Nii, aga hakkame siis pihta, hakkame piht teatri jutuga, Anne Reemann on tulnud meile külla. Tere, Anne. Tere. Tere. Me leppisime kokku, et me räägime sina peal. Homme algavad Panso päevad, sina oled selle kooli lõpetanud, 31 aastat tagasi. On, kõlab hirmsalt. Ilmselt jah, kogu aeg on selline tunne, et kohe-kohe hakkame midagi tegema, aga veel 30 aastat edasi ma ei tea. Tundub veider. Ja nüüd siis on tantsupäevad, tulevad ja ülehomme, 13. lend, mille sina lõhud järgnesid tulete kokku teatri- ja muusikamuuseumis. Ei räägite, kuidas te koolis käisite? Nii on kokku lepitud, just, et ikka aeg-ajalt tuuakse, just mulle tundub hansapäevade puhul üks või teine lend välja näidatakse telesaadet võib-olla ka, kui hästi läheb ja siis peate heietama, et kuidas vanasti oli, et kuidas sulle meeldib see, et niimoodi nostalgia minutit tekivad. No kui need on enda jaoks, siis meeldib mulle väga laialt seda levitada, siis ma ei tea, kas seda on vaja inimestel võib-olla on huvitav kuulata, aga võib. Mulle tundub, et inimestel ongi huvitav kuulata ja siit siis nagu asumegi selle juurde, et miks sellel lavakoolil on selline nagu imidži, et, et see on kuidagi väga tähtis kool ja kuidagi väga eriline kool. Ma arvan, et üldse kogu sellel elukutsel on selline imidž ja, ja siis ka kool, kuna ta on niivõrd väike, sinna võetakse nii vähe inimesi vastu ja selle elukutsega käib kaasas selline glamuur, mis inimestele tundub niisugune ahvatlev. Siis ma arvan, et need asjad on need Aga see glamuur tekib ja hiljem siis, kui lõpetajad lähevad teatrisse ja siis saavad seal mingisuguse kõva auhinna või tänapäeval lähevad kuhugi filmi mängima ja saavad tuntuks või reklaam ja niimoodi, et koolis ju puudub igasugune glamuur ja tegelikult ka vaatajate jaoks. Ei, töös ka puudub glamuur, aga see ongi inimesed, kes seda elukutset või eriala ei tea, nemad vaatavad kõrvalt ja tundub, et see on väga glamuurne. Aga tegelikult ei ole seal mingisugust glamuuri ei koolis õppides ega, ega pärast noh, see, et keegi saab mõnikord mõne auhinna ja on ilusti riidesse pannud ja läheb ja särab seal. See on niuksed, erandjuhtumid tegelikult, aga need paistavad silma see, millise töö ja vaevaga see on tulnud, seda ei näe mitte keegi ja noh, võib-olla ei peagi nägema. Sina läksid kooli 84 oli niimoodi jah, ilmselt vist küll, jah. Sul ilmselt mingi ettekujutus oli, mis seal lavakoolis tehakse ja kuidas on need, et mis ettekujutus sul oli ja millal sul hakkas tunduma, et tegelikult on vist teisiti, kui oli teisiti. Ei, ma ei ütlekski, et oli teisiti, minu jaoks oli see selline koht, kuhu mina üldse ei, ei tohiks minna või et see on niisugune asi, kuhu lähevad inim ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea, mis inimesed, aga mitte minusugused inimesed, nii ma mõtlesin. Ja siis ma tegin seda hästi salaja, ma ei öelnud seda mitte kellelegi. Ja püüdsin niimoodi ära käia, et keegi ei saa sellele sellest midagi teada, et noh, et ma siis vähemalt ise teaksin, et noh, ei saa, siis on see teada. Aga loomulikult see kõik läks natuke selles mõttes teisiti, et ikkagi