Delta järgmine külaline on Ene Salumäe, tere. Tere. Minu peamine eesmärk teiega siin stuudios kohtuda on seotud ühe kolmanda naisega, kelle nimi on Aino Kallas. Otse-eetris ei ole teile palju õnne, sel puhul veel soovitud. Palju õnne, Aino Kallase preemia puhul, aitäh, ja nagu ma olen siin naljatamisi öelnud, et kiidusi andeksi, mis ta sellest tähan teeks? Ehk mis põhjusel vabandust paluma, et meil oli kunagi Helsingis minu kolleegiga seppa murda ka selline tore nali, et kui keegi kiitis, et siis me ikka ütlesime alate Kiidos andeks seepeale, et nad, keegi äkki tunneb ennast muidu puudutatuna ja kadedad, sest me palume andeks ka kohe, see on alati justkui kelleltki ära, kui kedagi teist kiidetakse, on nii tõesti vä? Ma ei tea, vahel võib-olla mõne puhul mulle tundub, et see on nii ja ma mäletan, et kui ma sellest preemiast teada sain keset Solarise toidupoodi siis ma algul üldse ei uskunud, mõtlesin, et on nii palju inimesi, kes on palju rohkem väärivad seda preemiat kui mina, et noh, see oli kindlasti mingi naljakõne ja rohkem ma ei reageerinud. Ja siis tuli sealt SMS, et ei, see ei olnud nali, et, et ikkagi saatke oma oma andmed ja ja siis ma kuu aega ei julgenud oma vanematele ka rääkida, ma mõtlesin, et kas nüüd saab tõsi olla, et nii palju on neid inimesi, kes seda preemiat väärivad, et kuidas nüüd mina sinna sattusin sinna nimekirja, aga noh, nii ta läks ja ma loodan, et kõik need, kes seekord ilma jäid, saavad järgmistel kordadel kindlasti saavad ja aga põhjusega on valitud nii Ene Salumäe nimi kui, kui ka kõik need eelmised nimed ja need isikud. Aga milline on teie seos Soomega, välja arvatud see, et Sibeliuse akadeemia on Eesti Muusikaakadeemia kõrval see põhi? Ta asutus teie eluteel olnud? Jah, need õppeasutused läksid tõesti niimoodi sujuvalt järjest. Algul lõpetasin siine Sibeliuse akadeemias, aga Sibeliuse akadeemia kõrvalt nagu ikka üliõpilased peavad natukene tööd ka tegema, mul õnnestus erialast tööd, et juba hakata vist seal teisel kursusel tegema erinevates kogudustes ori, norganistiks, kontoriks, seesama ala, mida ma õppisin. Andsin kontserte, sain üllatavalt kiiresti soome organistid sinna karussellile, kus olid festivalid ja kontserdid. Nii et neelatasin ennast seal muusikuna ja kantorina. Ja sealt need kontaktid sinna muusikaellu muudkui aga laienesid ja siis hakkas juba selline kultuurivahetus toimuma. Mina vahendasid organiste siia siis Eestisse kui suurele orelimaale, kus on ajalooliselt orelit säilinud millest nad ei teadnudki. Ja siis omakorda siit eestist. Vahendasin kirikumuusikuid Soome, et nad näeksid, kuidas kontorid seal töötavad ja millega nad tegelevad. Need neid hästi toredaid kontakte ja koostegemisi mõlemal pool Soome lahte, neid, neid on lugematu arv igasuguseid. Mis suurim erinevus on, mainisite Te viisite Eestist Soome, et nad näeksid, kuidas, mis see suurim erinevus on? Suurim erinevus ongi see, et Soome vist on peaaegu et ainus maa veel maailmas, kus kantori ja kirikumuusiku töö on põhikohana tasustatav. See ongi töösen, eri alasen, amet, professioon. Selle juurde kuulub tohutult palju rohkem asju kui siin arvatakse, et see on ainult pühapäevane jumalateenistuse mängimine. Seal on, on koorid, kõik nädalasisene tegevus, organist peab tegelikult tänapäeval oskama Soomes kõike, kuni mikrofoni juhtmete ühendamiseni, mida nad nüüd ka õpivad ja kõik gospel bändidega olemise tundides käisime ja, ja see, see on hästi laia profiiliga eriala. Nii et kui Soomes keegi ütleb, et ta on kant, Tarvu ja organist, siis talle vaadatakse väga kõrgele alt üles sest teatakse, et ta on tohutult laia profiiliga muusik. Ja Eestis on paraku olukord natukene teistsugune, et meil on soovi ja tahtjaid ja oskajaid kindlasti oleks