Eesti muusika. 10 korda 10. 10 korda 10. Eesti muusika 10 korda 10. Tere vikerraadio stuudios on Andres Oja ja 10 korda 10 nagu lihtne matemaatiline tehe näitab, teeb kokku 100. Ja kui siia eesti muusikale lisada veel teater ja akadeemia, siis me saame kokku Eesti muusika ja teatriakadeemia 100 aastat. 100 aastat olnud üsna raske ette kujutada endale, kui pikk see aeg on, aga 100 aastat on 100 aastat. Nii vanaks elavad ka mõned inimesed ja kui üks kool on saanud nii vanaks, siis on see kindlasti väärt ühte muusikasaadet, et seda tähtpäeva tähistada. Ja lehitne, tänane saade saabki olema nii rektoreid kui ka vilistlasi kui ka kõike muud, mis selle kooli ümber on, polnud ja erinevat ja huvitavat muusikat, mida selles koolis aegade jooksul tehtud on. Ja muidugi on sealt tulnud palju muusikuid nii meile endale, et Eestile kui ka maailma jaoks loomulikult, miks ka mitte aastal 1919 algas siis selle kooli ajalugu, Tallinna kõrgem muusikakool seda nimetada kandis ja esimeseks rektoriks oli ei keegi muu kui helilooja Mihkel Lüdig, kelle laul Koit, nagu me kõik väga hästi teame, on laul, millega algab laulupidu kuulama seda aga hoopis natukene teises võtmes. Esitajaks solistiks Liisi Koikson. Nii kõlas Liisi Koiksoni esituses Mihkel Lüdigi, Koit ja Mihkel Lüdig oli konservatooriumi või Tallinna Kõrgema muusikakoolivahepeal ta seda konservatooriumi nime kandis direktoriks aastatel 1919 kuni 1923. Kuulsaid rektoreid on olnud muidugi sellelgi koolil ja Georg Ots on üks neist olnud. Tema ei olnud küll pikka aega aastatel 1951 kuni 1952. Kui vaadata siis seni kõige kauem rektoriks olnud Eesti muusika ja teatriakadeemia all, siis selleks on Peep Lassmann, kes oli aastatel 1992 kuni 2017 ehk siis seni praeguse seisuga eelviimane. Pikki aastaid oli ka rektoriks Vladimir Alumäe tuntud viiuldaja viiulipedagoog ka tema kogunisti kolmel korral ka siis rasketel aegadel, sõja ajal olid aga ka Viktor Gurjev on üks pikaajalisemaid rektoreid tuntud laulja aastatel 1970 kuni 1982 oli tema vilistlaseks ja on ka muuseas vabandust rektoriks. Loomulikult oli ta ja vilistlane on ta samuti siis selle kooli lõpetanud. Kulver Viktor Gurjevi tehtajad toredat laulu Nõukogude aatomist, mille autoriks on muuseas võiks öelda mingil määral kurikuulus helilooja Nõukogude helilooja Manoob murradeeli, kes tegelikult oli küll armeenia rahvusest, aga nime võttis ta endale gruusiapärase, kuna Ta oli pärit koori linnast ehk siis samast linnast, kus Stalingradi ja Stalini-aegne helilooja ta oli. Mõnda aega oli ta Stalini soosingus, aga diktaatori lemmik olla ilmselt kaua kellelgi väga ei õnnestu, niga murraldeedil mitte ei aastal 1948, kui ta noh, jutumärkides pugejaliku Ooperi suurest sõprusest kirjutas, tulistati ta siiski formalistiks Jaano pärast Stalini surma. Muidugi sai ta oma õigused jälle tagasi ja kahtlane, selline tegelane ta siiski oli, aga kuna siis Viktor Gurjevi kunagise konservatooriumi piss nimetad, sel ajal kandis rektori esituses seda laulu Nõukogude aatomist. Laul nõukogude aatomist kõlas sedamoodi, kuigi konservatooriumi ehk siis praeguse Eesti muusika ja teatriakadeemia ülesandeks ei ole kunagi, polnud levimuusikute või estraadilauljate koolitamine jätma siis siiski sellise eriala diplomi üks inimene sealt saanud on ja see on Heli Lääts, kes lõpetas tol ajal konservatooriumi Tallinna riiklik konservatoorium, seda nime, see kool kandis kammeriaat estraadilaulja diplomiga kuulamegi Heli Läätse ja et oleks veel üks konservatooriumi või akadeemia vilistlane, siis Valter Ojakäär seda kahtlemata on ja kuulame siis laulu vigurväntorel, mille autoriks Valter Ojakäär ja esitajaks Heli Lääts, mõlemat konservatooriumi lõpetanud. Nonii tehtud hiire elu. Stena kolmehäälset. Asja vaatasime Maalide lilla valgel. Jättes jala Heli Lääts ja vigurväntorel Valter Ojakääru poolt kirjutatud laul järgmiseks, aga midagi võiks öelda väga-väga erilist ansamblist seminar, mis tegutses 70.