selgus, et seal oli inimesi, kes mind tundsid või teadsid. Aga noh, kuna see lõppes kõik õnnelikult, siis pole midagi siin enam rääkida või mõelda. Huvitav, et selle kooli puhul on ka see, et sellest koolist räägitakse jutte, kuidas sinna kooli astuti, et noh, väga palju teisi erialasid isegi ei tea kus oleks nii palju juttu olnud, et kuidas ma sinna kooli astusin. Nojah, et kõik on difikatsioon. Nojah, eks need ülesanded ja see tegemine on ka niisugune, tan mõõtmatu, sa ei saa seda kuidagi mõõta või sa ei saa öelda, et, et tuleb ära teha need, need ja need ülesanded, et ütleme, seal matemaatikas on imelihtne, on ülesanne vaja ära lahendada ja midagi. Aga meil noh, Sa pead kehastama oma terve oma füüsisega mingisuguseid asju, mis võivad väga veidralt välja kukkuda. Mis võib olla naljakas. Ja noh, ja kõik on nii ettearvamatu ja prognoosimatu, et, et see, see on nagu huvitav selle juures selle ilmselt ja sellepärast on ka no kui põhiline asi öeldakse hapukurgid ja ma ei tea, mis noh, kõike võib teha, aga kõik muidugi ei pea hapukurki seal. Kool praegu asub Toompeal, kus sinu koolimaja. Meie koolimaja on ka Toompeal, aga esialgu me õppisime kaks aastat, siis ta oli Suvorovi puiestee. Ühesõnaga, Kaarli puies Kaarli maja Kaarli puiesteel ja, ja seal bussipeatuseni sealt üles ja seal oli see muusikaakadeemia, ehk siis oli konservatoorium ja seal olid pillimängijad õppijad. Ja meil oli ka seal oma väike lava, mis asus mingisuguses vanas korteris, nii et see oli väga niisugune tore ja veider koht, kus ütleme niimoodi, et lava oli ehitatud. Ma ei tea, kas oli elutuba või mingisugune mingisugusesse suurde tuppa, kust lava pealt otse sai tualetti minna, vannituba ja tualett asusid nagu lava peal, oli väga. No ime siis, et sellest ei saa nagu legend või et sellest ei räägita, kus õppisid, kui sa nagu õppeklassist otseselt valetab? Lausa lava peal, no et sa võisid tulla etüüdi mängima vannitoast WC-st. Aga aga see on sulle ja sinu noh, ütleme siis lennukaaslastele kuidagi sinu koolimajaks jäänud ka või lõpuks oli ikkagi Tom Ikkagi Toompeal sellepärast et see oli juba uhke, sellepärast et siis me saime seal ise käia, meil olid omad võtmed, olime täiesti vabad seal olemiseks, sest vanem kursus oli juba lõpetanud, see oligi vist, ma ei tea, kas see oli niisugune seadus või, või kokkulepet, et kaks aastat oli siis seal Kaarli puiesteel ja siis kaks viimast aastat sai olla Toompeal siis nagu omaette elu elada. Nüüd see on muidugi teistmoodi, siis oli seal ainult, et üks saal ütleme ja paar väikest kõrvalruumi alt keldrist tuli briketti tuua, ise kütta ja ahjud ja niimoodi, et noh, et ta kõik oli hästi romantiline, romantiline ja lihtne, aga meie olime ka viimased, kes seal sedasi õppisid, siis kui meie lõpetasime, siis läksime maja remonti, kõik muutus ja nüüd on juba suur ja uhke ja nii nagu kaasaegne, aga siis oli see kõik teistmoodi. Plekkahjud olid see, ükskord tegime näiteks jõulupeo, siis tegime seal ahjudes, tegime verivorsti ja kapsast ja süüa, ühesõnaga ja niisugune elu oli. Kui sina kooli astusid või seal õppisid, kas