Tere õhtust. Tänane luulesaade on Karl Eduard söögist. See on kordussaade. Saate on koostanud Maarja Pärl. Must lind. Kui sa teravasti tasa kuulad, kuuled õhus nagu kahinat. Kuuled üleval mu pää kohal. Nagu linnu tiiva sahinat. Kui sa õhtuaal, kui eha kustub, istud vagusalt poolunes veel. Siis näed laia tiibadega musta lindu nagu varju keerlevad meel. Tema keerles juba siis munder, kui ma mängisin veel vainu pääl. Oh kui kurb kui õnnetuma olen. Kuidas elusaatus rõhub mind? Rinnas hääl kõneleb millestki vägevast mis ei üksiku olemusse mahu kõnele vaimust kaugele nägevast üle laidude, metsade, lohu. On see muinasjutt kalevipojast mis ei kao, ei kustu. Aja raskel Sammel ei muldunne. Mustu kerkib sära, kui Kungla kojast. Meie majal on aknaid kaks üks läände ja teine idasse kust sisse kippus rootslane venelane saks. Ja meie pidime hammustama, valusassekidasse neid vastu võtma. Süli tõusis taplus ja tüli. Kerkib vaatele rüütlite preestrite salk ristimistoober, vesi, punane Kuitsin, nooder ja hävitav taud ja viletsus ning häda. Ja lõpmata verine lahing. Küsimata möllast tappa ahing. Midagi pidi olema mäda nende juures, kes tõid usku ja usuga. Ah, kui paljut usku. Oli see kannatus, veri märg, loomulik tagajärg sellest, et Naatsareti mees isegi kolgata Lekanti sapi kibedat juua anti. Võideldi meeleheitel võideldi, kui jäise marru vastu võideldi, kui hulluks läinud metsa karu vastu. Lahing laastas Sakalas Paala ja Ümera pervel. Tegemist oli ammul ja sõjakirvel läänest tulnud raudrüükandjad. Armuõpetuse andjad. Meie ohvripaigad tõotasid koerte kombel leotasid. Kuna issanda halastusest lobises suu. Kirve all langes hiiepuu järel hiiepuu sest ilm oli õigluse kaotanud. Au ja häbi paotanud. Püha jumal. Uskusime kõik, et iga kirve sälk pidi verd turtskama raiujale loigu habemesse purskama. Rüvetava käepidi vanema välk Theo päält tabama õllani rabama. Laande, ent kuulmata sumbus palujate hüüd. Milline nende süüd? Ja siis tuli õnnetu jüriöö hirmust tasumist töö. Ohvri tule kumal kostis hüüa. Taara aita taevane jumal. Meie esiisad pole asjata maadelnud, sülinud pole tuult ja tormi külinud. Praegustele põlvedele jätsid nad pärida rahvuse Lembitu ja Lalli vahvuse. Hiilis mööda aastasadade luur ja siis tuli hetk silmapilk suur Mil näidata. Saadi, et Eesti ja Põhjala pojad maadelda mõistavad. Võidelda võivad. Kui muistsed isad Maandusid majad ja kojad. Ja igalt poolt tõttasid mehed, kui kutsuks kalev ja liitusid read ja kujunes malev. Kelle võitudest kuulutab Narva nagu vast teisi kohti harva ja Pihkva ja võru ja valk ja isegi Riia, kuhu ilmus pikne, päästjate salk, ning Bochtian pojad. Riisujaid aitasid piiridest peletada, veriseid arveid seletada. Kuid Viiburi, Tampere rada ja Saima voog räägivad sellest, kui soomlaste tulin lahinguhoog vastase tühkis, kui alt tuuleaganad kes paigale jäid. Need magavad. Rinnus hääl kõneleb millestki vägevast mis üksikolemusse mahub. Kõneleb vaimust kaugele nägevast üle laidude, metsade, lahu. On see muinasjutt kalevipojast, mis ei kao, ei kustu. Aia hoolimata jälile ei mul tunne mustu. Kerkib sära kui Kungla kojast. See on muinasjutt. Kandlekaja laulai, hämardu unistus. Prohveti nägemus, tõetunnistus, aastatuhandeks, ehituv maja. Ajaloo leheküljed olgu tervitatud, eesti soone tulevik, tervitatud. 