Vasar see ei ole nõukogude aja nostalgia, vasar on kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada, kultuurielu sõlmpunktidele. Algab kultuurisaade vasar. Mina olen Peeter Helme vikerraadio Tallinna stuudios, kus koos minuga on filosoof Tõnu Viik. Tere, Tõnu. Tere. Ning Tartust on meiega Leo luks, kes on ajakirja stuudio filosoofika, Estonica erinumbri, faktid, vaidlused ja argumendid tõejärgsus ajastul, toimetaja, samuti filosoof. Tere, Leo. Tere. Tänane saade on eelsalvestatud. Me ei hakka kultuuriajakirjade tutvustus tegema ning saadet juhingu ainult mina, sest minu kaassaatejuht Maarja Vaino on läbi elanud väikese õnnetuse ja peavad kodus luumurdu parandama. Aga usun, et saame kama ja nagu vast raadiokuulaja juba aimata võis, hakkame rääkima filosoofiast, hakkame rääkima tõe järgsusest. Aga arvan, et võib-olla alustame kõige kõige lihtsamast, mis võib-olla on siiski kõige keerulisem. Nimelt kui me räägime tõe järgsusest, siis me peaksime vist kõigepealt aru saama, mis on tõde. No kui filosoofia teooriatest välja tulla ja mõelda, mis on tõde meie meie argielus, siis see on ikkagi normatiivne eristus selle vahel, kus midagi on või kus midagi ei ole. Et kui sa küsid mult teed näiteks rongijaama ja ma ütlen, et see on see, on seal siis see minu vastus võib olla kas vale või tõene. Kui keegi mõistetakse süüdi kohtus siis seda kas headel põhjustel ja alustega või, või on see otsus ekslik. Et see on eristus, mida näeb, kasutame maailmas orienteerumiseks ikkagi iga päev. Ja nüüd see, mida filosoofias nimetatakse tõe vastavusteooriaks, vist vist haakub selle argide mõistega kõige kõige täpsemalt. Ühesõnaga see on siis teatavate lauset ja reaalse maailma asjaolude vaheline vastavus tõde. Ma lisaksin jah, et kui asi oleks igas olukorras nii lihtne nagu Tõnu säravalt seletas, siis tegelikult ei saaks meil ju mitte mingisugust TÖÖ järgsust olla või sest et noh, keegi ei vali ju meelega valet, kui keegi ei ütle, et minu uskumus on vale, aga ma pooldan seda ikkagi kiuste. Aga probleem on nimelt selles, et miks meil siis tänapäeval on nii suured vaidlused tõe üle või miks on lööksõnaks tõejärgsus tekkinud, millele vastates ka Eesti filosoofid on siis antud ajakirjanumbri, mida me täna tutvustame, kokku pannud. Probleem on nimelt selles nagu mina seda mõistan, et meie inimlik elu on hästi keeruline ja, ja kõik juhtumid ei ole taandatavad nii lihtsateks näideteks nagu Tõnugi tõi, et ütleme, kas rongijaam on juhatatud suunas või mitte, kas päike paistab või ei paista, kas paberileht on valge ja keegi valetab, et tal hoopiski must, kui me saaksime kogu elu taandada nii lihtsatele tegelikkusega vastavuse olukordadele, siis ma arvan, oleks tõde, nii primitiivne mõistet, selle üle keegi ei filosofeeriks, aga vaidleks. Aga inimelus on hästi palju keerulisi juhtumeid ja me oleme suunatud ka tulevikku. Ning siin me näeme, tegelikult tõde ei ole meile alati antud, olgu tal siis ka nii lihtne tähendus ja sellepärast On vaidlused igavesed või püsivad, ütleme, kui me tahame teada, mis tuleb tulevikus, kas ehitada see Rail Baltica raudtee, on ta kasulik või kahjulik, see on hästi keeruline objekt ja selle tulevik pole veel saabunud. Erinevad prognoosid, eks ole, vaidlevad, ja niipea kui olukord on kuidagi tundlik inimeste emotsioonide jaoks, niipea me näeme, et ka faktiküsimustes vaidlused ei lõpe kunagi, sellepärast on ka olemas teisi tõeteooriaid, mis tegelikult võib-olla natuke keerukamad mõista, aga ma arvan juba filosoofia õpikuid lehitsedes saab nendest ka aru, näiteks koherentsuse teooria mille kohaselt siis tegelikult inimene normaaljuhtumil enamik informatsiooni, mis ta sõelub, ta ei vii läbi sellist vahetut, vaatlust või vahetut, ütleme katset vaid ta hindab seda üksikut infokildu üldiste uskumuste kontekstis, mis tal on ja need üldised uskumused. Need tekivad kultuuris ja mitte sugugi niimoodi, et nad jupp jupilt ainult vahetute vaatluste kokkupanemise kaudu vaid mitmete keeruliste mehhanismide Ja mingis mõttes ma olen Leogasin nõus, et tõepoolest, kui me viime selle tõepoliitilisele väljale vaatamiseks poliitilisi lausungeid ja väiteid siis eriti tulevikku puudutavad on alati sellised, kus kus tegemist on nii-öelda hägusate väidetega. Me neil puuduvad kriteeriumid