siis ka sinust ettepoole minnes oli lavakal mingisugune aura või imid olukorras, kus kõik levis hoopis teistmoodi, võib-olla rohkem suust suhu, folkloori. Ja ei, oli ikka muidugi, see oli ikka uhke asi, see lavakasse kõlas nii hirmus uhkelt, et isegi mina julgesin vaikselt sinna seal ära käia. Et MINA OLEN ISE. Ma ei ole Tallinnast pärit, ma tulin väiksemast kohast ja. Ma isegi siia maale mõtlen, et kuidas ma küll julgesin minna, kuidas ta teadvus hoidnud selline kohtumine, noh, seda ma ikkagi teadsin, sellepärast et kui ma lõpetasin keskkooli, siis ma esiteks ma alguses ma töötasin Pöögelmanni-nimelises tehases, aga seal mulle ka nii väga ei meeldinud. Ja ma läksin õppima otsa kooli laulmist ja kaks aastat ma siis seal õppisin ja noh, see on juba kultuuriosakene ja siis ma juba sain seal igasugustest asjadest teadlikuks ja enne seda ma muidugi teadsin, et on olemas selline koht nagu lavakas ja seal saab näitlejaks õppida, aga noh, tundus, et see on kellegi teise jaoks, mitte minu jaoks. Sinul ennust 13.-st lennust on räägitud ka, kui noh, legendaarsest lennust ja, ja enne seda oli siis seitsmes lend, mis oli legendaarne. Kuidas see legend tekib, mis, kes? Vot seda ma tõesti ei tea, ilmselt ikkagi need lavastused, mida me mängisime, läksid kuidagi hästi. Meil oli väga palju publikut, ma ei tea, millest see tingitud oli ka sellest, et et meie õpetaja Komissarov pani meid juba teisel kursusel lavale mida varemalt ei olnud tehtud. Ainult diplomilavastusi mängiti ehk siis päris nagu kooli lõpus. Aga siis juba hakati nagu saime tuntuks. Ja. Mida toona, ütleme siis 85 kuusse tuntust tähendas, lehes ilmus nupp või või teles ju ei tehtud lugusid. No ei, eks telesilmus lups, seda juhtub ikka siiamaale ka siin praegu on muidugi seda kõike nii palju, et keegi ei jõua seda tähelegi. Ma just mõtlen, et kuidas toona see, sa said aru, et sa oled ikka nagu tuntud näitleja ja teie punt on kuulus. Ma ei teagi ilmselt suust suhu, ikkagi see käis ja kellelegi meeldis ja tundus huvitav ja eks ta oli erakordne ka, et no ikkagi nagu teise kursuse üliõpilased astuvad rahva ette ja seal me ikkagi tegime selliseid, et tööde ja inimesed nägid, mis me seal koolis õppimisest. Esimene asi, mida me esitasime, oli mille pealkiri oli Sorry, me oleme tulekul. See oli, koosnes kooli tüüdidest ja ma arvan, et selles mõttes oli inimestel seda huvitav vaadata, et see näitas, mida seal koolis ka ka tehakse. Ikka jah ja, ja, ja siis järgmised etendused juba ilmselt olid ka nii nii menukad, et hakkas käima suust suhu selline jutt, et see on hea ja siis rahvas tuli. Niimoodi see kuidagi käis, mina oleks. Mina ei tea, minu meelest mul ei läinud, aga eks uhke tunne oli küll uhke. Uhke ikka ja oli nii vahva ja et inimesed tulid rääkima, et oi kui vahva etendus teil oli midagi niisugust, ikka oli väga uhke tunne. Ma ei tea, kas läks nina püsti, seda ise ma ei tunnetanud, aga võib-olla teiste jaoks kõrvalt vaadata vaatajate jaoks. Võib-olla läks. Ja nüüd on sellest 30 aastat möödas, saju kõrvalt näed, mis lavakoolis toimub, kuidas tullakse, kuidas