Lugu nimega Western kõlas siis tänase saate algatuseks jälle natukene teistsugune signatuuri ja kes kuulasid möödunud nädala saadet, teavad seda, et me jätkame juttu siit ansambliga apelsin, väärikas muusikakollektiiv, kes on tähistamas õige pea oma 40 viiendat sünnipäeva ja külalised Ta samad, kes olid möödunud nädalal Tõnu Aare ja tere tulemast. Tere päevast. Rõõm teid näha siin jälle vahepeal olete nädalaga vanemaks saanud, näost kuidagimoodi välja ei paista, te olete vanemaks saanud, kuidas te tunnete ennast nädal aega hiljem ise vanemaks saanud vanemaks ja targemaks, targemaks. Western oli see lugu jälle sinu lugu, instrumentaalpala, et salamahti võib öelda, et lisaks jazzevinüüliga tuleb veel üks plaaditäis ka veel instrumentaallugusid teda lappesiinile. Instrumentaallood on olnud läbi aegade väga omased ja väga palju õnne. Pole midagi teha, pillimäng meeldib ja, ja siis kui oled ikka võimeline millegiga maha saama, siis miks mitte? Siis muudkui aga anna tuld. Praegusel ajal jah, neid instrumentaallugusid millegipärast ei armastata väga teha, väga pähe tehakse džässmuusikas ainult, aga selliseid popmuusikas väga-väga kahjuks kahjuks mitte. Andsid, mis sinul selle kohta öelda? Mul läks mõte kõrvale, praegu mõtlesin seda pillimäng muidugi meelde ei, peaaegu tore, aga kuidagi harjutamisega on suured raskused, et ei saanud nii kaugele, et harjutakse iga päev. Eks saaled harjutanud ka ikka oma vigu ei harjuta, nii kaob see kõik. Jah, eks ta, nõnda Pad ja noh, lihtsam on midagi muud seal teha. Me alustame seda teist saadet lauluga, mis oli üks apelsini kindlasti legendaarsemaid laule ja vast ehk kõige paremini tuntud laul, vähemalt ütleme laias laiale üldsusele, see on aeg, ei peatu. Tõnu sinu lugu ja Ott Arder on jälle selle teksti teinud. Algselt see lugu oleks pidanud kõlama hoopis-hoopis teisiti. Moodi me algul oli plaanis bossama vana seda lugu teha. Vot ma kohe küsin ära, et kas te, kas kusagil on olemas ka see variant, olete pärast proovinud seda mängida kusagil kontserdil pasanovana? Minul on kodus olemas instrumentaalkujul ossa laua variant, seda kuule arendan. Ja see ei ole veel täitsa valmis, aga kas. Marie mitte ei laula sõda. Arderi mari võib olla küll paljud Eestis võimaldava Marju sündis päev pärast apelsini esimest etteastet. Seegi sümboolne ja jah, see on üsna-üsna sümboolne not näe, siin oli jah see, et kes seda selle bossanova mõtte laitis maha oli samuti üks mees, kes võib-olla apelsinimuusikute nimekirjas tankil trumme mänginud, teil tegelikult Laidre, aga tema teene on ikka rohkem see, et see apelsinikõla nii stuudios kui ka kontsertidel toonmeister, toonmeister ja tõesti legendaarne mees ja, ja, ja seda, et paljud kadestasid omale oi apelsinid, väga ahi, osa und. Ja n tõesti oskas võluda välja riigilt helisid ja toone erinevatest asjadest ja sellel ajal oli palju ka veel sellist loomingulist õhkkonda. Prooviti seda ja prooviti teist ja kolmandat, neljandat võimalused olid väiksed. Aga tulemused olid head. Aga enne oli ka see, kes laitis selle mõtte maha, et ärge bossanovana tehke, et praegusel ajal need moodsamad rütmid Mäletan seda juttu küll mehed lollist peast, piss bossanova, Philadelphia sound praegu moodne see oli. Ja siis muidugi selle loo kohta ma tahtsin niipalju öelda, et ma ise ka ei mäletanud, aga kuulsin jutte, et see esimene käik, millega see lugu peale hakkab, et seal sõber Olav Ehala, Ehala, laena sihvile seda käiku võtta, sest