Apelsin ei mingit kahtlust apelsin, kui parafraseerida kirjandusklassikuid. Hommik keskturul oli see instrumentaalpala läbis, kõlas saate alguseks natukene teistsuguse signatuuriga. Tervist. Vikerraadio stuudios on Andres Oja ja mul on rõõm teatada, et täna siin sugugi mitte püksi, vaid mul on kogunisti kaks kaaslast. Üks neist on Tõnu Aare, tere tulemast. Tere päevast. Ja teine on Ants Nuut, tere tulemast. Tere. Rõõm teid näha siin põlevaid põhjus, miks te täna siin olete, on ansambli apelsin 45. sünnipäev. Nii ta tuleb, nii ta tuleb, see on tulemas. Kui võtta nüüd täpselt ajada näpuga järge kalendris, siis 11-l samal maikuu päeval aastal 1974 oli ETV eetris selline saade nagu laupäeva õhtu, Mati Talviku saade. Muuseas, päris huvitav on see, et ka sel aastal, 11. mai laupäevane päev. Vot näed, pillide huvitav kokkusattumus, 45 aastat vahet, jälle laupäev on kätte jõudnud. Aga mõelda selle peale, et mida nüüd siis 45 aastat kõik see kokku võtta, et mida sellest kõigest rääkida, siis me otsustasime Tõnuga siin eelnevalt leppisime kokku, et me räägime muusikast, kuna tegemist on eelkõige muusikasaatega ja apelsinide all ilmumas vinüülheliplaat, see ilmub küll seal kusagil aasta lõpupoole, nagu ma olen aru saanud, Ruubel, duubelvinüülplaate ja me mõtlesime, et võtame just need lood, mis sellele plaadile lähevad ja hakkame neid mööda minema ja seda apelsinijärge sealt ajama. Aga aga see, et on laupäev, see on puhas juhus. Puhas. Teatas Ansse. Tahtsin veel niipalju öelda, et üks plaat siis lauluga plaat ja teine on instrumentaal. No siin täna olemegi niimoodi jaganud, vaatame, kui palju meil instrumentaalpalasid, no üks juba kõlas ja kui palju neid lauluga palasid, aga üks on kindel, et kõik on omaloomingulised lood, nüüd sellel heliplaadil on või neil kahel võtame kohe esimese loo nimega peeglit Gunnar klink, kahjuks meie seast juba lahkunud sõnad Ott Arder samuti kahjuks meie seast juba lahkunud Tõnu sol oli üks päris huvitav lugu selle peeglite kohta rääkida apelsini värvikas ansambel olnud, aga see lugu vajas teatud värvi ja see värv või need värvid vajasid väga suurt hulka raha. Vastab tõele. Et seda lugu korralikult teha, siis oli meil vaja paari erilist pilli, üks neist on, oli siis elektriklaver. Mis oli selle aja kohta väga novaatorliku uus pill, selline mudel üldse. Ja siis väga tähtis oli ka muuks süntesaator ja et neid pille saada, siis ei olnud midagi muud ei jäänud üle. Kui oli võimalus saada, hind oli teada 8000 rubla rohkem kui peaaegu Holga, ent kokku umbes sinnapoole. No miks ma vaipa segan korra vahele, et nüüd selgitada kuulajatele, kes on nooremad ja võib-olla ei mäleta seda rubla aega siis 8000 rubla seal omas peas rehkendasin natukene seal kusagil umbes tol ajal oli see ligi viie ja poole aasta palk puhtalt, ilma maksudeta, et viis ja pool aastat töötama 120 rubla oli keskmine palk enam-vähem tänapäeval viis ja pool aastat ilma söömata, ilma maksuta. Ja see oli see 8000 rubla. Ja kuna oli võimalus saada, kui 8000 rubla on, siis me küsisime kõikide käest ja ainukene väljapääs oli siis selline, et hea sõber siiamaani. Boriss lehtlan laenas meie pundile selle raha. Polka oli juba siis heal järjel. No me palka raha siin lugema ei hakka, aga kuidas teil selle tagasimaksmisega oli? Minul oli ka mina, olin ka Porcale võlga võlgu. Maksin tagasi. Mulle andis mulle 14 rubla, ostsin Leepajast väiksel rongi. Ants aastal 72, ma hakkasin tagasi 14 rubla. Ilusti. Toblased