1921. Laksi Tõnis. Venemaale Siberisse, seal on metsamaad, seal sa iseenda isand, seal rikkaks saad. Nõnda kuuldus Tartu piiril hüüdu hiljuti hulgal mõisa talumehed läksid siberi laksi, Tõnis ehk külvana. Ühes rändas ka. Temalegi tuli mõte õnne otsida. Ta müüs ära põllusaagi kraami viimase ja siis sõitis raudtee kaudu ära, kaugele. Aga paraku ei kaugel elu olnud, nii nagu talle kodupinnal ette kiideti. Külmad ikaldus ja tõbi seltsiliseks seal kus ta lootis õnne leida iga sammu pääl. Ja kui viimaks seegi kopik oli kulunud, mis tal koduõuest tulles ühes võetud siis ta seisis meeleheitel ilma abita Ta. Ja ta rinnast tõusis, üIe. Oleks koduma. Ma olen ära kallid vennad aga siia jääb mu vaim. Ta on sugurahva oma Eesti pinnal kasvanud taim. Ja ta läks ja elas kaugel kaugel võõra rahva raal. Aga vaim ei püsinud võõrsil. Viibis kallil kodumaal. Ja see vaim kui päiksesära hiilgav tõde, igavest hüüdis ülespoole üles valgus elustagu meest. Kodus tema mõtteluule kui ta võõrsil isegi Nüüd ta puhkab maarjamullas. Aga vaim käib meie ees. Hüüab ülespoole üles. Valgust, nõua eesti mees. Taaramäetamm on purunenud lõhkenud kaheks. Lõhk, tema südame rakkudes ulatab. Tulise marust või pakasest rabavast Rahest Marduse pahade tujude hävitust tahest lõhk, kuid südamerakkudesse ulatab. Purunenud tamm, inimoskus ei aita. Haavai põranda, kanepist köide ega terasest öö. Kui teda kast ei kosuta. Päike ei paita. Eisis lehtede kroonist, tagane hääbumise öö. Üllas on näha kui kevade helina särkab haiguse uimast raskemast tukkuja. Lehkava lehekuutuleku tervitust märkab tema, kes pidi ju rajudes kukkuma. Aupalk. Küllap tõuseb sinust meile rauda, pääda rahvamees. Rändad sedasama rada, mis isa rändas ees. Kus on kehvust? Seal su süda aitamas on heldesti. Viiksid Eesti maa ja rahva õitsevale järjele. Ja sa haarad mõõga, käte vaimumõõga vaheda, algad vihasemat, sõda pimeduse võimuga. Üles, kus valgus kumab orjameeleudusse. Kanged mehed laias kaares, tõttavad su järele. Ja saastud võimsalt üles. Oled julge rahvamees. Rändad sedasama rada, mis su isa rändas ees. Nagu isa, nii ka sina saad meilt pärja, päratu, saad niisama, üliuhke. Orjavitsa paniku. Karl Eduard Söödi Loomingu fond kirjandusmuuseumis on mahukas. Tähelepanu äratavad tema kirjade koopiad, mis autoril endal kolme paksu raamatusse kantud algusest lõpu, tervituse ja allkirjani välja. Kirjades avaldub Tartu kultuurilugu. Siin on arvukalt põnevaid lugusid. Faehlmanni ausamba tegemise lugu, Faehlmanni päritolu uurimise lugu, Jakob Hurda elupaikade uurimine Tartus, Kalevipoja tõlkimise aitamine läti ja ungari keelde, Kreutzwaldi mälestuse jäädvustamine. Aino Kallase Lydia Koidula käsitluse tagamaad, Andres saali