Tere õhtust. Tänase kevadpäeva viimase tunni veedame Aino ja Eno Raua kodus. Salvestus on tehtud, paar päeva tagasi. Pidasime videviku. Istusime diivaninurgas elutoas, mida valitseb Rein kelkmani suur maal mis kujutab üht väikest tüdrukut seismas, silmad küsimusi täis. Jõime kohvi ja sõime head kooki. Ei tea, kas oli Kunksmoor retsepti järgi tehtud. Ja seekord rääkis Aino Pervik. Ja meie Ena rauaga kuulasime sest Aino Perviku on täna just täna sünnipäev. Ja sünnipäevade paiku inimesed mõnikord ikka mõtlevad oma elatud elule tagasi. Seekord tõepoolest vaatan tagasi sellepärast et see sünnipäev lihtsalt on sattunud niisugusse, niisugusse, aega, kus kõik kohutavalt muutub. Ja. Mul on tunne, et minu eluga nüüd saab hoopis teistsuguseks. Ma üldse jaotaksin inimese elu kolme etappi, see pole just eriti originaalne. Aga noh, ilmselt on need kolm etappi. Lapsepõlv ja noorus oleksid siis esimesed 30 aastat siis täis, iga oleksid järgmised 30 aastat. Ja siis kolmandad 30 aastat või kuidas kellelegi on antud, igatahes alates kuskil 60.-st eluaastast algab. See on muidugi individuaalne, kuidas, kellel kunas täisiga algab mõni inimene, võib-olla ei saagi täisealiseks võit kohe suubub niisugusest lapsemeelsest elust vanadusse. Minul igatahes on küll nii olnud, et kolmekümneselt olin ma ema. Just natukene enne minu kolmekümneseks saamist sündis minu esimene laps. Ja neid lapsi on need kolm tükki. Ja see aeg 30.-st kuni 60. eluaastani olen hoolitsenud oma pere eest. Nüüd on mu lapsed suureks kasvanud, iseseisvunud noorem laps käib küll veel kunstiülikoolis, elab siin meie juures, aga noh, ta on ikkagi juba ka iseseisev inimene. Ja nüüd siis algab uus eluetapp. Aga kuivõrd üldse eesti rahval algab nüüd uus eluetapp, siis, siis me kõik koos näeme, mis edasi saab? Mõni jääb kauaks lapseks ja ja teine ise seisub kiiremini, te ütlesite, teie tulite üsna noorelt kodust ära. Ma üldiselt kasvasin Järvakandi tehastes, seal on seal on üks väike klaasivabrik keset metsa ja rabasid praegu ta on muutunud palju suuremaks ja ja olulisemaks ja ka minu kasvamise ajal oli ta noh, ikka niisugune hästi kõrvaline koht. Praegu on seal keskkool, aga siis käis, oli seal ei olnud ja nõnda siis oli jätma lõpetada. See oli seitsmes klass oli just parasjagu siis, kui venelased tagasi siia tulid. Tulin Tallinna kooli ma astusin Tallinna Õpetajate seminari, siis ma olin 14 aastane, sellest saadik olen ma elanudki noh, nagu isepäi muidugi ma käisin koolivaheaegadel ja kui üldse, kui vähegi võimalik, oli kodus ja oli kodugeja emaga lähedane suhe, aga, aga no oluliselt ikkagi eemale. Ja ma olengi harjunud ise oma asjadega toime tulema. Oma murede ja rõõmudega ise toime tulema. Ma olin üksik, kasvasin üksiklapsena, mul oli olnud minust vanem õde, kes oli kuue kuuselt surnud. Ja kui ma pisik olin, siis ema rääkis temast väga palju, aga hiljem ta jäi nagu minevikku ja siis mina. Ja vanemad tahtsid, et laps saaks korralikult koolitatud. Ja meie perekonnas oli see väga-väga oluline, see oli üldse eestlastele omane ju, seda me teame kasvõi näiteks tõest ja õigusest Indreku haridusjanu. Eestlastel oli ju väga suur kipp hariduse poole ja meil oli noh, täiesti iseenesestmõistetav. Et et ma peaksin saama kooli minema, ei saanud õppida nii palju, kui ta tahtis, aga mitte ei saa. Oma leia käinud õhtukoolis juba neljakümneaastase mehena, õhtukeskkoolis ja hiljem Vilskrite kursusel oli velsker oleks muidugi hea meelega õppinud arstiks, noh, kas see polnud siis enam võimalik, sest ta oli juba nii, vanaemal oli perekond ja noh, siis olin mina see lootus ja tähendab ühesõnaga see, kellele mõeldi haridust anda. Eesti ajal olija minu jaoks tehtud niisugune. Tol ajal oli see kindlustussüsteem kuidagi selline, et mul oli hariduse omandamiseks mingisugune kindlustuspoliis, muidugi jäi sinnapaika, aga ma isegi ei tea, kui palju