Lõpp ja ei olnud ja võetuvas polnud teda kuskil. Ei jäänud härjal muudkui minna maasäärele ülemise neeme lähedal ning korjata valget kivi. Siis seda suure surmaga venita või käed otsast ämbrisest ja viida sest kõik kotid olid kartulite alg keskusse viidud siis veel oma suutmatust ületades seda kivi põletada nagu ennevanasti. Aga ime küll, sest pihtagi oli ta hakanud ise uskumata, et jaks vastu peab toime. Ta tuli, põletas lupja ja saigi seda. Pintselda looli pinsti, tulidaarjad ikka omad tehtud pikast metsarohust kergesti valgest, mis lõigatud otse enne lund. Maja valgendamis tuli alati peetud pühade ettevalmistuseks. Valgendus tehti kaks korda aastas sügiskoristuse järel Maarja kaitsmise pühaks ja pärast talvist kütmist liha võtteiks. Kui maja oli pühade valmis jälle nagu uus, kui põrand oli Tuutsiga Girlu piimana kollaseks kaabitsetud läks lahti kookandamiseks, keetmiseks, küpsetamiseks ja valgendatud ahju ees, mille põrandke äravaalitsetud igal pool puhtus ja kord südames kiriku pühaeelne tunne. Oli siis nõnda lahe ning mõnus rahmeldada. Et helge pühapäev kaua-kaua pärastki hingest ei kadunud. Nüüd aga ei hakanud ta majamite pühadeks valmis seadma. Hei, sugugi. Pärast kalmistut, kui Taarja oli isa ema haual küsinud, mis ta peaks tegema. Ja nagu viirastumisi kuulnud ainult üht vastust andistanud täienisti, selle voli alla. Surnud enne kirstu ei panda, kui ta pole pestud, kui ta pole kõige paremasse riidesse ehitud. Mis ta iganes on? Seda nõuab komme. Mismoodi siis tohiks surmale vastu saata kodu taredki, kust on välja kantud isa ja ema, vanaisa ja vanaema ja kus ta ise on elanud vähe puude, terve elu. Kui sa teda samamoodi ehtesse ei pane? Ei, olgu teistega kuidas tahes, aga tema ei ole mõistmatu. Oma kodusaadata ära nõnda nagu viis nõuab. Vaesekene on teine siin olnud ning olnud ütelda poolteist, 100 aastat. Aga nüüd on lõpp. Nüüd on sõit sees. Pealegi tuli üks tulerüütel Taka kubjast majja, ütles. Egas midagi, mutikesed nad olid tema ees kõik korraga Taarja hakate, Riina Siimar. Meil pole käsku, et oodata, kuni ta kõrvad pea alla panete, tuleb minema sõita. Ja meil oma tööga lõpule saada. Mis te siin muidu venitati. Ja ta hakkas kibekiire, jumal hoidku, muidu pistavad veel küsimatagi tule räästusse. Matjora ülemine ots oli juba termini lage. Koltšaki Barack välja arvatud. Alumisse otsa oli veel kobarikuna jäänud kuus ükside ligi suruvad maja mille lõpu tegemine oleks kõige hõlpsam. Mõlemast küljest korraga ilmad ühtegi eraldi välja võtaks. Nähes valmis muretsetud lupja, ütles Katerina nagu süüdlane. Maa oma ei puhastunudki. Sull põld ju tääde, mismoodi läeb. Katsu staaria teda lohutada. Pold lähedane, kordas Katerina. Aga kergem tal ei olnud. Laua peale ronides lõi tarial pea pööritama. Silmees viirgasid Sirendavad, tule jutid ja põlved nõtkusid. Karkis maha kukkuda, laskus staaria rutuga istuli, surus pea käte vahele. Seejärel väheke nõnda hoidnud, et pead korda ja tasakaalu saada. Katsus jälle tõusta kõigepealt neljakäpukile. Hea, et laud oli madal ega kõikunud. Ja siis jalgadele kastist spinski lubjaämbrisse toetus ühe käega juures olevale taburetile ja hakkas ise ebamugavalt ühte külge kõveriti, teisega tõmbama pintslit mööda lage. Lühikeste liigutustega. Aga oleks pidanud vabalt hoogsamalt. Vaadates, kuidas ta kimpus on. Palussima. Lase mind, ma olen noorem, minul pea ringi ei käi. Jäta rahu, vastas staar ja talle südametäiega. Tige, sellepärast, et ta nõtrust nähakse. Ei, valgenduse