Vana aasta viimasel päeval või suuremaid imesid juhtub. Juuren Iiri näiteks minu vanatädi vana aasta viimasel päeval õidki kahte pihku ühe korraga. Sa oled siis vaeninud ja riided on sul tõlgin. Maalitasid laga korjata. Rivad ajas seal oma toimetustega hakkama. Mina pean leidma siit metsast kõige ilusama kuuse, et oleks hästi ilus, hästi kõrge, hästi roheline ja mis peatähtis, et kellelgi kuskil metsas teist küsimust kuusk enam ei oleks. Vennas, ja millest siin minu vennas, jaanuar hakkab läbi saama. On aeg majapidamine sulle üle anda. Lühidaid korda näen London köita küll. Iga laps, kes tuleb nukuteatrisse või kassast või siis tädi käest, kes piletit kontrollib ustega pisikese kalendri, see kaval kalender, kus on kõigepealt kirjas, kes on etenduse 12 kuud loojad. Ja siis tulebki kalender, kohe päris kalender, nii et aasta otsa hoida, nukuteatri ühe etenduse kava kasutada ja ilus ja tore etendus on. Kui nüüd kõik näitlejate nimed üles lugeda, siis võtaks kaua aega, uurige seda ka, kes on teinud kõik need nukud ja kes on kunstnik, kes kirjutanud laulusõnad, nii et kava uurimisega tegemist küll. Aga juttu rääkimas on siin praegu hetkel ainult Anu Kress, järv Aita Vaher ja Margus Tabor. Ma usun, et teile ka meeldib muinasjutt. See 12 kuud Reidriga, muidu me ju ei teeks seda tööd. Muinasjutt meeldib. Minule meeldib kujundus, mina ise ei näe seda eemalt, aga ma kujutan ette See on väga hea muinasjutt ja see raamat, mis on välja antud 12 kuud, siis kui meie lapsed olime, oleme väga sügavalt kõik meelde jäänud, marsakanud raamatuid kirjutanud, aga see on nüüd nüüd kuuldemängu variant, mida me teeme, siin on see loss ja kuninganna ja see kõik juurde toodud. Aga mäletan oma lapsepõlveahnust, olin südamest ja ikka selle vaeslapse poolt, kes sinna metsa aeti. Hirmsate nägudega võõrastütar, ema Lõsutasid patjadele pirukaid. Aga siiski, kui tuli see vaeslapse metsast tagasi. Ja võõrastütar ütles, et miks sa siis ei küsinud tema käest tõesti õunu, pirne, Augustilt ja maasikaid juuni kuultis mulje jäigad tunne, et et natuke tume tüdruk, see külon. Lese ahnus saab nii tähtu, et kui ikka midagi saad, sõrmed harali. Ma mõtlesin, et oleks võinud ikka küsida, kõike, seostub jõulude ka jõulukingitus tahavad ka praegu kõik saada, minule tundub, et kõik harjunud saama hästi palju kingitusi, mis on iseenesest väga tore, oli näha, et mis siis ikka võite saigi muidugi kõik võõrastütre vastu ja vaeslapse poolt. Ühesõnaga, ma südames olen muidugi selle vaese lumikellukest korjaja poolt, aga see annab tunnistust sellest, et tegelikult igas inimeses on mingid enda poole tahtmise way mõlemas. Et ikka mõtled selle mõttega läbi, et tõesti, kui juba antaks, siis tahaks kõike saada, kui on juba muinasjutte ime siis paks jääpurikad tuppa, kui veebruaril saab selle ja võtaks kõik need maasikad, õunad ja ploomid ja ja kuivanud puulehed ja kõik tahaks ikka kohe kätte saada, see käib ikkagi seest läbi, seda ma mäletan lapsepõlvest ka. Margus Tabor ütles, et võtaks või jääpurika ka muidugi jääpurikas ära sulab, siis selle sula veegan, hea lilli kasta, aga lavastaja. Selle loo lavastasin. Nukuteatris on Väino Luup. Ega mul ei ole siia midagi lisada, eriti aga siis, kui see mõte tulijat nendeks jõuludeks võiks lavastada 12 kuud, sest neid jõuluja üldse talvemuinasjutt on ju nii vähe, meil ei ole keegi viitsinud õieti neid tänapäeva lastele kirjutada. Jõulumuinasjutt on väga vähe liikvel niimoodi, et neid saaks nukuteatris