seal siis seal ei makstud või mis. Aga noh, siis oli Nõukogude aeg, kui ma keskkooli tulin. Ma valisin õpetaja teate seminari sellepärast et sealt saisti pendiumi, sellepärast et isa ja emateenistus ei olnud eriti suur ja väga raske oli Tallinnas elada oma elasin võõraste inimeste juures niisuguse sõõri taas ühe teise tüdrukuga koos ja maks toimus võis ja munades ja niisugustes asjades teise tüdruku isa ja ema olid talunikud, neil oli kergem maksta, minu isa ja ema olid ainult velsker ja ema töötas medõena. Aga kuidagi või siis tulime ikka meiegi toime selle kord Terje maksmisega. Ja kui ma ülikooli läksin siis ma mäletan, Ta oli tofis. Kui ma ära sõitsin, siis koju ei jäänudki üldse ühtegi rubla, raha olid ainult kaalikad, kartulid, mis kodus olid kasvanud, aga no tol ajal maksti iga kahe nädala tagant palka, nii et nad said kamage varsti jälle raha, mille eest võisid osta. Ühesõnaga, meil oli niivõrd, et iseenesest mõistetav ja niivõrd oluline see õppimine ja haridus. Ja nii on see olnud meie perekonnas, nüüd minu lastega ka vanem poeg on, ei ole pisikesest peale kujutlenud elu Elma õppimiseta ja tütar sama. D, aga noorem poeg? Noorema poja suur huvi ja kirg on rokkmuusika ja selle õppimise võimalusi ju tegelikult meil siin nii väga ei ole. Nii et ta on ise omal käel ennast harinud ja harib ikka edasi ja tegutseb rokkmuusika vallas. Kui inimene vaatab oma noorusele oma kõige ilusamalt ajale ülikooliajale siis mis ajal see ka poleks olnud, ikka leitakse sealt ilusat ja helget ja ka rasketel aegadel neid vastukäimise võimalusi ja ja kuidas teil oli see aeg? Kui ma mõtlen oma ülikooliaegadele tagasi, siis mälestused võrdlemisi segased, õppisin eesti filoloogiat, ma valisin soome-ugri eriharu ja ma õppisin seal soome ja ungari keelt ja see on midagi tegelikku ja praktilist. Aga noh, mul ei ole just eriti ausalt öeldes tõesti mitte eriti meeldiv mõelda nendele ülikooliaegadele tagasi, kuivõrd tõesti kõik oli nii segane ja nii imelik, õppejõud esinesid ju ka lubatuse piirides, meie väliskirjanduse õppejõud Villemalt. Ta oli minu onu. Ja näiteks tal oli üsna suur raamat, kogu. Ta lubas mul lugeda raamatuid enda juures, kodus, aga kaasa niimoodi ühiselamus lugemiseks ma ei tohtinud mitte midagi võtta. Ja see kõik olid nii ettevaatlikud ja noorus muidugi oli, olidki vaated ja päikesepaistelised, Emajõe luha päevitamised, jah, paadisõidud Emajõel. Kõik see muidugi oli, aga, aga ikkagi oli mingi varjali, mis astute, lõpetasid ja kas esimene töökoht oli kohe kirjastus ja esimene töökoht oli kirjastus? Ma läksin ülikooli 50. aastal, see oli ju eesti kultuurile ja haridusele tõesti väga raske aeg ja siis ilmusid nad Stalini keeleteaduslikud tööd ja nendest ehkki ma kusjuures ma pean ütlema, et ma ei saanud aru, milles küsimus üldse mingisugune kuidagi väga kirglikult rääkima sellest, kui paha mees margi lõhku tegelikult midagi ei teadnud. Ja üldse siis kui Stalin suri, siis olin ma ülikoolis, ma mäletan. Ta ühiselamus meie toas oli paar vene tüdrukut, vene filoloog, vene tüdrukud, nutsid hirmsas kurbuses ja tahtsid Moskvasse sõita Stalini matustele. Kuulasid raadiost, kuulasid leinamuusikat, olid aga aga masenduses ja mul oli üks väike pahandus sellega, et ma hommikul kuskil kella kuue-seitsme paiku keerasin valju häält Teie kinni. Ja minut hiljem sain teada, et minu pääl olid kaevatud. Sest üks ülikooli komsomoli tegelane, see oli vist teaduskonna sekretär, ma täpselt ei mäletagi, kes ma ise komsomoli ei kuulunud. Kutsus mind välja niimoodi eraviisiliselt rääkis mulle, et ole ettevaatlik. Kaeva 55. aastal, ma lõpetasin, siis oli see kohtadele jagamise komisjon. Mind taheti tööle võtta piirivalvesse, kuhu oma sugugi minna ei tahtnud. Ja ma olen hirmus mures. Sellepärast kuidagi läks nii hirmus õnnelikult, et piirivalvurid, kes pidid tulema mind sealt välja nõutama ühist ühte