nende tõesuse sajaprotsendiliseks hindamiseks erinevad siis raudteejaama asukohast. Aga ma tahaks öelda, et ideaal jääb ikkagi samaks. Ühesõnaga me hindame poliitikut väiteid ikkagi sama vastavuse ideaali järgi. Ja ei võta kasutusele argi argimaailmas ja poliitikas neid teisi filosoofilisi teooriaid. Et näiteks need hägusad väited mingi poliitika kohta tuleb teha nii, mitte naa. Loomulikult me teame, et on ka poliitiku teadvuses terve rida argumente, mis seda toetavad ja terve rida argumente, mis seda ei toetada, teab, et tegelikult suurt osa faktoreid ta ei tea sellest, mida see tema poliitika muutus kaasa toob ja seega võib ainult aimata, et äkki see on pigem hea kui halb see, mida tehakse. See, see on tõsi, aga me ei käitu poliitilises sfääris, justkui see oleks nii, esitame oma väiteid sageli absoluutsetena. Seadwelleerib paremini valijatele ja valijad ootavad niisugust vastavusteooria järgselt või sellele sellele vastavat tõe. Aga nüüd ongi meie vestlussaatejuht lubab veel meil niimoodi siin omakeskis väidelda või arutleda on jõudnud väga sellesse punkti, kus tõejärgsus, ja ega see vastvalminud ajakiri aktuaalseks muutub. Miks on see sõna saanud nii populaarseks tõejärgsesse valiti siis 2016. aastal Oxfordi sõnastiku poolt aasta sõnaks nimelt just poliitika tegemises ennekõike, aga mina ütleksin, et ka avaramalt ütleme levinud hoiakutes. Me näeme mingitel võib-olla teatud nihet või muutust, mida tegelikult Tõnu oma artiklis hästi põhjalikult analüüsib. Et tõejärgsus Dancis defineeritud asja oludena, kus objektiivsed faktid on avaliku arvamuse kujundamisel vähem mõjukad kui apelleerimine emotsioonidele, isiklikele veendumustele. Nii et tõepoolest, eks ole. Kui me nüüd vaatame neid mõningaid niukesi, suuremaid poliitilisi sündmusi, noh, stampnäiteid, Trumpi valimine presidendiks või siis ka Brexiti hääletus, et siis on täheldatud sellist asja, et sellise kujudel nagu öeldaks, trump on oma kindel toetajaskond kes sugugi ei hooli sellest, et sellised noh, kuidas me ütleme, nagu faktikorravalvurid ja ajakirjandused muudkui paljastavad selliseid konkreetseid valesid ja pooltõdesid või oluliste asjade ütlemata jätmisi, millega poliitik siis tegeleb, nii et tegelikult siin me näeme minu arvates ka seda, et seda, seda, mis ma ennegi ütlesin, et ei ole niimoodi, et me taandaksime kõik inimesed niivõrd ratsionaalseteks ütleme, ühikuteks, kes siis tõepoolest kõigi jutu puhul, mis nad kuulavad, jälgiksid hästi täpselt allikakriitiliselt, et kui palju on sind tõde, kui palju vale, mingit nihe meil siin ka näeme, sest et eks ikkagi noh, ajakirjandus näiteks ju just nimelt on töötanud tõeuurijana, eks ole, ja kui varasematel aegadel keegi ikkagi räigelt valetas, siis noh, ka poliitiku jaoks, demokraatlikus ühiskonnas, eks ole, oli nagu halb halb kapital ja tema tema mainet ikkagi kiskus alla. Aga seda nõndanimetatud tõejärgsus ajastu on selles mõttes huvitav, et me täheldame, et enam see nii ei pruugi olla. Leo, sa hüppasid need hästi kiiresti, kohe edasi ja iseenesest oli see kõik väga huvitav, aga sa räägid mulle tundub korraga nii mitmest asjast, et võtaks osadeks lahti ja läheks natukene tagasi oleme, aga sa oled päriselt siiski ei eemaldanud sellest, mis mind ka huvitas, et sa ikka natukene keerled selle ümber, et see tõeküsimus on ka keeleküsimus, on teema, mida käsitleb siinsamas ajakirjas Maarja Rosenthal Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, temalt on artikkel tõe ja vale vahel arusaamatuse epidemioloogia, kus ta osutab sellele isenesest elementaarselt Õigale. Et tihti me kasutame väljendit miski on tõene või siit edasi tuletis. Sul on õigus väidete kohta, mida ei ole võimalik tegelikult tõe ja vale skaalal hinnata ja kui sa nüüd hüppasid kohe poliitikasse, siis see on ikka väga vahetult keelega ja keeletunnetamise võiks öelda keelepsühholoogiaga seotud. Aga see ongi see põnev koht, kus keel saab kokku mitte niivõrd meie mõistusega, kuivõrd meie emotsiooniga. Et miks ma sageli ütlen, sul on õigus, on mõnedes olukordades siis põhjusel, et ma, mina ka väga tahaks sellesse uskuda või mulle meeldiks ka, kui asjad oleksid nii või see paitab mu kõrvu. Ühesõnaga tõepoolest me kasutame seda väljendit väga laialt ja ma arvan, et see, kui me räägime mingisugusest