tehakse, kuidas ollakse, laps? Sul ju ka, eks ole käinud seal ja niimoodi, et kas see kõik on väga teistmoodi. Ma arvan, et mitte. Aga seda on küll, et siis oli, näitlejaid oli väga vähe, neid võeti vastu vähe ja kogu see turg ütleme, oli väga väike, kõik teadsid kõiki. Aga nüüd on see läinud, kuna on ka veel Viljandi kool ja veel tuleb igalt poolt mujalt ma ei oskagi öelda. Tänavalt, aga noh. Aga välismaal saab ju ka näitlejaks õppida, tänapäeval jaa, jaa. Saab küll, aga see asi ja kultuuri noh, meil on ikkagi oma kultuur ja seda tasuks arvestada, et see keegi peab ju seda kultuuriga kuidagi rikastama ja edasi edasi kandma. Vot nii, et suurt vahet ei ole. Ma arvan, et tegelikult ei ole ja ülesanded on samasugused, õpitakse samasuguseid asju, meie muidugi raiskasin väga palju aega igasuguse mõttetuse peale, nagu keskust, kommunistlikud ained ja tsiviilkaitsjaid ja niisuguseid asju me teame ja et noh, lihtsalt raiskamine mingis mõttes, aga noh, silka, Sa lõpetasid 88 ja teie lend lõpetas 88 ja see oli siis selline, et sinimustvalgel välja lähme ja Eesti vabaks ja, ja kõik on tore ja siis tuli aeg, kui Eesti oli vaba ja, ja raha enam ei olnud. Ehk siis sina olid, ma pakun seal 30 all umbes ja sinu kaaslased ka ja, ja siis on väga tore, et oled kuulsast lennust ja Eesti on vaba, aga et noh, nagu tööd on ka vaja teha ja süüa tahaks ka. Et oli see kuidagi raske aeg ka näitlejatele ja mingit illusioonide purunemine. Mina arvan, et mina ei ole sellest aru saanud. Võib-olla sellepärast, et mul sündis laps ja ma olin kogu aeg nagu õnneuimas. Mul oli nii tore kogu aeg olla, et ma ei pannud seda kõike tähele, et oleks nii hirmus raske olnud. Ma ei oska niimoodi öelda. Aga tunnetasid said, publikut on saalides vähem, sest neil ei ole raha, et osta piletit. Seda ma küll mitte, et ma ei tunne, et meil oligi niimoodi, ütlesin noorsooteatris ja oli juhuseid tõesti. Esiteks kui oli nii külm, et inimesed sõitsid kasukatega ja teine asi, et saalis oli vähem või sama palju inimesi kui laval selliseid asju oli tõesti, see on jah juba meelest läinud. Et nüüd meil on pidevalt ikkagi, saalid on täis ja sellist muret üldse ei ole, aga on, on olnud juhuseid, kus peaaegu tühjale saalile tuleb mängida. Kalju Komissarov andis teile kõikvõimalikke noh, nagu õpetusi ja hoiatusi teile kaasa, kuni sinnani, et ei oota mitte keegi ja et, et siis noh, nii nii ongi. On need õpetused olnud tõesed. Absoluutselt mina väga hindan teda ja pean tast lugu, kõik see, mida tema rääkis, kõik osutub siiski tõesti tõeks. Isegi kui sa seda sellel ajal ei uskunud või ei, no lihtsalt ei teadnud, on noor inimene ei oska kõike ette näha. No ja ei peagi tegelikult siis võib-olla ei tulekski keegi enam seda õppima, kui ta kõike teaks, mis, mis ees ootab. Sina õppisid ajal, kui teid ilmselt õpetati, saamaks ikkagi sellise psühholoogilise teatri näitlejaks. Ma ei tea, palju tegelikult mingit filmi oli või. Ei ekstra ei olnud selliseid filmitunde või noh, et ei olnud sellist õpet. Ja noh, reklaame siis ei loetud ja, ja niimoodi, et siis kõik tuli kõik see maailm, kui on