Tervist täna on seitsmeteistkümnes november ja rahvusvaheline üliõpilaste päev ja meil veel, kui täna oleks paslik teha sel teemal saadet, mis ma just nimelt räägib ülikoolist ja ühe ülikooli aula tegemistest üsna kaugetel aegadel ja ma ei saaks öelda, et mul saatekülaline, pigem on see kaassaatejuht Olavi pihlamägi, tere tulemast. Tere. Sellepärast kaassaatejuht, et kuna see aeg, kuhu me läheme tänases saates tagasi ehk möödunud sajandi, mulle kohe meeldib niimoodi öelda, et möödunud sajandi täpsemalt möödunud aastatuhande, möödunud aastatuhande 70.-te sel ajal olid sa siis TPI Tallinna Polütehnilise Instituudi üliõpilasklubi direktor ja ühtlasi olid siin ka vikerraadios saatejuht. Absoluutselt õige, see kõik vastab tõele, sest ma olingi nagu kahepaikne. Olin nii tippis, kultuuritöötaja kui ka vikerraadios saatetegija tegelikult oli nii, et enne ma hakkasin ikka vikerraadio saateid tegema ja siis pärast peda lõpetamist sattusin tööle TPIsse ja olin siis nagu seal deebeega seotud pea pool sajandit. Nüüd olen juba natuke üle kuu aja, kui võin öelda enda kohta uhkelt, ma olen pensionär. Nonii, pensionär, see kõlab uhkelt tõepoolest, ja sul elajale vaibad, rõõmud on, ta med politab ajad, mil seesama TPI praegune siis Tallinna tehnikaülikool, kui me räägime tipisti TPI, siis ma mõtlen praegust Tallinna tehnikaülikooli, et me ei hakka seda 100 korda siin kogu aeg üle kolme, aga, aga selles pole mingisugust vahet, sest et kõik ikkagi teavad, on, on TTÜ ja tipikas, kui lühinimi käib ikkagi kaasas kõikide nendega, kes on seal aegade jooksul õppinud, nii et ma arvan, et meie tänane raadiokuulaja saab ülihästi aru, millest me räägime. Nonii, jälge räägime põhiliselt siis 70.-test aastatest ja ajast, mil sedasama tipi aula oli Tallinna võiks öelda isegi kogu Eesti ja vaata et kohati isegi Nõukogude Liidu esindussaal, kus esinesid parimad ansamblid. See oli nii ja muidugi sellel on ka päris lihtne põhjendus. Nimelt tibi, aula sai valmis 68. aastal, kui tipp oli juba üle kolinud koplist mustamäele. Ja see aula oli selline esindusruum, kus viidi läbi suuri rahvusvahelisi konverentse. Ma ei saa öelda, et selline teene, et seal hakati kontserte korraldama, aga ma parata, kui pean ikkagi tunnistama, et see töö hoogustus sel ajal, kui ma sinna tippi tööle sattusin, sesse aula oma suuruse ja võimsusega tekitas kohe küsimuse, et kas siin lisaks aktustele ja konverentsidele võiks korraldada ka kontserte. Esimesed kontserdid muidugi olid enne seda, kui mina sinna jõudsin, aulasse, aga ma olin juba Tipiga seotud, nii et võib olla Tipi kõige kuulsam ansambel, ansambel väntorel, mis meie saadet ka ju alustas, on selle aulaga seotud päris mitmet moodi kõigepealt selle ta kontserti korraldanud küll mina, aga kõige kurikuulsam kontsert oli see, kui kontserdi lõpuosas tõmmati vool välja ja selleks publike saaks saalist lahkuda. Sõitsid akadeemikute alleele miilitsaautot, kes siis oma laternate valgustasid seda treppi aulast fuajeesse ja kiiresti rahvas majast välja. No see oli selline skandaalne üritus, aga need skandaalid lisavad muidugi elule ja ajaloole kindlasti sellist hõngu, mida veel tänapäevalgi meenutatakse, aga hiljem juba tõepoolest päris mitu kontserti sai tehtud ka minu korraldusel, sest ma armusin vänttornis maleva ühel kokkutulekul, kui nad mängisid ja siis saigi nagu nendega loodud selline kontakt ja see kontakt on siiamaani väga hea. Sest eks ma olen natuke neid aidanud ja see, et ka väntorelit on salvestatud, noh selles on ka väikene