jälle tegime Olav Ehala ka koostööd 10 väikest neegrit ja kõik sellised, siis oli selline. Kuidas öelda sõbraetamine moes võiks, see läks endal meelest ära ka, aga nüüd oli mul hea võimalus. Küsisin Olav Ehala käest enda käest, et kas jutt vastab tõele. Ja lindistus seda lugu siis. Ei olnud ju aega jaagu lindistatud, saad seal oli tegemist niigi selle loo poolt ja vastab tõele küll. If jooksis, anna midagi vägevat, jah, et saaks korraliku introvert, lugu läks käima, et Olavile vis külme mäletame, lavitab nuut tants hästi, kõik läheb kirja. Kõik läheb kirja, midagi ei julge. Ma olen näinud ühte biitlite dokumentaalfilmi, kus nad kuulavad siis nii-öelda ridade kaupa, mida baskitar mängib ta trumme mängib, mida seal mingisugune pill mängib. Kahjuks sellest aeg ei peatu, ilmselt ei ole olemas enam seda, seda Masterlintid, kus saaks kuulata neid ridade kaupa, et oleks ääretult huvitav kuulata. Mina näiteks soovitasin ühe korra kuulajatele ja soovitakse isegi tänagi või kunagi hiljem kuulata ainult selle loo basskitarripartiid, ma tahan kindlasti vapustav, Gunnar, kõik on selle mänginud. Ja ma tahtsingi öelda, sest et Kuulber Priit pidi ka mängimas kuskil, ütles, et pool päeva nägi vaeva, sest siis juba vanduslise kuradi Kundajalt. Ja siiamaani ta aru ei saanud. Mis seal toimubki, selle passi polnud. Ma saan aru küll. On seal pidada, seal tegi, on sul meeles, et kuidas see tekkis või kuidas tuli? Ei noh, eks ta niisugune koha peal loominguline õhkkond, nagu selle looga oli meil punnitamist küllalt ega lihtsalt ei tulnud. Kunn juba näost sinine, ütles, et mehed, võtke ennast kokku. Teeme ära, lõpuks. Seal on veel ka viiulipartii väga huvitav, mis on Jaan Arder mängitud ka mitu korda peale mängida. Tõdel astusime Jaaniga Laari tänav ja siis päev otsa arendasime neid riiulikäike ja Jaan, tubli mees mängis üksinda partiid sisse. Mina mõtlesin seda, mida mängida ja vaatasin mitmehäälselt, kuidas mängida. Et selles loos on need kihte nii palju ja seda nii huvitav, huvitav kuulata, et me oleme juba pikalt siin rääkinud, et kuulame selle loo siis ära. Apelsin ja aeg ei peatu, aeg ei peatu, sugugi mitte, läheb kogu aeg edasi, midagi ei ole siin, tahab teha ja pataljoni aeg läheb täpselt samamoodi edasi, nagu meil kõigil ta edasi läheb. Mootorrattalugu on järgmine, mille me ette võtame, et olgu siis öeldud ka, et kõik need lood tulevad sellele apelsin heliplaadile ja ja just. Neid lugusid me kuulame, vahele räägib ja siis ka õigemini apelsinimehed räägivad neid lugusid, mis toimunud on. Mootorrattad ja igasugused muud rattad on teie jaoks aegade jooksul olulised olnud, mina märg talands sõitis kunagi sellise väga vanaaegse uhke mootorrattaga ringi. Praegugi veel alles, aga pole hoidmis kohta. Aga jah, see oli vana BMW 49. väljalase, niukene mütmit mitmeid sellega ma sõitsin paarkümmend aastat. On sul veel neid sulle, neid kaherattalisi veel jalgrattaga sõidad? Aga jah, kui ikka mul on seal vanaturist veel alles olin 15, kui ostsin kooli koolivenna käest ja koolis oli bänd ja kontrabassimees müüs mulle siis selle vana turisti nikkel velgedega ja see on siiamaani alles. Kuidas sinul, Tõnu, nende ratastega? Ehitasime ise sääre veriste mootor ehk siis abimootor oma pandi siis kõigepealt tõukeratta peale. Pärast seda mul oli väga hea sõiduriist. Mootorrattaraamiga Tuula rolleri ratastega forsseeritud säärega mootor. Sellega ma lasin mõnusat nõmme metsast, head laiad kummid ja kohaliku