Tere õhtust. Tänane saade on neile, kes luulet vajavad ja armastavad kelle ellu luule aeg-ajalt ilmub. Tänases saates ilmub ta eesti luule kaunimate laulude kujul. On ju meie luules nagu loomulikult paljude teistegi rahvaste luules hulgaliselt palu, mis kujutavad ööd mõtteid, pilte ja millel paljudel otseselt ongi pealkirjaks öö või laul. Öö seal maailma tumedam salapärasem pool. Koju nüüd sest öös on asju, mille külge tark ei puutu. Aga öö valge on õnn, üks ööbik on siin ja teine on seal. Või üle kodume kumera, kupli suver, sumestav valu. Või ööliblikas tumba nimeline. Üks luuletaja ütleb vaikselt, et öö nüüd jõuab meile oma rahuga. Teine maalib unetuid interjööri, kus parkunud keele maitse üha suus ja peatsis lahja, läppunud veega kruus. Töö on kord helge, täis armastust ja õnne või vaikust ja rahu. Teisel puhul rahutute mõtete virvarr, mõnikord süngust ja õudustki täis. Öö pani oma koorma pikkamööda maha minu peale minu üle minu akna taha. Mina olen ööga üks ja mind ei ole enam. Ütle, mis on pimedusest sügavam ja kenam. Sinna mahuvad kõik värvid, kaovad, kõik kõlad. Tema katab sinu päev ja südame ja õlad. Ma ei ole kindel, kas ma praegu peast päris täpselt tsiteerisin seda luuletust, mida kord Noorena kirjutasin ümber oma luulega austikusse, väikestelt lehekestelt, mis meie üliõpilaste käes ringi liikusid. Salapärase ühisnimetaja all. Pagulasluule. Meie nooruse ajal kõndis üks heledapäine poiss geograafiaosakonnast ühe filoloogi tüdruku juurest teise juurde ja tahtis teha viktoriini. Tema oli kirjutanud paberilehtedele kümmekond öölaulu ja käskis tüdrukutel autorid ära, arvate. Kas just kõige paremad punktid, aga üsna head sain mina küll. Ja kes teab, võib-olla oli sellelgi see igal pisut mõju minu elusaatusele koguni. Aga tookordse viktoriini korraldaja tagamõte ei olnud muidugi lihtsalt kirjanduse või kitsamalt luuletundmist välja selgitada. Või veel vähem Endale sõbratari otsida. Huvitas teda, kas see, kas tuntakse talvikut või Kangrot, huvitas suhe arvujate ajaga. Kontakt Eesti sõjaeelse kõrgkultuuriga. Kuid tagasi olevikku. Siin luulesaadete toimetaja Mari Tarand. Pakun teile üht võimalikku valikut. Üht kimpu eesti ö lauludest. Mida esitama on tulnud Liina Olm aru ja Indrek Sammul. Ja miks mitte teha seekord nii, et me ei ütlegi otsekohe luuletuste autoreid vaid laseme meeleoludel, ent järjest katkematu voona kaasa viia. Luuletajate nimed, ütlen lõpus. Nii saatega omas luuletundmist proovida sest mõnigi pala on siin nii-öelda klassikate klassika. Mõnes teises aga jälle avaldub autori olemus temale ainuomaste kujundite kaudu. Nii võimsalt, et kindlasti annab teile suurt meeldivat äratundmisrõõmu. Niisiis. Öölaulud esitavad Liina Oll maru ja Indrek Sammul Öösse ära kadus vanker Purinal õhturahu sisse. Tähistaeva all. Tara kadus ühes minu rahuga. Süda tahtis ühes ühes sõiduga. Oleks ühes lainud, ühes temaga 100 versta sõitnud sõitnud, 1000 ka, sõitnud, kaugel lara, kuhugile siit. Unustanud kra laulnud vaba Tiit oleks hõisanud, laulnud korraks ometi. Tulnud pealegi siis kurbust tagasi. Kui okstes käis kuul ei valla siis saatsin lahkudes