poissi taheti ka tõlgiks muidugi sest ma olin keeli õppinud. Ja mulle oli varem juba pakutud, et ma võiksin saada ohvitseriks, kui ma tahan, siis ma teenin rohkem ja üldse mind pandaks kuskile Karjala piirile tööle. Ühesõnaga kui siis see komisjon toimus, siis siis neile piirivalvuritele lihtsalt autoavarii, nad ei jõudnud õigeks ajaks kohale. Ja professor Ariste oli mind, ta soovib Tänud tirihastusse, kirjastuse esindaja oli kohal. Siis tekkis teatav nõutus seal komisjonis ja siis oli Karl Siilivask oli see, kes ütles, et noh, et ma arvan, et, et las ta läheb siis kirjastusse. Ja nõnda ma siis pääseb Jüri valvest, see on peaaegu niisama huvitav seik ikkagi, kui hunt. Toas lennanud aga seda ei rääkinud. See hunt tunduvalt varasemast perioodist, see oli sõja lõpuaastal vist sõda ei olnud veel päriselt lõppenud, jah, see oli sellel sügisel, kui venelased olid tulnud ja, ja edasi Saksamaa poole tõttasid. Tol ajal oli sinna Järvakandi metsadesse Te siginenud. Ja me läksime pohlale ema ja siis veel paar tuttavat naist. Mina sain oma pohlanõu täis korjatud. Mul oli niisugune väike nõu kallanud seal ema suurde korvi tühjaks, siis ei ole veel kord täis korjanud ja siis mul sai isu pohlal olemisest täis. Ja ma otsustasin tulla ära koju ja seal metsas oli niisugune pisike raud, tee, mida enam ei tarvitata, ütlesite raudteed mööda, ma siis rõõmsalt astusin, pohlad käes. Kui äkki hüppas võsast mu ette teele suur koer. Ja ma alguses vaatasin, et mis see koer siin teeb ja siis ma sain aru, et see ei ole koer üldse, see on hunt. Hunt istus minu tee peale ette maha, kuskile kõrvale ma ka minna ei saanud, sest võsa oli väga tihe. Ja mina siis seisin ja vaatasin hunti, hunt istus ja vaatas mind ja mulle tuli meelde see, kuidas metsloom nagu tavalist inimese pilku välja kannatada siis ise hirmu täis muidugi, aga, aga Pealt sihtisin hundile silma ja tõepoolest ja pööras pilgu kõrvale. Ja varsti hüppas minema ja kadus ära, siis mul oli natuke hirm sellest kohast mööda minna, kus ta metsa oli läinud. Aga no mis mul üle jäi? Läksin. Ja noh, siin ma nüüd olen, mulle kallale ei tulnud, see oli sügisene aeg ja ma usun, et hundi kõht täis ka. Nii mööda on saadud siis hundist ja piirivalvest ja jõutud Eesti riikliku kirjastusse. Sinna kirjastesse alguses pandi mind korrektuuri ja seal ma olin mõned kuud ma enam täpselt ei mäletagi, kui kaua kuni vabanes lastekirjanduse toime tüses koht ja mulle tehti ettepanek vast minna lastekirjanduse toimetusse tööle või õieti vist ettepanekut ei tehtudki, vaid sa lähed sinna. Ja niimoodi sattusingi lastekirjandusse. Ja kas kohe sattusite ka kirjandusse? Ei, mitte päris kohe maa alguses toimetasin mõned raamatud. Kui ma õigesti mäletan, siis esimene raamat oli üks Ivan Franco teos mille oli tõlkinud Jüri Piik. Noh, siis läks natuke aega mööda. Ma siis toimetusse tuli tööle Eno raud, kes oli varem töötanud raamatukogus. Ja tal oli ilmunud siis juba nii või naa vene keeles. Ja kirjastuses oli teoksil tema esimene eesti keeles ilmunud raamat, roostevaba mõõk, jook, tema mõjud seal vist ka. Ja omaste võist ka muidugi. Ma kirjutasin raamatu, Kersti sõber Miina. See on mu esimene raamat. Ja mida ma ausalt öeldes ei ole küll aastakümneid kätte võtnud. Sest ma kardan Pole vist eriti rõõmustav lugemine, ma ei usu, et see eriti naator ärama tuleks. Aga igatahes mu tütar, kui ta oli väiksem, luges ja ütles, et pole vigagi ja siis tulid hiljem mood, raamatud ja niimoodi ma sattusingi lasteraamatuid kirjutama. Teine põhjus on muidugi võib-olla selles see ka tol ajal üldse hakkasid lasteraamatuid kirjutama. Eno raud ja Elleni. See aeg oli kirjanduses väga raske, võib-olla lastekirjanduses oli lihtsalt kergem. Et poliitilised surved ei olnud nii suured ja sotsialistliku realism aeti muidugi taga lastekirjanduses ka, aga mitte nii tugevasti, see ei olnud see peamine