osa minust organiseerisin, salvestused ja vaat siin ongi see, mida nüüd sa saate alguses küsisid, et ühest küljest oli kultuuritöötaja, kes korraldas kontserti, juhtis kultuurielu, teisalt olin ma saatejuht vikerraadios, keda huvitab Eesti muusika salvestamine ja selle propageerimine, nii et väntorel Andres valdkond on, see kõik on ikkagi TPI aula ajalooga väga tihedalt seotud ja mul on hea meel, et muide Andres ei ole siiamaani unustanud tippi kui oma alma maatorit, sest ta on kirjutanud meie kultuurikollektiividele laule, repertuaari, nii et vot selline mees on Andres alkunen, see legendaarne fantorali või keldriline heli, nagu teda varem tunti, kontsert toimus siis aastal 1971 ja veebruarikuus aga läheb edasi teise Caventeraleli TPI ansambel, aga pärast seda jah, kui väntorel seal mingitel segastel põhjustel keeldude ja oma probleemide tõttu tegevuse lõpetas, tegelikult ma segan vahele ei olnud mingisuguseid, keeldusid nad ikkagi tekkis see laialiminek oli ikkagi rohkem sellest, et neil omavahelised suhted olid läinud natukene hapuks, aga, aga no midagi pole teha nii kõrgele. Ei ole üks tavaline ansambel tõusnud, et Eesti heliloojate liidu kongressil kontserdil mängib, nii et noh, see oli ikkagi väga võimas lõpp, väntorelitegevusele läheme edasi ansambliga Meie, kes oli, siis võiks öelda mingil määral väntoreli järglane, vähemalt nad said osa fantarily aparatuurist endale taia Kadajase eesotsas. Absoluutselt, ja siin on muidugi hea moment, et kui andres valku olen, õppis majandust, siis ta õppis majandust ja siia ma toon ühe väikese kõrvalliini veel nimetada, et päris paljud noored muusikud olid minu pedaaegsete grupi õdede vennad. Nii et mina, tajukad ajase õega õppisin ühes grupis ja võib-olla sellepärast aju tuli minu juurde natukene julgemalt küsima, et kas saab esineda või mitte. Ja hiljem natuke tuli ka Sven Grünberg minu juurde just nii, et et ma tahaks teha kontserdi, aga kuna ka tema õde Anne oli mul kluppi õde, siis noh, ütleme nii, et väikesed kõrvalliinid olid siin päris olulised. Aga aitäh ja kuulame siis ansamblit. Meie ja unistuste valged luiged on selle loo nimi. Ansambel Meie ja TPI, siis omaaegne Tallinna tehnikaülikool, üliõpilased ja seda bändina tegid ja Olavi pihlamäega, jätkame juttu siis 70.-test aastatest, mil see tipi Paulali põhikoht ikkagi, kus kõik kontserdid toimusid. Mis ajast sina tulid sinna? No minu seotust tehnikaülikooliga omaaegse deebeega on 1969.-st aastast aga tööle ma tulin tööraamatuga 73. aastal, aga enne seda ma olin nagu väikest viisi niisugune kohakaaslane, nii et mul on ikka seitsmekümnete aastate alguses enam-vähem selge, mis tippis juhtus ja ma juba siis ikkagi mõned kontserdid tegin ära, nii et oli juttu väntoreli, vist oli ka Neiest ja Ma peaksin ütlema, et ega, ega ei olnud ju mitte nii, et igaüks, kes uksest sisse tuli ja pakkus, et ma tahan esineda, ma olin ikka selles mõttes selline natukene halb inimene ka, et ma tahtsin neid kuulata, ma käisin nüüd ikkagi kuulamas üle, sest ma sain aru, et kui ma lasen selle lati alla, siis järgmine kontsert võib-olla pooltühi. Aga see, et me müüsime ju kontsertidele piletid, need ei olnud ju tasuta kontserdid, see oli meie üliõpilasklubi hilisema kultuurikeskuses oli see meie kassa, millest me elasime. Et ma kuulasin ja mis oli kõige tähtsam, et ansamblitele oli vaja esinemisluba, kuigi, mis oli hea, hea oli see, et see tippi aula oli nagu ametkondlik, ta ei olnud niisugune avalik kontserdisaal, aga ta ei olnud ka mitte mingil