-te lõpus, puus võib-olla seal isegi 80.-te alguses, pigem isegi lühikest aega aastal 1979. Nii näitab meie fonoteeki. Neid kahte laulud, mis ansambel seminar salvestas üksma selle ansambli liikmetest oli Aivar mäed, kes sel ajal veel muusikakoolis või õigemini selles muusikakõrgkoolis ei käinud. Ta õppis Tallinna muusika keskkoolis, aga teised selles loas osalejad, hilisemad karavani muusikud ja Aivari, hea sõber juba Pärnu päevilt nagu tammeorg. Nemad küll õppisid juba tõepoolest konserve konservatooriumis ja siin on veel ka siis Jaan Karp pea meelis Bunder kaastegevad selles loos. Ja kuigi seminar oli rohkem mitte rohkem, vaid ikkagi põhimõtteliselt täiesti ainult stuudio projekt, nii nagu Aivar Mäe on seda meenutanud, et kontserte, et nad ei andnud siis võib arvata jah, et selline mitmehäälsus ilmselt veel tol ajal väga küsimuse alla ei tulnud, et võiks esinemistel otse lavalt nii mitmehäälselt laulda katsetasid nad erinevaid asju ja üks omaloominguline lauljat, mille autoriks on Agu Tammeorg ja teine laul, mille seminar salvestas, on hoopistükkis ansambli Queen hästi teada-tuntud laul nimega, siis said Rande muu, kuulame, kuidas poistel see laul välja tuli. Vägev mitmehäälsus ei ole midagi öelda ja Aivar Mäe harrastas seda hiljem ju ansamblis vitamiin ja Agu Tammeorg Meelis Bunder, Jaan Karp. Loomulikult tegid seda ansamblis karavan, nii et seda mitmehäälsed laulu küll ja küll Aivar Mäe õppis ka konservatooriumis. Seda nime kandis see kool sel ajal just nimelt vitamiiniaegu ta selle kooliga lõpetatud sai. Aga Eesti teatri- ja Muusikaakadeemia või Eesti muusika ja teatriakadeemia või ükskõik kuidaspidi seda nüüd nimetada siis ikkagi sõnad, teater on ju seal ka täiesti olemas ja ka teatrirahvas loomulikult laulab ja ei saab meiegi ilma tänases saates teatrilauluta üsna mitu neid ole siia välja valinud, aga valguseksis jakk, näe, päris vanad lõpetajad, Tõnu Tamm, kes lõpetas teise lennu aastal 1965 ja Kaarel Kilvet, kes lõpetas neljanda lennud aastal 1970 olla ühes kohas palju muusikat teinud, üheskoos laulnud ja neid me siinkohal kuulamegi. Kordraiuseks, vaene mees ja veel. Ja kas sealjuures konni ta ei suuda vaevale vastu. Vaata jumal, mul kerge pat leiva oleks vaarikad ja oleks korra siis pooleks lehma, seal astub üks m metsast juurde, kui oleks Talloka ja vaevas ta mureta riided. Kõik see kullast lake veel, ta räägib nii armsast. Sul on vist raske seisu, kas soovid sa siis ta aita, ma jõuan köik soovi põhjani läitle, ehmatab vaene mees ära kummardav vastav austatud härra või olete kooliinimlikke taevas? Leesi Saike pilvistmistes vaeva ja võõras nüüd vastav soovisi Saara, seal eme spaviiselt väriseb, ta köhatab, nuuskab ja mõtlen ja mõtlen, ja viimaks siis ometi sooviks, kus külgema jalga puudub, et koores ja siis kullaks muuta. Ma lootsin Kaare, Mart sinu suust kuulda. Olgu see nii-öelda soovid siis kullaolgu sul täidetud 1000 võrra. Nii ütles võõras ja