teeb ta ise kasvõi hing seest välja, aga ise seda tööd kellegi teise kätte anda ei tohi. Käed pole veel päriselt otsast ära kuivanud. Aga siin on vaja omaenda käsi. Nii nagu ema matustel tuleb tröösti oma endaga mitte laenatud silmaveest. Valgendamist pole talle õpetada tarvis. Palju on ta oma elupäevil valgendanud ja lubi ei peale ühtlaselt sinipulbrist pehmelt väitlevana. Kuivab lagi helkisi hõngas üle vaadates ja võrreldes, lausus Darja endamisi. Nobe kuivama, tunneb ära, mis ja kuidas. Ja juba paistis talled, valgendus tuleb tuhmuma ning leinaline. Ja ta hakkas uskuma, et niisugune peabki olema. Niimoodi laua peal, pintsel käes, leidiski teda eest juba teine tulerüütel. Nagu näha, olid nad endile ülesandeks võtnud kordamööda takka sundimas käia. Seal jäi hämmastuses, suu ammuli. On sulle aru peas, vanamutt mõtled elama jääda või? Homme tule otsa, aga tema valgendab, sai jamad. Kui homme siis pista. Majapõletaja lõikas Darja ülevalt kalgi kohtuniku häälega ta jutu läbi. Ainult mitte ennem kui õhta. Aga nüüd oled sa siis maks läinud, pole sul sind käsutamist, topin nina vahele ning homme kas kuuled ning homme, kui põletama tuled, et sai jalgagi siis tõsta põlema, paned säält, et sa mul tuba ära preenastaks, said aru? Zayn noogutas mehiki jahmunult midagi taipamata. Vaatas veel korraks ringi ja kadus. Endaarjal hakkas seda suurem rutt, seda suurem. Näe kui tihedasti ja tihedasti käivad kärsitud juba neil jahe olla, need mehed ootama jää, ei peapuu oma peab jõudma. Veel samal päeval võõrasta valgeks seinadki tõmbas üle vene ahju. Ja juba hämarikus aitas Siimadel värvitud vaheseina ning aknalaudu pesta. Kardina tulidaarjal ennem puhtaks pestud. Jalad ei tahtnud kuidagi astuda, käed ei liikunud valu uhkas tumedate lainetena pähe. Kuid hilisööni ei andnud Darja endale enam mahti seisatada, teades, et kuidas seisatab maha istub siis enam ei tõuse. Ta liikus ega jõudnud iseennast ära imestada, et liigub, et ei kuku, ei tähendab tema enda kehvale jõuraasukese oli selle töö tarvis mingi omaette ja iseäraline lisa tekkinud. Kuidas oleks ta jaksanud millegi muu pärast nii suure hulga tööd ära teha? Poleks ta jaksanud missina arvatagi. Ta vajus unne kuivama lubjameeldivas puhtusest, jahedas lõhnas. Ja hommikul oli jalul esimese ahetusega. Pani vene ahjuküte ja soojendas põranda ja akende jaoks vett. Tegemist oli veel küllaga, kus mahti pikutada. Akende peale mõteldes leidis staari äkki ehmatusega, et luugid olid valgendama. Ta oli ta ju arvanud, et valgendus on tehtud, aga luugid olid meelest ära läinud. Ei, sädalis ei kõlba. Nudi polnud eile kõik ära kulutatud, hea seegi. Lase mind pakkussima ennast jälle. Ja jälle ei, laskudaaria ei syda, teen ise TTL ennegi rikkimist, küll. Täna viimnepäev. Siimatkate Riinat vedasid kärukonnaste asja kartuleid, koltšaki para. Kogu tull oli neile abiks. Roobitasid kokku, et päästa tänasest hävingust ja viia homsesse hävingusse. Niimoodi see väga tõenäoliselt läheb. Ega koltšaki paracelgi pikemat pidu ole. Aga kuni päästa võimalik, nii kaua päästeti, teisiti ei saa. Seda lootust, et laste asja tuleb, enam ei olnud. Kuid endiselt oli alles ammune suhtumine leivas ja kartulis harras, nagu suhtumine jumalasse. Darja oli vastu tänavat teise aknaluukide valgendamisega lõpukorral, kui kuulis selja tagant jutukõminat ja samme. Need olid tulerüütlid, kes täies koosseisus oma tühje läksid. Taarja juures seisatasid. Tõsijutt, multikas veel kruvid logisevad, ütles