andis ikka tagasi maksta. Korjasime kokku kamba peale ja siis oli hea, kutsusime porga kohale ja pakkusime kohvi ja kooki ja siis teadvustasime, ütlesime, et polka üks halb uudis ka raha põle. Porche ütles selle peale, kuidas ei ole, me ju leppisime kokku. Telekas, kohutav naer ei viitsinud nagu piinata ka ja siis Jaan Arder lasi teise korruse aknast rahapakki niidiga, lasi akna, tahame, ütlesin, et siin raha ei ole, aga seal on ka. Nalja kui palju see laul ise väga naljakas ei ole, lugu kannab nime peeglid ja kuulama siis sina kuulda seda sama kuulsat elektriklaverit, seda mini-muuk, süntesaatori soolo, kes mängib seda soolot. Anniko, Elmo Talviku mängib selle solo, nii, kuulame ära siis elektriklaverit mängis ka just nimelt ja lugusid nimega peeglit. Eywa. Sedamoodi EP kõlas apelsinilugu peeglit 8000 rubla maksnud klahvpillidega omal ajal. Selles loos oli kuulda ka mitmehäälsust ja Ivo Linna, kes oli apelsini pik, soliste teil oli mitu, on rääkinud seda, et päris raskelt tuli see mitmehäälsus, et Teil ei olnud nagu Fixil või seal teistele hetkel olid sarnased hääled, et erinevad hääled. Viksil seal üldse tugev külg, häältelaulmine. Ja siis meil tihtipeale käis kaabiks Tarmo Pihlap siis eetika kutsus niiskoli keerulisemad lülid. Igal pool, kus oli vaja hääli laulda või saanud puhtaks, nii kui mina vait jäin, nii kordakas puhtalt kõlama. Jälle. Ja siis ma tahtsin öelda seda ka, et et tänu just peeglid ja sellised lood. Meile anti isegi stiilinimetuse progebänd. See oli väga naljakas selle aja kohta ja seda elektriklaverit kõik transamehed vihkasid, sest ta kaalus koos kastiga peaaegu 90 kilo, nii et nii et see oli keeruline pill transportida. Transaga oli ju niimoodi, et Nuude varjutas, tal oli pooleteise puudane, 24 kilone pomm oli kaasas, transamehed ei olnud nõus seda tassima. Muidugi niigi rasked asjad ja siis ta kilekotiga oli kaasas, niimoodi hoidis sangas kinni, aga kilekotti oli üle tassi sise, oma pommi. Imed kilekott vastu pidada. Ta hoidis pommi sangas. Kilekott oli lihtsalt. Nonii vahvad meenutused hakkavad juba tulendasid rida pidi, aga läheme muusikaga edasi, sügistuuled on see lugu, Tõnu, sinu lugu, jälle ott tarderi sõnad on läti tekstide juurde, ma arvan, et tuleb natukene natukene pärastpoole. Ja, ja sügistuuled, see on üks selliseid lugusid, mida siin asjatundjad ja muusikakriitikud. Ma ei tea, kuidas neid iganes nimetada on tihtipeale nimetanud, et see oli üks paremaid lugusid, mis Eestis üldse kunagi tehtud on. Kuidas vastad, suur rõõm, et nii arvatakse. Tahtsin öelda, et jälle see lugu oli meil ammu-ammu valmis Apoldele värve jälle 8000 rubla ja puudus roosa ajapuudus siis Ülibel Violet need alles aastal 81, kui imega kombel pääsesime Sooma, siis Tõime need pillid, mis meil vaja jälle oli ja lindistasime selle loo ära antsemalt. Küll me proovisime igasuguseid tempo variante, kastel kiired aeglaselt ja see oli selge juba mismoodi seda tuleks teha. Puudus orel. Ja siis nagu me sead, Soome tulime Soome reisilt tagasi, siis kohe läksime stuudiosse, rivistasime. No see soome resolidel üsna legendaarne Ants ei tea sellest midagi rääkida, sind ei võetud kaasa sinna pärastud. Sellepärast, et me käisime Ida-Saksas ja nad käisid trepp tovi pargis. Aga mina ei läinud sinna ja pahandus oli suur, ma jäin ühte kohta, kus oli, oli, oli tiigikene, jäin laevuke siia luiki vaatama, jäin maha ja see oli suur pahandus, noh, see trepp, tai, parkalise igavene tuli sõjamere