ju ka mingil hetkel hästi suure hooga ja sa tunned, et sul ei koolis midagi nagu puudu, mis on nagu paratamatu, sest toona seda ei õpetatud, aga nüüd tänapäeval näitlejal võiksid olla ka need oskused Ma arvan, et see klassikaline kool annab niivõrd hea põhja, kui selle suudad kuidagiviisi omandada, et sellega on võimalik kõiki neid asju teha. Tunnen puudust sellest, et ma ei oska, ütleme, olla filminäitleja aga seda tuleb nagu iga kord kokku puutudes filmiga seda järjest õpid ja kuna filme siiski tehakse, oleksid ma peaksin igapäevaselt sellega tegelema, siis võib-olla jääb sellest vajaka, aga nüüd, kui see vähehaaval mõnikord teed, siis õppeid vaikselt juurde ja midagi ei ole teha, see, see filmimaailm on meil veel väga väike, noh, ise samamoodi olen seal sees väike ja õpin sama moodi kogu aeg juurde ja kaasa. Nii et see võib-olla on, aga üldiselt mina arvan, et selle klassikalise haridusega on võimalik teha absoluutselt kõike. Kas sinu põlvkonnal on ikkagi nagu sees see, et tehakse tööd riigiteatris, mis oli toona ainus nagu mõeldav töö tegemise vorm, aga tänapäeval see riigiteatri mõiste nafta kõik teavad, mis see on, aga seda ei peeta enesestmõistetavaks. Tunned seal mingit erilist? Ja muidugi see on väga suur erinevus. Me meil oli selles mõttes ikka väga turvaline, meid suunati kuskile teatrisse, mina olen seal siiani olnud, ma ei tea, on see hea või halb, see nüüd teine jutt, aga praegustel noortel on väga, väga keeruline, tulevad need suunamised, aga väga paljud jäävad vabakutseliseks ja noh, üleüldiselt minule tundub, et ikkagi liiga palju on näitlejaid selle meie väikese riigi jaoks. Et jätku kõigile tööd. No aga kuidas sa seda teed, et vähendame koole või kuidas sa ütled noortele, et ärge tulge õppima, teine kuidagi, sa oled kaheksateistaastane, sina ja sa ju, sa ju usud? Loomulikult loomulikult, aga no ja minu jaoks on koole palju, kes vastutab kõige selle eest, et need inimesed, kes või mis neist saab, jah, kõik nad ju unistavad sellest, et saab ikkagi tuntud näitlejaks ja heaks näitlejaks, aga kui sul tööd ei ole, ega siis ei ole midagi teha. Kahju väga kahju nendest inimestest, kes kõik on ilmselt andekad, aga kõigi mahulid. Mida sina tahtsid saada, kui sa sinna lavakooli läksid, et kas sa tahtsid saada tuntud näitlejaks või, või mis asi see oli, miks sa sinna läksid? Võib-olla seda ka, ma ei osanud seda niimoodi mõelda, ma tahtsin sinna maailma sisse saada kuidagi ja mul oli tunne, et ükskõik mida ma võiksin seal teha lihtsalt põnev oli see maailm. Eks seda võib-olla ka, et tahtsin saada tuntud näitlejaks, aga ma ei tahtnud lihtsalt mingil põhjusel kuulsaks saada. Seda ma, ma arvan, ma ei tahtnud, aga tahtsin ikka omandada mingisuguseid oskused, et siis näidata, et ma oskan midagi või, või tean midagi või. Laps on sul juba näitleja, eks ole? Jah, et paljude arutate niisugusi asju näitlejaks olemisest ja mitte konkreetse mingi rolli tegemisest, aga just see, et, et see on see maailm, kus me nüüd oleme põhimõtteliselt koos täiesti võrdsetel alustel, lihtsalt sina oled seal 30 aastat kauem