Praegu on käimas üheksas Eesti pianistide konkursi. Klassikaraadio teeb otseülekandeid selle finaalkontsertidelt, mis toimuvad neljapäeva õhtul reede õhtul. Eesti muusika ja teatriakadeemia suures saalis. Mul on väga hea meel, et saame pianistide konkursist rääkida ühe žüriiliikmega. Minu kõrval on Jurgis karnavičous Leedu Muusikaakadeemia professor ja klaveriosakonna juhataja. Tere. Tere. Kõigi alguseks oleks võib-olla tore, kui te räägiksite ära, miks me saame praegu rääkida eesti keeles? Hea meelega räägin minu esimene ja intervjuu eesti keeles toimus vist siis, kui ma olin seitsme või kaheksa aastane, siis keegi eesti raadiost käis Vilniuses ja ma õppisin siis just sulle on seal nimelises kunstikoolis siis oli siis ma arvan, kas esimeses või teises klassis kuskil, ühesõnaga ma olin kas 78 aastane ja ja, ja siis oligi neil muidugi huvitav, et näe, siin on ka üks poiss, kes räägib eesti keelt ja siis nii sattusin esimest korda eesti Iraariasse. Tegelikult, ega siin mingit saladust ei ole, ema oli eestlane ja ei saali leedulane, nii et kõik lapsepõlve suved said veetud Eestimaal siin, mitte kaugel Tallinnast vanaema juures maal ja nii et eesti keel ei ole ära õpitud, seda on räägitud nii lapsest saadik ei ole ära ununenud ka päris veel, ma loodan kuigi eriti kellegiga rääkida ei ole praegu, no tütar räägib küll jah, veidi. Vahest oma lõbuks, räägime temaga eesti keeles, selle asemel leedu keeles. Teil on väga hea eesti keel ja tõesti tere tulemast tagasi külla siia. Kui me räägime nüüd sellest pianistide konkursist, teie olete kuulanud nüüd noori eesti pianistide alates 22.-st novembrist, no milline on Eesti pianismi seis? Ma arvan, et siis on väga hea tegelikult säärane konkurss, ta annab vägagi niisuguse hea ülevaate, kuidas asjad tõsiselt arenevad, sest kava on väga tõsine, ikkagi noortel inimestel esineda kolme vooru konkurssisse on. Ta ikkagi noh, suur ülesanne, muidugi see on, see on täitsa teine asi, kui, kui mängida kuskil konkursil, kus on näiteks üksuaar pool tondi kohustuslik Bethany, see on alati üks osa. Edasi mängi, mida taha, et see on, see on täitsa teine asi muidugi. Ja kavandada ka tõsine kava on sedamoodi üles ehitatud, nagu ta oli vanaduse ajal ühesõnaga kus pannakse proovile vägagi niuksed erinevad osad ja tuleb mängida nii polüfoonia, nii klassikalist suurvormi ja isegi kolmetüüdi. Ja siis teises voorus peaaegu tunnine soolomäng, kus iga inimene võib ennast avada, noh, parimast küljest ja, ja siis lõppude lõpuks peale kõike seda veel kontsertorkestriga. See on ikka väga tõsine kava ja paneb imestama, et nii palju on ikkagi osalejaid, kes on vägagi hästi valmistunud selleks konkurssideks ja seda me näeme, et nii esimene kui ka teine voor on väga heal tasemel ja tõesti oli päris mitu niisuguseid esinemisi, mis täitsa noh, kutsusid naudingu tunne välja. On teid, miski või keegi siin ka tõsiselt üllatanud. Nimesid, ma võib-olla praegu ei nimeta, see ei oleks eetiline näiteks, kuna ma olen žürii liige ja kus ei ole veel lõppenud. Aga oli küll jah, niisugust mängu, mis oli, no ütleme päris imestamapanev. Kuidas see žürii töö siin on korraldatud, mis alustel žürii töötab, on see kuidagi teil jagatud, on see demokraatlik? Noh, see töö on alati demokraatlik alati demokraatlik ja ei, see žürii töö, ta on, ega ta nii kerge ei ole, kui paistab, võib olla mida nad seal teevad, istuvad ja muud ei tee mitte midagi, aga see helistamine kerge ei ole ikkagi kuulame väga tähelepanelikult, kas olgu see siis kell 10 hommikul põlguse kell kuus õhtul ega ega me ei tohi ju midagi, las Daniil kõrvadest mööda, aga noh, eks meil ole muidugi selja taga juba päris suur praktika sellest žüriis istumisest ja teame, kuidas oma organismi Protsessis muidugi on väga demokraatlik ja tegelikult mis minu arvates on väga õige, on see, et žüriiliikmed ei pea omavahel mingeid, arutas enne seda, kui nad hindavad, eks ole. Sest iga arutas oma mulje pealesurumine teisele, eks ole, kui nüüd mina ütlen, see mängis väga hästi, aga, aga võib-olla teisel on vastupidi tunne ja siis ka nüüd mina olen siis see, kellel on õigus või, või tema on keel õiges ega, eks igaühel on oma õigus, eks ole. Igalühel on oma arusaamised muusikast ja oma mingit referentsid ja ja selles mõttes, kui me oleme kutsutud. Ütleme kuidas teile tundub, kuidas pianistide närv siin on vastu pidanud. Igatemoodi, eks see oli ka niisuguseid väikeseid närviminekuid, mis natuke rikkusid, vahest mul jätta ka neid oli ikkagi minimaalselt. No ma saan aru, noored inimesed, et ikkagi neil võib-olla ei ole nii suurt laval olemise praktikat selja taga ja kava on ikkagi väga suur, oleks üks voor, ma arvan, siis oleks ikka palju lihtsam ja võib-olla neid