värske Ida-Saksamaal ja jah, tedagi oli veel, oli pahandus suur, pahandus, Ivo Linna ja mina sellist mingi kapitulatsiooni muuseum. Me ei jooksnud läbi. Me jäime vaatama teid, eksponaati läks rohkem, jäime hiljaks, pahandus oleks pidanud läbi jooksma. Ma räägin sellest sõidust kiirelt noh, õnneks, et Tšehhoslovakkias varastati ära mu kidravõim Fender Ameerika originaal. Ja siis me saime, see oli siis Moskva komsomoli poolt organiseeritud Kressina tsehhi, siis piinlasime komsomoli niikaua, kuni Nad võimaldasid meil Soome reisi. Ütlesime, kas maksate välja või saadate Soome näiteks nad oma ise maksma ei pea. Ja see oli jah, tants vargusele saime, pääsesime Soome. Ime seegi. Selles loos Pils mängib basskitarri tiimis rüüpab ja seda bass. Bassipartiid on muidugi palju imetletud, on sul meeles, kuidas tuli, kuidas ta mängis sele? On kõigepealt võttis Grifid maha pärast Soome reisi istuda teise passi, mille nimi Music Man. Fenderi Pealt võttis Grifid maha. Fretles silma, siis kühvideta pass, tempereeritud pill aga saab libistada kontrabassil ja hakkas eksperimenteerima. Ja siis, ega ta viinas meie trummimängijad, Jaan Kirsi ka ikka kirss, võta ennast kokku, mäletan küll, kuidas seda lugu lindistasime, nii et see bassipartii on seal tõesti väärtus. Kuulame siis ära ploom, millest me juba pikalt oleme rääkinud. Pillidega oli niisugune asi, et tänapäeva noortele on see arusaamatu, et pillimehel ei ole pilli, mine poodi ja osta, aga siis ei olnud niimoodi ja see oli kuritegu, kus oli, sul oli valuutat ja kui tennisemängija tahtis reketit saada, siis tal pidi ka valuuta eest ostma, seal jälle kuritegu? Vanglatrellid juba paistsid, noh, see nii arusaamatu praegu, et. Nii ta on jah, aga me kuulame lugu, mis ei ole mitte kuritegu, vaid hea heategu Eesti Eesti rahvale. Sügistuuled. Söögist tuuleta said kuulatud ja läheme edasi siis ansambliga apelsin nende siis 45. sünnipäeva puhul saade ja kuulame nende muusikat ja räägime siis Tõnu, Aare ja Ants nuudiga. Järgmine laul, mida me hakkame kuulama, kannab nimejuhtum, see on selline. Kuidas nüüd öelda fancy stiilis võiks öelda, tol ajal ka üsna üsna moodne ikkagi ja nii et apelsin oli mingil määral ka järgis või jälgis seda moejoon. Muusikas, et noh, kõigepealt sellise rütmibluusi ja selle asjaga tegelesime juba 70.-te alguses käisime Kauna Kaunase džässifestivalil aastal 72 suisa laureaadid, Helmut. Helmut Anniko oli ka siis vana džässimees ja Ivana seltsimees ja siis. Meil oli üks neegritega punt ka, nii et me juba tegelesime selle asjaga. 73 olid juba teatud lood valmis. Ja siis sealt näed just niuksed, rütmid ja torusätted ja kõik need No siin on külalisi kasutatud ka puhkpilligruppi on? Jaa, aga, aga tromboon ikkagi, mis siin see tahab, vahepeal seda auto häält imiteerib, on tants sinu mängitud. Kes apelsini päris algusaegu mäletab seal 75 ja sellest ajast, siis minul tuleb meelde igal juhul, et hakati rääkima, et Eestis on üks hästi huvitav uus ansambel, kus tromboonimängija mängib jalaga. Selliseid sellist hakati rääkima, see oli. Seal pole kunstiga midagi pistmist. Oli ka ikkagi selline lollus, loll, aga, aga siis ma olin niukene, sirge, kleenuke, aga nüüd ma olen hea telekas pilt ja ei näita, et ma olen niisugune peened valged jalad, suur kõht ja ise küürus ja näost väga kole. Telekas pilt selline, ma pean olema raadio, raadioaineid, raadioid, raadioid, õlita pilti ja õnneks. Aga kas ei tee seal tuli jalaga trombooni mängimiseks, ma