uuest situatsioonist poliitikas. Ma olen siin Leoga nõus, et on kujunemas uut tüüpi paradigma poliitikas. Siis seondub tõesti sellega, kuidas poliitiline kõne puudutab inimest ja kui traditsiooniliselt see poliitiline kõne pidi apelleerima argumentidega mõistusele. Meil oli siis niisugune Haadermaslik subjekt, kes pidi tegema tegema mõistusepäraseid otsuseid alternatiivsete poliitiliste juttude vahel, siis nüüd võistlevad poliitikud ka peavoolu poliitikud aina rohkem selle üle, kuidas paremini apelleerida inimese emotsioonidele. Poliitiline kõne ja poliitiline väli lähevad taas sionaalsemaks. Mis küll minu arvates ei tee seda, et me hülgaksime tõe. Ma arvan, et emotsioonidel on oma tõde, lihtsalt tõerežiim on teistsugune emotsionaalsed tõed, nad kujunevad teistmoodi, nende kujunemise loogika on teistsugune. Aga ka seal sees on mingisugune tõetaotlus. Kasvõi evolutsioonibioloogiliselt vaatame seda, kuidas kujunevad välja siis inimese ja teiste elusolendite emotsioonid siis tõenäoliselt nad on ikkagi seotud sellega, et nad toetavad mingisuguseid enam-vähem adekvaatseid reaktsioone keskkonnale või vähemalt suurel-suurel hulgal juhtudest nii ning nüüd on see ürgne mehhanism siis taas kasutusele võetud, iseasi, kui, kui produktiivne see ikkagi tänapäeva tehnitsistlikus globaliseeruvas maailmas on. Aga Tõnu, sa ütled ise ka enda artikli alguses, et seda arengut, et emotsioonid nii-öelda tulevad tagasi poliitikasse, võib pidada ka positiivseks selles kontekstis, et demokraatiast. Küll laieneb ja ta laieneb nendele inimestele, keda vanasti see Haabermaslik ratsionaalne diskursus ahistas neil ei olnud kas võimekust selles osaleda või siis ja ma arvan veel veel sagedamini ikkagi põhjusele, et see avalik diskursus on läinud niivõrd tehnitsistlikuks niivõrd keeruliseks, et kellelegi ei tundu enam, et selles keerukas tehnilises poliit etturite ja spetsialistide poolt korraldatud sõna madal võiks ennast väljendada midagi niisugust, nagu rahva tahe või rahva hääl või, või, või see, mida me tegelikult tahtsime teha või nii, et see niisugune kaugenemine on kaugenemine on sisse kirjutatud siis poliitika professionaliseerumisse, kuna poliitika professionaliseerub, otsused muutuvad aina tehnitsistlikumaksaina bürokraatlikumaks. Nad on võib-olla ka päris efektiivselt sinna juurde, kui nad kõnetavad aina vähem ja aina kitsamat massi aina aina rohkem seda intellekti jõudu on vaja, et sellega sellega kaasa tulla. Ning suur osa inimesi kas ei jõua, ei taha. Või on neil mingisugused muud muud põhjused olla teisel positsioonil ja kui varasemalt pidi selle teise positsiooni jaoks leidma oma argumendi siis nüüd piisab ütelda, et aga meie gruppisin, valdab hoopis teistsugune meeleolu ja see on tänapäeva poliitikas legitiimne. Seisukoht mina lisaksin siinkohal ja viitaksin ka kõnealuses oleva ajakirja puhul Piret Kuuse artiklile, kes vaatleb just tõejärgsest teadusest füüsika taustal. Nii et sama probleem, mille Tõnu esile tõi, on tegelikult ju ka teaduse mõistmisega seotud, ütleme tänapäeva tippteadus, eks ole, on niivõrd keeruliseks muutunud ja ta peabki seda tegema, sest ta uurib ju hästi fundamentaalseid objekte, tahab hästi spetsiifilisi täpseid teadmisi saada. Et tegelikult selleni tippteaduse mõistmine laiema publiku jaoks või tema populariseerimine, millest palju räägitakse, on väga raske kui mitte võimatu. Ja me näeme nagu veidrate, no ütleme nagu varasemaga ajastuga võrreldes veidrate meeleolude ja praktikate levimist mitte üksnes poliitilisel väljal vaid näiteks ka noh, üldse mingitel olulistes küsimustes näiteks nagu meditsiin, eks ole, meil on kamaluga igasugu imeravitsejad ja nõidu, meedia kihutab neid ka üles, eks ole, kuna see seal on mingi impuls, mis inimesi huvitab ja siis on nende nõidade võistlusi kõik kõikjal televiisoris, eks ole, ja ja siis nad moodustavad, kes 11 kinnitavad, et joovadki kloorivedelikku, et halb olla küll, aga see käib asja juurde või midagi sarnast või siis noh, üldse eks ole, mingid veidrad uskumused, kui väetanud Schweigis oli hullumajas kuus võiks sattus, oli üks tegelane, kes väitis, et maakera sees on üks, teine maakera, mis on suurem kui väline. Et siis ta seal oli üks kõrvaltegelane, kelle peale sain naerda, aga tänapäeval inimesed, kes