võitlustanner, kus kirjandusvõitlused maha peeti. Siis, kui teie raamatud hakkasid ilmuma, oli ju juba tuntud sulaaeg. Ja ja see oli kuuekümnendatel aastatel, tegelikult hakkasid mu raamatud ilmuma. Sest näiteks mina mäletan ise kuidagi väga teravalt, olin noor siis ja mäletades minu isa osutas mulle Loomingus ilmunud jutustusele, see ei olnud realistlik. Ma pean ütlema, et ma sain tõukesele jutu kirjutamiseks paari tiinobut saati novellilugemisest. Ma leidsin need novellid Ungari ajakirjast nooti, filoloog ja nad mulle nii tohutult meeldisid ja mulle meeldis loominguline meetod, kuidas ta peaks ütlema. Ja lihtsalt siis äkki nagu, nagu peas tuli see kui joones novell, naabrid ja ma mäletan, et, et see novell niimoodi ideest kult sündis sõidul Tallinnast Järvakant teema juurde bussis ja siis hiljem ma kirjutasin ta üles ja saatsin ta Loomingu novellivõistlusele. Härra Otto Samma ühel õhtupoolikul Kuku klubis ütles mulle, et ta oli väga kaitsenud mõjunud. Sest ründajaid ilmselt oli. Et ta ei suutnud seda välja võidelda ja ma kuidagi nagu ei saanud ja aru, et ta räägib mu novellist. Sest mul oli tunne. Ta räägib hoopis ühest mu tõlkest, mis ma olin Loomingu raamatukogule teinud katta. Sama oli teatavasti Loomingu raamatukogu toimetaja. See novell märgiti ära sellel samal võistlusel, kui ma nüüd õigesti mäletan, märgiti ära ka Rein Saluri krahvi poeg. Aga ei läinudki palju aastaid, kui te jõudsite oma novelliga ka Tuglase auhinnani. Äsja Tuglase auhinna sain ma oma novelli Hanna eest. Teeme vahepeal väikese mäluvärskenduse ja libistame mõttes läbi Aino Perviku raamatud. Nagu just kuulsime, ta alustas lastekirjanikuna. Eno Raua koos tegid nad oma 1960. aastal tehtud Karjala matkast lapsi hariva raamatu Rein Karu radadel. Noorsooraamatu õhupall tekitas omajagu poleemikat, kui see 1969. aastal ilmus laps lugejad ja mitte ainult võtsid hästi vastu konksmoori ja jutustuse mereröövlitütrest ärabellast mis hiljem Velga filmina menukas oli. Aga Aino Pervikust kujunes mitme tuline kirjanik. Novell naabrid, millest eelpool juttu oli, jäi avapalaks novellikogule impulsse. Enne seda oli ilmunud romaan kaetud lauad. Noore filoloogi esimest tööaastat kirjeldav raamat. Teine novellikogu kannab pealkirja tulesõitjad ja seni viimaseks ilmunud romaan on kiikujad värava kaartel luuletuskogud ummi metsades 1977 kiljub ning kumiseb 1982 ja 80.-te aastate mõtteluuletsükkel puusse. Astuja ilmus 1991. aastal. Ma ei saa küll öelda niiviisi, et mul oleks kunagi midagi esikohal. Ma lihtsalt kirjutan kord ühte, kord teist asja. Ja mõnikord isegi juhtub ka seda, et on mitu asja korraga käsil. Mu esimene luuletuskogu sündis tegelikult nõnda, selle luuletuskogu pealkiri on omi metsades. Et ma olin kirjutanud lasteraamatu või õieti kaks lasteraamatut, Kunksmoor ja kapten Trumm-ist. Ja sealt jäi nagu selliseid mõtteid ja niisugusi kujundeid ja, ja mõttearendusi üle, mis lasteraamatusse ei sobinud või tähendab, õieti üle ei jäänud, vaid lihtsalt tekkisid, nagu niisugused arengud lihtsalt või selliseid mõtte, mida oleks tahtnud edasi arendada. Sobisid lihtsalt koostööks. Ja niimoodi ma siis kirjutasingi selle omi, metsade kogu. Mis võeti vastu nii nagu ta tõesti oli väga täiesti omapärase maa ilmana näiteks minule kui luule lugejale, ta mõjus omamoodi vapustavalt, sest ta oli teistmoodi nende aastate sama aja teiste luulekogude kõrval või taustal see oli nagu niisugune minek mingisse ürgsesse lootsema. Ma jah, ilmselt oli teistmoodi, sellepärast et mu mehelt isegi vist keegi küsis, et kuidas ta saab elada niisuguse naisega kuriskest nisukesed luuletusi, kirjutab et ju see siis tõesti oli üllatus, tähendab noh, tolle aja lihtsalt luuleharjumuse või luule tausta peal nagu juttu oli juba ma olen kasvanud Järvakandi tehastes keset metsa, keset raba keset sood, üksiku oma pere ainsa lapsena. Ja ma