põrmu saatmine postiga Hollywoodis Tartusse, kirjavahetused, samuti Eesti kunstnikega ja heliloojatega Karl Eduard Söödi laule on viisistatud üle paarikümne. Siin on aga ka arvukalt märkmikke, riimisõnastikud, aga ka seltside, rosette kõiksuguliikmekaarte. Muide neid on 76 tükki. Jaga pärjalindid haua kalmult. Tema 85. sünnipäev, seda tähistati Tartu Ülikooli aulas üsnagi nõukogulikult. Ega söödkatsus tänu avaldada kuidagi nii kaasaegsema sõnastusega, ta ei osanud õieti seda uut frasioloogiat kasutada. Avaldas tänu sotsiaalsele valitsusele, kes talle seal aukirju ja autasusid oli, oli andnud ja väriseva häälega ja. Sööti või jõukas ta oli, ma ei tea, aga kuidagi ta omadega toime tulid, aga ta oli aktiivne peegee vooli paljudes ettevõtmistes seltsides näiteks raamatu aastas aastal 1935 siis tema oli Jaan Tõnissoni komisjonis sekretär. Esimees või seal vist linnapea Tõnisson. Ja sööd nii, et ühel ja teisel pool ta oli tegev ja ta oli väga heatahtlik. Betti Alver oli raskustes ja siis peti ikka tuletas meelde. Su süütu on mind kõige enam rahaliselt toetanud. Linnapall kah liikus vähe, aga siiski nägin ta korralikult, oli mantlinööbid 10 kui mitte nii nagu Hindray Indraid võis oletada. Näiteks kui tal Indravi mantlinööbid kinnistauli purukaine ja, ja maksis, aga kui tal pool lahti oli, siis ta ei lähe ikka võtnud pooled nööbid lahti aegu päris lahti, siis Hindrey oli päris päris heas vormis. Aga süüdistada kunagi näinud süüdimlidaati nööbid kinni need tema, et ta oleks alkoholilembene olnud, ei, seda mitte kunagi. Ma ei kuulnud ka. Üldse see Tartu tänavapilt ja ja need, kes seal liikusid ja see on täiesti nagu omaette teema, sest sel ajal autod-eelsel ajastul inimesed kõndisid mööda Tartut ikka jala. Pigem, kes need Peetri kiriku juurest raudteejaama tahtis minna. CVd sõitis bussiga. Sel ajal, kui bussiliiklus oli sõja ajal, teda muidugi enam ei olnud. Ja ja sööt kuulus lihtsalt Tartu tänavapilti. Tema Kaasaegne Anna Haava liikus Tartu tänavatel vähem, tema oli kodune inimene rase, õieti võis ikka näha niisugune mees nagu Hindrey või või siis Oskar Luts või neid oli ikka tänava peal näha ja nende hulka kuulus ka täiesti vältimatult sörd. Ja millisena nende keskel? Georg üsnagi sirge vanahärra, pigem pigem sõlageeeff vaikse tasase, aga hea jutuga mees, nagu ma sellest paarist vestlusest mäletan, rääkis, rääkis vähe, aga aga tuumakat eil, kart aeglase astumisega ja aeglase astumisega just nimelt. Ja kindrali näiteks oli just niisuguse kiire astumisega mees. Ja luts oli ka kaunis vale, kui ta kaine oli. Ja see kõik moodustab ja selle vana Tartu Tartu tänavapildi, mida muidugi ammu enam ei ole. Mida Anna Haava pool, kui ma käisin, Anna Haava ikka tikkus? Ta ei süüdistanud sööti, aga ta ütles kuidagi teised, teised räägivad, et mingist nende armastusest või nii teised liialdavad seda, et see kunagi pole nii olnud. Aga anna awake, null siis ka juba vana õega, ta elas sealsamas korteris, kus Betti Alver viimati. Seal ma olin käinud