miilitsa unistus oligi see ratas kätte saada ja kurvastuseks mitte mina, ka Ventsa ei pääsenud ees täna ajast. Tupik, kuidas siis öelda, siis kinnise soov ja nii see ratas kadus ja pärast seda mootorratastega enam ei tegelenud. Aga vennapoeg on selle loo jälle. Selle loo põhimõtteliselt, kuidas öelda allikas või siis, kes seda lugu tegema pani, kuna ta inspiratsioon, inspiratsioon ja kuna ta Daralis ja ehitas neid Eka kevadel alustas sügiseks valmis ei jõudnud siis ma paar aastat vaatasin pealt, nüüd hilisem periood ja siis tegin loo temast. No praegu sa sõidad motoriseeritud jalgrattaga ja päris aastaringselt sõidad sellega, sõidan autoga sõitsid viimati 19 aastat tagasi. Ants, sina sõidad vahel autoga nelja. Kogu aeg vaja, jah, sest mul on tromboon siis suur paks, pasun, truuba, lavariided ilma autota ei lähe kuhugi. Aga mis on kõige riskantsem on linnas ikkagi jalgratas ja see oli aastal 65 ja mootorratas on juba palju lihtsam, seda liigud sama kiirusega kaasa. Aga kahe rattaga ikka sa pead vaatama trammirööpad ja noh, siis oliteed viletsamad. Ja, ja sa ei saa pidurdada, oled kohe käpuli ja, aga auto on kõige lihtsam. Aga autoalal minu jaoks on suureks eeskujuks on filharmoonia või eesti kontserdijuhid, kes ei ole 30 või 40 aastat, ei ole väikest kõksu ka teinud ja nad peavad aja peale viima väga suuri artiste, teinekord vot need on mehed. Nonii, kuulame ära siis selle mootorrattalaulu. Hoida positiiv vahe neljataktilise häälon laega. Mootor tuksub loodes, päike paistab näoke, vaid ta Püüab võtab meil tuule Tartus käidi Põlvas, Otepääl ja Tõrva järve ääres. Nii et kojusõitjaga morfeiga ritta. Et meil on lõhnasaabastel hea aparaat, sõidame. Naudime meelama peent. Ta avatel Põhjala kõrvus, elitaarne. Ära käime. Mootorrattalugu kuulatud ja jätkame siit kõige pea 45 aastaseks saava ansambliga apelsin ja jõulust jaanipäevani jaanipäevast jõuluni. No laulu nimi küll jõulust jaanipäevani, aga seal on ka nii-öelda just nimelt seda jõuludest jaanipäevani, jaanipäevast jõuluni ja terve aasta ja nii edasi. See aastaring Modkaga käib ringi, räägi natukene sellest laulust. Ega seegi lugu seal uuemast ajast, jah, uuemast ajast ja neli aastat tegelesime selle looga. Ja sellest on ka kaks varianti olemas, üks on niisugune pubilik, selline pehmem ja siis on selline tantsuline variant, mis on nüüd selle paadi peal vaikset orkersolatsiooni vahed. Ja noh, mäletan üks sõna lihtsalt puudus subjad, kuni lõpuks kolleeg Ants Nuut aitas proovis. Mis sõna see oli, ei mäleta. Milline see on, ma ei mäleta, see, need sõnad olid natukene midagi ja ongi. Möödas talv, saabus kevad, varsti käes on jaanikuu viimse uhka põrandale. Vaikselt poetas kuusepuusegu. No tants padjal, sinul on jah, selline roll olnud ansamblis läbi aegade, et seal vaikselt seal ikka ütlevad, et ei ole päris see ei ole päris. Loomal ei ole väikseid nüansse. Jah, mul omal ei ole ideid ega tuleks nüüd mingi tarkusega välja, ei oska, aga kui keegi on midagi teinud, siis mul hakkab nagu mõte võib hakata tööle ja siis suudan ehk midagi ja isegi iile punkte pandud kogemata? Tahab, niimoodi on juhtunud, aga ise ma ei, niimoodi ei suuda. Ansamblikaaslased on sellepärast sulle sellel partargi nime külge kleepinud. Varsti saab uued kapla. Uued ajad, rekordimehega vaidleme ikka. Usuküsimuses, aga ma mõtlen seda, et näiteks puunukk Buratino oma puupeaga, sa sai ka aru, et keegi on teda loonud, ta ei ole niisama. Aga inimene võiks aru saada, et