Tervist, lugupeetud kuulajad, vikerraadio stuudios on Andres Oja. Tänane muusikasaade on pühendatud ja keskendub ühele laulule. Sellest laulust on möödas pea 39 aastat. Kollektiiv, kes selle salvestas, ansambel propeller tähistab või tähistas õigemini juba oma neljakümnendat sünnipäeva, võib-olla pisut ennatlikult, aga 40979 nad alustasid nii et kuidas näitab, et 40 on täis. See lõppude lõpuks siin mõni kuu siia-sinna ei olegi tähtis. Propeller tegutses ju suhteliselt lühikest aega, isegi kokkuvõttes võiks öelda vähem kui aasta ehk siis 1979. aasta teisest poolest kusagil nad hakkasid seda tegema ja lõpetasid siis nagu teada, 22. septembril Kadrioru staadioni dünamo staadionil Tallinnas. Selle legendaarse kontserdiga nad on muidugi pärast hiljem ka uuesti kokku tulid ja tegutsenud ja ka sel aastal jõuab alles andsid kontserte, nii et propeller on täiesti olemas, aga ütleme, see selline, nende hiilgeaeg, kus nad otseselt tegutsesid, oli lühike ja nende nii-öelda see lennukaar oli küll tohutut kõrge ja väga kiire ja väga populaarne ja väga hullumeelne, võiks öelda sellist skandaali. Ilmselt unistaks ansamblid, et saaks sellise asja korraldada, et pärast nende, õigemini pärast seda, kui nad ei mängi üldse peaaegu paar lugu, läheb rahvas nii hulluks, et tahetakse lauset tramm ümber keerata. Rokkansamblid unistaksid sellistest skandaalidest, aga vähestel õnnestub propellerid, on see õnnestunud? Nii ta on, aga helinälg on see lugu aastast 1980. Tiit Karuks, kes on selle Vabandust, Tiit Karuks, kes on selle laulu tellija, juuni mäletab seda, et juunikuus 1980 salvestati ja televisioonisaates, mille saatejuhiks Tiit Karuks oli helijälg, oli see eetris augustikuus ja see jäigi viimaseks helijälje saateks. Mitte sel põhjusel, et septembrikuusse mäss oli seal, kus ka Tiit Karuks oli, mis te nüüd osaline, aga üks sellest siis jalgpallimatši organiseerijatest vaid lihtsalt see oligi heli pidigi otsa saama, vähemalt selleks korraks. Nii ta on ja otseselt see laul ka selle septembri mässuga seal Kadriorus ei seostu. Aga asi on nimelt selles, et kuulates seda laulu hakkab tunduma, et inimesed ei saa, noored ei saa enam ei saa aru, millest seal jutt võib olla, kellest jutt on? Seosed on, jaab, panevad kuulajad, võib-olla isegi teavad neid tegelasi seal, aga ka päris hästi ei mäleta, võib-olla neid seoseid ja kuidas need seal kõik need asjad käivad, seetõttu võtsingi ette ja mõtlesin, et seletan õige lahti, kuidas need asjad seal käivad ja mismoodi seal on, kes seal, keda seal tibaneb ja lunastab välja. No kuule, ma kõigepealt ära selle propelleri enda loo, mis on salvestatud siis nagu öelda, et suvel 1980 ja trumme ei mängi silmite Ivo Parts, kes oli siis ansambli noorim liige, temal nimelt oli sel ajal keskkooli lõpetamine ja lapsevanemad ütlesid seda, et poiss olgu kool lõpetatud, ei mingit bändi tegemist ei mingit propellerite ja seetõttu mängis selle loo linti Harri Kõrvits ansamblist rock Hotell sel ajal tuntud eesti trummar niisiis helinälg ühtekokku ja salvestatud, nagu öeldud, siis aastal 1980. See nüüd oli Gunnar Grapsi ansambliga ornament, väike näpuviga ja Gunnar Grapsi juurde jõuab õige pea tagasi, aga kuulame ära