lavale tuua, ma teadsin muidugi ka juba ammu-ammu seda muinasjuttu, aga aga see oli niisugune pinnapealne teadmine. Ja kui siis minuga, et sai ükskord see stsenaarium, mis on Samuel marsaki enda kirjutanud, tatud nukuteatrile ja siis vahepeal on sellest tehtud ka raadius kuuldemänge ja nüüd ta sattus siis nukuteatrisse tänu headele raadiotädidele ja. Ma leidsin sealt palju niisuguseid asju, mida ma ei olekski osanud arvata neid probleeme, mis on nii tänapäevased, see ahnus ja kulla ja rikkuse tagaajamine, üle teiste minek ja teiste vaevaga selles saavutamine ja vaesus ja tagasihoidlikkus ja ARM ja ja hirm, selles tükis on kõik olemas huvi ja et see niimoodi mida ma ei oleks nagu ette kujutanud, sest ma lugesin esialgu selle variandi läbi, mis on muinasjutuks raamatusse kirjutatud. See oli minu jaoks nii, nagu need muinasjutud ikka on. Otse kõik otse öeldud, ilma igasuguse tagamõtteta. Siin olid toodud teised tegelased sisse, väga huvitavad tegelased, muinasjutus on ju lihtsalt, et sellel võõras õel on sünnipäev ja siis võõrasema saadab vaeslapse metsa, et oma tütrele tema tooks neid lumikellukesi, aga siin on toodud midagi teist, siis on kuninganna ja kantsleri ja professor ja tegelikult siis on see probleem lahendatud natukene minu jaoks natukene inimlikumalt. Sest sellel väikesel kuningannal võib tõesti tulla niisugune tahtmine praegu praegu, praegu praegu praegu tuleks aprillikuu ja praegu hakkaksid õitsema lumikellukesed. Aastavahetuse aeg on muinasjutus ja päriselus ka selline isemoodi. Kui kogu aeg talv on, siis ei saa näiteks lilli korjata, et neid ei ole vaja laadusel, sellepärast et 12 kuud olema ja ma arvan, et see mõtetega uue aasta alguses mingeid isemoodi mõtteid väikehäältele, jaatrantannie, siis võtame head asjad kaasa või seal head välja. Et ma mõtlen ikka jälle aasta vaesuse, mis ta õue minna ja teistega rääkida. Kas meile on see muinasjutt, muidu tuttav raamat? Ta on ka sellest ma olen lugenud, mina ei tea. Järje meeldib see, et kui need naljad olid, aitas ütletaja nomine lavana. Kujutab tehtud missuguse koolilapsed teie olete, keegi? Mind küll see, kuidas need, vaid need, kes täitsid tüdruku soovi nüüd 12 kuud, see on imeilus etendusse, kõigepealt tulid pisikesed loomakesed, siis väike vaene laps ja 12 kuud räägin, väga ilusad. See oli kõige ilusam, kus apelmud dissellel tüdrukul ilusat ööd. Nukk oli hästi palju ja need 12 kuud olid nii suured. Mina nägin selle nutika tähti ilusti, oli joonistatud järel muinasjutte ka kuulnud sellest hea võidab alati tänu sellele, et see väike tüdruk nii hea oli. Nüüd 12 kuutele sellise kingituse tegidki arvata, nii et sellepärast ta nii palju teetegi vaeva ning sellest sai tasu kätega. Kas on, mõni oli üksi siis mul jäi. Ikka tule soojem. Soovidega talviti mõresima saagisin. Kuule, vennas, aprill lumikellukese järele. Tähendab, sinu külaline võtab vaas. Oota. Kas sa äkki lubaksid mind tunniks ajaks kohale küllalt, lubaksin saajulaatri tulle. Minu asi pidama jää. Jaanuari alguses on veel meil niimoodi, et meil on siis need nagu jõuluetendused veel või järel jõuluetendused või uue aasta etendused asutustele ja koolidele, aga sealjuures on Ka linnale neid etendusi, nii et igaüks, kes tuleb meie teatrisse piletikassasse, saab piletid, kui ta õigel ajal tuleb. Aga meil on kavatsus niimoodi seda etendust mängida ka seni, kuni lumi ära sulab. Vähemalt aprillini välja. Ja kui meil ikka publikut jätkub, see on juba selle mõttega