kõik, mis on see maailm, see ei ole nii samad, suur looja ikka mängus ikka vaidlen. Vaidlemine on alati, viib kuhugi tõeni välja, me tänases saates siin suurt väga vaidlema ei hakka. No kuidas apelsini lon seal jõulust jaanipäevani, kas need jõulud ja jaanipäeva ja et need on need, kus kõige rohkem mänge on olnud läbi aegade? No ikkagi lapsepõlvest peale ikka suured tähtsad siis olid nääriööl, kui happesid aastaseid lauljaid, saad sündmused ja siiamaani ma ütleksin. Naljakas küll, kõik kordub, aga, aga, aga ikka kiirus ja tore. Ilus ja tore, kuulame selle jõuluja jõuludest jaanipäevani laulu ära ja läheme sealt siis oma saatega edasi. Neelab tooma omme mõistab. Meele. Jõulust jaanipäevani veel üks apelsinilugu ja üsna mitu on meil veel näita tänases saates kuulata ja veel uuemast ajast kauge hüüd on järgnenud laul, mida me hakkame kuulama ja sedapuhku siin oleks vist õige, aga rääkida just nimelt Nendest laulu tekstitegijatest, kes on apelsini läbi aegade neid sõnu teinud ja nendel on ikka väga-väga tähtis roll apelsinimuusikas olnud läbi aegade. Näiteks ott Arthuri aeg ei peatu. Geniaalne, ütlen samamoodi. Samamoodi, Henno Käo. Geniaalne, ma mõtlen siin, pean silmas kõike hea huumorisoonega ja selle loobul nüüd kauge hüüd oligi selline hetk. Et mina palusin, ma ütlesin, et Henno nüüd teeme ühe tõsise loo, et mis sa arvad, äkki õnnestub. Selle peale ta vastas noogutas. Vaatame, proovin siis, paari päeva pärast helistas ütles, et lugu sõnaga valmis tuli nende sõnade järgi. Lugesin, hakkasin naerma. Ise ta, see kurva tõsi. Ja, ja mina ei teadnud sel ajal, et ta oli juba raskelt haige. Aga seda välja näidanud. Ja mina muidugi ütlesin braavo, imetles ta võimeid. Aga tunda on, et see on niisugune globaalne teema, et ka lõputu ja ma tahtsin öelda ja tekstid ongi sellised, millest lõpuni aru ei saa ja keegi ei tea, keda seal on silmas peetud ja alati peab jääma väikseid saladusi ja kõike. Noh, igaüks loeb välja seda, mida loe. Kriminaalsete inimestega ongi niimoodi, et kui teeb seda, mida tarvis tahetakse, nii ta teebki nii ja nagu nagu Arvo Pärt teeb maailmateoseid ja kui vaja, teeb hukku valsi. Nende tekstidega mul jah, tulebki nii mees, kes sai lausa oma laulusõnade eest või, või luuletuste eest ka Bob Dylan lausa job Nobeli preemia, kirjanduse preemia, mida paljud siin imestasid, et mispärast selline muusik nüüd, aga tema tekstid on väga paljutähenduslikud, aga ta ei ole neid kunagi, mõtlesin lahti seletanud, et mida ta on alati olnud, et lugege ise ja kuulake ja mõelge ise oma peaga ka natuke hetkel peab kõik asjad lahti seletama. Samamoodi on nendes apelsinitekstides ka seal on väga palju selliseid huvitavaid. No Priit Aimla on kahjuks. Ei, ma tahtsin just öelda, et teil on niisugune püha kolmainsus. Näiteks, kui mõni teeb nalja, siis ta peab mulle seletama paar korda, sest ma saan aru, naeran üks tekst oli see Himaalaja lugu sellega oli, oli päris, et see oli selline üsna piiripealne lugu, et seda, sest see on jutt või oligi niimoodi, et pahandused siis oli, oli. Ta tegi ju selle raamatu maalajasem ja see oli siis riigijuht, Brežnevi raad, väike maa, ehk vene keeles siis näha laiasimeniaat. Ivo Linna tuletas meelde veel seda, et et te olite alguses tahtnud seal veel laulda linti, et siis Himaalaja palsaaja mahla ja see olla, et siis keegi oli tulnud. Poisid, ärge tehke liiga liiga, olime. Tellis sealsamas maalajasem Lea juures olime hotellis Venemaal ja kui tulime