su selle tohutu kuu ja väikeste tähtede alla. End aknalt pööruda ei tehta. Veel paistab su murelik suu kui tagasi vaatad ja muu, mis iga päev näos ei nähta. Kui paljaksime Lõhmused, soet Sa iialgi sellist ilu kumustunud kust asjatu otsida loed. Me jälgi, mis ammugi kustunud. Sinikupade väli, mis suvelmeid kaelani katnud säält möödud sööksi jäli. Nüüd udu tungseksamata tanud. Mehitse heinanurm. Sellele mõtlema pean. Ja lahkumine ja surm teie ühist viisi ma tean. Kuu vaikselt valgusest pundub Jäki märkatsust kust haugub su pääle too must ja kentsakas puudel. Mul tundub nüüd tagasi pöörata tõest. Kuid ei, ainult väiksemaks vajud. Kui suured vahelined pajud ja näed juba üle sa jõest? Nüüd muutud sa üsna selg rootuks. Kas sina sehhilpiv täpp? Käänaku hävitav käpp su pühib ju maa päält sootuks. Hõbedalt särab kuu üleval aeglaselt sõuavad pilved. Tasa hullutab tuul oksi, nii kõledyt puul, sügavust, taevas põlevad arvuta, lekivad tähed kaugusest siint ja säält ei kõla ainustki säält. Eemal, nii kaugel kui ulatub, silm on sätendav lumi. Heledalt vilguvad kaugete külade hilised tuled, põigiti unelmat lumist, kiirgavad maad. Kaugusest kostavad kajavas õhus koerade Haukked. Väsinud tumedalt teel heliseb kelluke reel. Tardunud südaöövaikuses aegade kaduvust kõlab tornist löökidel Kumedel. Vaskynecell. Päi mureline lännu ju. Tulnud piimnega. Leem tuuman, rahun, hääleta. On, jään magama. Veel ehastetu hämarus ja heliamann viis. Et see unistus et sihetses Silm Angus une sõba all ja Heingen Rahovee. Ja otsatuseni üleval valge tähti. Põuapilved siin ja seal. Vaatas sügavuse siidis kõige üle keskööbaar. Seal kodu, seal kodusoode taga oma saar. Soode taga sammal, pehme sõnajalad, kitsas teesine, tegi hingesilla. Muinasjutt jäi ära veeava aken põhja poole. Lase tuppa tulla. Seal on kuskil teiste keskel vanemate kauni. Musträsta väike kera laskub roosse. Maast üle, kasvab metsa musta vari. Kõik suveõhtu märgib oma loosse. Palistamas maa ja taevaranda ning Eha oma juuksepaela solimab. Kõik kantud, mida päeval oli anda. Soe suvemaa võtab oma hõlma. Raadukub unes kivid puud ja teed. Üks säravaluleb veel vaiksel veel. Siin-seal veel laulahtus, üks vaikne kuisk. Saabub magab, reha, puhkab luisk. Paar jaaniussi põletavat tuld. Pärlkastet kogub janus jahtunud mullilt. Ja mõrkjalt lõhnab angervaksa juur. Kõikjale rahu. Tuulelöökel pilved segi, pine teekond. Murdub kuuldavasti oks seal kun kõivu tee pääl loogem. Rist säält küla öövaim. Kolm korda kuskil hõigati ja puudel ladvus kustus kaja. Tuul nagu pooleks lõigati, sai ümber väiksema ja Nüüd mahajäetud aia teel siil tatsab Kormitsedest toitu. Ööbik hõiskab veel ja veel ei vaikida või enne koitu. Puult õisi langes robinal. Üks väsind lind seal unes sonib. Kas kuuled, kuidas krabinal kuukiiri mööda katust ronib? Algoklis kasest Kaseni käiks udu nimbuses, kui jumal. Keerududa mind, lase nii, sa jalge ümber nagu humal. Ma tahan olla nagu tee nii nagu kivi, mille laastud või laul, mis kostab üle v? Võilill su rõõmuks õide lastud. Karjal Bergun pärast võigast und. Veel Ayman nurgas, taganevaidlustu on keskerahutus. Must tõuseb