moel piiratud, et sinna ei saanud linna noorus tulla lisaks üliõpilastele sinna võisid tulla ikkagi kõik, aga ta ametlikult oli niimoodi natuke nagu privilegeeritud seisundis, et päris kõiki pabereid ei olnud vaja, aga nende paberite ajamine oli päris omaette töö ja seal oli kohati vaja sellist nahaalselt kavalust, et kirjutasid paberi peale ühe ja pärast laval kõlas midagi muud. Aga noh, see oli niisugune väikene risk, nii et ega kõige suurem mure oli tegelikult ikkagi selle kontserdi puhul selles, et kust saada kvaliteetset võimendust, sest pillimehed loomulikult teadsid, kellel mingi ja see on siis kõik laenati kokku, see toodi lavale, tehti proovid ja tegelikult ega ei saa öelda, kõik kontserdid toimusid, mõnikord oli küll nii, et mõni võimed ja kas ragisema ja tehti väikene paus, parandati ära ja kontsert läks edasi, aga noh, selleks oligi selline väikene. Vabanda moment, et noh, see on ju tegelikult ikka üliõpilaste kontserte, et noh, siin ei pea kõik olema, aga tegelikult need kontserdi siiski olid kvaliteetsed ja nagu sa ise ütlesid, see tegelikult oli aastatest 70 kuni 86 ikkagi eesti rokkmuusika ja popmuusika jaoks väga tähtis areen, kus noored said esineda, natsid ennast näidata. Ja mitte ainult senine alternatiivmuusika, seal oli ikkagi piisavalt palju ka selliste straatliku muusikat, seal oli see nende aastate jooksul kõlas ka nende ansamblite muusika, mis väljastpoolt sai sisse kutsutud. Muidugi praegu ma ütleks kohe, et kuskohast Soomest, Rootsist? Ei, ei, see oli ikkagi Läti, Leedu, Leningrad, Moskva, need olid need kohad, kust sai ansambleid esinejaid kutsutud. Aga Ma võin öelda, et see kontserdite arv oli ikkagi päris hämmastav, kui ma tagantjärgi mõtlen, see on nüüd küll mitte igal nädalavahetusel neid ei toimunud. Sest masin, tunnistan nagu üles ma pidin oma raadiograafikud ka jälgima, et samal ajal, kus ma olin eetris, ei saanud kontserdi korraldada. See oli ka päris selge. Aga, aga sealt ikkagi käis tõesti tollane eesti estraadirokkmuusika seltskond kõik läbi erinevates koosseisudes, sest jälle keegi vahetus, aga nad on sealt läbi käinud. Ja kui nüüd meenutada näiteks mõningaid huvitavamaid, ma ei taha mitte öelda, et nad on kõige paremad, aga nad on kõige rohkem meelde jäänud seoses oma pisut hullumeelsete ideedega siis üks ansambel oli just nimelt psühhoja, kui Paap Kõlar ütles, et nüüd, kui ma tahan teha ikkagi oma diplomitöö, siis nad on ka sümfooniaorkestri lavale ja see oli küll nüüd niisugune momente, et ma mõtlesin toda kõigepealt, kuhu me ta ära mahutame, noh siis selgus, et see ei ole ikka mitte päris Eesti Raadio sümfooniaorkester, vaid see on konservatooriumi, üliõpilaste sümfooniaorkester ja, ja, ja see kõik, mis seal toimus, sellega no see oli lihtsalt nii vaimustav, et lõpuks, kui see kontsert kätte tuli ja seeläbi oli, siis ma tundsin vaht. Ma olen koos nende pillimeestega ikkagi midagi sellist korraldanud, mis igal juhul jää märgina Eesti kerge muusika ajalukku kuulama ansamblit psühhokes. Vaieldamatult on jäänud Eesti kergemat muusikat ka paelukku siin küll ilma sümfooniaorkestrite. Jätkame juttu siis legendaarsest TPI aulast ja seal toimunut kontsertidest mõned ansamblid on lausa oma esimese kontserdi teinud, selles legendaarses tipti aulias ja üks neist on Sven Grünbergi juhtimisel tegutsenud progerokkansambel Nõukogude liidu esimene proge-rocki ansambel Mess. Just nii ja nagu ma nimetasin, Sveniga oli mul juba pikka-pikka aega enne seda, kui temast sai muusik tema õe kaudu senine