töölt õhtul kontserdil kontserdilt ja siis oli sein, oli prussakaid täis ja siis ma juba teadsin kõigepealt kingad ja siis tuli põlema lärts lärts lärts. Vastu seina. Niisugune mälestus maalajasem Leaga. No, ega mul oli palju parem malantsuga koos olnud mul palju parem tehnika. Ma viskasin leivakannika duširuumi ja kõik kadusid sinna ja oligi rahu majas. Rahu majas, plats oli puhas. Teadsin raudselt. Sead. Nendel pikkadel Venemaareisidel seal tuli ilmselt igasuguseid nippe kasutada. Nõnda oli see pommil, Tõndas olid nutikad ikkagi meie kallale. Tõnu ütles, et ma tunnen, et midagi on viltu. Jah, jah, tegime kolmarapi, öö jooksul saime üheksa tüki kätte, vot kuhu pandi meid elama. Ja ja siis püüdsime kinni num või väiksesse kilekotti, hommikul läksime, ütlevad, mis siin toimub, siis. Tädike sõimas tantsuga läbi, Anss võttis selle kotikese näidata, mis need on. Siis ta hukkus sõimama neid kohalikke elanikke, kes seal enne meedet kakki äärde soos need ilma südametunnistus. Siiamaani reisimisest midagi kuulda, aga näha. Et praegu naersime ta perega reisile, selliseid reise ei tahaks teha. Ei, mina ütlen nende reiside kohta ei kahetse, sellepärast et käidud ikka Sahhalinil ja kants jätkal Staskendis ega praegu küll ei läheks. Väga paks rahakott peaks olema, et seeläbi karvedaks olevale naudime. Ära, et mina, ma ei kahetse, oli, mis oli ja see vilets ka nagu sõjavägi pärast hiljem mõrudse vilets ka on mingi asja jälle kasuks. Hiljem selgub No vaevalt sellist tempot, et kolm-neli kontserti soolokontserti päevasena jaksaksite teha, et. Ei käinud seal ju turistina. Me pidime kontserte andma. See on see, millest väga paljud ei saanud muuseas aru jah, et artisti jaoks, et oh teil lõbus, käisite seal Venemaa, see oli üks pidu ja pillerkaar ja lusti ja üks napsi võtja jaa jaa, muud ei olnudki seal aga. Aga seda, et Raivo seersant, jah, mänedžer, kes oli paljude bändide mänedžer, ütles, et me käisime seal tööl. Nii oli, nii oli ka puhub jäime, jääme laulu juurde, kauge hüüder ja me rääkisime järjest laulu teksti, sest et see on nagu Tõnu ütlesid, et see on tõepoolest siis Henno Käo. Viimane ja tema viimaseks jäänud laulu tekst. Ja selline kosmiline lugu, nii et mina nägin Youtube'ist. Keegi oli jälle käsitööd teinud, ise teinud video sinna juurde, keegi vennas kosmoses ringi, kus filmist oli Star Treki voodis niuke video tehtud, mis oli nüüd ära koristatud. See on nüüd jälle lugu, mida Ivo Linna teeb oma kambaki tagasituleku ansamblisse apelsin ja laulab jaa jaa. Aldantega ja Ivo Linna ja laulab keegi veel seal midagi, tunded, häält. Äraks teine Jaan Arder, Jaan Arder just nimelt. Pakkis oleme me ka seal tantsu ajal üks hea lugu, Jaan orderist, mida sa rääkisid, ma tuletan sulle meelde selline siis kui apelsini veel ei olnud, kui te musitseerisime üheskoos restoranis Rae ja Jaan Arder oli seal solist ja sa rääkisid, kuidas koristajatädid või need nõudepesijad käisid ikka kuulamas ja siis tuli üks tuntud eesti laulja ja mis siis juhtus? Tuntud eesti laulja siis Jaanil oli, algul ei olnud seal väga lihtne, tuli korraga hakata laulma ja basskitarri mängima ja siis paari nädala pärast oli kõigile lemmik ja ja nii ilusti nii ilusti laulis ja nüüd nõudepesijate ukse vahel imetlesid teda iga õhtu ja siis tuli see tuntud eesti laulja fiilingu mees ikka ikka ja röökis ja röökis. Pikka juttu olla veel maha rääkinud, kuulame vahepeal muusikat ka siis kauge hüüd, on see lugu? Pilvi on. Natuke