niukseid väikeseid mäluauke, mis. Tänaseks on välja sellekteerunud kuus mängijat, kes pääsevad siis finaali Mariin kyll Tähe-Lee Liiv, Sven Sander, žestakov, Montus šernjus evita Lohu ja Sophia Fidži ja millist kvaliteeti see eeldab ühelt noorelt mängijalt, et ta võiks lasta sümfooniaorkestri ette soleerima. No mul on kuidagi niisugune tunne, et kõik need kuus nime, mida Te ütlesite, ma loodan, et nad kõik on ikkagi hästi valmis selleks mänguks orkestriga, sest noh, konkursite on igasugust asja juhtunud ja muidugi suurtelt konkurss ütleme niisugust juhtu, ütleme seal Tšaikovski või soprani või seda kaliibri konkursil ei juhtu, aga isegi võib-olla meil Leedus oli ka nüüd hiljuti oli Kontserdi kolmandas voorus ja läks niimoodi esinema ja siis oli muidugi veidi piinlik seda seda kuulata, mis seal toimus. Nii et ma arvan, loodan, et siin midagi säärast ei toimu. Oleme siiralt, et midagi sellist ei toimu ja soovime edu kõikidele osalejatele. Aga kui te mõtlete sellistele isikuomadustele, siis mis siin finaalis maksab? Noh, mis maksab finaalis? Suur osakaal on, ma arvan, praktikal, kes on mänginud orkestriga, kes ei ole mänginud orkestriga, sest see on ikka täitsa teine asi kui soolomäng ja, ja siin tuleb niisuguseid Seda, kuidas sa oskad seda kõike jälgida, samal ajal ennast mõjule panna ja ja siin on niisugused oma nüanssideks on väga huvitav vaadata, kuidas need noored inimesed sellega hakkama saavad. Konkursside tähtsus on, no ma kujutan ette viimase näiteks sajandi jooksul väga palju muutunud kunagi oli nii, et suurte konkursside võitjad maailmas said automaatselt suurteks staarideks, neil oli palju esinemisi, plaadilepingud, milline on konkursi mõju tänapäeval? No minu suureks heameeleks nende mõju langeb. Ja minul meeldivad niisugused väga ütlemised, nagu tissi ütles omal ajal, eks ole, et ma ei tea midagi dramat kui konkurss. Et on nii palju häid muusikuid, kes ei ole võitnud mingeid konkursse ja vastupidi ja Bela bardakk ütles, et konkursid on ainult Ta hobustele, eks ole, konkureid jää. Et muusikas neid ei peaks olema. Mina olen mingis mõttes nõus nendega ja konkursside mõju vist langeb ja tegelikult nüüd ei ole juba need ajad, mis olid, et noh, ütleme nõukogude ajal, kus, kui sa ei olnud mingi konkursi laureaat, siis ei olnud keegi üldse keegi sinuga ei rääkinud, keegi, ei pakkunud meigi kontserdi ega midagi ja siis oli see niisugune noh, täiesti hull. Tingimata püüda mingi konkursil mängida ja tingimata siis laureaadiks saada. Aeg täitsa teised võimalused ja ja see konkursite osakaal on langenud, aga üks asi, mis on muidugi väga positiivne, stiilne, ütleme selles protsessis on see valmistumine ise vastuseks. Sest olgu, kuidas on, aga, aga selle valmistumisega iga noor inimene teeb endaga ikka väga suure progressi, sest see on niisugune erakordne sündmus, erakordne. Kuidas nüüd öelda? See ei ole igapäevane sündmus, eks ole, igal aastalgi võib-olla me ei osale. On väga suur nisuke motiiv tugevasti edasi arendada ennast. Te käisite ise ka noorena konkurssidel ja kindlasti jah, minu on üks esimestest konkurssidest oligi Tallinnas nimelt 76. aastal seal siis vabariikidevaheline korstnavabariikidevaheline sellisesse Eesti, Läti, Leedu, Valgevene ja Moldaavia sellel ajal. Mina pääsesin siis teise vooru ei pääsenud kolmandasse. Olin esimesel kursusel siis Vilniuses, akadeemias ja minu hea sõber Kalle Randalu võitis esimese koha siis Tallinnas. Ja mis te sellest konkursist õppisite, aitäh? Õppisin esiteks adekvaatselt, et hinnata oma võimalusi, sest ma sain väga hästi aru, et ma ei mängi veel nii hästi, et ma oleks finaalis ja ei mängi nii kehvasti, et ma langeks välja peale esimest vooru ja kui saigi kõik paika pandud, nii nagu ma arvasin, ma sain teise vooru ja ei pääsenud finaali, siis ma olin vägagi rahul sellega. Ma olin suuteline oma oma võimeid õieti hinnata. Ja siis muidugi oli palju igasuguseid üleliidulisi läbi kuulamisi rahvusvahelistele konkurssidel, kus sai osaletud ja seal sai palju praktikat. Ja muusikast arusaamine ja see, kuidas ta iseennast arendajad peale seda, kui sa oled kõik õpingud lõpetanud. See on kõige tähtsam, kui, kas sa oled suuteline iseennast arendada ja iseenda tee leida muusikasse see, see on kõige tähtsam. Konkurssi tavaliselt võidab ainult üks inimene, ma küsin lõpetuseks. Miks on oluline õppida kaotama? Sest iga kaotus teeb sind tugevamaks sest võib-olla kaotus on vahest isegi parem, kui, kui võit. Ja. Ma arvan, et see on väga hea mõte, millega lõpetada, suur tänu Jürgiscarnavičous, ma soovin teile jõudu ja õigust ja õiglust sinna. Žüriisse ja klassikaraadiokuulajad saavad finaalkontsertidest osa neljapäeva õhtul ja reede õhtul kell seitse. Suur aitäh.