kontakt olemas ja ma võin öelda, et Sven käis omal ajal mu keskeprogrammis abiks telefone. Aga siis, kui ta ühel hetkel juba muusikaga tihedamalt tegeles, tuli ta välja mõttega, et ma teeksin oma ansambli kontserti ja mille koorest Sven Grünbergi ansambel Mess mulle on meelde jäänud. Sest kui siiamaani lavakujundusele erilist tähelepanu ei olnud pööranud, noh hea küll, keldris heli puhul oli see, et riputasime üles nende näopildid, mis olid, võeti Mahalleel Lenini büst või portree. Oot, seda päris maha ei võetud, aga ta kinni ja sellepärast, et seal oli tõesti keldri heli või väntorel suured tähed. Aga see oli tõesti keldri heli, mitte mitte just seal oli fototõestus olemas. Foto, töötlev tööstus. Meil on olemas siis noh, kui paneme ansambli liikmete pildid ja seal Lenin vaatab sõbralikult küll, aga ikkagi vaatab seda pealt tekitas väikese sellise mõtte, et kas see on ikka väga vajalik, aga pärast muide me leidsime päris hea kompromissi, et Lenini maha ei võetud, kuid mõne aja pärast Lenin asendati suure suure viisnurgaga, aga kui nüüd päris aus olla, siis viisnurk oli ka tegelikult ju hipiliikumise üks sümbolit, ainult viisnurk oli natuke teistsuguste proportsioonidega, nii et viisnurk jäi päris pikaks ajaks aula kujunduseks, aga Sven tuli oma messiga ja geniaalse ideega, et paneme lavale ka skulptuurid ja ta oli oma hea tuttava Kaarel Kurismaa nii kaugele viinud, et see oma geneetilised skulptuurid lavale ja, ja see oli selline vaatepilt, et tulid saali ja küsis, et kas nüüd kunstinäitus või on see kontsert ja siis selle peale öeldi. Kas siin on kunst ja kujutav kunst ja muusika on tühjendatud ja tõepoolest see nii oli, see oli sedavõrd ilus ja vaimustav, et ma nagu öeldakse, tõelise hingevärinaga siiamaani seda meenutan. Ja kui Svenile olid hiljuti oma autorikontserdid ja ma seal käisin kuulamas, no midagi pole teha. Ma tunnen temaga tänases loomingus ikkagi seda kunagist algust, seda messihõngu ja see on vaieldamatult meedia. Ma mäletan, see oli maikuus 1975, kui see messi esimene katse oli seal TPI aulas, väga palav päev oli, millegipärast on mul seal väga hästi meeles, et ma siin naisega tulin kohale ja ega ma vaatasin seda värskendava veega purskkaevu seal laval, selline väike purskkaev, üliefektne siis mul hakkas kohe palju jahedas mõnusam seal olla, aga seal pole elu lõpuni meeles, milline vaatepilt seal avanes ja see kontsert mõjus kokku kuidagi täiesti lummavalt ja täiesti midagi väga, väga erilist oli seal. Vot see oligi see sõna, mida ma ootasin, lummav, sest aulas on olnud ka selliseid lummavaid üritusi rohkem. Aga ma võib-olla tooksin väikese paralleeli kõrvale, et mitte ainult ei olnud seal rock ja popmuusika kontserdid ka Arvo Pärdi, Tabula Rasa sai ju tegelikult oma esiettekande just nimed tipi aulas, sest teda mujal lihtsalt öeldi, et see ei ole see teos, mida me muna tahame mängida ja seal on olnud ka estraadikontsert, et seal olnud estraadietendusi. Nii et ega ta ei olnud mitte ainult pelgalt popmuusika rokkmuusika Areeniks seal ikkagi ees päris tugev elu. Ja mulle meeldib just see, et kui oli üks estraadietendus, mille me müüsime absoluutselt, et välja ja kõik, kes on tipi aulas käinud, teavad, et seal on veel ka selline sein, mille saab lahti tõmmata, siis aula läheb tänu selle tagumisele auditooriumile mitmesaja koha võrra suuremaks. Nii ma tegin Heino Baskinil ettepaneku, et aga, aga teeme selle seina lahti, et siis mahub rohkem rahvast. Ja siis ütles Eino Baskin mulle ajaloolised sõnad. Vaadake