ringi köid. Pilvede taga taevas põimida. Lennuväljal on töökohale ei ole nad veel rännata, siin on päikest, jätku. Lenna. Ainus mõte. Vaata natuke ringi käib. Teda aga on kindlasti. Inimene. Me. Ei ka. Kaugel? Tehnika. Kauge hüüdja ansambel, apelsin, 50 protsenti originaal või algkoosseisust on kohal Tõnu Aare ja Ants Nuut. Ja kuulame muusikat edasi ja räägime. Antsul tuli vahepeal meelde üks mootorrattalugu. Mootorrattalugu oli selline, et me töötasime veel enne apelsini Rae restoranis ja minul oli juba Sikkel, sõitsin tsikliga ja Jaan ostis ka endale. Arderiaan jah, BMW ja, ja, ja õnnestus load teha ja kõik puha ja ja, ja siis, kui ta sai selle mootorrattal, läks sõitma kuhugi maale ja siis mitu päeva kadunud, siis ei olnud ju telefonitelefone ega midagi ja rääkimata mobiiltelefonist midagi ei olnud ja kadunud ei tea, mis on midagi juhtunud, on ikka elus või terve elus mis tast on saanud, ei kippu ega kõppu ja, ja siis, kui ükskord ilmus, siis mu rõõm oli nii suur sealsamas Rae restoranis, et ma arvasin, et kõik seal laua peal need kõik need pitsid on minu omad ja siis suurest rõõmust maitsesin need kõik tühjaks ja siis koli koju minek, siis ma mäletan, istusin seal raerestoranil väljaspool akna ääres ja pea niimoodi kummargil ja minu ees oli neli miilitsa jalga, aga ma päid ei tea, palju neid oli, aga neli miilitsa jalga, kes tahtsid mu ära viia, aga poisid päästsid ära ja ei lastud mind ära viia. Et sain ikka oma koju ilusti. Nonii selliseid lõbusaid lugusid. Rõõm oli suur lapseni ajaloo jooksul ilmselt juhtub. Elus olen elus ja terve rõõm oli suur, vajas tähistamist. Pesa õnneks hästi läheme siit edasi. Järgmine laul kannab nime mandantlejate, see on need Gunnar kreegi kirjutatud laul. Sinuga talub pooleks või osaliselt sa oled lisanud sinna juurde, lisada ühe osa ja jälle ott orderi. Sõnad on nagu ikka. Ivo Linna on meenutanud seda, et see oli esimene laul mille tema Papelsiniga linti laulis aastal 1975. Iva tuli ja see olla olnud esimene laul, mille Talindi taolist Huvitav, see nimi kus see on? Tants mäletadel on dantali all. Ma seda ei mäleta, aga on algusest peale olnud. Jah, kahjuks Gunnari käest ei saa enam riigi käest küsida seda. Ja siis. Kogu aeg oli selline tunne, et midagi on veel, sellest loost on puudu ja siis osa on puudu. Jah. Niukene, nagu muusikas nimetatakse, sild, selline, et vahepeal tuleb tee pealt ära käia silla peal. Kõik proovisid. Silda teha, aga noh, kes on ikka tegija, see teeb Tõnu tegi. Ja siis nüüd selle variandiga, mis on, olen ise rahul, on alati kõige parem, kui lõppu. Eraldi vähemalt rahul olla, krika pilve pealt andis Amoidistanud minult taheti. Mina poleks, oleks vilistanud sel sirge vile, aga seal taheti seda muretut. Aga ma ei tea, palju see sobib või ei sobi, aga noh, on nagu on. Mõjub hästi, on hullu midagi. Ta sinus vilistamised on muidugi väga legendaarsed ja neid on üsna palju üsna mitmes loos kuulata, et me siin kuuleme veel ühte lugu, kus on vast kõige kõige tuntum antsu vilistamine. Aga selles lasen just sellest juttu, kuigi nüüd hakkab, algab tekstiga, et oma teed. On raske leida, kuidas apelsin omal ajal selle oma tee leidis, et te olete öelnud, et ansambel te olete ansambel, millel stiili kui sellist iseenesest ei ole. Ma mõtlesin sellele polkast rokini. Annerr, isegi apelsin on seal sees täiesti olemas ja selles, et kas te olete teadlikult algusest saadik vältinud seda, et võtta mingisugune kindel stiil? Ei, lihtsalt