siis selle propelleri loob Helinälg siis teada, mida seal Grapsist, Gunnar Graps on esimene, kes seal mööda mereranda tuleb, aga kuulame siis selle laulu nüüd ära. Aeg oli tulemas seal mööda mereranda, armad Gunnar, kallid Gunnar Lunar, daamid välja. Mitu oma lauluga Aremoni. Kallike. Haaratlikud vannitornis aeg oli igav, oota, nägi fänni tulemas seal mööda mereranda, armad Grünbergi allil, Grünberg Jonathan välja ja sul on kodus mitu pilti manenevad. Armas Karuks, kallis, keerukas, kahjuks ei saa äike ilma sünditaletantšeri mind üle. Kaar on meil, aeg oli igav, oota räägi asemele tulemas seal mööda mereranda, farmad jumala kallis, jumala lõunast, daamid välja, kaugelt suured sõbrad, pane nemad. Nii armas, kallis, kahjuks ei ta maneemala ära, kes minu hääldis kuuma. Kaardil vannitornid aeg oli igav, oota läinud tulemas seal mööda mereranda, armad talliga kannad lõunast, daamid ja baare teevad must Karuks, kallis Karuks kahjuks ei saa ilma unustada paista andekas oma välja. Kaasaeg on tulemas seal mööda mereranda. Arvad lõka kallis, kadunud? Koopia panede vaba Arnold Corp. Korruks. Aita naturaalkitarri kanna keegi muutuvat ja. Kärpeid. Nad näevad välja naela endale, me oleme ikkagi vabariigi kõige parem, sellepärast et meil on niivõrd kaunid näod. Sedamoodi sisse propelleri helinälg, kõlas Rootsi rahvalaul, sõnad on teinud Peeter Volkonski pisega solistiks ja kõik need hääled kõlasid kohati originaalile. Väga sarnaselt on samuti Peeter Volkonski poolt ja tema on ise meenutanud, et väga kaua tal aega ei võtnud, et neid hääli välja mõelda ja teha või salvestamine läks üsna ruttu ja üsna ladusalt. Nõnda alustame siis algusest. Gunnar Graps, keda me juba kuulasime, ansambel ornament, Pali selleks ajaks aastaks 1980 juba läbi saanud ja Gunnar Graps oli asutanud siis Magnetic Bändi juba sel ajal päris mitu aastat isegi tegutsenud ja Jasin Gunnar Graps ei saa Karuksi vangitornist välja lunastada seetõttu et kui tema oma laulud panti paneks, siis Jeemen varastaks need kohe. Selline kohta on seal tegemist Jeslerniemmeliga Poola lauljaga, kes elas aastatel 1939 kuni 2004 ja käis ka kaks korda Tallinnas esinemas esimest korda aastal 1976 ehk just natukene enne seda. Sügisel 76, kui Gunnar Graps alustas oma Magnetic Bandi tegemist ja ellukutsumist, on needsamad kuulsad bluusilood Magnetic Bandi ajast veidi pluusist alates sealt edasi siis äärelinna bluus ja sügisõhtu bluus. Need on seal tšeslam teemandiga üsna sarnased ja Gunnar Graps seal Chestableemelit üsna palju šnitti võttis. Väidetavalt olla ta käinud isegi kusagil veel mööda, nõukogude liit tootmine kestab Jeemeni, küll üheskoos, pärast seda Kuitsestab Neeme Tallinnas seda tuurisid Nõukogude liidus, jätkas kestab neemel oli tõepoolest krapsile suureks eeskujuks ja natukene ütleme niimoodi on seal ka sarnasust nendes lugudes nagu jestav tihemini, kelle muusikat kuulati päris palju siin Eestis seitsmekümnendatel aastatel ja nagu öeldud, siis 1976 ka siin Tallinnas käis. Kestab, lebab. Vokaaltehnilisi sarnasusi Gunnar Grapsiga kahtlemata tšeslav, need, millel on või õigemini vastupidi tšeslavideerudel ikka see suur eeskuju ja kraps rohkem järgi ja kuigi ka väga ikkagi