teie müüte pileteid, aga mind huvitab see, mitu etendust ma saan mängida, sest etenduse pealt tuleb mulle raha. Rahast me räägime natukene hiljem, aga praegu kuulame mässi. Mess on kuulatud ja loogilise järjena tuleb siit inspee, kes detsembris 1979 andis samuti oma esimese kontserdi küll tipi aulas, aga küll mitte, tead selles mõttes ansambli esimese kontserti, vaid selleni nimega inspee esimese kontserdi seal oli väikse keelu ja jamaga natukene tegemist. Noh, siin ei ole ikka päris suur jama, sest ma ei ole ju sellest rääkinud väga palju, aga ega silm oli vaatamata kõigele, et me olime ametkondlik aula, saal peal ja millegipärast kardeti väga konservatooriumi tudengid erinevaid kooslusi. Ja Ühel hetkel ma sain kuulda ansamblist SO, ma läksin neid kuulama, ma olen väga-väga see ansambel, Meelis tähendab, ma käisin teda proovi kuulamas, mitte avalikku esinemist, ma ei tea, kas nad selle nimel esinenud ongi või mitte ja me leppisime kokku, et nad tulevad tipi aulasse ja vaat siis tekkis see moment selle nimega neid ära ei kinnitatud. See ansambel esineda ei saa, sest kultuurivalitsus nendele esinemisluba ei anna. Ja siis ma istusin Erkki-Sven Tüüriga kokku ja mõtlesin, et hakkab mida, mida me teha saame. Ja siis ma tegin sellise ettepanekuga, tead, vahetame nime. Sest tegelikult täpselt sama asi on juba ajaloos toimunud. Väntoreli yks ja samamoodi ka monstrum muutus rektoriks neid nimevahetusi ja, ja see läks läbi ja siis selle nime muidugi mõtles ansambel ise välja, mina siin risti olnud ei ole, aga, aga see, et me vahetasime nime, vaata see kuidagi nagu mõjus värskendavalt. Ja nii see instee oma kontserdiga tuli. Ja ma pean ütlema, et jälle jälle üks selline moment, mis tekitab uhkust tagantjärele. Et mis on nendest muusikutest, kes omal ajal tipi aulas alustasid, mis nendeks tänaseks saanud. Ja kui nüüd öelda, et rind ei täitu uhkusega, siis ma oleks ikka väga ütleme, ma ei oleks siiras siis muuseas, huvitava faktina võib veel seda mainida, et ka kui Erkki-Sven Tüür andis dirigendikepi piltlikult aitäh üle, Alo Mattiiseni seal, mis inspireeris ka Alo Mattiiseni inspee, tegi oma esimese kontserdi, kus mujal kui tipi aulas siis märtsist 1984 ehk siis enam-vähem viis aastat hiljem ütleme neli pool aastat hiljem, kui see, kui see Erkki-Sven Tüüri inspeni, et palun väga, ega siin oli oma väikene loogika ju ka olemas, et need muusikud, kes ennast olid tõestanud lavalaudadel nendel oli juba järgmist kontserti kergem küsida. Et kas on aega ja kuidas saab proovida ka, nii et siin siin on oma täielik loogika olemas, aga ma pean ütlema, et ega sellist täiesti totaalset läbikukkumist ma nagu ei mäletagi, kus publik oleks tõusnud püsti ja ära läinud vist ühe Leningradi ansambliga oli, nii et noh, et see oli kuidagi nagu lati alt jooksis läbi, aga kõik teised kontserdid? Jah, võib-olla mõnikord helitehnilised pärast virisete, et see ei olnud see, aga no mis oli tollane helitehnika, see oli, kui peagi kastid said lavale, siis see oli juba nagu öeldakse, Euroopa kõrgeim tase. Et need, seda, seda kontserdikvaliteeti pidi ikkagi hoidma, sellepärast et see oli kujunenud juba selliseks kaubamärgiks, et kui sa seal oled esinenud, tähendab sa oled midagi väärt. Kohe me hakkame publica hulkadest ja rahast rääkima, aga enne seda kuulama siis need Speed ja Erkki-Sven Tüüri aegne ja lugu anti dollaroosund. Toogu need single vaata. Ja la nädalaks kuuseks. Surma. Kalliks pidasin, läks jooksu ja. Saadad? Doosi. Kui suutelised una jääma? Inspee oli