mulle meeldib igasugune muusika juba algusest peale, nii et pole. Kui on hästi tehtud, hästi esitatud, siis vahet pole. Mida teete, kui suudad stiilselt teha? Jah? No üks Eesti muusika on öelnud, et apelsin ongi eesti, teeb liitlased, kõik, mida nad teinud, on neil hästi välja tulnud, et polegi seda stiili vaja nagu biitlite puhul ka, aga neil ka ei saa nüüd öelda, et neil on mingid hevilugusid lausa seal lõpuperioodist, siis on selliseid täiesti popilikest radilikke lugusid, nii et ka nende puhul on raske seda stiilimääratlust öelda, et tropp biit polegi vaja seda stiili, täna vaatasin Rod Stewart'i kontserdit ja mis stiilis ta siis, mis helistada? Tal ka erinevaid erinevaid stiile, vägev oli väga. Nii, aga kuulame selle fantante laulu ära ja läheme siis siit saatega edasi. Ei ole kergel hüüda otsida, kui teda kõiki Kodusoojus mujalt kunagi ei. Ütles teele ka minuga. Julmus mitmeid nurki läbi ka nii raske öelda, mis neljades. Tulles olen lootnud nukralt, olen lai. Istud laeva, vaat kui kooli juba Koidula. Kuni rohtu kasvab viima. Andante kandis see lugu nime ja läheme siit edasi ansambli apelsin, muusiku muusikaga ja muusikutega. Tolmuharja marsruut on endiselt stuudios ja ja näeb, elasid siin veel seda lugu lugusid kuulata, nii sõnalisi lugusid kui ka muusikalisi lugusid ja neid on tõepoolest aegade jooksul väga palju olnud tantsul Tõnu, mingi mingisugune üks selline lugu, et mida sa tooks välja, et vot see on, see ongi apelsinilugu. Matkalaul kindlasti ongi selline apelsinilugu, sest et nendest tekstidest tahtsin veel niipalju öelda, et laulutekstid mäletan hea sõber ja Jaan Arder luges ka seda tekstides geniaalne, oligi naersime siis lõbus. Tõesti ega paremaid, seda on raske kirjutada, siiamaani ei ole see lugu vastu hakanud nagu mängudel laulda ja ja seda lugu ikkagi kõlbsudes, kui see lugu meie poolt välja tuli, siis mängiti restoranides õhtu jooksul kümneid ja kümneid kordi, nii et see on kuidagi hea kokku võtta, niuke eesti elust peenelt pandud ja mõnusa sellise mõnusa huumoriga Otitekt tekstid olid nii, et see oli Henno kaeva a'la laul A. Ma ise mõtlesin kah, mul on juba kõik sassis. Ma just enne, kui ma siia tulin, siis ma lugesin seda teksti huvi pärast jah, et, et see on üks asi, kui sa kuulad seda laulu, teine asi, kui sa loed seda teksti, siis nad võivad erinevalt mõjuda ja siis ma mõtlesin ka, et vaat siin on jälle see, et mõne mõne koha pealt tundub, et mida ta nüüd tahtis sellega öelda, aga mõtle nüüd ise pidada, siis tahtis sellega öelda. Ja kui seda teksti nägin siis siis ikka Jaanigega naersime, evad, korralik kõhutäiemaid, isegi sürr, puhas. Sürrealistlik, selline lähenemine, korralik. No siin on Antsul vägev vilepartii selles loos kuidas see tuli, oli see kohe algusest peale või, või oli see ka selline? Kas ma välistasin seal, kui jäädi rahule ka mingit nooti, aga midagi ei ole nüüd vilistanud sealt noodist, nii kaua vilistasin, kui jäädi rahule ja siis see baritoni, see sõjaväe sõjaväebariton, see, seda ka tuli, nii kaua seal puhuda. Rahule jäeti. Seal on öeldud, apelsin on üks jahis. Teie just üks selliseid suuri eeliseid on olnud läbi aegade, et mängite väga paljusid erinevaid pille, sina mängid erinevaid keelpille mängib erinevaid puhkpille. Palju ei ole ainult tromboon ja siis paks pasun, kui vaja. No ei luba ka natukene mäng nakkuda meile tänases saatesse ei mahuse, aga sa oled ühes apelsini oska viiulit mänginud ja laserlifti