ja seal süüdiste räägiti ikka, ta tuletas meelde alati munad visanud, ei läinud mööda seda, et käid haavapooli haava Aavo pooli tuleta meelde, süüti. Kui vaadata kirjandusmuuseumis söödi kirju, siis seal on mitmed kirjad, kus ta kahekümnendatel aastatel on aidanud Anna Haava majanduslikke jaga, kirjanduslikke asju korraldada. Ma usun seda ja sööd tuli nagu asjalikum ja Anna Haava oli lihtsalt jumalast anne laulik ja, ja võib-olla majandusasjadest saamatungi ja see oli hea, sööd seal, aitas mõlemad, nad ei abiellunud, jäid vallaliseks, nii sööd kui, kui Anna Haava aktiivse tegelasena oli ta hinnatud ja, ja õieti selle järjepidevuse hoidja ja, ja edasikandja, keda jätkus kõikjale, kus sai midagi oma rahva heaks ära teha. Ja kui ta suri siis oli tema 1950. väga halval ajal. Siis oli ta kirst muidugi punaka punase kangaga kaetud. Veoautoga sõidutati surnuaiale, saatja tuli väga vähe kegi julgenudki õieti sinna tema Marduse rongi minna. Noh, see oli selline aeg, et sööt, kõik teadsid ju, et see on ikkagi meie viimane rahvuslik poeet, meie nii-öelda veel ärkamisaja vaimu vaimu esindaja ja normaalses olukorras oleks muidugi olnud suur meeleavaldus ja kes siis ei tulnud sööti. Aga tõepoolest on niisugune tunne, et need vähesed inimesed, kes seal kes seal selle auto järel kõndisid, needki nagu kartsid, need olid nagu valve all. Ja Ma tänava äärest jälgisin seda, aga, aga ka oli mingi niisugune tunne sees, et et ei tohi vist liituda selle saatjalt, rongkäiguga ei läinud kaasas, on, ei läinud kaasa surnuaiale ja no kätte toimetatud ilmalikud matused on mulle alati väga vastumeelt olnud ja ja veel sel ajal ja ja söödi puhul need tseremooniad, mida seal ette võis kujutada, need oleksid lihtsalt kurvastanud, ei muud midagi. Leinasin teda oma südames, nagu ma arvan, väga paljud inimesed Eestisse. Kõigepealt on ta muidugi oma ajastu parimaid luuletajaid. Tema generatsioonist suurim on muidugi Juhan Liiv aga tema kõrval seisavad kohe Karl Eduard Sööt, Anna Haava, Jakob Tamm võib-olla, ja need need kõik kokku on tõesti ühe ajajärgu suurepärased suurepärased esindajad. Ja sellepärast arvan ma, et see Karl Eduard Söödi koht nii hästi luuletajana, aga ka tingimata ka ühiskonnategelasena on meie traditsioonides väga oluline. Toomemäelt paistavad katused kõrgemal kuusirbi võsu mees kõnnib üksinda läbi sajandi. Mees kõnnib hilisel õhtul üksinda metsateel. Mees kõnnib üksi läbi sajandi ja lehed langeva teel. Kuidas nimetada ajastut, mis tallel Karl Eduard Söödi lauludes kuuekümneloomingu aasta 10 luulekogu, mis aasa, õied, rõõm ja mure, saatus või kuusirbi, usu ja mis veel, läheme nende luulesõnade juurde. Aja kaugus kaob, tema sõnad on siin täna, täna õhtul. Ehkki tema ajas või oleme hoopis seal meie? Mu rammu on raugenud. Vaade on tume ning juustele langenud aastate härm. Ei elurõõm elamu rinna sees, kume. Ei edene aste, kui ennine. Kärm ei enam või mõõdukama pidada pihus. Ei vaenlasel vastata võitluse väes. Endine tugevuse elamuihus. Ei