väidavad, et maa on lapik, moodustavad ka kogukonna ja eks ole, neil on teatud sellised argumendid või noh, teatud nihukesed nagu põhjendus, katsed ka Ja kelle juures tagatud ikkagi mitte mitte näha, mida niisugune niisugune diskursus inimesele pakub või, või millised on tema eelised, ütleme siis traditsioonilise arstiteadusliku meditsiini ees ja nimelt see, et ta kõnetab inimest tervikuna, tapelleerib selle inimese emotsioonidele ta ta pakub sellele inimesele niisugust tervikuna koos hoida. See tunne, et mitte ühte minu mingisugust sümptomi, vaid mind kui inimest tahetakse taas terveks luua ja need on, need on tõepoolest tänapäevase meditsiinipuuduse tekkeni. Nii et me meil on siin selles mõttes mida, mida märgata. Iseasi, kas need ravimeetodid töötavad. Jah, ma ei tea ja võib-olla lootusetutes olukordades ei ole mitte niivõrd oluline, et ravimeetod töötaks, kuivõrd see, et sinu viimastele hetkedele elus antakse mingisugune mõte või lootus, eks ole, jah, kui on tõesti raske haigusega seotud Ega mina, mina siin ei tahtnudki selliseid praktikaid hukka mõista, vaid vaid mõista ja, ja nüüd kuidas nüüd öelda, see, mis, mis Tõnu ütles, on niimoodi üksikisiku vaatevinklist vaadates, kes ei ole nüüd filosoof jäi kaevu sellesse teemasse on väga õige selles mõttes, et tõesti tõejärgsus ei tähenda seda, et üksikisikud oleksid loobunud informatsiooni tõeks ja valeks eristamisest, kindlasti nad seda teevad. Ja, ja niimoodi vaataksime, ollakse tõejärgsus mingisugune täiesti nagu mõisteline viga. Ja tegelikult enamik, suurem hulk käsitlejaid nii kõnealuse artikli, ajakirja artiklites kui ka sirbis sellest kirjutatud viimaste aastate jooksul umbes niimoodi seletada käsitlevadki, et tegemist on mingisuguse retoorilise anomaaliaga, et noh, et mida peaks saama tervet mõistust koju kutsudes ikkagi ületada, noh, Rein raud on kirjutanud nihukese väikse parudilise pealkirjaga artikli, et teeme tõe jälle suureks. Leo, sa mainisid jah, seda tõe suureks tegemist nüüd praegu ja kindlasti me selleni veel tänases saates jõuame, aga ma peatuksin natukene veel sellel mõiste aparaadil ja vaatan veel korra seda Tõnu artiklit ja Tõnu kohe alguses alustabki tõdemusega, et tõejärgsus on ebatäpne, ebaõnnestunud termin jõuab hiljem ühe teise mõisteni, milleks on uus arhailisus. Kas tõe järgsusi uusarhailise kirjeldavad ühte ja sama nähtust? Või mina tahaks öelda küll, et see, mida me kutsume poliitilisel väljal nüüd tõejärgsus, eks oleks täpsem nimetada uus arhailisuseks ja ta on, ta on siis olukord, kus nii nagu nii nagu leo algul kirjeldas, et millegipärast paled ja libauudised mitte ei kahanda rääkija kapitali poliitilisel väljal vaid lisavad talle seda kapitali veel 30 aastat tagasi niimoodi ei olnud. Ühesõnaga 30 aastat tagasi demokraatia norm vähemalt mitte et alati nii toimis, aga demokraatia norm oli selline, et kui keegi paljastati valetamas, siis tema mõjukus tema valijaskond vähenes. Ja nüüd me näeme väga paljude väga paljude poliitiliste liidrite puhul seda, kus see nii ei toimi, kus iga nende, kus siis ütleme, traditsioonilise meedia või, või ekspert, tõde või, või, või kelle veel poolt paljastatud vale, selle inimese suus teed teda aina populaarsemaks. See on uus fenomen ja, ja ma arvan, et siin ei ole tegu siis asjaoluga, et valija tahaks hüljata tõde vaid valijale, tundub, et ratsionaalne mõistus ei ole adekvaatne tõe allikas. Et see niisugune kõhutunne või tema emotsioon või atmosfäär, mis valitseb siis selles. Ma ei tea, kas partei kond Doris või inimeste grupis, kellega ta iga vahetult suhtleb, et see on olulisem tõe allikas kui argumendid ja miks ta nii arvab. Mulle mulle tundubki, et siin võetakse kasutusele sellised tähenduseloomekesksed truubid, mis kuuluvad iga niisuguse rahvuse enda mõistmise juurde nagu, nagu rahva vaim või rahva tahe või, või rahva hääl. Ühesõnaga tundub siis sellele inimesele ma arvan, et rahva hääl ei väljendanud ennast selle valitsuse eksperdi argumendis, vaid selle, tema grupi meeleolu annab seda paremini kuidagi esile. Ühesõnaga talle talle tundub, et, et see, see grupimeeleolus väljendavad endast mingisuguseid sügavama jaa, olulisema ratsionaalsuse kihid, isegi kui selles selles pealispindses niisuguses poliitilises kähmlemises Aga miks just arhailisus, see