mänginud. Kuulutan selle loo nimi teeb vist natuke teise nime all, te ise olete selle. See oli see lugu, mille pärast apelsiniplaat tükk aega riiuli peal seisis ja ei tahtnud välja välja ilmuda. Kultuurinõukogu oli segada seda viletsalt oli mängitud riiul. Kuidas, miks sa seal mängisid siis seda riiulit, kuidas see tuli? Sellepärast tuligi mängida, et kuna ei osanud, siis mina olin solist. Ja nagu ikka üks teeb ja teised naeravad lastel vägev ju, lõbus. Nojah, sel ajal vist veel veel nii väga hästi seal Moskvas kusagil seal partei parteikomiteedes, kus otsustati seal millegipärast praegu väga naljakas mõelda seda, et kusagil parteikomitees otsustatakse, millal ja kuidas ansambli plaat välja anda tundub praegu absurdse, näete sel ajal kusagil seda niimoodi mõeldi ja arvati, et nii on õige ja, ja teeme sedamoodi, et just seesama viiulipartii seal oli seal mängitud, kuidas sa ütlesid, kell viis hommikul mängisid nii, kuidas tuli tuli, seal polnud mõtet viiulikunstniku kutsuda ja sellest siis ei saadud aru, et seal naljalugu, et pullide kael oleks nagu aru saanud. Aga see jälle näiteks matkalaulu puhul kõik asja hauguvad siis klappima, ehk siis kokku asjade heade asjade kokkulangemine, kõik niuksed, asjad siis kuidagi mõjud, üks asi mõjutab teist selle loo saatel ma läksin siis Soome ära. Televisioonis ikkagi video ja, ja segased ajad, sealhulgas perestroika ja kõik see, see. Nii et see Kuu oli täpselt õige lugu õigel ajal õiges kohas ja killasti televisioon tõstis seda, kuna üldkokkuvõtlikult on teada et üheloos seda nagu rahvale tutvustada, et sellest saadakse arusaamal läheb umbes neli aastat. Ma seda niimoodi neli vähemalt hiljem mõni vanal sügistuuli nüüd näinud Youtube, oi kui tore lukud. Siis täiesti uskumatu ja ma tahtsin öelda, et õnneks on aeg meil olnud siiski ikkagi armuline, et sellest 45 aastatoodangust on ikkagi sõelast läbi vajunud, vähe asju. Lugusid pean silmas nii et hea, et niigi on. Nõndamoodi kuulame ära selle legendaarse matkalaulu, mida ilmselt kuulajalt peast teavad, aga laulge siis kaasa. Matkalaul on kuulatud ja teine saade ansambli Papelsiin muusikutega nende 45. sünnipäeva puhul siis ansambli 45. sünnipäeva puhul hakkab lõpule jõudma ja jäänud kuulata veel üks legendaarne instrumentaalpala, mis kannab nime igatsust. Igatsus sai linti mängitud siis, kui ma tulen pärast seda, kui ta oli Siberist ja selge on see, et kui sa oled ikka kaugel Siberis, siis igatsed ikka seda, mida sul ei ole koju, kõiki tuttavaid ja nii edasi. Ja seal lindistatud siis kahe mitme kahel ealise laherealise makiga. Reinsalu mäe olis, selline Eesti raadioinsener. Ja nendega tehti siis Kaja ja kõiki asju tehti makkidega ja minu meelest see on suur saavutus ja jälle oli kohal Ants Nuut, kes päästis lood kihvakeeramisel. Sa tahtsid üle mängida, üled üritud tarregaja mail ei lasknud, aitab kõik valmis. Ja ongi. Ja siis hiljem surume, vein on ka seal pildi peal, esimese apelsini vinüülplaadipildi pealt tagaküljel. Mõtlesin aga Reinar, näed, stuudios on stuuder, kaheksa maks seisab seal. Aga siis ta kavarnaga vastas, aga see ei olnud ju ühendatud siis. Nii ta on, aga suur tänu teile, et saite tulla ja kindlasti oleks neid jutte ja neid lugusid veel siin jätkunud pikaks ajaks rääkida ja, ja, ja küllap neid saabki veel rääkida, aga suur aitäh teile, Tõnu Aare. Ants Nuut olid täna stuudios, mina olen Andres. Vajata kuulamast. Kõike head ja palju õnne veel kord siis apelsinide, ilusat suve.