tehtud, et see ei ole ainult jõuluvõi uue aasta etendus. Et ta jääks meile teatrisse ikka repertuaar ja võiksime jälle jälle järgmisel sügisel jälle varakult alustada, siis saavad kindlasti ka need tulla, kes see aasta kuidagi kõrvale jäid või mingil põhjusel ei saanud teatrisse tulla. Aga mida te soovite nüüd veel lastele öelda, kes teatrisse tulevad? Mina olen vana kooliga mees ja mis ma oskaksin ütelda, vahest tundub nii, see on küll karmid sõnad, et teinekord laps ei tohi kodus seda ja teist teha ja isad ja emad kogu aeg mõnel isegi pidevalt ringlevad lapsega ja siis tuuakse laps teatud järsku on nagu lukud kõik lahti, teatris, laps võib kõik teha. Ta võib ronida lavale, ta võib tungida isegi sinna lava taha. Ta võib joosta, ta võibki saada, ta võib kommipaberi maha visata, ta võib limpsipudeli tooli alla poetada ja siis teised lükkavad seda veel kolinal jalaga edasi. Vaat need asjad minule ei meeldi. Minu isa ja ema seda ei oleks lubanud. Ühel etendusel ma kuulsin, kui üks poiss mängis oma seda taskumängu, seda ikka Pipi, Pikk tipp. See vist ka ikka teatrisse ei sobi. Kui on igav, siis oleks parem minna saalist välja ja meil on siin ruumi küll saab kuskil siin fuajees või all jõulukuuse juures seal oma mängu mängida. Meil jõulukuusk mängib ka nii, et seal võib võidu siis oma mängu tiristada. Ta vist on kõik. No kindlasti oleks midagi öelda, ma ei taha lapsi ära hirmutada. Et teatris üldse mitte midagi ei tohi teha, tohib küll, etendusele tohib kaasa elada ja ja võib naerda ja ja teinekord isegi vahele hüüda. Kino. Ja kindla peale võib plaksutada, aga siis olgem siis ka ausad, siis kui ikka näitemäng meeldis paljast lugupidamisest? No ei ole vaja plaksutada ka. Aga kui. Mõni küsimus jääb nii hinge peale kripeldama, kas siis tohib pärast tasakesi mõne näitleja üles otsida või lavastaja küsib. Ja kindlasti võib, aga ma usun, et et see küsimus laheneb ka, kui, kas õpetaja, lasteaiakasvataja, isa ema käest kindlasti küsid? Parem on seda siis küsida, kas vaheajal või peale etendust. Ja siis, kui etendus läbi on ja kuidagi ei saa koju minna ilma, kui küsimusele vastuse leiab. Ja siis mul on veel isadele-emadele on juhuseid palju, kus saalis isa või ema tahab tingimata oma lapsele kogu aeg asja üle seletada. Laps ei ole nii rumal. Laps võtab igast asjast midagi enda jaoks ja tingimata talle kohe seletada, et nüüd tuli lavale jäämees. Nüüd tulirebane, nüüd kuninganna Jonny ei ole vaja, laps saab sellest ise aru, aga on kogemusi, kus pidevalt mõni isa ema, vanaema tädi lapsele midagi isele. Ja nüüd on kaks võimalust, kas kuulata saalis selle tädi juttu või kuulata, mis laval toimub? Vaat see on küsimus, nii et sellele küsimusele leidku nüüd iga laps kodus ise vastus ja ema, isa, vanaema, vanaisa ka. Veelkord ütlen, ma ei ole nii kuri onu, kui ma praegu võib-olla paistan. Aga need on niisugused küsimused, mis vahest väga-väga löövad meile teatritegijatele. Ma ei oskagi ütelda, kuhu pihta, kas näpu pihta suu pihta, pea pihta või on veel kohti, kuhu lüüakse. Ei ole siin muidugi ühtegi kurja onu, mõni kuri hunt on küll, aga tavaliselt on see siis laval kindlates kätes või, või kapis luku taga. Mina ei tea meil ühtegi kurja hunti, mida praegu on seal kuskil on, ma ei näe praegu, aga üks on vist praegu laval. Aga kui teda niimoodi kätte võtta ja ega ta ei hammusta. Isegi see, kes hundiga vastastikku mängib, jänes ja orav, nad on ka praegu, on päris terv. Tund pole neile liiga teinud.