omapärane ja pisikupärane artist Gunnar Graps kahtlemata oli üks väga selline mõistlik tähelepanek on see, et Gunnar Grapsi ansamblis ei ole kunagi klahvpilli olnud, oli Magnetic Bändi päris alguses, Sergei Pedersen mängis lühikest aega, aga muidu on jah, krapsanud klahvpillimängijatelt ta hakkama, vahepeal on ise mänginud klahvpille, muuseas aga edasises propelleri loos Helinälg tuleb mööda mereranda, järgmisena Sven Grünberg teda siis selle Karuks, kes istub vangitornis, palub end välja lunastada, et sul on kodus mitu sünti panemata panti. Sven Grünberg jah, oli aastaks 1980 endale juba väga hea nime teinud filmi heliloojana nimelt siis teada-tuntud film hukkunud alpinisti hotell oli selleks ajaks väljas juba üleliidulises levis, nii et võiks öelda, et Sven Grünberg oma muusikaga, mis oli juba ka isemoodi ja ka väga võiks öelda mitte silmatorkav, sest muusika ei saa silmatorkav olla, vaid kõrvatorkav tegev ja hästi kuulda seal filmis tihtipeale ei pane tähelegi, et riigi muusikafilmis on, aga selles filmis on sellest võimate mööda minna, eriti see pallilugu. Nii et Sven oli selleks ajaks juba vägagi tuntud tegija, nii et teda seal ära mainitakse. Aga mis puudutab nüüd süntesaatorid, siis ei tea, kas tal kodus oli seal aastal 1980 Neid süntesaatorid päris mitu, mõni võib-olla isegi oli. Aga jah, süntesaatorid sel ajal maksid tohutud Praha ja ikka tuhandetes tuhandetes rublades, nii et kes saab endale soetada, suutis, oli ka väga kõva tegija ja võiks öelda praegu selles mõttes täielik miljonär. Aga Sven Grünberg veel enne siis filmi heliloojaks saamist oli Eesti ja võiks öelda kogu nõukogude liidu proge-rocki või progressiivse roki, nagu seda stiili nimetatakse Bioleerija ansambel Mess aastast 1975 77, suhteliselt lühikest aega tegutses. Aga siiski jättis tuntava jälje eesti muusikasse. Kuulame mess ja loomulikult Sven Grünberg klahvpillidel ja vokaallaulu nimega ei leia. Eesti ja kogu nõukogude liidu pesine progressiivroki kollektiiv nimega mess koosseisus sees kitarril Elmu Värk, basskitarril Matti Timmermann trumme mängis jah, Ivar Cipra pärast hiljem Andrus Vaht ja peategija lugude autor, klahvpillimängija kui ka solist ansamblis Grünberg. Aga jah, temal palutakse propelleri loos Helinälg kodus mitu sünti panti panna ja Tiit Karuks vangitornist välja lunastada, aga Grünberg, vabanda end välja sellega, et sünteda ei saa panti panna, sest tantšerinud kohe üle siin ilmselt noorem katel. Ja võib-olla ka mitte nii hästi muusikat tundvatele inimestel tekib küsimus, et mis asi see tantšeriin, selline on? Tantšerinud riim on siis saksa elektroonilise muusika kombel, mis alustas tegutsemist juba aastal 1967 ja tegutseb veel praeguse pajanigi. Ütleme niimoodi, et messiga võrrelda, mingil määral kindlasti seda tsenseerinud riimi saab, aga mitte väga otseselt. Kuna kadentšernitriimadi, saksa elektroonilise muusika Pioneerija Sven Grünberg ka on Eestis ja ka selle tantsiniltriimil oli põhimõtteliselt üks eestvedaja Edgar freese, kes seal ansambli ellu kutsus aastal 1967 praeguseks küll kahjuks surnud, jah, jaa. Aastal 2015 ja praegusel ajal veab siis ja on selle ansambli liider siis Rose enda poolt valitud Torsten