see kollektiiv, mida me nüüd siit kuulasime ja Olavi pihlamägi on endiselt Molcin seltsiliseks kaassaatejuhiks, isegi võib nõndamoodi öelda TPI aula kontsertidest me räägime ja publikurekord Ruja publikurekord on Ruja. Sest see oli midagi meeletut, mitte ainult, et aula aulatagune audikas seal vahekäigud kõik oli täis ja kuna müüsime ju ikkagi ametlikke piletit ma ei müünud mingisuguse paberilehti, siis ma tean, täpselt 1100 piletit sai müüdud pluss peale selle kindlasti oli üks osa ansambli liikmete tuttavaid, kes said ka ilma piletita kutsetega sisse, nii et see, see on see rekord. Kui palju see pileti hind üldse oli tol ajal või see Parieerus või oli kõikidele kontsertidele sama, ega see nüüd niimoodi ei olnud, et, et sa vaatasid teda siia, panen kallima pileti, ma nagu uduselt mäletan seda, et mingisugune piir oli väga pikka aega, et kuni üks rubla võis üldse olla sellepärast et ikkagi see oli ju taidlus ja kui sa juba rubla võtsid, et noh, see pidi olema väga kõrge professionaalne tase, nii et kuskil seal ma kadestan siiamaani ja imetlen tegelikult neid inimesi, kes kassapidaja ametit pidasid, nende kopikatega jamada ja, ja kui seda rahvast oli veel palju eelmüüki me tegime ka, aga ikka põhiline mass tuli kohale ja seal nagu pärast see rubla oli juba nagu selline võis olla, läks asi kergemaks. Ega see pileti hind nüüd nii väga suur ei olnud, aga. Ma rääkisin nendest massidest, ega ma ei saa öelda, et neile tulu ei tulnud, tuli ikka tulu. Ja nüüd muidugi on sinuga pillimehe loogiline küsimus, et milline oli siis esinejate osa? Ma ütlen, et see esinejate osa selles palgalehes oli suhteliselt tagasihoidlik, esiteks ametnikud ei tohtinud üldse ansamblitele maksta, kui nad Jontali tarifitseeritud. Tegelikult nad olid kõik ikkagi tantsubändina tarifitseeritud, nii et sai selliselt nagu koos proovidega mingisugune raha välja makstud. Ja ma ei, ma ei saagi öelda, et keegi tagantjärgi oleks öelnud, et no ma ei saanud üldse raha, ei tule sinna esinema. Tegelikult see oli üks teine võluvits, millega ma siiski püüdsin ansambleid ära rääkida, ma sain neile natukene organiseerida lindistusaegu nii raadiostuudiotes kui ka heliloojate majas ja vot selle kulu sain ma jälle maksta kultuurikeskuse või üliõpilasklubi kuludest kinni. Et noh, ütleme, et see on see ühendatud alumit, anumate printsiip, et kui kuskilt võtad, siis teisest osast juurde juurde või läheb, nii et tegelikult see kõik toimis. Aga see, et nüüd keegi läks mööda rahahunnikutega tripist minema, seda lihtsalt ei olnud, sest ei olnud ametlikku õigust maksta, aga päris ilma karmide keegi ei jäänud. Ja ma tean seda, et omaaegsed tudengid meenutavad seda seda ja tol ajal juba seda räägiti, et kui teistele kontsertidele veel enam enam-vähem seal koha pealt pileteid sai, et pärast eelmüüki tulid sinna kohale, siis Rujaga poja oli välja müüdud, tavaliselt kõik need kontserdid, mis olid, no seal oli see moment, et me jätsime alati mingisuguse väikese reservi, et kui inimene tuleb kohale, et päris pettunud peaks ära minema ja see oli teada, kui on ikkagi läbi, siis on ta läbi müüdud ja sai suured sildid välja pandud. Kontsert on välja müüdud, aga, aga ikkagi nad tulid ja mõtlesin, et 1100. Eks see oli ikkagi sellest, et me müüsime sinna 750 et kohta koos tagumise auditooriumiga, riisiametnik, mida ma võisin müüa. Ja siis tulid ikka nii palju inimesi juurde, et mul nagu süda, härdus ja me elasime, sõidad massi ikkagi sisse, nii et see on Ruja, kes on rekordiomanik, aga see ei