nooruse väledus, ole mu käes. Kuigk pojuke tärganud priiuse võsa, eks kindel su käsi ja julge su jalg lee Isamaa altaril nooruse osa, kui langidki põrmu, kui kahvata palg, sa tõrju ja murra, kes Isamaarajal, kui vaenlane varitseb merel ja maal ja ärata vaimusta helkival kajal ka venda, kes uinub veel võitluse ajal. Ja langed sa võideldes vahedal raual siis õrnasti katab sind Isamaa hõlm. Siis raugema hõisates ausama haual ja tänades niiskub nii mõnegi silm. 1885. Kellel kukud kurvameelne kägu kellel laulad leinalinnuke kuulajaid, on vähe, neid veel vähem, kes ehk aru saavad täiesti? Üks või kaks, kes üleöö on ärganud üle ööga, unustavad sind. Ainult seni kõlavad su laulud, kuni tuksub sinu oma rind. Aga kauaks antud sulle elu? Vahest homme juba mullazza. Puhkad kõigist unustatud lahus. Ilma pisarate pärijata. Minu lein. Karjapilliks kõige kõlvulisem sile kooriline remmelgas. Aga mina võtsin selle tarvis leina lepa helkjas pisaras. Sest ta kevadine sõber ööbik soovis teda soojalt minule. Kuid ta ise nuttis, 100. valus, kui mu nuga lõikas Lepasse. Sellest ajast lein, mu hingevara ohkamine, mulle omane. Jama ohkan leinalisest rinnast oma valu, leegid laulusse. 1895. Mis mul rinnas Mul on 400 laulu ja üks süda rinna sees. Süda, sügav süda, avar, õnne, valu külluses. Sinna mahub sõber vennas, mahub mõni teinegi, mõni teine, kallis, armas mulle ustav surmani. Sinna mahub suvesoojus 100 õhetavat tuld. Mahub sätendaja päike, kumendava koidu kuld. Sinna mahub lillekene linnukene lauluga mahub õnnistusi ja palve. Püha kallis isamaa. Ja kui vale, tõstab lipu, ülekohus vääraja, kui on õigus ristisambas hädaohus Isamaa siis sääl vehib välgu tuli läbi vandelise öö 1000 sõda kurja vastu, hirmus tasumise töö. 1895. Pilvele luuletus Avenaariuse järgi. Rända pilveke rända üle mere ja maa. Minagi rändasin palju. Ja murega. Rända pilveke rända üle mere ja maa. 1894. Eesti lastelaul saab luuleks. Küllap on selleks küpsuse raamatuks Karl Eduard Söödi Lapsepõlve Kungla. Luule saab kõla kujundiks. Häälikumänguks saab helinaks sõnade avamas inimeste ilma loomulikke väärtusi ja tõde on need tänagi. Mis kõik ühesugused? Linnake, kus pole valvet kirik, millel pole palvet. Saunakemil pole katust. Rehekkimil pole atust. Jõgi, milles pole kalalaud, kus puudub leivapala. Mesinikel pole vaha raha, pank, kus puudub raha maasikas, mis pole magus lapsuke, kes pole vagus. Need on ühesugused hulli, lulli, Lugused. Millel ebakoht on ilmas? Vihm, mis ajus ei sahise kask, mis tuules ei kahise kodu, millel pole kaevu. Merigusi ujulaevu. Põlluqimil pole piiri. Päike, millel pole kiiri. Mölder, kellel pole jahu. Kodanikel puudub rahu hobune, kel pole kaeru lapsuke, kel pole naeru. Need epasjad liha loha leidnud ilmas ebakoha. Kui Kalev kord koju jõuab Mis ütlen, kui kalev kord koju jõuab ja aru pärib ja seletust nõuab? Ütle, et oleme sotsidega sõidelnud. Oleme elu ja surma peale võidelnud. Ja kui tema küsib, mis mõõgaks ja ammuks sul oli, mis päästvaks lunastajaks