käisin väga palju hulkusin. Näiteks kevadel käisin sinililli metsas korjamas ja mulle meeldis üksinda looduses käia. Ma lähen kalale, temaga merd armastanud, sest mu ema on kasvanud mere ääres palja maavarasid, lapsepõlve suved, ma veetsin seal vanaema juures. Ka meri on mulle kohutavalt lähedane olnud, ma lihtsalt tunnen loodusega kokkukuuluvust, nagu see ilmselt loomulik ongi, sellepärast et eks inimene on ju osake loodusest. Ja kuivõrd, et mind ei ole ka eriti kasvatada tõdetud ei kristlusega mingi muu usu vaimus, siis on mul lihtsalt niisugune loomulik. Noh, ma ei tea, ma isegi taasta paganduseks nimetada, et noh, niisugune, Fanteistlik, võib-olla või selline ikka ilmselt selline paganlik loodusetunnetus. Muidugi ma ei mõtle noh niimoodi tõsise taarausu kombel, et siin elab kuskil mingi haldjas või seal elab mingi metsavaim või? Päris täpselt vabandan, kui mõni ta solvub, ma täpselt nende atribuutikat ei tunnegi. Aga siis looduse sihuke hing on ju ikkagi tajutav, kui kui sa oled keset metsa või raba või mere ääres jood. Kui sa oled üksi või, või mõne niisuguse lähedase inimesega ka näiteks ka oma lapsega, kes samuti loodust tunnetab. Ja noh, ma usun, et see loodusetunnetus on siis nähtavasti mul seal komimetsade kogus kuidagi välja tulnud. Seal ma muidugi olen veidikese folklooriainet ligi võtnud, nii et seal esinevat tõesti kohalitide koera, kaanlased ja sellised, aga need on kirjanduslikud kujundid. Muidugi. Aga mõnes teises kogus olete jälle sügavale ajalukku läinud matkanud ajatelge mööda kuskile kaugele. Need on jutuluuletus, kogust kiljub ja kumiseb ka mul ei olnud sugugi kavatsust kirjutada ajaloolist luulet, mingit ajaloolist ajajärku, kujutada ka need seal ajaloolist atribuutika, tegelikult kujundit mind tegelikult huvitas kahe kultuuri pakkumine või ütleme, loodusetunnetuse ja, ja inimeste poolt välja mõeldud maailmatunnetus ja maailmataju kokkusaamine, see on tegelikult lihtsalt konflikte ümbritsevaga. On sellisesse kujundisse viidud seal kyll jube, kumiseb raamatus. Murelik kagust omi metsades. Kas seal minu nime hüütakse kuskile ja siugusid püütakse? Kas seal mind omaseks peetakse, kuhu tuule lapsi siit veetakse? Kas seal mind kutsuda teatakse, kus ubade idusid seatakse. Ärkamine kohustuminetsades vajub kahisedes kuiv ja lõhnav une une meisse varju pugesin ma, külma eest kriibib tuul mu silmist paksu talveune. Terav tuul, see kalk ja raske lobjaka, sest veest jäise noaga teeb mu tüve sisselõike unehoidlikkuse, puhub peast ja rebib seest. Toob mu juurde kauge võõra linnuhõik. Vastu nägu peksab võõrastumi, tihe juust muutub võimsaks ihaks. Soojendada kõike kummalisi võõrataimi. Ärev maitse suus. Luuletusi kagust kiljub ning kumiseb. Jääl jää jalge all murraksub kurdu. Tee ehmatavalt teiseks murdub. Ja äkki peas kõik läinud segi kes üldse head, kes kurja tegi? Tean vaid, mis suunas minna, teele. See tee viib lahtisele veele. Kui võõrajõuga torkiv vai mus mind sunnib? Tagant ärevaimus, et praegu vastust saaksin teada, kui mõistaks küsimust vaid seada. Mis sõnadesse see küll mahuks, et vastus muutuks hingerahuks. Selgeks Laitsija. Seal, kus on pilkaselt pime ja must. Seal mina otsin nüüd heledat ust. Küllap ma tean, et siit välja viib tee kui ainult usukesed jalge all see selge. Kas Maloidsin nüüd tusk musta ööd? Silm veel ei seleta ketruse tööd. Mis on see, mida rändaja teed käies vajab? Kui käes on õhtu ja tuul on vinge. X hunnik eino toa jagu seinu ja petteid, õhtu ja kuming hingi. Veel vastu talvegi. Mind kuminate kannulteeria ajab. Nüüd aeg on allikavees silmi pesta ja minna teele läbi pähklisalu. Nüüd aeg on rännuraskust kesta ja viljumise vaevast, sära puudest ootajaile vesta. Aeg minna teele. Kasvõi söömata ja paljajalu. Me alustasime ikkagi nendest tähtsalt nendest eluperioodidest ja see, millest me praegu räägime, on see teine, see kõige