ka. Aga kogudused on väikesed, selliseid finants ei ole, et palgata endale täiskohaga selline kirikumuusik terveks nädalaks ja, ja ilmselt ka tööpõld on natukene oleks väiksem, et võib-olla ei olegi nii suure sellise laia haardega töötajat vaja. Küll aga proovisime Viljandis mingil ajal kultuuriakadeemias ühendada muusikaõpetaja ja kirikumuusiku eriala, mida me seal lõpetasime, päris mitmeid aastaid. Et see minu meelest toimib Eestis päris hästi, et kusagil maakoguduses näiteks õpetaja muusikaõpetaja on koolis nädala ja siis nädalavahetustel on kirikus, aga tal on olemas mõlema eriala peale pädevus. Nii et selliseid näiteid meil tegelikult isegi on, Eestis meiega koolitasime, mõned lõpetad isegi ära. Kantor on see nimetus eesti keeles siis ka, et ma oma eriala, sest olen, olen kantorit soomekeelset sõna püüdnud eesti keelde tõlkida ja ei ole väga rahul olnud sellega, et kantrõivaste ongi kontor. Nii ongi Ta nii ongi Kantor ja niimoodi näiteks seitsmeteistkümnendal sajandil siin Eestis tegutsesid ka kuulus Johann Valentin meeder, Olicon tor, kanto põhiliselt oligi koolis ja siis tegeles kirikus selliste vokaalsete teemadega, juhendas koore ja, ja laulis, ise on eeslaulja ja soomes mingi aeg oligi, oli organist eraldi Kantor eraldi ja siis ühendateesis vahel öeldagi kantori urguri Kantar organist sidekriipsuga, kui siis tegi mõlemat asja korraga. Ja siis selline Eesti oludes ta võiks olla ikkagi ka mingil määral võib-olla selline kirikumuusiku. Ajalooline nimetus, Kantor, see on nüüd natukene ketserlik küsimus. Kui see võimaluste maa Soomes või tööpõld oli nii suur, miks te Eestisse siis tagasi tulite? Miia küsimus, seda küsitakse korduvalt mõlemal poolel lahte. Vastus on see, et mulle lihtsalt meeldib siin Eestis olla ja elada. Ma armastan Soomet ja soomlasi ja ma pean seal aeg-ajalt kogu aeg käima. Aga siis mulle meeldib elada siin eesti keele keskel, eestlaste keskel, oma armsal Eestimaal, see võib-olla kõlab kuidagi patriootlikud liiga, aga see on lihtsalt nii, ma lihtsalt nii tunnen ja ma olen tõesti kahel korral sealt tagasi tulnud ja samast kohast veel ma töötasin Helsingi toomkirikus, nii et teinekord nad küsisid juba kuu vastama, kukkunud olen, et ma nagu selliselt Soome unistust organisti kohast teist korda ära lähen, ma siis lubasin, et kui ma kolmas kord veel tuleb need, siis ma jään, sest no arvatavasti siis oleks juba pensioniaeg ka lähedal, aga ma, ma loodan, et seda kolmandat korda ei tule, et ma saan seal niisama käia. Leid toomkirik on tõesti kõigi unistuste tipp, et ka Eesti esinejad soovivad just seal esineda, kui vähegi võimalik on ja, ja selle aasta kevadel, kui Esto esimest korda Soome jõudis, siis oli ta ka Toomkirikus ja seos tegelikult Eesti ja Soome vahel on toomkirikule otsene, sellepärast et kunagi seal võlvide all on alustanud eesti kogudus. Ja seoseid on seal väga palju, isegi ma olin ka Estol, ma mõtlesin, kuidas nüüd, kui Soomes on juba esto ja ma olin täpselt sättinud oma elu ja asjad niimoodi, et olin seal jumalateenistusele jumalateenistusel, mul sõbrad, kolleegid, üleval positseerisid väga ilusasti. Eestlanna Kantor, Dagmar Õunap, Dagmar oral, kes seal Viljandist pärit, ma mäletan, kuidas me Dagmari otsustasime koos Viljandi praeguse muusikakooli direktor Tonio Tamra valisime välja tüdruk, mõtlesime, et tema Me saadame Sibeliuse akadeemiasse õppima. Ja seesama Dagmar teeb seal väga tänuväärset tööd. Aga Helsingi toomkirikul on tõesti jah, needsamad seosed ja, ja eks seal on eesti muusikuid hästi palju käinud mängimas ja laulmas. Nii koorid kui kui solistid. Väike ajalookild veel selles mõttes, et mina olin seal esimene naine ja esimene välismaalane, organist, juhtumisi siis eestlane. Et seal olid enne seda