sammuks siis näita talle kätt, mis kaitseta nõber. Ja ütle, et mõõgaks meil põllu pääl ader. Ja kui tema näeb, et mul küürus on selg ja orjuse jälilt ei kao veel nälg siis näita, kuidas mõisateel tore tõld, kui õitsevad roosid ja lokkab seal põld. Ja kui tema küsib, kuhu vennad ja õed on võõrsile valgunud kui liivases jõed siis näita sa ida ja lääne poole ja annad kõrgema saatuse hoole. Ja kui ta siis nõuab kuidas mõtled sa nüüd oma elu seada, mis on sinu püüd? Siis tõota, et enesele oled sa truu ja kodu sul kallim kui miski muu. Eesti kirjameeste seltsi sulgemise puhul Kus viimane võitlus, nii valus surm lugeda selgesti? Ta igatseb risti ja hauda kus puhkaks rahuga. Ta ootab mõtlejate hulgas ka sõpru veel tulema. Ja maja, see ragiseb tuules, kui nutaks ta härdaste kui tahaks ta puu särgiks saada nii ilusa naisele. Pilv kerkib ja laguneb katab kuu näo ja tähtedevöö. Ja üleIsamaa hingab nii pime ja pilkane. Seal surnu Sangile heljub kui valge vaimude ring ning üles tõuseb ja nutab, see õnnetu õnnetu hing. Kuid eluga pole siin lõppenud ta vaev ja häda veel. Nutt asjata. Asjata ootus. Eimatjad liigud teel. Kesköösi kui uinub kõik elu siis sähvatas vihane välk ja tasakui mõõdetud sammul. Seal ilmub matjate salk. Neil silmad on kinni kaetud ja seljas on munkade rüüd. Ja igal kaetud mehel on isesugune hüüd. Ja noore ilusa naise. Nad tõstavad kirstusse, mis must nagu eneste riie ning algavad matusetee. Ja tasa kui mõõdetud sammul. Rong liigub läbi öö. Kuu kumendab kahvatum palgel ja sirab tähtedel. 1894. Liivi laul. Hämarduv hommik Liivi kurul, muhene Velu mullal ja murul hüüded, päike, et olgugi hilja, siiski sa tõused, õnnistatud vilja. Hämarduv hommik liivi talus ärkab elu, ah kui valus oli tunne, Nad varisevad mulda. Ei nende kalmule leinama tulda. Hämardu hommik. Vaata, valgus kerkib kui meri. See on algus liibigi rahvale, kes oliikes elu raske meeleolu rikkes. Mühab meri ja laulavad lained, meelduvad kauge muinasloo ained. Liivlaste soost helisev ümnus. Aegade ohvriks kadunud kümnenus. Sätendavad päike, ole tervitud, saatsid läike, valgustad Liivi ranna ja mereveri võis leida sugulasvereaegade keerus. Aastad läevad päike su kiiret, kuid meelde jäävad Kirkide tõused. Olgugi hilja. Õnnistad liivlaste väljadel vilja. 1924. Mõtte trühmuvad sur ruumes Rambas rasked Lõuka lummas taandumata tarestumas. Need on sõnadeta suud. Siin on saaja sõite saabunud armukäiku käidud, mõnd memme maimukesi maabunud, kuni majja kogunud kõnd. Koerad, võõradki siin haukunud omad hundi tulgunud. Kõu on kerkinud pikne paukunud, päiksesooned sulgunud. Siin on inimesed Rondunud puudust tundes puhkeööst Noorena ju väsinud sondunud püsimatust raskest tööst. Toas siin on tõveretkil surma kutse ahvatanud. Siin on õnnetuse hetkel inimesed kahvatunud. Siiski singa noorus Gilganud elust haaranud õnne, kuid hädahäiret aina pilganud seerunud suisa surmasuid. Aastasajad on sind vallanud onni. Sa hädas keeletu. Tuul on sinu harja tallanud rünnak käigus meeletu. Mõtted