tähtsam ja suurem täiskasvanud inimese elu, kus on loodud raamatud ja kasvatatud üles. Need kolm last, vanem poeg Rein, on, Instituudi hing ja süda Mihkel on muusikamees ja raadiomees noorte ebajumal paljudele praegu. Ja Piret õpib kunstiülikoolis ja kuidas neid siis see töökirjaniku töö on saanud kulgeda, kui kui alati on olnud mõni koolilaps või lasteaialaps või, või mitu koolilast ja majapidamine, kust see kirjutamise aeg on leitud, kus on need hetked, kus, kus saab mõtelda, süveneda, lugeda? Mõtlemiseks on muidugi majapidamistööd eriti hart, koorides kartuleid või näiteks riikides pesu, ma olen kirjutanud palju luuletusi. Ma mäletan ühte konkreetset luuletust, mida ma kirjutasin. Põrandaid puhastades, kogu aeg keeras, keerasid, lülitasin tolmuimeja välja, ütlesin jälle paar rida üles ja siis hakkasin jälle tolmu imema ja niimoodi läks. Aga lugemiseks on mul aega tunduvalt vähem, kui ma tahaksin. See on väga kurb, mul on. Või meie majas on ka palju raamatuid. Ja olen lugenud neist väga väikese osa. Ja sealjuures ikkagi on mul hirmus hea nende raamatut, et seltsis olla, omavahel võtan mõne kätte ja vaatan ja loen kuskiltki natuke. See ühelt poolt põhjustab stressi, sest ta lihtsalt väga halb on niimoodi pealiskaudselt selle raamatu libiseda. Aga teiselt poolt, Ta on see kontakt raamatuga ka niisuguse põgusana. Ikkagi väga meeldib. Lihtsalt tore on, et nad olemas on. Ja noh, ikka niisugune tunne, et kord tuleb aeg, kus ma loen läbi just selle raamatu või siis teinekord jälle tähendab just selle raamatu. Muidugi tean, et oma arvamust, kuid kunagi läbi lugeda ei jõua aga ära seda ka mõelda, et ega mul lugemispuudust ei tule iialgi. Ma olen kõigilt oma lastelt, et noh, tõesti väga palju õppinud. No ma alustaksin nooremast pojast, ma ei oleks kindlasti iialgi puutunud kokku omas vanuses rokkmuusikaga. Aga seda muusikat on minu läheduses nii palju kuulata. Et mulle on hakanud meeldima rokkmuusika, mul on seal oma lemmikud ja sellised suunad, mida ma meelsamini ei kuula. Ja sa mulle lähedaseks saanud. Ma usun küll jah, et ma omavanuste vanade daamide hulgas olekut olla erandlik nähtus selles suhtes. Aga kui ma olen käinud TÜ rock summerit kuulamas, mis mulle tõesti meeldib siis ma olen seal teisi vanemaid daame ja härrasid ka siiski näinud päris ainsa Eesti mõjust ka niisugune ei ole muidugi mõeldav ka, et või ma lihtsalt olen ise niimoodi mõelnud, et see Kontakt noorte muusikaga võib ju olla ka mõnevõrra sellest tingitud, et minus on olemas ju ka lastekirjandus pool ja noorsookirjanduskool pärast seda, kui mu noorem kõige noorem laps Piret hakkas kunstiga tegelema ja kui ta kunstiülikoolis graafikat õppima hakkas ja tehnikaid tema hakkas, on mul, kes ma olen küll kogu eluaeg väga suure huviga kunstinäitustel käinud, juba keskkooli ajal käisin kõigil näitustel, siis oli võimalik kõigil käia, praegu enam kõigile ei jõua. Sest neid on nii palju väikesi, neid, tõsi ja nad on nii lühikest aega, teinekord. Ühesõnaga, pärast seda, kui ta hakkas neid tehnikaid õppima, mul lihtsalt silm läks graafika peale hoopis rohkem lahti ja Ma näen tunduvalt rohkem ja, ja mõista on tunduvalt rohkem. Lihtsalt tehnilise külje tajumine on ikka ka väga suur osa kunsti mõistmises või noh, kunsti vaatamise juures on see küllalt oluline, niisama nagu kirjanduseski on stiilitaju ja ja kujundimõistmine on ju ikkagi väga oluline niisuguse õld mulje kõrval, mis kirjandusteos võib jätta inimesele, kes lähemalt kirjandustehnikaid ei tunne. Aga siis noh, kõige lähedasem on mulle vaimses mõttes võib-olla olnud vanem poeg, sellepärast et meil lihtsalt on siin eriala. Me oleme mõlemad kirjanikud, ta hakkas kirjutama luuletusi juba väga noorelt ja arutasime neid. Ja see on jätkunud kuni siiasaadik, me loeme teineteise teoseid ja artikleid. Ja arutame neid. Teeme üksteisele, juhime tähelepanu