ajalooliselt välja peetult mehed ja soomlased. Aga me jõuame nüüd Aino Kallase juurde, kes ei ole tegelikult eestlane, vaid on just nimelt soomlane Aino Kallase nimelise preemia, 12. kord. See oli teie, olete 12. laureaat ja see, et teil on Soomega seosed, on nüüd juba ilmne. Aino Kallasega on teil ka äkki mingi seos, välja arvatud see, et Hiiumaa on teie südames saar mõlemal olnud Aino Kallas aga on tõesti väga huvitav seos. See oli nii, et kui ma tulin Soomest tagasi esimest korda, siis ma olin siis 90 kuni 96, õppisin seal ja nii, kui lõpetasin Sibeliuse Akadeemia tulin tagasi täis hindu ja, ja silmad säramas ja nüüd seda kõike jagada, mida olen saanud. Ja siis põrkasin siin natukene sellise umbusu vastu ja ega väga nagu ei tahetud näha ka ja mänguruumi oli vähe kõigil niigi. Ja siis kuidagi see kohanemine oli väga-väga keeruline ja ma nüüd ei mäleta, kellele ma tookord mainisin, et noh, nii raske on kuidagi siin ei saa nagu hakkamad, kas ma olen liiga kaua ära olnud või siis keegi ütles mulle, et nojah, sinuga on nagu Aino Kallasega läks Soome tagasi pärast keegi ei tahtnud teda näha enam. Et mine loe tema päevikuid. Ma läksin otsejoones antikvariaati, ostsin Aino Kallase päevikute säilik, tõeline teraapia lugemine. Et ma olen Aino Kallasele väga tänulik, et ma lugesin tema raamatuid ja, ja tema päevikuid. Ja kuidagi sain lohutust sealt, et, et nii ongi, ajalooliselt ei pruugi enam kohe see rahvas vastu võtta sind kõigi nende suurte andidega, mida sa tahaksid jagada. Aga Hiiumaa ja Aino Kallas ja Ene Salumäe suguvõsa ja sellega on, on ka täiesti seos olemas. Kummar Reigi õpetajat lugesime ja siis lugesin läbi, sealt lõpust ka lisad. Siis vaatasin, et seal oli üks metsavaht Espenberg kes nõustas natukene Aino Kallast seal Reigi teemadel ja kuna minu vanaema Hermiine, Espen Baum, oli neiupõlve nimega täpselt sealt Reigi kirikuvastast külast pärit ja tema suguvõsas on nii Esmenbaumide või Espenberg idanimesid ja minu onu oli teinud väga põhjalikku sugupuu uurimise, kunagi ajasin näpuga järge ja leidsingi sellesama metsavahi sealt sugupuust. Ise ma teda ei tundnud, aga vähemalt Aino Kallasele andis ilmselt väga head nõu. Kuidas asjad on omavahel seotud. Mis Teie elus praegusel hetkel nüüd pärast seda preemiat? Rahaline see on ja seina peale saab ka ilusa raamitud pildi panna. Aga mis pärast seda teie elus muutunud on? Või läheb kõik nii nagu edasi, nagu enne. Kui ma nüüd ausalt tunnistan, siis ega vist väga väga palju sellest igapäevaelus ei muutu, sest need Soomega kontaktid kindlasti jätkuvad sama aktiivselt praegugi ja mitu-mitu sellist plaani. Kevadel plaanin oma oreli õpilastega minna Soome ja praegu oma Soome kolleegidega seal seda asja, mida neile korraldada, mida neile näidata. Ja samas on üks sajaliikmeline oratooriumikoor, kes tahab tulla sügises ja koorilaagrisse ja otsin neile sobivat kohta, kuhu nad ära mahuks Tallinna linnas. Et oma etteasteid siin harjutada ja ja ma arvan, et ma igapäevaselt ikkagi kellegagi seal seal suhtlen. Aeg-ajalt käin seal ikka, ma tunnen lihtsalt vahel kohe sellist tungivat vajadust kasvõi päevaks korraks minna. Kas seal on mingi kindel koht siis, kus te tahate Te olla või ma ei teagi, käite Kappelis suppi söömas või strinberis kohvikus Kappeli ja seda ümber, need olid nagu kohad, mis oli üliõpilasele. Sellepärast ma küsingi, et mis oli see aeg ja ei võta kuidagi, sinna see harjumus ei vii, küll aga on meie perel ka, meil on ju nagu tegelikult juba juba kolmandat või neljandat põlve selline Soomega suhted isa poolt, siis isa isa ja sedasi. Aga Helsingi toomkirik on näiteks küll üks koht, kus ükskõik, kes meist siis kasvõi päevaks Helsingisse läheb, siis mingil hetkel me kindlasti mina katsun alati esimesena