rühmuvad su ruumes Rambas rasked Lõuka lummas taandumata tarrestumas. Need on sõnadeta suud. Kodukäijad kohatruud. Ja ilma ja inimesi ma tundsin viimati ka nendest inimestest, kes Karl Eduard Söödi ennast veel mäletavad. Kuulete järgnevalt kõnelemas Laur Tamme ja Ain Kaalepit. Sel ajal süüt liikus võrdlemisi vähe, juba kaheksakümneaastane mees ligi 1009 42 sai ta 80. Ja tänavapildis nägi sööti, vähi. Liikus ainult võib-olla asja pärast Werneris peamiselt käis, ma ei mäletagi, et kas ma oleksin kogu koosta, kunagi näid tuli, kui ta tahtis, Kellika kukkus saada või? Üldiselt ta liikus kah nii noorematega, näiteks sang koostasime tema kogu kogutud huulselt, need ilmusid 38. aastal. Sang käis üsna palju seal. Ja süüdil oli meeldinud, jutusta ja sang oli muidugi hea kuulaja ja hiljem puhtas Kangro temaga võrdlemisi palju kokku. Mispärast siis, kui flöödi juubel oli 42. aastal, aasta lõpul juubel teetiaga? Jaanuari algul Kirjanike Majas, kus omavahel oli sõnaduell Indral ja lutsu luts, pidas juubeli. Kõneluts ja pidas Hindrey oli Niina kui vahele vahele hüüdja ja, ja päris juubel peetiaga Vanemuises sisi antud, neid lubasid meeliga okupatsiooni ajal ja see oli jaanuari lõpul ja seal pidas kõne kangru pea, kõne. Kangru närveeris käis mitu korda. Söödi, pool kooskõlastama ikka ja ja, ja, ja nii edasi. Süüdile pidi kõrva kõnelema, tema muidu ei kuulnud kuulmisaparaat, tollal polnud see kõne. Kõne kukkus küllalt hästi välja, mina mäletan, ma olin ka seal, rahvast oli palju ja söödikene nagu ikka, oli toona juba väga tagasihoidlik, hiljem nad kuskil õhtulis istusid koos. Aga seda ma ei mäleta, kas see oli sõdurite kodus või noortega, puutus ta kokku isegi. Ja just Harbojatega tema parim osa oli õieti vist naaseme osa mitte enam siis. Ja need järjel põnnikuid ja ja head head oli ta lastelaulude. Aga ega tema. Luuletused ei kulunud kuigi tuttavad. Ma mäletan Puhake paremad pojad, pärjatud olgu tee kalm. Kas see oli tuttav selle tõttu, et ta oli? Viis, oli loodud ja siis tundiga Macroni hilisel õhtul jaa jaa. Paar ja siis lastelauludest Aidu raidur ratas, katkisi oli noortel küllalt populaarne ratas katki, vanker katki, tema luuletus oli tutt tuttav ka. See malemäng seal on kindlasti vii viis vist olemas. Paar korda olen kuulnud, kas oli koolis, loeti kuskil kirjandustunnis, teedeeeffitta tõlkis Petefina nähtavasti talle meeldis. Ja kui õnnestunud need tõlked olid, ma ei oska seda öelda, aga me mujalt või sellega Pedühvist nagu teavadelt teavet muidu ei saanud, ainult nende tõlgete kaudu siis ungari keelt ei osanud. Ja siin oli söödi tõlked, nagu omal kohal. Ain Kaalep Kirjandusmuuseumi arhiivis Karl Eduard Söödi fondis, mis iseenesest võib öelda, et on selle sajandi kirjameeste isiku enda poolt kõige paremini korrastatud kõige süstemaatilise ka väga suurfond on üks väike sinine vihik, mille olete kinkinud teie Karl Eduard söödile. Millal see juhtus? Lugu oli niimoodi, et 42. aasta detsembris korraldasid kõik Tartu keskkoolid