võõras sundma, tean, ma pean, kas nõustun või ei nõustu. Ma tõusen, väljon, pilved ruttavad, Marutan kaasa kauget kutset kuuldes. Vihm, pimedus. Kuid teed on tuttavad. Seisan kõrgel mere kaldal, tuultes. Yin vesiseb, Boog kohiseb roog kahiseb arg majak, lämbumas on mustavete ööd armast laine laine peale pahiseb. Ma tunnen kõik, nad peatavad mu ette. Lööb pooleks pilvedek, kuult vajub raske rünk. Ja veele langeb valgust. Tume nagu veri. Jumal. Elu armastan sind, metsiksünk. Sinivihm. Siin torm, sind, sind meri. Öö ja üle katuste kuu ronib külm ja kaslik. Näib narri väike eilne mees, nii võltsilt kangelaslik. Küll igav. Mu teeb ise häält, kuid õõnsad ühtemoodi. Ei minust trummimeest ei saa, ei passi laulma oodi. Et susi sööks, fanaatikuid, lollpäid ja kirjagoisid mõtet kuu all kõnnivad kui armunud koolipoisid. Kuis kunagi seal seista, või taas seal, kus eile seisid, kui magades skymaaga koos maailmaruumis reisid. Maailm, maailm, veel olen masu suures pidulauas ja maitsta ihkan. Seedida on küllalt aega hauas. Ma seisan avat akna all ja väljaöös vahin. Kiudpilved kõrgel, säravad on okstes vaikne, sahin. Alljaamas, rong manööverdab, käib kõrvu, huikab joru ja helesinist, suitsu toob tuul üle halja. Oru. Meel kipub kaasa minema. Mu südames on janu ja ülevoolav rikkus koos. Ja palav õnn. Ja tänu. Kuu paneb oma pikad lõimed niide läbi vasksete piide lõviseb kangaspuul. Ö kõnnib tasa mööda kiirte õrsi. Keset klaasiseid kõrsi läigib tühjuses lumine Naber. Mustveski vahib kõõrdi ületate surnud aknaga jõkke. Roy tunder, remmelga seisavad orus. Noorus. Kõik mu meeled on haiged, pingul kõrgel kõledal kingul teispool tarretanud valkjad, juga väelgutav nuga läbi õõnsa kuivanud. Mind paitades põsest riivad. Veri kohiseb pähe, kaob meel, on pehmed ööliblika tiivad. Su sõrmed. Pulmasäng. Ööbikulauludest kajas Vainule voogas kesksuvemäng. Ööd, Allas päikse jäätunud raba hauda. Surm raskel käel taob süsimusta rauda. Kes nüüd veel jätkama jäi, päeva reisi peab kaua käima, kohtumata teisi. Ja kes korda öösse otsima leevenda, see kergelt kaotab käest veel iseenda. O kestel lambi ümber peate bahti, nüüd kandke hoolt, et leek ei söestaks tahti. Ja kellel hõõgub halg veel ahjus praksub see säästku Buy nii kauaks, kui ta jaksab. Nii paljud väsivad ja vahuvad on. Kes nüüd on maas, neid enam koit ei tunne. Kes nüüd end unustavad, kas või hetkeks neid enam päev? Ei vaja. Rõõmsaks retkeks. Neisse poe hangub mustaks, valmiks vaid kaar mägrad, kas neil kajab haua salmiks? Uni enam ei tule. Süda valutab sees. Kuidas nad juustes läksid? Naine, lapsed ja mees. Nüüd on nad võõrastes linnades mis majas, mis tänaval kirjut kirjadele kinnastes kohvris teiste asjade all. Haiged jalad ja süda on mõnel nende seast mõne kurbliku laulus, minul ei lähe peast. Eestimaal soojal ajal hommikupoole ööd oodates, millal, millal kell äratust lööb. Kas olen roimar, milles süüdi mu kannul päeval vaikiv vari? Ei, mitte päikesest. Küll vahest päikesest, sest suurest imelisest hiilgusest. Mu ümber nõiutud tumm sõõr kas katk või mis pidalitõbi? Kui linask järve mutta vajun ülal ja