laevalt minna korraks sinna istun seal, noh, tavaliselt võib-olla kohtan kedagi endist kolleegi ka, aga lihtsalt ka niisama istun seal, see on üks koht, kus me alati käime. Ja kui ma nüüd enda puhul räägi, siis ma ma lihtsalt tiirutanud seal kesklinnas meenutan neid neid toredaid aegu, mis ma seal elasin, eks Helsingi kesklinna ka sellest ajast muidugi muutunud, aga aga suvel on üks tore koht, mis me veel traditsiooniks oleme juba, ma olen ka perele selle juurutanud, et kaupa toril on üks selline lepp tuba ikka, kus saab pannkooke moosiga ja siis seal istuda, seda turu miljööd nautida ja need laevad ja suvel, kui on rohkem aega, siis ma tavaliselt teen seal ühe laeva kriisikese väikese ka millisel tunnikese kuskil lahe peal, et lihtsalt hingan teistsugust õhku, et õhk on teistsugune. Kultuurisoovitusi tuli ridamisi, järgmisel nädalal on Soome iseseisvuse pääl 100 teist korda. Seda tähistatakse ekstega, tähistate, aga olen alati tähistanud, kirjutasin jõustama vennapoegadele, kes muide aitasid Aino Kallase keemia tänukõnes mind. Üks luges Aino Kallase teksti ja teine mängis viiulit mulle kaasa, kui ma laulsin seal. Ja nendele just kirjutasin, et nüüd tuleb Soome vabariigi aastapäev kohe, et mina olen tähistanud seda niimoodi, et ma püüan nagu neile ka sellist soome armastust süstida. Alati olen püüdnud, vot kui vähegi võimalik jumalateenistust vaadata, sest Soomes töötades mul õnnestus pardudki ise mängida seal nendele presidentidega, et ma mõtleksin usaldus eestlasele teda mängida. Ja siis kindlasti Karjala pirukad ja Fazeri sinine käivad selle päeva juurde ja õhtul istun televiisori ees. Ma isegi kui meil on tööpäev, ma olen oma päevaplaanid niimoodi sättinud, et mul on pidupäev ja vaatan, kuidas siis president vastu võtab seal, mida, mida nad räägivad. Vahel vaatan mõne ajaloolise filmi üle ütlaselt ja mõtlen oma soome sõprade peale, saadan SMSe. Meil on selline, et mina saadan neile, kui on Soome iseseisvuspäev ja nemad saadavad siis 24. mul kaks küünalt aknal kaklil küünalt just nimelt selle moodsel kaks küünalt aknal, üks isamaale, teine jumalale ühe traditsiooni järgi ja neid küll, et on vahel olnud väga raske saada, aga siis, kui ma olen jälle taibanud natukene varuda nii nagu nõukogude inimene kunagi varus asju, et siis on ikka jätkub ja, aga valge ja sinine. Suur rõõm oli teiega kohtuda ja, ja sellest kõigest kultuurilugu teie enda lugu kuulda ja kõnelda. Aga muusikast, et nii palju, et täna-homme on teil ka kontserdid siinsamas Eestis, kus te mängite, tänavamängin oma endises kodulinnas Viljandis ehk Viljandis nagu kunagi, kui Peterburis oli vaja Ermitaaži pääsete, siis meile öeldi, klassiekskursioonid, öeldi, et te olete ins Viljandi. Et siis saab kohe ilma järjekorrata sisse. Nii et Viljandi Pauluse kirikus, mis oli kunagi mu kodukirik ja kui ma lapsena seal neid orelimängija alustasin, siis isegi võtsin kaua ühe loo, mida ma seal isa juhendamisel juba tookord mängisin, seal on, on Eesti omal ajal selline suurim mehhaaniline orel. Nii et täna siis ma loodan, et Viljandi rahvas leiab tee kuulama ühte veterani kunagi sealt välja kasvanud ja homme siis Niguliste kirikus, kus siis on kaks orelit ja seekord ma võtan siis selle väiksema käsile ja mängin seal saksa baroki, nende suuna mudijaid, nagu tänapäeval öeldakse, tolm on kõik ilusti pühitud ja paradiisipuu ehitud tolm on pühitud, seal oleme usinalt hommikuti harjutanud, mina orelit ja koristaja on tolmuimejaga võtnud, nii et ma olen saanud väga sellist usinalt tolmu imemist näha seal ja siis pannud oma torud ka vastavalt sellele nivoole hüüdma. Seal noh, see saab olema võimas kontsert, aitäh teile tulemast. Ja ilusaid kontserdielamusi ka teile endale. Suur tänu. Suur tänu kutsumast.