pisikestele, seikadele, mis tunduvad mõtlemist vajavat. Ja loomulikult olen ma vanema poja kaudu aga palju Jaapani kultuuri ja kirjanduse kohta teada saanud, mis oleks mulle muidu jäänud ju ikkagi kaugeks maailmaks, aga praegu on ta niisugune sissevaade sellele olemas. Ma väga armastan jaapani klassikalist luulet, mis saab minu poole ja eriala. Kui ma kuulen praegu, siis, Mul on niisugune tunne, et. Teil on ju elus väga suuri raskusi ka olnud, aga et, et siiski võib-olla õnnelik kui oma lastega on niisugune kontakt ja ja, ja näha neid kõiki ikkagi saamas. Töötada sellel erialal, mis on hinge järele ja mida on tahetud ja mille poole püüelda. Nojah, ma usun küll ja ma arvan ka, et väga hea on see, et Magic mis on eri kunstiala endale valinud kirjandus, muusika ja kujutav kunst, graafika seal pole selles mõttes ka väga hea, et ei pea end omavahel mõõtma saavutusi ja eks nad täiendavad ka omavahel. 11 Nad jälgivad ju ka üksteise tegevust ja õpivad niisama kui mina oma lastelt niisama õpivad, nemad omavahelgi üksteiselt. Ma kirjutan hommikuti, ma tõusen kuue-poole seitsme paiku üles siis kui kõik magavad. Mul on raske tööd. Toas on või ma tegelikult ei saagi kirjutada või mõelda vabalt siis, kui keegi teine kah toas on, ma ei tea, seal kõrva. Vaske teil ju kogu aeg olnud suur pere, seda küll, jah, aga kui ma hommikul vara tõuseni, et teised kõik magavad siis meil on kolm tuba ja üks tuba on tühi. Siis seal ma istun ja kirjutan hommikul nii kaua, kuni need üles ärkavad. Hommikul on veel ka see voorused, et siis ma ei ole veel väsinud. Pärast, kui nad ärkavad, siis. Lapsed kui nad väiksemad olid, läksid kooli ja ja noh, ühesõnaga siis algas nisugune, normaalne koduelutalitused, poes käimised, söögitegemised ja eriti tänavu talvel on kohutavalt väsitav olnud, käia poes, seista järjekordades, hankida toitu. Et kui ma sealt tagasi tulen, siis ma olen mõnikord küll kohe nii kohutavalt väsinud, et teinekord kipub lausa pisar silma. Aga noh, see talv hakkab nüüd läbi saama, eesti rahval on kõigil raske olnud. Võib-olla tuleb järgmine talv kergem. Kuigi ma tegelikult kardan, et järgmine talv on ka raske, kui pole ülejärgmine, tuleb kergem. Sellel talvel ma olen tundnud, et eluraskustele, mis meid kõiki väga ju tegelikult masendavad on väga heaks vastukaaluks. Vaimne tegevus olen hakanud jälle rohkem kirjutama, sest eelmised paar aastat, kui meil need olulised ühiskondlikud muutused toimusid. Mul jäi niisugune mulje, et teised kolleegid kirjutasid väga vähe. Ma ka mina kirjutasin vähema rohkem, jälgisin seda, mis toimub. Ja oluliselt vist kirjutasin lihtsalt mõningaid publitsistlike. Pisi pisi artiklikesi, lugesin lehte, kuulasin raadiot, vaatasin televisioonist otse Teid, ma ei ütleks, et ma oleksin poliitikast kuidagi väsinud, ma ikkagi jälgin kõike, mis toimub, aga mul on tekkinud suur tahtmine kirjutada jälle. Ma ei tea, vaimne elu lihtsalt panna jälle uuesti kirjanduse juurde tagasi jõudnud, vahepeal oli see ühiskondlik poliitiline ja sotsiaalne külg oli olulisem. Mul on praegu kopra kirjastuses, on üks tüdrukute raamat. Selle nimi on kallis härra Q. See on täiesti ainult tüdrukutele kirjutada, et ma usun, et see poistele huvi ei paku. Varem varem ma olen kirjutanud, seal on sihukesi raamatuid mis võiksid olla huvitavad nii poistele kui tüdrukutele. Vähemasti ma usun, et Arabella mereröövli tütar võis mõlemile huvi pakkuda. See on täiesti tüdrukute raamat. Ta on võib-olla natuke melodramaatiline ja natuke niisugune unistav, aga igatahes on ta ka täiesti põnev. Sest minu arvates peab olema lasteraamat kindlasti huvitav ja põnev. Ta peab olema niisugune laps tahab teda lugeda, pooleli jätta tal igav ei ole, sellepärast et ka kõige paremini mõeldud mõtteid ja kõige paremad kavatsused ei jõua lapse juurde, kui laps ei loe raamatut. Ka samal ajal on televisioon võtnud oma lastelavastus