ootan, ootan, mida, mida? Ilmamuutust, sula saatust. Ja nagu vangutas seotud käsist-jalust suu kinni topitud ja kõrvad. Mind sõlmitsevalt raamatud ja minevik. Ja siis on vait kõik tänav. Maja linn magab, aga minul puudub uni. Vaikust kuulata on. Ja selles ootan üht koputust, üht põrutust. Sest ahel, mille külge mind on seotud, ju liiguks, seda tõmmatakse. Millal mina? Üks auto? Ei, ta sõidab mööda. Ja teine tuleb vaikusest, siin kaob. Tund valvamist vaikust, kuni huugab tramm. Ja varavalges esimene samm mu ootust katkestab ja vaikust lõhub. Algavas öös püüab Haraline Kask kinni tänavalaternavalguse ja on sama hele kui see nimetu täht, mis paistab okste vahelt. Lumi hämarusse, lumi läheb meelest. Ainult see kask ei lähe, ei jää. Ja see täht tumedas taevas ja laps, kes lasi liugu kogu tee koolist koju libises, kukkus ja tõusis jälle. Lumi, aga läheb meelest. Lume asemel on tühi koht. Aga see ongi ehk see mis teeb hingamise nii kergeks ja taeva nii sügavaks. Tumuses kuulen maksuvat maa telg on nagu alles nüüd näiks muistne tõde, selge. Et. Su ei, ma tean joonistusi mälu, pidulikke pöördeid, olnust olematuks põrmustuvad aastad igal ööl salgad uuesti. Ja ulme mööda teiseneb kaastus. Heleneb su saatus. Nii endast kaugenedes kaitsed sa ise end. Kui elad, elab keegi teine. Sa sellest endast öösiti vist suurt ei tea. On üksindusest ammu saanud kindlus. Seina paksust ei mõista enam mõõta. Tuul tasapisi lämbub neis hämarduvais tubades. Öö läbi minu huulte kohal hingad vastupalett Isa taevane. Sest küsimata homme keeran kingad. Ja taevatee on kaunis vaevane. Zuzu hoian tuhandetel öödel pilk taeval õppinud sinu kirjakeelt, et eks ole märk, sest kanu oma töödel. Need olen maha pannud linnuteelt. Kõik hetked, kui ma loen su musti lehti, on luuletused, aastad, sõnad neis. Su vorm on peen, kuid värsimõõt ei kehti. Mõõt tuksub aega, meie südameis on hetked, luuletused. Nüüd on read ning aastad sõnab neis. Ja mis on elu? Kas on see täht või pole? Sina tead? Üksainus väike täht? Kesktähiskelo? Täna ma luuletan läbi öö. Seal lihtne, mehine töö. Harras tõsine. Sina magad ja mul anud. Luulet on läbi öö. Sina magad, sa ootad last. Räsiks maailm vaid vihkamast. Kuulasime öölaule luuletused valis Mari Tarand muusika Silja Vahuri luulet esitasid Liina Olmaru Vanemuise teatrist ja Indrek Sammul linnateatrist. Nad esitasid luuletused niisuguses järjekorras. Juhan Liiv öösse ära kadus. Marie Under. Kui okstes täis kuulai valla. Villem Ridala. Hõbedalt särab kuu. Ernst Enno, ava aken, põhja poole. Henrik Visnapuu, Jugaste langeb, tuleb koju kari. Juhan Jaik ö teel. Kersti Merilaas. Kolm korda kuskil hõigati. August Sang, Magariel virgun pärast rõigast und ja on öö ja üle katuste. Betti Alver. Kuu paneb oma pikad lõimed niide. Bernard Kangro suveöölaul. Heiti Talvik ööd, Allas päikse jäätunud raba hauda. Mari vallisoo. Hommikupoole ööd, Johannes Semper raske vaikus. Jaan Kaplinski algavas öös. Märt Laarmann öödummuses ma kuulen naksuvat maa telge. Ene Mihkelson. Suveidma tean. Kalju Lepik, öö laps, ma olen Indrek Hirv. Öö läbi minu huulte kohal hingad. Ja Hando Runnel. Täna ma luuletan läbi öö.