üks lõbusalt hääles imestus. Teine hääl kähvastele vahele. Pea lõuad. Tarja juurde astus Nigeriku olemisega mehike, kes kandis õlal mingit masinat. See oli tol päeval, kui tulerüütlit kolmandat korda lehiste kuninga kallale läksid. Mehike köhatas ja ütles. Kuule, mutike, tänase öö võite veel olla, tänaseks meil tegemist on, aga homme olgu, aamen. Kolige minema, kuuled sa mind või? Kuulen, vastas staar ja tema poole vaatamata. Kui need olid ära läinud, istus Taarja muldrikule ja puhkes vastu maja naljatades ning selja vastas tema kulunud karedad, ent elu sooja puitkeha tundes Simuti nutma. Oma otsatust, südamevalust ja kibedast meelest kuivade piinapisaratega. Niivõrd mõru ja niivõrd suur oli rõõm, sest armu pärast kingitud viimasest päevast. Võib ehk olla, et temagi surma eel antakse samaviisi luba. Hüva, võid elada veel homseni. Ja mis selle päevaga peaks tegema, milleks teda kulutama? Oh, mis head inimesed me kõik üksati võttes olemegi ja kui arutult ning kuhjaga otsekui nimme kurja teemia olles kõik üheskoos. Aga pisarad olid tal ka viimased nutu nutnud, andis ta iseendale käsu, et olu viimased. Ja las nad põletavad majaga tükis, kasvõi tema endagi kõik kannatab ta välja, ühtki piiksu ei tee. Kui nutad, tähendab, siis otsid haletsust, aga ta ei tahtnud teda haletsetaks, seda mitte. Nende ees, kes elavad, pole tal mingit süüd kui ehk ainult see, et ta on oma aja üle elanud. Kuid nagu näha, oli kellelegi vaja, isegi seda oli vaja, et ta siin oleks praegu maja puhastaks ja Matjora, kui omasuguse südame armul ära saadaks. Lõuna ajal olid jälle kõik teemasina ümber kuus. Heidikesed kolmekesi poisijüts ja kogu tull. Nemad ainsatena olidki nüüdvelmad juures alles, kõik teised olid läinud. Viidi ära maksiimi ait. Kaldale toimetati ta käe alt, alutades omal jala lätt minna ei suutnud. Tunguusikud käis viimast, tema tütar, juba elatanud naine näo poolest emaga nagu kaks tilka vett. Tal oli veini kaasas, Tunguusik võttis end purju ja kui kaater ära sõitis, karjus jõelt hulk aega midagi oma ürgses arusaamatus keeles. Vanem Kurskin võttis viimast korda siin käies toa aknaraamid eest ära ja pistis ise omaenda käega majale tule otsaraamid aga viis keskusse. Eelmisel nädalal jooksis Franzovskisid läbi, rääkis tulerüütlitega ja kui Boga tulda silmale jäi, hakkas selle kallale, nõudes, et kadugu pagu tull saadalt rutem kui muidu. Kui pole lapsi, pole peavarju, ma kirjutan paberi, et üksik, seletas ta. Rajooni täitevkomitee leiab koha kähku, kolid kokku. Rammaja vastas pugu, tul pikemalt rääkimata pööras seljapassi peale, kes olid? Ähvardas Vorontsov, minnes endast välja. Ma võin ka miilitsa kutsuda, minul käib kähku isu mul sinusugusega poliitikat ajada. Elevant said aru, mis öeldud või saanud hoor rammaja minimõistet. Nüüd sai ta aru või ei saanud. Kuid kõik see oli juba olnud möödas. Kaks viimast päeva ei käinud mott juures enam kedagi. Ja mis siin ikka, kõik, mis vajalik oli ära viidud. Ja mis polnud vajalik, see lihtsalt polnud vajalik. Uus elu on uus elu, sinna vana rämpsuga sisse heid tükid. Kui Nateegiaid ütlesite harja, et tulerüütlid on süütamise homseks lükanud ja palus. Olge jo ööd seal, kus kohta tanud olete. Viimne kord jään üksipäini, on seal, kus magada või. Justament vihastas Bogodulgesi laiutadest narride peal. Ning homme kobin minagi tõite juurde lubasta ja pärast lõunat ise põlvili maas, pesida põrandat. Ja kahetses, et pole võimalik seda korralikult puhtaks kaabitseda Pealt eemaldada