plaanidesse. Sellest samast raamatust tehtud etendus ja seda ma kavatsen hakata kirjutama praguma. Lõpetan nukuteatrile, näidendit oma raamatust, sookoll ja sisalik. Alustasin ühte uut romaani siis mul on, kavatses kirjutada üks pikem jutustus. Kirjutasin alguses lühikese novelli, aga juhtus niiviisi, et et see novell mõjus pikema jutustuse konspektina, sellele juhtis tähelepanu vanem poeg, kellega me nagu ma juba rääkisin, arutame teineteise teoseid ja siis ma tahan kirjutada veel tillukesi lastejutukesi, mida minu käest on palunud täheke. Ja siis veel üks, teine ajakirjanduslik väljaanne. Ma mõtlesin Veidenteegiast palunud lapselaps. Lapsele, see ei ole mu käest uusi jutte palunud, lapselaps tahab lugeda või tahab, et talle ette loetaks, neid vanu, mis meie majas on palju kirjutatud ja millel on ka pildid juba juures. Sest tema hindab ka pilti. Seda on muidugi äärmiselt hea kuulda, et inimestes on tekkinud jälle töötarvidus ja lootus, et, et seda ikka vajatakse, et tuleb lugejaid, on siin ju ajakirjanduses isaseid, kurje ettekuulutusi, kirjanduse pudenemisest, jal lagunemisest ja ärakadumisest ja kõlanud neid, ma küsiksin nii, et, et kas teie kas teis püsib usk, siis? Ma ütlen täitsa suuresõnaliselt meie eesti kirjanduse ja kirjanike tulevikku? Noh, ma usun küll, et eesti kirjandus ei ka kuskile, ainult eesti raamat nähtavasti teatavat aega jääb kiratsema. Aga kirjandusest võib ju ikka teha, ma olen isegi nõndaviisi mõelnud, et kui on inimesi, kes leiavad aega ja tahtmist mõnda minu raamatut lugeda ja võib-olla isegi on neil meeldiv mõne minu raamatu seltsis aega viita, siis miks ei võiks olla minul meeldiv ka mõnda lihtsalt kirjutada niisama mõtlematagi lausa sellele, et kus ma teda avaldan ja ja millal ta ilmub. Muidugi on kirjanikul on vajadus ja tarve lugejaga dialoogi pidada. Noh, üldse kunst, pigi, kunstialade esindajatel on vajadus oma loomingut esitada teda, see on ilmselt lihtsalt plaamingu juurde kuuluv nähtus, et seda tahetakse jagada teistega. Aga noh, vahepeal võib ju ka niisama kirjutada, mulle on räägitud ühest leedu kirjanikust, kes seal väga raske Nendel stalinistlike aegadel lihtsalt vatise tõlkis Dante jumalikku komöödiat. Lihtsalt selleks, et elada oma vaimset elu. Ja kuulame nüüd mõned leheküljed kagust kuus säästu ja kus luuletekst vaheldub. Proosa mõtisklusega. Selles mullas ma tunnen, seal sees on elava algus ja lõpp. Pudenenud õisi ja kustunud silmi. Ja luu ja veri seal sees mille heinad Me põrmud ikka on lahustunud sellesse mulda sinilill, silmile, kullerkupud kaudu kulmude, kuumate kaudu mu huultele uuesti jõuad, sa. Püha ja tõsine seitsmendast põlvest sõnu ja tulija edasi astuja. Mõnel hetkel tunnen nagu paistaks maailmselgelt see seisund. Püsiv sõnad rahvaluulest ja luuletajalt tähistavad mu püüdu puutuda heiet, millest räägin. Ühes eelmises luuletuses. Sõlmine katkeb heie ikka peos, kui imestus. Sõnul on luuletaja või laulik võitykkija see, kes hoiab heiet. Juuste ümber muld, see musta tüvi tõuseb läbi kivi. Kõnnitud. Tallatud tänavast silmaga vaatad, ei näe sa aeglast isetzi kasvamist. Raiuda saab, Ei peatada. Oksale Lobjaku armusse, kellade Kuljuste Kilinal põimitud paela Palmitsen Valgete tähtede vahele, päikest ja kuud nõnda kutsuma. Jalge ümbert muld, see musta sisse astub mu meeltesse käte küljes haljad, võsud, tule valgus mu silmisse. Ma ei usu loitsu. Ometi kipun loitsima. Kui asi on tõsine võib-olla on see lihtsalt rütme, mis mul veres. Muidugi jääb mul aids ikka kirjasõna maailma. See on luuletus puust. Või rahvast, luuletajast või luulest siin ei saa enam selget vahet. Igatahes on luule on minu jaoks väga tõeline. May, seo luuletamist luiskamisega. See oli õhtutund kirjanik Aino Pervikuga. Ja tema loominguga kultuurisaadete toimetus ja selle saate toimetanud Mari Tarand. Õnnitlevad juubilari palju jõudu elada ja luua.