ei mäleta kusagilt. Kusagilt ammusest ajast. Ta seal igal juhul ma mäletan sellele täiesti eraldi number kohe, et selleks valmistati ette kuidagi sead toetasid seal kellelegi õla peale kahelt poolt olid sul seal bändikaaslased toetasid enne peale ja ja siis kinga äravõtmine soki ära võtnud ära või sokinumbrini nimi oli, nõelun sokke. See oli kuidagi selline pool rituaalne. Noh, see oli niukene, väike lollus, aga seal pole kunstiga oskustega mitte midagi pistmist. Aga ma olen näinud telekas internetis, jah. Mulle näidati, kuidas üks mees mängis, kumbki tromboonimees pani oma pilli ümber või ülemehe õla, sest ta mängis mõlema jalaga, igaüks mängis ise ja siis kaks tuba on neid ka veel omad. Pillid mängisid rubadel veel näppudega ja vot see pidi olema koordinatsioon, meeletu oskus. Aga see minu oma, Antsla läks väga hästi läheb ja rahvas ripsmetušijooks ja aga naistel. No sa ise oled öelnud seda, et lavale minnes peab seda vürtsi olema, et ott maitseb ka paremini kui sinna soola pipart panna. No ikka ikka ja, ja mis ma veel ütlen selle soola-pipraga, et seda ei saa panna täie raha eest, nüüd olen piprapanijad, nüüd uhan ei makstakse, selle eest oskad parajalt panna, mitte palju doseerimine, jah, see maksab, aga, ja sama peaks olema ka võimenduse meestel. Mitte niimoodi, et, et, et nupp põhja, aga tihtipeale on niimoodi, et et lauljat on ainult näha. On ansambel tümitab ja siis harva arvab, et on hästi teinud. Ei ole. Selles juhtumiloos on kuulda ka aimamisi Marju kuudi häält. Marju Kuut laulab siin backi, seal oli vist üks viimaseid asju lisaks nukitsamehe filmile, mida ta linti laulis, enne kui ta siit välismaale ära läks. Karta on, sest et me aitasime samamoodi jälle marjul teha teatud lugusid, maskeraad ja mis seal on veel? Seal oli selline koostöö. Käsi peseb kätt, vastasteks. Kui on harju, on nii andekas inimene, kui ta laulab midagi niisama ja siis tekib niisugune tunne, nagu bigbänd oleks taga juba. Nonii kuulame selle juhtumi laulu siis ära. Linnulaul ja lõppes sellega lugu nimega juhtum, ansambel apelsin ja järgmine lugu on samuti teel olemisest ja see on juba natukene uuem lugu uuemast ajast Via Baltica kannab nime ikka jälle Tõnu Aare lugu. Ja räägi Via Baltica loostatud. Põhjus oli hea sõber oli jürisoojuss eluaegne autojuht, kes, kes siis väga palju õpetas seda Alaiust autolaja. Käisin seal autobaasides ja igatpidi sõbrad ka ja eks ta ikka läks autojuhtide lugusid igasuguseid. Alles hiljuti olime Antsuga koos tema matusel. Ta oli ka antsu sõber, kõigepealt. Selgub, et jah aastast 72, Nad sõitsid kolmekesi vanade tsiklitega. Jooksime Jaaniga bensujaama juurde, saimegi tuttavaks, jäimegi tuttavaks. Kuni lõpuni. Sellepärast need massilt klassid, kõik on teada-tuttav teema minu jaoks ja kuna ise olen ise restaureerinud ka seitse aastat vanad Mercedest, tean küll. Milline on autojuhileib sel ajal seda enam, pudel piima, ise vaatasin, liitrine Prançaia veninud dressipüksid, lihtne fold. Aga jah, just seal eluaegne. Nii et võiks öelda, et see lugu on temale pühendatud, mingil võib öelda küll ja inspireeritud, inspireeritud kindlasti ja, ja, ja pühendatud ka kõigile teistele pikamaa autojuhtidele, nagu neid omal ajal nimetati, et praegu on nagu rekka millegipärast. Milline see sõnasõda, kus tema pika maa peale ei sõitnud, ta oli siinsamas, nende kallutajatega ja ta sai raputada elu jooksul küll ja küll. Samas, mul on jälle need rekkameeli tuttavaid igasugused ja tore on