selle keskkooli ruumides, mida selle all kolm keskkooli kasutas. See oli selle Tartu tütarlaste gümnaasiumi majas, mis, mida praegu enam ei ole ja asus seal Kalevi ja Riia tänava nurgal. Korraldasid kõik Tartu keskkoolid Karl Eduard Söödi 80. sünnipäeva auks sellise aktuse või kirjanduse õhtu, kus siis paljud õpilased deklareerisid, söödi luuletusi, muusika ja nagu ikka ja mina, kes ma juba olin oma luulekatsetusi koolis ühele ja teisele näidanud. Olin siis see mees, kes pidi kirjutama proloogi. Ja selle ma siis ka tegin. Ja selle proloogi kandis ette noorem koolivend nüüd kadunud Heino Raudsik kes oli kooli tuntud väga heade klameeriana, kuigi ta oli väga noor sel ajal. Ja peale aktust kutsuti siis mindki õpetajate tuppa, kus vanahärra istus siis õpetaja ja ka mõne viga kooli esindaja seltskonnas. Ja siis ta avaldas huvi ka minu teiste luuletuste vastu tulles minu selle proloogi ragulavad ja mõne aja pärast massis külastasingitada, kirjutasime vihiku täis oma luuletusi. Sirvis seda paluks ka sinna ette. Pühendust kinkis mulle omaenda sel ajal ilmunud tuntud luuletuste raamatu puhul ilusti sisse kirjutatud nooremale kolleegile Ain Kaalepile. Ja siis mina võtsin, kirjutasin vanemale kolleegile Karl Eduard söödile. Oli, mul on piinlik, kui kirjandusmuuseumis keegi peaks seda vihikut sirvima, näed, seal ma olin siis, kui vana ma olin 16 aastane ja kuueteistaastane poiss juba kaheksakümneaastast klassikut julgeb kolleegiks nimetada Carlebractyotada võttisvee kui tänuga vastu ja palusid, tulgu ma veel nii paari nädala pärast külla, et siis ta kõnela pigista mu luurest, arvad. Ja siis ma läksingi ja vastuvõtt oli väga sõbralik, ta on üldse niisugune lahe ja sõbralik vanahärra, kes ka niisuguse koolipoisiga rääkis omasugusega ja vaiksel ja mõnusal viisil arutas kõiki asju, mis tal parajasti südame peal oli. Näiteks rääkis ta sellest, et, et hommikul habemeajaja juures üks Tartu meeskooritegelane oli öelnud, et vorsti dirigendile kritsingul sünnipäev. Et kas vanahärra sööthy kirjutab selle puhuks luuletuse? Sööd kohe nõus seda olin ise väga imeks, et Ritsing ka noormees sel ajal ja klassik kohe nõus tema auks luuletust. Aga see oli talle endastmõistetav. Ja minu luuletuste kohta kuulsin ma seda, mida ma muidugi juba arvata võisimegi, see pühendus temale, proloog seda inglaste kõige kõrgemaks teist teiste katsetuste puhul leidis ta aga mingisuguse niisuguse viisaka ülemineku formile poissi mitte just solvata. Nii suure tähelepanuga lugesin, söödi kogutud luules ja siis ma leidsin palju selliseid, mis tõesti väga head luuletused ja selle aja sõja- ja okupatsioonide olukorras täiesti uue värskuse omandanud ja sealjuures ka tõesti nõudliku luulesõbra jaoks heas vormis ja heas keeles kirjutatud luuletused, nii et ma olen söödile väga tänulik ja selle elava kontakti ka omaaegse luulega aitas ühele selleaegsele koolipoisile ja ja, ja luule katsetajale leida. Kuuldud saate koostas Maarja Pärl. Karl Eduard Söödi luulet esitas Jüri Lumiste.