausa eraldi saate tegema, siis tänaval käiakse noortelt küsimas, kas te tahaksite saada filminäitlejaks, kuna Mare Karsnek oli sel ajal teada-tuntud populaarne filminäitleja. Ka film hullumeelsus oli välja tulnud, kus tal oli väga oluline roll mängida ja ka Mati Talviku intervjuusid Mare Gaznekkega, millele järgneb Jaak Joala lauluga naer. Aga jah, ansambleid seal ei olnud kuigi seal virmaliste lugusid. Jaak Joala laulis seda siiski seal üksi, ilma firmalisteta. Ta oli sel ajal muuseas, Jaak Joala oli nõukogude armees, aga sai sealt ikka ära televisiooni esineva ansamblit. Jah, ei jõudnudki sellesse televisiooni saatesse esinema ainult solistid. Kuulame siis seda legendaarset lugu. Ei korva. Seda. Katset. Võitma. Ühele leinas. Kas. Kastani päiksega bana Kassari suve. Venno. Ühene väinas. Päiksega. Selles saates oli juttu veel ka piraatraadiojaamadest, millest rääkis Enn Eesmaa ja seal on maha kriipsutatud üks lõik, mis räägib sellest, et see ei olegi nii halb, et tuleb välja, et vastupidi, et näiteks siis nende Tiidžaide nagu siin ka kirjutatakse, et kiire, kuid kõne tehniliselt laitmatult. Tekst loetud tekst paneb end eriti tähelepanelikult jälgima ja süvenema. Jah, aga see on maha tõmmatud, et midagi positiivset kaanides piraatraadiojaamades muidugi seal oli üles loetud Jahned Radio Luxembourg ka raadio 390 raadiot, nord, raadio Essex marks Radio Radio Atlantas tahad ja nii edasi reide London City mis seal on, aga viimane saade, ehk siis viies saade ja ta oli tükk aega vahet, siis märtsist aprillis saadet ei olnud ja viimane saade oli siis 26. mail 1969. Jutt käib siis kanal 13 televisioonis Nendest noortesaadet. Sellega kate lõppes seal juba eetris kolmapäeval kell 22 25 kuni 23 35 tundi ja 10 minutit. Seal ei ole absoluutselt mitte mingisuguseid välismaiseid teemasid enam kaugel sellest oldi Pirital. Suvi hakkas tulema. Käidi siis Pirita rannas, Pirita kloostris jahtklubis Kick nööni pardal musitseerida. Automotoklubis loomulikult ei saanud Kalevi suursõidud, ta leiab velotreki, see kõik lõppest ei ta seal oli ja Marju Kuut jälle Louis ja muusika muusika oli juba Ivo Linna oli ainuke, kellel oli lubatud mingil põhjusel lauda üks välismaine lugu, aga teised kõik esitasid juba juba nõukogude autorite lugusid, näiteks Arnoopabadžanjandi laule. Marju Kuut laulis sellist laulu. Miks nimi on laulu nimi, miks? Selline oli siis üks neist lauludest, mis kõlas kala on 13 viimases saates keegi Rutškofon, selle laulab autor, kes need augud autoreid omastavas, seal mäletab, aga Mihhail Tarivertiieviapnarnopabad laulud kõlasid samuti selles saates juba jahtme näha, see on juba täiesti teistmoodi, ei mingeid lääneteemasid enam kodumaine nõukogude autorite, ilmselt oli neil ringkirju käskkirju tulnud sealt robinal ja nagu teada, siis kõige täiega lõpuks see saade üldse eetrist maha võeti ja edasi ei läinudki. Aga et olemas oli, see on muidugi väga mäletamistväärne, jaga meenutamist väärt ja lõpulaul, mis kõlas selles saates oli Merle hambre aken öös ja nii, aga minu tänase saate lõpulauluks tänan kuulamast, kõike head. Vikerraadio stuudios oli mandril.