Drozden, Vasling ja muuseas 2017 ilmustandžerindriimilt veel heliplaat ja ühtekokku on neid tulnud siis üle 100 tublisti üle 100 isegi lugemata seal kogumikplaati ja puutlik plaate, mida ka on hästi palju. Nii tantšerintriimann üsna hästi tuntud just nimelt sellise tõsisema proge-rocki elektroonilise muusika, seal on väga palju erinevaid stiile. Kraut rock on siis selline saksa Periline muusikastiil tekstiil tsetantšerlid, riim on üsna selline servast serva muusikat teinud, nimi on, saamine on ka päris huvitavad nimetajat Edgar Frose kes on pärit Saksamaalt ida või vabandust Lääne-Berliinist, just nimelt tol ajal oli saksa pooleks jagatutena. Ansambel tema jahthandscherinud riim tuleb siis biitlite loos Liussides taimedes, kus on juttu sistandžerintriis, üheksis puud, aga jah, tema kuulis valesti triimi ja selle järgi kollektiiv ka nime sain, kuna tantsialideemine lugusid vaikselt juba pall mängib. XL instrumentaalpala põhiliselt nad instrumentaalmuusikat tegid ka muuseas filmidele väga paljudele filmidele seos täiesti Grünbergi ka olemas, aga see lugu, mida me kuulame, raid, sponsoreid on siis aastast 1986 ja tantsuline drill. Nõndamoodi kõlab saksa elektroonilise muusika ansambel Chanci ründriin, elektroonilise muusika ansambel on muidugi vähe öeldud nende kohta aastast 1986 ja nagu öeldud, tegutsevad veel tänapäevalgi. 2017 ilmus viimati plaat siis tähistamaks just nimelt kollektiivi viiekümnendat sünnipäeva. Aga edasi kolmandas salmis propelleri laulus Helinälg tuleb mööda mereranda Jaak Joala, keda siis Tiit Karuks palub end vangitornist vabastada, sest tal olevat Ta Jascal siis kaugel suured sõbrad, pane nemad panti. Ja takse jääb loomulikult sellele, et Jaak Joala lülit lisaks sellele, et ta käis esinemas mööda suurt kodumaad, mis meil sel ajal oli üks kuuendik planeedist, Nõukogude Liit olid seal siis ka Moskvas, head sõbrad ja head sidemed loomulikult olid, sest kuulsustega taheti ja tuttavad ja sõbrad olla ja ja tal oli seal ikka palju rohkem lubatud kui teisele tavalisele inimesele. Jaak Joala omakorda vastab jälle, õigemini küll selles propelleri laulus Sist Peeter Volkonski tehtud häälega, et kui tema suured sõbrad annab ära, kes mind siis veel kuulab? No siin võib jah, natukene võib-olla isegi ma ei tea keegi mingit solvumist välja lugeda, aga kuna Peeter Volkonski oli selline nagu ka kõigi teiste puhul teada-tuntud pilamees sel ajal, siis mitte keegi talle sa tahad pahaks ei pannud, sest kui Volkonski kedagi pilas või kellegi kulul nalja tegi, siis seal on lihtsalt naljakas ja väga tobe oleks olnud selle peale solvuda. Oleks olnud lausa väiklane. Aga jah, sellel oli isegi natuke selline kahtlane maik, kusjuures et seal räägiti, et ei tea, kas peaks ära keelama selle laulu kogunisti. Et seal vihjatakse justkui Moskvale ja otseselt ei ole öeldud, kus kaugel suured sõbrad. Aga asi oli nimelt selles, et Jaak Joala tol ajal aastal 1980 nagu öelda, et Eestis suurt ei esinenud. Küsisin ju nende muusikute käest ka siin paar aastat tagasi, kui palju ta üldse radariga seal alguses, kui mööda nõukogude liitu käima hakati, Eestis kontserte tegid siis Riho Lilje, ansambli tolleaegne kitarrist ütles, et korra-paar aastas võib-olla linnahallis olid mingisugused sellised suuremad kontserdid, kus nad paari looga esinesid televisioonis, vana-aasta õhtu, saate salvestusel ja kõik ülejäänud oli siis mööda suurt kodumaad? Ei, ta oli kuulama ka laulu, millega just nimelt 80.