viitab justkui sellele, nagu meie oleksime kuskile vahepeal kõrgemale jõudnud. Nüüd langeme tagasi, et millest see väide nagu mingil arhailise ajal oleks käitutud, siis kuidagi nii nagu nüüd käitutakse. Ja nagu me vaatame seda, kuidas lihtsalt inimese kujunemise ajaloos on tehtud kollektiivseid otsuseid siis nad on ikkagi tavaliselt olnudki emotsionaalsed, nad on selle kollektiivse grupi emotsioonipõhised olnud alates ma ei, ma ei tea, mis aegadest kuni väga viimaste aegadeni seal mõnisada aastat, kus on, kus on demokraatia muutunud ratsionaalseks, aga siis oleks äkki õigemini uus normaalsus. Jah, kui me võtame normaalsuseks seda, mida toetavad ka meie meie ajustruktuurid, sest meie aju on ehitatud selliselt, et talle meeldib väga palju rohkem toetuda emotsioonidele kui kui argumentidele. No siin tuleb muidugi meelde, mida aju-uurija Jaan Aru on öelnud, et aju on laiskorgan. Ja, ja temas on ühesõnaga ratsionaalse mõtlemisega seotud seotud neutraalsed võrgustikud jäävad peaaegu ikkagi alati alla nendele otsustele tahtmistele, tungidele, mis on seotud siis emotsionaalsete võrgustikega peaaegu alati või ma pean modifitseerima seda seisukohta, ütleme meie jällegi meie argielu koosneb tegelikult peaaegu alati siis vastuolust emotsioonide ja mõistuse vahel selles mõttes, et kõnnid mööda linna ja vaata nüüd tahaks õlut või tahaks jäätist, minu mõistus sekkub, ütleb, et see ei ole sulle praegu heade ja seda hiljem ära tee seda, ära tee seda üldse ning me oleme kogu aeg sellises sisemises konfliktis terves hulgas küsimustes. Nüüd on teemasid, mille puhul me ei tule selle konfliktiga hästi toime. Ja siit siis veel üks viide sellele, kuidas milliseks on kujunenud tänapäevapoliitika, on siis selline ka siin toimub emotsioonide õhutamine niisugusel määral või, või sellisel moel, et mees tekiksid kollektiivsed tunded ja atmosfäärid, niisugused, kus argumentidega toime ei tulda. Seal võib olla ohtlik pool nende uut tüüpi, siis emotsionaalsete subjektide tulemisega poliitilisele väljale, sest nad toovad endaga kaasa ikkagi arvestatavaid jõu positsiooni taha, mis tõenäoliselt ei ole hea valitsemise mõttes väga efektiivne. Väga, väga, väga optimaalne ta küll tõstab inimeste meeleolu, aga et kui tegelikult hakata tegema neid asju, mida räägitakse, siis võiks korduda minu arvates midagi niisugust nagu Euroopa revolutsioonide ajastu. Sest kuigi praegu seostame, eks ole, sellist emotsionaalset poliitikat Euroopas Parempoolsete positsioonidega, siis siis selliseid tähenduseloomemustreid iseenesest tegelikult parempoolsed ei ole, ma arvan, et nad on pigem vasakpoolsed. Ühesõnaga mida on Euroopas viimase 200 aasta jooksul emotsionaalse poliitika abil korda saadetud, on ikkagi pigem revolutsioonid, Vene revolutsioon, prantsuse revolutsioonid, kõik need tunded siis, kus eliit teeb seda, mis vastandub rahva tahtele ja sellepärast siis need, kes räägivad rahva tõelise tahte nimel, on, on õigustatud positsioonis seda eliit kuidagi kukutama isegi radikaalsete vahenditega kukutama. Ja vot just nimelt me kuuleme ju jälle nende radikaalsete vahendite sissetoomist, esialgu küll ainult sõnas, esialgu küll ainult ähvarduse tasandil, aga selle koha pealt on need uued arengud tõepoolest ohtlikud, seal on potentsiaal siis ühiskonnad ikkagi muuta jälle nii ebastabiilseks. Noh, me liigume siin siin sadu ja sadu aastaid tagasi. Poliitika teema kommentaariks. Ma soovitaksin lugeda Aive Pevkuri artiklit ja seal tegelikult Aive on ka aru arusaamisele tõejärgsus on niukene nagu ekslik mõiste ja rõhutab seda, mis tegelikult onu jutustki välja tuli. Et ega sellist Haabermasliku subjekti nüüd ütleme valijaskonna seas massiliselt esinenud ei ole, kes tõesti nüüd ütleme, kuulaks kõik debatid analüüsiks argumente poolt ja vastu argumentatsiooni vigu loeks programme ja võrdleks teeks, eks ole, sellise nagu tõsise tõsise pool teaduslikku otsustusprogrammi, kui me vaatame, millised on valimiskampaaniad, kui see valimi see hetk on, siis tal alati selline emotsionaalsem hetk, siis need valimiskampaaniad, eks ole, liiguvad ju ikkagi enamasti on alati liikunud sellise tabava loosungi nii ilusa pildi, nii, eks ole, mingi madalama ühisnimetaja ini, mis siis nagu inimesi kõnetaks. Nüüd on küsimus olnud selles, et