õhukest puu korda kooselamise mustusega ja siis luuakontsu ning angara liivaga üle kra pida, niiet päikesideldaks viimne kord. Kuidagi oleks ta hakkama saanud. Kuid põrand oli värvitud. Sooni oli seda nii kangesti tahtnud, kui põrandad esimene tema aseks jäi. Nii Tarja ei saanud vastu hakata. Kui värvitud, on muidugi kergem üle Loperdada. Kuid ega siin ometi kontor ole mõni asi see kodus vahel selgagi küürutada. Sedamoodi pärivad inimesed varsti iseendidki ära, et poleks sauna minna. Kui palju on siin käidud, kui palju jälgiti? Näed ju põrandalauad lohku tallatud, otsekui nõkku vajunud. Viimasena astub neid mööda tema jalg. Ta koristas ja tundis, kuidas ta ise õmblukesemaks jääb, kõigi oma suutmisega kokku sulab. Ja mida vähem jäi teha, seda vähem jäi järele. Teda ennastki. Oli nagu peaksid nad otsa saama üheskoos. Just seda oleks Taarja tahtnudki. Kui kõik valmis, küll oleks siis hea läve ette pikali heita ja uinuda. Ja tulgu seepeale, mis tuleb, tema mure see pole. On need siis elavad või surnud kesta, sealt leiavad, üles korjavad. Ja siis läheks ta ükskõik kuhu. Ei oleks ta vastu ühtedele ega teistele. Ta läks vasikalauta, see oli juba mahajäetud uks, laadatki reiviteest ära. Otsis vana latre nurgas kollastes rooste laikudes vikati ja niitis pisut rohtu. Rohi oli sassis ja kare samuti tublisti roostane. Ei kõlbaks teda viituseks maha laotada, aga kus ta sel ajal paremad fotod korjas rohukotiriide sisse, tuli tuppa tagasi ja puistas selle niiduse põrandale. Rohi lõhnas pigem kuivusest ja suitsust, mitte nii palju rohelusest näoga, kauaks pole teda siia jäämas? Kauaks pole lõhnamaski. Pole viga, aitab küll. Keegi talle seda pahaks ei pane. Kõige raskem oli tehtud, mis veel, oli tühiasi. Andmata endale hingetõmmet, riputas tari akendele ja ahjuesisele kardinad ette. Kraami spinkidelt ja koikudelt kõik üleliigse ära, asetas kööginõud korralikult oma kohale. Kuid nagu tundus, oli ikka veel midagi puudu. Midagi oli ta unustanud. Jaan simegi, kui unustanud. Kust ta siis näinud oli, kuidas seda peab tegema ja vaevalt et keegi oli. Mis teha selleks, et inimest auga ära saata, seda ta teadis, Need vilumused olid tal päritud paljudelt lahkunud põlvkondadelt. Siin aga võis loota mingile ähmasele ebamääraseks jäävale. Kuid kogu aeg kellestki juhitavale vaistule. Pole viga eksis, järgmistel ole kergem. Peaasi, et ots lahti tehtud, ega järgmisedki kuhugi jää, küll nad tulevad. Ja mis veel puudu oli, seda ütles talle aim ka. Ta vaatas korraks eelmisse nurka ühte ja teise. Ning taipasid, seal peavad olema nuluoksad ja akende kohal ka tõsija oksteta ei kõlba kuidagi. Kuid ta ei teadnud, oli null kumat juures kuskile veel jäänud. Kõik oli rüüstatud, maha põletatud. Mis muud, kui mine jootsi. Hämardus laskuv õhtu oli soe ja vaikne, taevas kahvatu sinine, kaugel metsad, videviku uppunud. Oli suitsuhaisu nagu alati. See hais ei kadunud nüüd matšivorrast üldsegi. Kuid millegipärast uhkas veel maapõue rasket jahedust nagu põllukünnil. Kust siis see tuleb, arutles staaria ega leidnud vastust. Eks ikka säält mulla seest kumises tal kõrvus, kus siis veel? Ja eks ole, kus siis mulla rõske hingus peaks tulema või mitte, mulla seest. Läks ülemise salme poole, mis lähemal ja vähem rüüstatud. Ja Minnalidel imeliselt kerge, otsekui polekski ta terve päeva maha toetamata jalul olnud nagu millegi õlul oleks ta edasi kandunud niieta. Teerada vaevalt jalutsi puudutas, ka hingata oli lahe ja kerge. Nii on õige, et oksad