olnud. Me arutame, aga mitte väga tihti, me oleme natuke erinevas olukorras, sellepärast et tema noort, kes alustab ja minul on mingisugused teadmised juba olemas mida kõike ei ole vaja, äkki ta ei ole ka temal vaja kõiki enne teada, kõik peab nagu ise tunnetama ja läbi elama, siis ta saab sellest kõigest teadlikuks, aga ma arvan, et tal on noh, seoses sellega, et ta on ikkagi lapsest peale selles keskkonnas viibinud arusaamine sellest elukutsest täiesti olemas. Tal ei ole väga suuri illusioone, noh võib-olla ainult see, et oleks tööd ja oleks, oleks mida teha jah, tõesti et silm säraks ja et noh, näiteks eile õhtul seal oli mul külas ja me rääkisime, ta on nagu natukene õnnetu, sellepärast et tal ei ole olnud tükk aega midagi teha, aga noor inimene seisab lihtsalt ja ta tahab nii väga teha. Mina võin vabalt juba olla niimoodi, et ma ei otseselt proove ei tee ja ja mängin tükke ja ei ole midagi hullu. Aga ma saan aru, et noor inimene, kes on läinud, see on koolijätk, tegelikult see, et sa koolist tuled. See ei anna mingit kindlust, et sa oled näitleja, selleks läheb veel aega väga-väga kaua. 10 aastat vähemalt, ma arvan Panso päevad tulevad ja, ja Voldemar Panso siis on ka selline, mulle tundub nagu väga kõva kuju eesti kultuuriloos aga ta saab 99 aastaseks juba. Ega ega ei saa, ta oleks saanud, oleks oleks saanud, et enamus inimesi teda reaalselt ei ole ju enam näinud, neid jääb järjest vähemaks, kes temaga kokku puutunud sinav füüsiliselt oled Pansort näinud? Ja ma olen näinud, aga mitte temaga rääkinud seal ma olen teda näinud, ma mäletan, ma käisin kunagi keskkooli ajal mingisuguses proovis, kus ta oli, noh, niimoodi, aga otseselt ei. Aga see oli juba päris hästi, kui sa oled juba keskkooli ajal tema proovis käinud või emana selles olukorras kohtunud. Jah, mina nägin teda ja just mis on juba suur asi, aga et mis need tänapäeva inimesed sinu meelest arvavad Voldemar Pansost, et ikka räägitakse spordimaailmas, et Lurich oli ja kes oli siis 100 aastat tagasi ka ja rohkemgi veel juba, et mida, nagu arvavad Voldemar Pansost, kui kõik räägivad ja mida vanem inimene, seda rohkem räägi. Mina ei tea, ma arvan, et nad ei arva mitte midagi, nad lihtsalt teavad seda nime ja ja Panso kool ja ja tänapäeval isegi ma seda ei ole uurinud ja ma ei tea, kui palju teatrikoolis noh, Eesti teatriajalugu seda visi õpetatakse, et tundma õppida neid, kes koolis seina peal, eks ole, pilt loomulikult ja no midagi ikka teatakse, aga üldiselt ma arvan, et mitte eriti palju, ma ei tea, võib-olla ma see ongi normaalne, et see ongi normaalne, loomulikult igaüks tuleb ja teeb omamoodi. On ikka hea küll, kui sa tead, mis on enne juba tehtud, et ei ole vaja, aga võib-olla võib-olla tuleb ka jalgratast leiutada, ma ei tea. Aga jah, et mingisugused tõed ja, ja põhja tema siia tõi ja ja selle ta juurutas ja siiamaale me ikkagi mingite põhimõtete järgi õpime seal koolis. Nii aitäh sulle, Anne Reemann, et tulid rääkima. Just saime kartsid, et kuidas seda rääkida on, nii pikalt? Saigi täis ongi või? Tänan väga, aitäh sulle. Tubli ja koori sünnipäev.