pärast teist maailmasõda teatud ajajärkudel on poliitilised eliidid olnud omavahel kokku leppinud, et noh, teatud viisil ei raisata Ta või teatud kaarte lauale ei tooda, mis on ajalooliselt olnud seotud, eks ole, võib-olla mingite niisuguste noh, nagu Tõnu ütles revolutsioonide või mingi teistlaadi ohtlike asjadega. Et rohkem on nüüd noh, ütleme siis, võiks öelda, et sellised eestkõnelejad, kes väga uhkelt, eks ole, ütlevad ka, et poliitiline korrektsus On liiga kitsendav ja seda tuleb ületada. Et sellised eestkõnelejad on pragu omamoodi pressimas survestama liita ja noh, demokraatlikus mehhanismis valijate toel seda tegemas. Aga teatud mõttes see erinevad grupid, eks ole, pürgivad poliitilise hääle järele kui niimodi neutraalse pilguga vaadata. Normaalne poliitika kujunemise protsess, eks ole, avaramas plaanist, mis on selle tagajärjed? Asi ainult üks repliik siia vahele asi ei olegi mitte niivõrd selles, et niisuguseid grupid on olemas ja nad avaldavad survet siis poliitilisele eliidile või poliitilisele enamusele see on, see on täiesti positiivne üllatajad on see poliitiline enamus ise, kes võtavad need meetodid ja selle surve omaks, kes alluvad sellele survele. Nii et mina arvan, et selle uusarhailise tähenduseloomet kasutuselevõttu suurimat patuoinad ei ole mitte nii-öelda need populistlikeks nimetatud nimetatud poliitikud vaid peavoolu poliitika, kes tõepoolest hakkavad sellega arvestama, kes tõepoolest lasevad ümber kujuneda meie meie poliitilisel väljal, nii et need emotsionaalsed argumendid on või noh Aga siin me saame jällegi Aive artiklist saaksime jälle juhatust, et Aive on seisukohal, tugineda Schumpeteri minu arvates on päris tugev seisukoht, et ega siis ega nüüd poliitikud ei ole ju mingisugused Tõe märtrid, eks ole, kes ütleksid, et jah, et praegu on segased ajad, meie jääme terve täieliku mõistuse juurde, kaotame mõned valimised, oleme kuskil, noh, natuke aega marginaalsed või vähem mõjukad ja küllap siis mõistuse hääl jälle võidab. Ja siis me taastal omad positsioonid. Poliitika eesmärgiks, ütleme siis, kui me vaatame võib-olla poliitikute pähe, mida on raske vaadata, aga et poliitika eesmärgiks paljude uurijate järgi ei ole mitte tõe selgitamine parima ratsionaalse mingi müstilise ühise hüve saavutamine, vaid poliitika eesmärgiks on need, kes poliitikas osalevad võimalikult hea positsiooni sisse. Mille eesmärgiks on saada võimalikult palju hääli, et võimalikult suur hulk sellest seltskonnast, kes asus neid hääli taotlema, saaks ütleme vastava ühe või teise positsiooni demokraatia tingimustes saada võimule laiemalt, võiks öelda ja, aga ma ei ole nõu, ühesõnaga ma olen nõus sellega, et see on kirjelduslikult õige on, aga paljud poliitikud nii teevad. Aga ma ei ole nõus sellega, et, et see, see vastab nüüd demokraatliku poliitika ideaalile või et või et see on see, mida nad peaksid tegema. Ikkagi, milles seisneb esindusdemokraatia ja niisugused riigimehelikkuse ideaal ongi vahe sisse tegemises otsustustes puhul, küsimuses, kus otsus erineb. Juhul kui ma olen, olen saanud kulutada natukene aega selle selle otsuse läbimõtlemisele, et muidugi võiks arvata, et näiteks niimoodi tänaval peatades esimese küsimuse peale võiks rohkem kui pooled eestlased olla näiteks selle rändepakti vastu. Nüüd kui needsamad eestlased, kui neile anda kaks päeva aega süveneda teemasse, kuulata ühtede ja teiste ja kolmandate ekspertide tulemusi, selgitada neile igasuguseid tagamaid, siis mina arvan, et see seevastu olijate protsent kahaneks väga palju. Nüüd esindusdemokraatia puhul esindavad meid poliitikuid, kes on saanud tegeleda asjadega. Me oleme maksumaksja, hoiab neid oma rahadega positsioonis, kus neil on aega ja võimalust tegeleda asjadega väga palju põhjalikumalt kui see keskmine inimene, nii et nemad peaksid, isegi kui nad tahavad esindada mingisugust nii-öelda keskmist inimest tänavalt, siis nad peaksid esindama sellist keskmiste inimestega tänavalt, kes on saanud selle teemaga sama kaua tegeleda nagu nemad. Aga nad ei tee seda. Ühesõnaga nad nad. Ühesõnaga, mis mõttes see populistlik poliitika alati valetab, ongi, ta valetab alati selle koha pealt, kelle positsiooni ta esindab. Ta ütleb, et ta esindab läbimõeldult nende positsiooni, kes tegid selle otsuse Athock