veel see asjaolu, et rekkamees võttis asja kokku, tegi ise toreda video sellest loost ja riputas üles. Ja varsti kui on meil jälle plaanis teha oma video siis me võtame jälle rekkamehe, video ja luba ei küsi, riputame enda asja ülesse tervitusi härrale, kes selle video tegi? Hästi tehtud, me oleme rahul vaadatavat küll. Tuletame meelde ka Pilibere sassi ehk Aleksander Vilipere teie ansambli trummarit, kes oli ka esimese apelsiniperioodil natuke lühikest aega pärast hiljem oli pikemat aega meie seast samuti kahjuks lahkunud ja väga andekas trummar, väga suurepärane laulja ja väga suurepärane äärmsambraad, bändikaaslane. Äärmiselt tore mees. Aind ja ütlen, igaüks, võiks võtta temast eeskuju, olles ikkagi pool invaliidi, ma pean silmas kulate seljas. Teda pillati maha vastu voodi äärt või topi kloor jäeti kolme kuu sõna vist ja siis see, kes pillas, ei julenud öelda. Muidu oleks abi saanud. Jah, aga see tema optimism sealjuures. Kadustanud. Sellel optimistide optimismi ja ta oli äärmiselt hea reisukaaslane, hea pillimees ja no ühesõnaga kokkuvõtlikult tip-top, mees. Minul on üks sõber, suur vägeva biitseps, iga eluaeg oigas ealises küll ta püüdis endale otsa peale teha, jälle alises ja oigas ja mõtlesin korra veel alised, kutsun vili, pere, Sass annab sulle vastu pead. Niukene, uhke kihvt mees, eks ole. Naised vaatavad järgi, Alisatel elu. Kaks korda hirmutasin, siis jättis järgi. Alisoni tuleb, Sass annab sulle vastu pead, kui sai lõpetaja alisemist. Sass mängis ka teie vahepeal konkureerivast ansamblis palderjan. Konkurentsi mängis väga hästi, mängis muidugi väga maitsekalt, aga paljudele palderjan teie jaoks konkurendid olid. Ei olnud õe, noh siis oli neid ansambleid ikkagi küllaltki vähe ja sellega on see mahtusid marjamaale ära. Jah, et apelsin käis alles Purtse kultuurimas, siis järgmisena tuli palderjani, kus siis olid kohvik-klubiõhtud ja kõik sellised rahvas peabki. Summa ühe pundi, siis teise, kolmanda ei pea olema üks kogu aeg. Las teevad kõik. Nonii kuulame Via Baltica Tör. Saadab pikali, autojuhtaeg ei ole enam. Näe, rukkitanu saab ooper Berliini poole pool. Taas kutsub ja aeti ka aero panna, katab. Saaremaal Turu sporis siiki. Taani kuningriigis Rootsimaalt Brave mööndes ja Paldiski meeldib mulle sõita laevaga siiski reeglitele peened ja eema. Seal meri, sadam ja pra sohvri elu. Saama. No ka Kadi massil lassi passi ka Ikka roose ja kaan ja ka Mercedese. Via Baltica on meil nüüd läbitud jaapani sõidetud ja läheme edasi rekkameestelaulu juurest tuukrite laulu juurde. Seda laulu mäletavad kindlasti need, kes apelsini juba päris algusest peale kuulasid. See on ka päris esimese plaadidel tuukri laulda olemas. 76. Igal juhul esimese plaadi peal ta teil. Sellepärast, et ma mäletan, kullal, riik tõmbas arfi vanas majas stuudios oli vabalt kasutada siis sellist Aga see oli telekas, oli tuukrisaade ja ma mäletan, oli üks niisugune saatekülaline Mart Paublovski, kes oli tolleks hetkeks 17 inimest välja tõmmanud elusana veest, päästis ära. Ja siis mõned aastad tagasi, nüüdsest mängisime lohu-lohusalus ja, ja seal oli tuukritele, see oli nagu lemmiklugu või nende hümn kergelt. Ja siis nad rääkisid niuke jutu, et et sõideti mere peal ja nagu oli, keegi seal vees lainetes ei olnud, ei olnud, aga nagu võib-olla oli, ei vist, aga lähme vaatame, oligi ja toita ära. Päästeti. Ja see oli, tellin kogu omal ajal. Sa Ott Arder, Ott Arder on selle need sõnad teinud ja seal ei ole ja see