tähenda, et teised ei oleks sellele väga lähedale jõudnud, sest see, kui see vahesein oli kinni, neid kontsert oli ikka väga-väga vähe. Ikka põhiliselt oli see vahesein lahti, see tähendab seda, et 750 800 inimest võis kontserdile vabalt tulla. Ruja tegi seal kontserte, jääb enam-vähem kõikide nende koosseisudega, mis neil olid seal ja üks tihedamaid külalisi kindlasti seal tee peale. Just see täpselt nii on, vaatamata sellele, kas nad ühe koosseisuga keelatud või teisega lubatud, aga nad on tõesti väga palju käinud ja, ja ma pean ütlema, et see, mida nad esitasid, see ju tegelikult varieerus nendest lauludest, mida Rannap kirjutas, mida pärast teised kirjutasid. Nii et see, see oli see, mis tollast noorust igati köitis, sest ega nad poleks ju muidu selle kontserdi tulnud. Joost. See oli ansambel Ruja, aga räägime nüüd ka siis tipi aulas käinud väliskülalistest välismuidugi on selles mõttes natukene jutumärkides, Nad tulid väljastpoolt Eestist, aga nagu sa juba saate alguses ütlesid, et siiski mitte välismaalt piiri tagant, vaid ikka meie oma kodumaad suurelt laialt Nõukogude Liidust. Ja sest kõige rohkem võib-olla oli ikkagi neid teiste sõpruslinnade Kaunase-Vilniuse, Riia tudengiansambleid. Aga ühel hetkel saime informatsiooni, et Moskva ansambel otsib esinemiskohta, et nad nagu Moskvas ei ole eriti soositud. Päris põrandaalused nad ei olnud, sest nad on väga tuntud ja tunnustatud pillimehed. Kuid nad tahaksid nagu esineda väljaspool Moskvat, tõestada, et need Moskvas siis võiks öelda, et näed, me oleme esinenud Tallinnas ja kui ma nendest kuulsin, siis ma läksin väga õhelile elevile, et oi-oi, see on ikka väga hea ja kui seda nende kui ideed toetas ka veel Valter Ojakäär. Siin on juba ka mitmeid teisi tunnustatud tegijaid, kes ütles, et no see ei maksa ju mitte midagi? Kutsume noh, minu ülesanne oli, maksta endale kinni siis piletid ja panna nad siin meil Tallinnas elama ja noh, üks tingimus oli veel, nad tahtsid kindlasti saada varietees. Varietees viiakse praegu ansamblist arsenali just ja see on ansambel arsenal kehtis ka teiste ansamblite puhul, et nad tahtsid ikkagi varietees ära käia ja see oli, ütleme, see honorar, mida nemad nagu nõudsid, et sõit edasi-tagasi majutus ja varieteed ja arsenali. Ehk siis, kui nad tulid rongilt maha, siis ma mõtlesin, et oi, oi, oi, neid on ikka väga-väga palju. Muidugi ma teadsin, et kui palju neid on. Aga see oli kuidagi nagu tekitas sellise tunde, et see tõepoolest tuleb niisugune kultuuridessant, et Moskvast ja see, kui nad jõudsid aulasse esimesse proovi heliproovi ja oma torud lahti lõid. No siis ma võin öelda, et suu jäi lahti mitte ainult minul, vaid ka helirežissööride ja kõikidel, kes seal nüüd prooviga seotud aulas olid. See, see oli võimas, see oli nii võimas, et nad käisid tippis lausa kolmel korral ka hiljem ja see, mida nad ükskord tõid kaasa, oli Jeesus Kristus, superstaar, lavavariant. Ma ma siiamaani ei saa aru, kuidas mul õnnestus see üldse läbi suruda. Sest seda nad ise ütlesid, Moskvas me seda mänginud ei ole, et me oleme ainult seda harjutanud, aga ilmselt sellepärast õnnestus mul luba saada, et ma ütlesin, et kui Moskva ansambel Moskvas juba mängib, siis meie ei või siin seda esitada. No ja siis ta läks ka läbi. Pärast paar sõna sai juba professionaalseks ansamblisse, külg Kaliningradi filharmoonia all, mis tekitas sellist nalja näol, aga, aga nad vaieldamatult on väga hea ansambel olnud, kes on meil esinenud ja saanud ka võib-olla siit natuke tuult tiibadesse, sest