-te alguses aastal 1980 g Jaak Joala tavatses oma kontserte Venemaal alustada. Jaak Joala ansambliga radar ja andeka noore tol ajal Leningradi helilooja Viktor Resnikovi lauldes pedaal, see on hea eesti keeles kandis ta nime edasi, siis tuleb mööda mereranda propelleri laulus Helinälg Rein Rannap, keda siis vangitornis istuv Tiit Karuks. Palun, pikad juuksed, sul on ikka pikad juuksed, pane nemad panti ja Rein Rannap ütleb, et ilma juustuta. Ta ei paista oma andekas välja. Seda loomulikult jälle Peeter Volkonski sõnadega. Võib öelda aastal 1980. Rein Rannap ja Peeter Volkonski said väga hästi läbi mingisugust sellist probleemi tülitama, mis nende vahel ei olnud, nimelt üheskoos tegid nad bändi või ansamblit, mille nimeks oli hõim. Liha see oli väga huvitav kollektiiv. Kus siis sellise natukene rege töötluses ja natukene veel sellises popmuusikatöötluses oli eesti rahvamuusikat hakkad ja väga hästi ja huvitavalt tehtud ja nagu Peeter Volkonski on hiljem meenutanud sisse hõima paar korda isegi hiljem kokku tulnud, et Rein Rannap oli just see, kes ise ei uskunud sellesse, et selline asi võiks kuidagimoodi kellelegi meeldida või et sellel mingit tulevikku poleks. Aga näete, kuulame siiamaani, kuuleme siis laulu nimega karjase pühapäev ansamblilt hõim ja klahvpillimängija loomulikult Rein Rannap ja solistiks Peeter Volkonski. Laavalampi. Ansambel hõim ja karjase pühapäev oli see lugu. Peeter Volkonski Tartu muusikapäevadel aastal 1980 esines kahe kollektiiviga meil pool kuuldut hõim ja ja kõige alguses kuuldud propeller olid just nimelt need kollektiivid, ka teised esinesid seal üsna. Olete ansamblitega, aga ma saadan Ruja tol korral ei esinenud, nendel oli selline väike vaheperiood aga edasi siis propelleri looga hapne nimelt. Edasi siis viiendas salmis tuleb Jaanus mööda mereranda, siis Tiit Karuks palub oma ja alusel nõkal, nagu teda nimetatakse Nõgisto, Jaanus Gibson, kidra koopia, point, kui panna ja, ja nii ta on siis register tõepoolest oli sel ajal Gibson kidra koopia, mis oli okei, Gibson SG, kui täpselt öelda see mudel ja siis Maya nimelile kitarr sel ajal mitte päris originaal, see oli väga kallis, mille ta sai siis vahetus kaubanaat, Uno Loobi. Vabandust, una lobilt, Jahkuna Nõgisto just sellist pilli tahtis Kuura loobil olija seal põnestus ja ka raha seal mitusada rubla veel. Et Nõgisto sellise Gibson kitarri said, et ei anna Jessi mõõtu välja naturaal kitarriga kurdab seal Nõgisto, et tema ei saa panna, sellepärast panti Rujad sel ajal jahtuma 79 just ka veel. Ja natuke enne seda ka veel mõned aastad oli selline progressiivse rokiperiood ja ja nii-öelda ja kui seda nimetatakse ajalooliselt, siis Margus Kappeli aegne Ruja nimelt oli seal Margus, Pille, Ivo Varts, Priit kuulberg loomulikult Urmas Alenderi ja Jaanus Nõgisto, kuuleme laulu omaette, mis on üsna selline Yessi voodilugu tolleaegne progressiivroki tippansambel seitsmekümnendatel 60.