meelde tulid, mõtles ta. Ja südamesse asus õnnis rahulik tunne. Et kõik, mis ta teeb, on õige. Isegi see, et Siimati Katariina viimaseks ööks jääda ei lasknud. Ju siis kästi tal ära ütelda ilma vähimagi ette mõtlemiseta ühe hingega. Ja millestki pidi tule rüütelgi tõuke saama, kui ta süütamise homseks lükkas. Vististi ei mõtelnud ega arutanud temagi, vaid lihtsalt ütles. Ei, niisama, muidu see kõik ei ole. Kõigel on oma mõte. Juba pidas ta kollarindsed linnukest, kes lendas dast vähegi eespool külje peal, vahel maha laskudes, seal aga taas mürinal tõustes, otsekui näitaks, kuhu poole minna. Salapäraseks, sõnumitoojaks, kaugusest. Ta leidiski nulu, mis tema tarvis alles oli ja ennast otsekohe näitas. Murdis kaenlatäie oksi ja jõudis pimedikus koju tagasi. Ja märkas alles kodus, et oli tagasi. Aga kuidas ta tuli ja millest keel mõtles, seda ei mäletanud. Endiselt püsis tal Salakesi huugab helge meeleolu sest oli tunne, nagu keegi teda kogu aeg jälgiks, nagu keegi teda juhataks. Väsimust polnud ka nüüd öö tulekul, kätel jalgadel olid nagu tiivad küljes. Nad liikusid kuulmatult ja iseenesest juba lambi valgel, selle punakas ähmases pilkumises ise taburetilt püsti, seadis ta nuluoksad nurkadesse üles. Torkas neid soontesse akende kohal ja kohe laotus nuluokstest viimse jumalajätul leinalist hõngu. Kerkisid meelde põlevad küünlad, magus kaeblik, laulmine. Ja sealsamas oli terve maja võtnud surmamõistetu, valulise ja tardunud ilme. Tunneb, tunneb, misjaoks teda ehitaks. Mõtles Taarja, vaadates ringi kartuse ning alistumusega. Mida veel, mida oli ta tegemata Ta jätnud, unustanud, kõik oleks nagu korras rohu tüütu krabin jalgel häirise, pahandas teda. Ta puhus lambi ära, ronis ahju peale. Õudne ja tühi vaik, kus võttis teda enda hõlma. Ei koera, haugatuse, ei kivikese krõpsatust kellelegi jala all juhusliku hääle kaikumist ei tuulekohinat rasketes okstes. Kõik ta ümber oli nagu välja surnud. Koeri saarel veel oli kolm peremeestest saatuse hoolde jäetud, grantsilastasid möödemot juurat ringi tormates ühest äärest teise, kuid sel ööl oli suu kinni. Nendelgi. Ei kippu-kõppu. Tal oli hirm, ta ronis uuesti ahju pealt maha ja hakkas palvetama. Ja terve öö veetis ta palves, jättes meele alanduses ja süütundel jumalaga oma maja. Ja ta nagu oleks aimanud, et ta sõnu kuuldakse, korratakse ja kaugele ära kantakse. Hommikul võttis ta oma väikese vineerkohvri, mille sees hoidis oma suririideid. Tegi viimast korda esinurga poole ristitähe ägas korraks lävel hoidudes maha vajumas, mitte peaga vastu põrandat taguda. Ja läks välja tõmmates ukse enda järel kinni. Teema siin oli juba välja tõstetud Siimad Katariina selliseid lasteaiamaja ees ja ootasite seal. Darja käskis neil teemasina ära tuua ja hakkas tagasi vaatamata koltšaki baraki poole minema. Seal jättis oma kohvri esimese sissekäigu juurde ja läks ise sisse, teisest, kus oli tulerüütlite peatuspaik. Tehtud, ütles ta neile. Pange põlema. Aga et jalga, siis sepp tõstaks. Ja läks külast ära. Ja kust ta päev läbi oli, seda ei mäletanud. Ainult nii palju mäletas, et ta aina läks ja läks kordagi komistama. Kust küll see jõud ja kogu aeg, nagu oleks ta kõrval jooksnud pisikene varem tundmatu loomake ja katsunud talle silma vaadata? Heidekesed otsisid teda, hüüdsid, aga ta ei kuulnud. Vastu õhtut tuli Paavel ja leidis ta üsna ligidalt Lehiste kuningalt. Darja istus maas ja vaatas silmad liikumatult küla poole. Kuidas saare kohalt kanduvad ära. Viimased suitsud.