naeratas korra vees, tahtis vett, laada, võõras ja kadunute ja meil kuulu leidvaid. Nüüd jumalate elu ongi laste ja mees ütles ja katsus, kas Luutva arutas käe oksa külge kokku õnne ja rõõmu. Vaata, asi on seal, sest olin algu kuuseoks kohe juba. Ja Ta on selge kuldraha Ukraimises olnud nüüd ja seal juttu, sest rõõmugaldetas mees koju nüüd ruttu, nüüd pole mul tarvis ju rasked teemad ei saama nälga, nüüd võin ma just liiga ja saia ju süüa ja igale kohvi õlut ka ju. Jah, vihmast kord tahtis meest sõitvale süüa, sest sai ja ei olnud nii läheb. Ta hammustas katsused, hammas lõi tuld lei koolis, nii kõva ja haljas kui mul. Nüüd võttis ta kruusi ja tahtis vett juua. Eesti õlut ei saanud taeva all ellu jääda, aga vesi nii jalgu, siide kullaks, kuulajju ja nüüd võttis ta ta, ta ei olnud kui kulla ja, ja mis ta löödi, kaanes kätega, võttis pikali, kullaks seal on need, mis olen ma, kulla, suur tiibu, mind lindu. Algul ta ju saab surma ja kõik on veel täitsa uuenes. Teen ma küll nii kaane sees, vaeveeemmess, seda, mis teil veel on, eks, et kuule oli ta läinud, kui väärist välk üles ärkas, siis särada mõistis ja selgest märkas ja tervis ja raaki. Ja. Mullast ja. Laulvaid näitlejaid on loomulikult lavakunstikateedrist tulnud veel ja päris hulganisti. Aastal 2002 20. lend oli üsna Tublid, Elmo Nüganen nende juhataja ja nagu teada, seal väga suurepärased lauljad kuulama neidki laulmas ja aknas haka kulata Olav Ehala muusikat. Olav Ehala on loomulikult selle kõrgkooli lõpetanud. Andero Ermel, kes oli natukene varasemast kursusest, kui see 20. 2002. aastal, aga teised lauljad on sinika sellelt kursuselt tahan olla. Kannab see imekaunis Olav Ehala laul, nime. Et kuis jumalaga asjaolu kuid vahel muidugi kinoviita. Sinuga seen toogilin olla. Ja tunnen, kuidas keegi suu meid aita. Ja südamehed on nii asjal. Seal poole kui oliva Ja all vaadanud olla, saab. Ja suvel sinu paar. Suu taskupõhjast A2. Üks Eesti kuulsamaid rokkansambleid Ruja põhimõtteliselt võiks öelda koosneski alguses konservatooriumi tudengitest, välja arvatud küll selle ansambli asutaja Rein Rannap, kes aastal 1971 kui Ruja palustas õppis veel Tallinna muusikakeskkoolis, aga aasta hiljem oli temagi juba siis konservatooriumi õpilane. Algselt oli seal koosseis päris huvitav, seal olid viiul, mida mängis Paul Mägi, ta mängis ka trompetit ja tromboon, mida mängis Heiki kala, Uus ja Toomas, Veedria mängis kitarri. Kes siis õppis konservatooriumis viiulit hoopis Tiidrek avasalu basskitarri, Andrus Vaht trumme, Urmas Alender laulis, temagi õppis konservatooriumis lavakunstikateedris, samuti Raul Sepper, tema küll ei olnud konservatooriumi õpilane, nii et selline huvitav koosseis seal alguses oli. Et enam-vähem kõik siis konservatooriumi tudengid selles koosseisus olid toomas meetrietne, räägis linti ka selle kuulsa Zeppelini triumfi nimelise loob. Aga devalisust tähendab ma sellesama, tol ajal küll enam mitte konservatooriumi rektori Vladimir Alumäe õpilane ja Alumäki. Las Toomas veendril sellist muusikat mängida või sellises kollektiivis temale jaoks tundus, tegemist on mingi kõrtsu muusikaga ja see ei lähe kohe kuidagimoodi ja, ja ei sobi ühele muusika ka üliõpilasele, absoluutselt mitte. Hiljem keelas tal mängi, tahab toomas veendril ka ansamblis Kukerpillid, mille algliige ta oli, nii et selline saatus siis tabas viiulimängija ta ka viiulit mängib ta siiamaani ERSO-s ehk siis Eesti riikliku sümfooniaorkestris. Siinkohal