on üks nendest lugudest, mida Pattinude laulised tuletame teda ka meelde. Hüüdnimi oli tal kuri, miks ta kuri, ta oli lahke südamega mees. Teha kurja nägu ja intelligent ja pätti ja ta kõiki ta nägu oli nagu svamm-ist ja keha oli plastiliinist. Umbes nagu kuulus prantsuse näitleja luid, effenest, midagi sinnakanti. Kogu aeg imetles kogu aeg, pilt oli tema poole, nii kui keerasin kaheks sekundiks ära pilgu, nii kaotasin midagi head. Jälgisin. Ma mäletan seda, et Venemaal, kui te seal käisite aktiivselt ja Mati tuli ikka natukene hiljem bänd mängis ikka mitu lugu ära, et Mati oli selline atraktsioon ikkagi tuli lavaliseks, ta kuulutati välja, et laulvat poolteist tsentnerit. Nii me kuulutasime, jah, see oli, see oli selline, igavesele sisesisi läks ikka rahvas, kui rahvas sinna pandi veel täiesti hullunud, siis selle selle peale kostüüm oli tal ka jah, see või see tõstja oli. Ja vaadata ja kuulata oli teda ja taustas rahvale mullikesi ajada, jahuda ja, ja see oli hea. Ja kuna tal oli ikkagi raske lapsepõlv Siberis siis ta avaldas ka vene keelt väga hästi ja ja siis vaat huvitav näiteks Me olime Siberis, tulid endised sõbrad sealtsamast kandist, kus ta oli kontserdit vaatama. Naljakas oli aga nii haisugi. See oli, ma kujutan ette, üks väga südamlik kohtumine ikkagi, kus väike Mati, eks ole, kuidas ta seal siberis olijad kestahes tööd on saanud näiteks ju tema omaaegsed sõbrad ja tuttavad uhked. Temale veel Mosfilm oli pakkunud veel mingeid osi, aga ta ei läinud, oleks võinud tegelikult minna, siis oleks jäänud tast väga häid kaadreid veel. No ma mõtlen, et oleks võinud asendada päris hästi, Jevgeni Morgunov selles kuulsas omaaegses viitsinud nagu lind riivas, väga hästi. Ta läks sinna kindlasti ei sobinud, ma kujutan ette oma oma kujult ja kui oleks näiteks Morgunov üles Muud oleks teinud ja oleks olnud väga, aga noh Ja nii ta on, tropp näeb, Mati Nuude tuletab korra meelde ka talu, kus te leidsite ta Piritalt, et seal päris juhus. Kuidas teid avastasid? Ja me, ma tulin Siberist sõjaväest ja läksime siis Jaan orderiga seda sündmust tähistama Pirita restorani, kus ma ennem enne sõjaväge mängisin aasta oli siis 1975 75 suvi. Ja siis läksime sinna, istusime laua taga. Ja äkki saabus vägev 154 külamees üle ajateenija, võidunud sõjaväeriietes ja punt kohe kutsus, et tule, laula ka, paar lugu, sealt tuleks küll, aga ei mahu, seal oli hästi väike esinemislava ja siis mõne aja pärast tulija lauliski. Ja tal olid iidolid, funktsioon Alice tõesti, ma tean küll, mis talle meeldisid ja ja siis meil oli ikka Jaaniga soola. D. Aga uurisime kohe välja, kellega tegu ja oligi siis pirita, pritsumajas oli üle ajateenijana siis tööl ja läksime siis paar päeva hiljem võtsime ühendust temaga ja tegin talle ettepaneku mille ta võttis vastu. Siis esimene lugu, Champolaja, kohe 10-sse võiks 10-sse ja selle loo jälle pakkus Joel Stenfelt, kui me olime siin. Kuula restoranis Joe, lihtsalt kuule, tõin, ma tean, üks väga hea lugu on olemas, mis võiks sobida? Ei, mina ei teadnud seda lugu siis üldse. Ja vot niimoodi see asi välja kukkus ja Reet Linna tegi toredad sõnad, teadmata midagi hamba laia. Tegelikult tähendab muidugi see kõik on valida ja siis kummati suu lahti tegi stuudios siis Laidre hüppas püsti, tõmbas lindistada kõik heeblid maha, sest et punased olid põhjas ja vot nii see läks. Aga me tegime fonogrammi kõigepealt ja siis sai seda siis tedre tänaval harjutatud kümneid ja kümneid kordi, et hakkaks lugudele kõlama, hakkaks tulema, tal oli algul sõnadega, oli probleem, aga ma ütlesin, et ära muretse, et uus asi, laulmine, uus asi, hakkad harjuma ja harjunudki harjuski ära ja siis hiljem laulis juba terve õhtu ilma raamatuta. Niiet. Kuulame ära selle tuukrilaulusid. Ei. Ei. Näppinud jääma. Kui sina Nii-öelda. Ei tülita. Nõndamoodi kõlas kuulus apelsini tuukrilaul ja ja esimene saade siis apelsini 45.