suvalise suvalisel hetkel suvalise emotsiooni najal, aga see ei ole nende ülesanne. Leo sa enda artiklis jõuad lõpuks selle tõdemuseni, et ega seda tõde ei olegi võimalik tagasi tuua. Ütleb, et me peaksime leppima selle uue olukorraga, mida võib nimetada siis uus arhailisuseks või tõe järgsuseks. Aga jutud sellest, et me teeme tõe jälle suureks, millele sa viitasid, et neid ei ole määratud täituma. Ja ma nüüd üritan Natukene seletada oma positsiooni ka seni ma olen siin rohkem toimetajana tutvustanud teiste inimeste artikleid. Minu artikkel on antud kogumikus ainukene ja tegelikult üldse laiemas debatis. Siin Eestiski on see väga harvaesinev positsioon, mille kohaselt tõejärgsus on selline siiski tähenduslikke mõttekas termin, tal on oma sisu aga tõepoolest nagu eelnevast arutlused on juba tulnud, me ei leia sellel mõistel sisu, kui me laskume ühe, ütleme siis heas mõttes täitsa öelda lihtsa inimese üksikisiku tasandile. Üksikisiku jaoks on tõde väga vajalik sõnal tunnetuslikult vajalik, emotsionaalselt vajalik informatsiooni liigitamise jaoks vajalik. Nüüd tõejärgsele mõte minu hinnangul laiemas niukses üldises kultuurilises sfääris või sealt vaadates ja mida selle mõiste all siis mõista, nii nagu ma seda tõlgendan tuleb mõista seda, et ei ole sellist noh et me oleme liikumas ajas sinna suunas, et ei ole, kuidas ma siis ütlen kogukonda või kultuuripiisaval määral ühtseks siduvat ühist tõde? Jällegi, eks ole, tõe puhul nii nagu mitmed klassikalised teooriad väidavad, ei, saame adekvaatset pilti, kui me uurime iga üksiku lause tõeväärtus, nagu meil siin näited läbi käisid vaid tõde on selline nagu mört, mis teatud hulga uskumusi kokku seob ja annab inimesele siis sellised noh, alusveendumus, et maailmavaate võiks öelda ja siin me näeme, et on toimumas selline nagu killustumine või pihustumine, noh, et mis me siin näeme. Me näeme ühelt poolt, et maailm on väga keeruline ja niukene, noh, tulevik on ebamäärane, eks ole, räägitakse mitmeid selliseid ohte ja allakäigu narratiive, millel küllap on ka alust keskkonnaküsimused, eks ole, siin poliitika küsimused kas rahvad lähvad rändama või ei lähe, et ühelt poolt on olukord väga keeruline, noh ja, ja ei ole nagu selliseid lihtsaid lahendusi või kui lihtsaid lahendusi pakutakse, siis nad ei ole eriti veenvad. Ja siin me siis näeme muuhulgas ka tänu moodsatele infotehnoloogia vahenditele. Et kuna üksikisikud ilma tõeta elamine, noh, see on selline nagu niivõrd ebameeldiv seisund, eks haiglaslik seisund, seda üksikisik ei saa endale lubada. Niimoodi üldiselt. Et siis tekivad mingisugused, ütleme siis väiksed asjad millele rajada, millele panustada oma emotsiooni, mida pidada hästi tähtsaks ja kuhu sisse mingi kogukonnaga tõde üles ehitada, no näiteks seesama, ütleme lapiku maa teooria, eks ole, see on üks selline väike näide, et, et see on selline asi, mille nimel võidelda, eks ole, sellega käib kaasas muidugi vandenõuteooria, et eliidid valetavad meile, et maa on ümmargune ja petavad meid niimoodi kavalasti või palju, palju selliseid teisi asju. Kuidas inimeste elus edasi aitab, kui ta võitleb selle eest, et maa on lapik või et kallis Kivitada ravivad, et kuidas ikkagi elukvaliteeti tõstab. Kas lihtsalt tunda ennast erilisena jah? Reaalselt tunda ennast erilisena, tunda sellele, et, et ma võitlen millegi eest mulle mingi õige asi, mille eest võidelda, sest kui minna nüüd päris ratsionaalsele pinnale võta kõik emotsioonid maha, nii palju, kui see on võimalik, eks ole, hakata analüüsima. No mille eest võidelda, ega niimoodi võib jäädagi ju neid andmeid analüüsima, kas Rail Baltica on halb või hea? No selleks peab olema, ma ei tea, kes tõesti nagu emotsioone kõrvale, kuidas nüüd neid kõiki raporteid ja nende kriitikuid lugeda ja ja midagi nii tohutut, mis tulevikus alles olema saab hinnata, eks ole, seda me ei suuda ratsionaalselt. Noh, see on ka nüüd üks näide, et tõejärgsus siis niimoodi noh, avaramalt mõeldes oleks selline diagnoos. Meie kultuurile võiks öelda siis demokraatlikule kultuurile, euroopalikule kultuurile. Ta ei ole mingi globaalne diagnoos tingimata näiteks ma arvan, et kuskil islamimaades islami mingi usund seob inimesi palju tihedamalt annab nende elule tähendusest palju tihedamaks tervikuks kui meie selline