aga mängib, tahad kitarri ja ansambel Ruja ja nende kuulus Zeppelini triumfi, mis olisi suja. Kolmas lugu, mille nad järjekorras salvestasid. Ja kes laadid paare? Eesti muusika ja teatriakadeemia on koolitanud ka palju muusikapedagooge ja see on kahtlemata ju väga vajalik amet et ka teised saaksid muusikat õppida ja Belgias on seda tudengid ise nimetanud läbi aegade seda muusikapedagoogika eriala. Teiste seas on ta selle lõpetanud ka lauljatar Mare Väljataga, kes on pikki-pikki pikki aastaid olnud Georg Otsa nimelises muusikakoolis lauluõpetaja ja tema käe alt on tulnud väga-väga palju eesti tuid. Lauljaid ja Mare Väljataga tõepoolest on ka lõpetanud just sellesama kooli MB erialal, nii nagu seda nimetatakse, nii et kõik on väga õige ja otsa kool ka 100 aastat, põhimõtteliselt on need koolid ühest ja samast tüvest välja kasvanud. Kuulame siis Mare Väljataga laulmist. Mis põllud päästa põuast laugel lume? Minski nõuks. Mis päiksepaiste ta tahaks olla? Teised ei saa iga päev meie. Fännidel. Rõõmsat naeru. Koore alla võetakse maas ei mere ta. Mis päiksepaist tahaks olla? Mis eilsed peale ei saagi, mida on nii kooruma? Täislaas, keel ei rõõmsat naeru. Nii laulis Mare Väljataga lisaks muusikutele, lauljatele koolitab teatri- ja Muusikaakadeemia loomulikult ka heliloojad ja Arvo Pärt on kahtlemata selle kooli kõige kuulsam vilistlane. Selles pole kahtlustki. Aga ka teisi heliloojaid on loomulikult tulnud sealt palju. Valter Ojakääru juba kuulasime, samuti Olav Ehalat ka Erkki-Sven Tüür, kes on samuti maailmas tuntud, on lõpetanud selle kooli. Ja just nimelt selle konservatooriumi aegu tegi ta ansamblit nimega ins b, mida võib-olla paremini teatakse isegi odavamalt tiiseni aegadest kui need viis isamaalist laulu kõlasid aga 1984 just nimelt. Aeg oli Erkki-Sven Tüür lõpetas konservatooriumi ja andis oma ansamblit inspee üle järgmisele mehele järgmisele konservatooriumi tudengile ehk Alo Mattiisen ile kuulamised Üht huvitavat instrumentaalpala ansamblit inspee Palo Matiiseni juhatusel ja Alo Mattiiseni kompositsioon, mis kannab nime murtud käe rondo. Inspee ja murtud käe rondo kandis nimese instrumentaalpala. Igal koolil peab olema igal kõrgkoolil olema oma igavene üliõpilane ja üheks neist oli siis konservad tooriumil alates konservatooriumi ajast, kuni siis muusikaakadeemia ajastuni, Erich Krieger. 12 aastat võttis tal aega, et see kool läbi saada aastatel 1981 kuni 93, noh, kõiki neid aastaid muidugi seal ei õppinud, aga niikaua tal aega läks ja asja sai lõpuks klassikalise laulu eriala lõpetanu Erich Krieger. Põis toomepuu ja tuuled soojad, paita maa, suu nutta. Selline saigi väike ülevaatlik muusikasaade Eesti muusika- ja teatriakadeemiast 100 aastat 55 minutiga ei võta selle kohe kuidagimoodi kokku. Vaga natukene ikka palju õnne sellele toredale ja vägevale koolile ja palju õnne ka kõigile neile, kes on selle kooli lõpetanud või kes seal praegu õppivad või kellel on plaanis sinna astuda visadust, tubliduse, kõike muud. Lõpetama jääb osaliselt konservatooriumi tudengitest omaaegsetest koosnenud tore instrumentaalansambel nimega psüühkuab Paap Kõlar, kes õppis seal dirigendiks ja Andres Põldroos, kes õppis seal muusikapedagoogikat ja oli ka pikki aastaid kitarriõpetaja otsa koolis. Selle ansamblit tuumiku moodustasid nomina Sultuudi osa kannab see tuntud instrumentaalpala nime. Kõike head täna kuulamast, vikerraadio stuudios oli Andres Oja.