nendel oli tähtis see, et nad saavad öelda, aga meie oleme Tallinnas esinenud. Noh, võib-olla see kunagine, meie džässifestivalide hõng ja kõik see ikkagi andis nende avalikuks tulek, kuule ikka päris palju kaasa. Ta üks huvitav fakt veel, et sedasama krais superstaari nad sind Tallinnas mängisid seal ka Eesti raadio pealt salvestatud ja toimus muuseas võidupühal, üheksandal mail 1974, jah, ja seal on üks selline suurepärane artist. Meghan padi haruldase häälega noormees ja kui temal laval seda rolli laulis, siis oli täpselt niisugune tunne, et vaat-vaat ta teab, millest ta laulab ja see ongi see väline kuju, mis etenduses sest vaja on, nii et Arsenal on vaieldamatult üks Nendest ansamblites mille üle on põhjust olla uhke, et nad on siia toodud, nad on saanud siin esineda ja nad on tegelikult võitnud ka publiku südame. Me saamegi siinkohal kuulata just nimelt tipi aulas salvestatud lugu seal Platzwietenteersi tuntud Ameerika ansambli lugu spinning või leiab, 1974, Arsenal nii madinat mängisid. Hakkabki meie põhine saade Olavi pihlamäega täna ühele poole saama TPI aula, legendaarne koht ja kes seal ei ole esinenud, siis sel ajal ei olnud neid lihtsalt olemas, seal on veel veel rääkivatel Kukerpillid, apelsin, kõik need populaarsed palderjan, kõik need populaarsed ansamblid, mis seal olid sellised popansamblid, kõik seal esinesid ära ja seal on kõik nagu ei tohi unustada. Virmalisi ei tohi unustada Gunnar Grapsi, sest tema oli kui ikka üks selline väga aktiivne, kas kõikide koosseisudega käis läbi ja kellel oli meeletu publikuedu, nii et selles mõttes see ei olnud koht, kus oli ainult popmuusika, see ei olnud ainult rokkmuusika alternatiivmuusikat, seal toimus igat sorti esinemisi ja ma ütlen, et ega võib-olla, et see asi oleks ka edasi läinud, kui poleks linnahall saanud valmis 80. aastal, et siis juba nagu öeldakse, ansamblid pidasid juba prestiiž, eks seal esineda ja ka seal olemas piisavalt palju kontserte korraldanud. Nii et mu see linnahall ja selle atmosfäär on ka väga hästi-hästi tuttav ja kui ta nüüd küsib, et veel siia juurde, kas täna seal toimub kontserte ja kuu aega tagasi oli alles kahe väga toreda bigbändi, TPI tehnikaülikooli bigbändi ja kaitseliidu Tallinna maleva orkestri bigbändi kontsert, millega tähistasime Tõnis Kõrvitsa 70 viiendat sünnipäeva, nii et tegelikult toimub seal praegu kontserti muidugi võrreldes omaaegsete 70.-te kaheksandate aastatega palju, palju, vähemalt Nasa valisid tänase saate lõpetajaks Anne Veski, kes oli neil seitsmekümnendatel aastatel tipi tudeng, tudengileiu täpse tudengineiu ja meie tripi tudengitoidus laureaat. Ja sealt jõudis ta kahte takti sealt kahest aktistituudist edasi mobilisse mobilist, vitamiini ja ondani vitamiiniga kui muusik, seif iga tipi laval esinenud küll ja küll ja tõepoolest ega anne puhul ei ole kunagi seda momenti, et kui ta kuuleb sõna tip või dipi aula, et hakkab, ei, ta hea meelega tuleb. Ta ei ole selles mõttes see staar, kes ütleb, et Ma olen lennanud palju kõrgemale, et see kunagine koduareen mind ei huvita. Huvitab ikka ja selles mõttes ongi anne väga hea seda saadet lõpetamaks. Sest noh, kes siis veel, kui anne kuulsusega saab, kui natukene kaunistada seda kohta, kus ta ennast laulis laureaadiks ja sealt algas nagu tema tee siis suurel estraadilaval aitäh sulle, Olavi, et nad said tulla ja meenutada neid toredaid vanu aegasid aitäh kutsumast. Tänan kuulamast. Kõike head ja vikerraadio stuudios olid sedapuhku siis Andres Oja ja Olavi pihlamägi.