-le sünnipäevale pühendatud hakkab vaikselt lõpupoole jõudma meid kuulata veel üks laulja laul kannab nime laulu, lilled see Tõnu on, võiks öelda see laul, mille saatel ta siit Eestist ära läksid või tulid tagasi. Selle loo läksin ära matkalaulu saatel, ehk siis seljakotid, sellele jõuame järgmise, jah, aga tagasi tulin, tulin ikka, ega siis mis siin. Käisin kogu aeg ju ka siin ju 80 kilomeetrit peale käisin kogu aeg ja siis siis olid sellised ajad, nii et vot sellise looga saime hakkama. Ja see on jälle sinu lugu ja Ott Arder jälle sõnad teinud, ta on ikka jõudnud neid, aga nende tekstidena tõepoolest, nagu öeldud, siis jõuame järgmisesse. Ja seal tuli siis tõsis etappi mulle. Priit Pihlap. Kes ka vahepeal apelsin, sidrun ja päris hea, mitu aastat? Ja tänu siis sellisele koostööle siis selline lugu ja otiga ma seal kemplesin ka nende sõnade asjus, nii et seal ei ole kõik kotisõnad, ma ikka ajasin oma rida, aga selles suhtes. Sest siin on tähtis ka see, et see, kes seda lugu laulma hakkab et lase lugu vastikuks, meeldiks, muutuks aja jooksul. Sellepärast alati püüan kohendada, tähendab muuta selle variandi, mida peab hakkama esitama enda jaoks selliseks, mis endalegi meeldib. No inimesed ikka arvavad jah, et sa laulad seal iseendast ja, ja kui sulle endale tundub, et see päris minust ei ole siis ta nii nii ei ole. Sina, Ants osalesid kaika selles laulu lillede loos lilledest. Ma olin moraalne tugi. Me istusime seal ansambli partorg, see ühinemine, noored ei tea, mis see partei on, aga, aga me istusime siin kumblaselt taga, see siin oli see vahekoht, kus igast telemehed ja kõik käisid seal 100 grammi taga istus Eesti televisiooni kolmas stuudio, kuidas seda jah, et me olime seal taga ja kuulasime ja püüdsime otsustada, kumb variant jääb, kas see, kus on kidrasoolo nagu rohkem välja toodud või vähem ja kuidagi sulab sisse, siis püüdsime seal otsustada ja siis leidsimegi õnneks õige variandi variandi, kus on kidrasoolo nagu tagasihoidlikumalt, aga sulab jälle paremini juurde, sinna. Mulle meeldis, kui veel pida ESM, Meelis Laido, kes mängib klahvpille, ütles, et Tõnn, sa oled palju rohkemaks võimeline. Kidra kidrasoolo kohta. No igal juhul on see üks neist lugudest, mis on jäänud ajalukku ansamblilt apelsin ja ja tuleb ka sellele heliplaadile, no et tegemist on vinüülplaadiga, nii nagu väärikas ansambel ikka seda vajab ja on praegu mingi paika pandud ka mingi kuupäev, millal ta tuleb aasta lõpupoole nagu aasta lõpupoole. Nii et jääme seda plaati igal juhul ootama ja, ja laululilled on just nimelt see lugu, millega saab siis tänase saate ilusti ära lõpetada ja ühele poole viia. Ja jätkame järgmisel pühapäeval lähevad nädala pärast, et vaatame, siis on nii-öelda ansambel apelsin juba nädala võrra jälle vanemaks saanud. Et igati rõõm oli teiega siin koos olla ja kohtume jälle siis järgmisel pühapäeval vikerraadio stuudios oli seekord mitte ainuüksi Andres Oja Faid ka Tõnu Aare ja Ants Nuut. Tänan kuulamast kõike head ja kuulmiseni juba siis järgmisel pühapäeval. Kõike head.