-te lõpus juba peab, ütlevad naturaalkitarri kannab Jessi mõõdu välja küll. Ja siis, kui see iva veel ka siis, kui sinu keeva Ei, ma jälle ei lähe. Ka õis, Eeva. Ta käivet. Üsna esilik lugu jahtme Rujalt, et sellest progressiivse rokiajastu perioodist, aga kui Ruja ja Jessi vahel paralleele tõmmata, siis neid täiesti on olemas nimelt jah, 80.-te alguses, nagu teada, siis Ruja muutus tunduvalt kommertslikumaks Rein Rannapi tagasitulekuga ja see oli kaalidel kõige tuntumate lugude periooterile, rahva populaarsust rahva seas. Populaarsus oli tohutu. Fännid, kes fännasid seda kappide aegset Ruja toda, mida meist kuulasime. Loomulikult ei pea seda väga heaks muusikaks, mida Ruja hiljem tegi, aga vahet ei ole, kõik on ajalugu. Aga ka proge, ansambel, jess võiks öelda, tegid pöörde 80.-te alguses just sinna sellise lihtsama muusika suunas ja natuke sellise kommertsliikuva muusika suunas. Talk rock oli see, mis ajas need progerokimehed sellist natuke lihtsamat muusikat tegema ja natukene sealt pilvede pealt kõrgustest alla tulema. Aastal 1983, ilmusi S-i plaati ka üheksa, null üks kaks viis ja sealt on pärit ka nende Jessi kõige tuntum lugu just nimelt selline kommertslik, aga väga populaarne õunaroostele. Ansambel Jess, progerokikuningat, nii võiks neid nimetada ja jah, nende kõige kommertslik on ja samas ka kõige populaarsem lugu aastast 1983 aga propelleri lugu, appeli, nälg üks ja viimane salm on veel jäänud, kus süstid Karuks vangitornis istudes näeb propad tulemas mööda mereranda ja neelab palju lolle nalju, panevad Tiia propeller lubab lahkelt panti panna ja Karuks saab vangitornist vabastatud. Niimoodi see Rootsi rahvalaul rahvalaulu viisil põle põhinev laul Peeter Volkonski tekstile tee lõpeb ja sätav küll, jah. 25 aastat tagasi või natukene vähem ära lõigatud lõpp, seal on nimelt jah, et meil on kõigil ilusad näod kõigil eranditult välja arvatud Alender see viimane lõik sealt Alender sealt ära lõigatud. Jah, pärast seda kurba sündmust 94. aasta septembris Urmas Alender tuli ka propellerid ära enne seda skandaalset Kadrioru dünamo staadionikontserti tegelikult ja seitsmendal septembril, ehk siis 15 päeva enne seda, 22. septembril oli, kuna Brujat hakkas taas tegutsema ja Ruja meeste tingimuseks olid Alenderi oleks kahes bändis korraga ja nii see seal oli tolleks korraks jah, siis aastal 1980 22. septembril, nagu teada, propeller läbi sai ja sealt edasi moodustus ilma solistid Ta, kelleks oli Peeter Volkonski instrumentaalansambel nimega kaseke ja seda neid sündmusi, mis seal toimusid seal Kadrioru staadionil, et meid ei ole põhjust hakata üle kordama, sest neist on juba palju-palju räägitud, aga saate lõpetuseks siis jätame siis kõlab kasekese põhimõtteliselt enam-vähem sama kollektiiv, mis oli ka propelleri, siis tegelikult oli see kaseke mingil määral juba olemas ka enne propellerite ansabel, haak oli seal seda infeldi ansambel, kust arvuti Neid instrumentaallugusid mängiti. D ja doktor Friedrich aeg ka veel ka, nagu nad ennast seal nimetasid. Nii et täiesti juba selline kollektiiv oli olemas, jätame nemad lõpetavad looga nimega sõnum, ansambel kaseke, tänan kuulamast. Kõike head vikerraadio stuudios oli Andres Oja.