usuleiguse suunas liikuv Euroopa. Aga see ei ole ka muidugi nii, no ma tuginen paljuski oma artiklil nitsele, see pole muidugi nagunii, et noh, et et meil on midagi vaja, ütleme siin, et olukord on halb, et leiame nüüd siis noh, hakkame jälle kristlasteks või leiame mingisugused ühisväärtused. Mätsime kuidagi nagu tee, teeme jälle suureks, mina olen selles osas nagu küllaltki pessimistlik, mis on minu, noh, mis on minu lahendus või nägemus, aga see on selline filosoofi nägemus. Et peakski, noh, kuidas öelda, saama sellest aru, millest juba räägib kas või Rosentav artikkel sissejuhatuses. Et valdav enamik meie informatsiooni, mida me kasutame, milles me elame ei ole niimoodi nii hästi nagu hinnatavad, et me võiksime öelda, et tal on nüüd tõe tempel peal. Me elame nagu teatud ebamäärasuses ja, ja seda tõde nii väga nagu ihaldada igalt poolt taga otsida. Et võib-olla saab ka ilma läbi. Aga see muidugi ei ole nüüd nagu mingisugune lihtne mõtteharjutus. Kui ma võtaks ka sellest rail Balticu näiteks kinni, see on, see on väga hea näide tänapäevaste poliitiliste otsuste kohta on tõesti tehniliselt väga keeruline ja küsimus sellest, kas tasub või ei tasu ehitada. Rail Balticut on tõenäoliselt ekspertide pärusmaa. Teha seda otsust, mida praegu niisugune emotsioonipõhine otsuse tegemine mulle tundub rangerdust eliitide poole peale, kus siis öeldakse, et meil on Rail Balticut vaja sellepärast et me kuulume Euroopasse või sellepärast, et see kuidagi aitab tõsta, meie, ma ei tea, kas, kas suisa kaitsetahe, et või, või kaitsevõimet saame raha, mida me muidu ei saaks Euroopast? No see on juba pragmaatiline, aga ühesõnaga seda, seda põhjendatakse väga suurt sellist emotsionaalset üldistustega. Samal ajal kui kriitikute hulgas levib väga palju sellist tehnilist informatsiooni, mis võib või ei pruugi olla tõene, aga ühesõnaga adekvaatne, siis vastus küsimusele ikkagi ehitada või mitte ei ole sellise sisetunde veel tegelikult tehtav, vaid eeldaks väga tarkade ekspertkogude sõltumatut, et analüüsi ja ma väidangi, et enamus meie ees seisvatest poliitilistest probleemidest on sama, sama iseloomuga, seesama rändeprobleeme ei ole, ei ole lahendatav selle grupitundega minu sees, et me kõik kardame seda või peame ennast ohustatuks selle tagajärjel või vastupidi, et nad on teretulnud tänapäeva tingimustes, need on väga keerulised tehnilised probleemid. Ja milles seisneb siis niisugune kaasaegse ühiskonna traagika ongi see, kas ma pean siis ennast emotsionaalselt täiesti lahti siduma see see aastakümned aastatuhandetega meist tekkinud neutraalsed võrgustikud, mis tahaksid toetada minu kuulumist mingisugusesse poliitilisse kogukonda, kus mõistetakse 11, kus saadakse aru, miks me teeme ühtesid või teistsuguseid otsuseid, kus austatakse neid, kes neid õigeid otsuseid teevad. Ühesõnaga kõik need emotsioonid justkui ei toeta meid enam hästi, selles. Mina ütleks nende riikidevahelises konkurentsis. Et kui minna sinna sinu positsioonile ja öelda, et see et see niisuguse tehnilise tõe taastamine meil enam päevakorda ei tulegi, siis ma olen ette kaotanud mängu me, me nimelt võistleme riikidega, kes aina aina tõusevad, niisugused niuksed ekspertluse või siis riigivalitsemise nutikusega. Ja, ja kui neid ei piira neid neid tõusvaid riike, siis niisugused demokraatlikud institutsioonid, mis käsivad arvestada ka veel suurte valijagruppide meeleoludega siis nad siis nad lihtsalt lähevad eest ära ja võtavad üle. Ühesõnaga, sel juhul mingit mingit aasta pärast keegi meilt ei küsi enam, millised emotsioonid teil siin on, sest sest teised ühiskonnad on osutunud nii palju efektiivsemaks igat sorti praktiliste küsimuste lahendamisele, raha raha kujunemisele, et me lihtsalt meid lihtsalt tõrjutakse kõrvale. No aga kas siin küsimus ei taandu mitte millelegi vähemale kui sellele, mis on elu mõte, ehk siis et kas mitte see tehniline efektiivsus ei peaks aitama meil luua sellist ühiskonda, kus meil on emotsionaalses mõttes hea elada. Ja see oleks suur ülesanne tänapäevapoliitikale ja me näeme selles osas nende suurt suurt Felgimist, eks ole, vahepeal siin oli juttu sellest, et kas suurt narratiivi on poliitikas vaja ja siin mõni poliitik ütles isegi, et ei ole ja, ja noh, me oleme vist seal, kus meil on vägagi vaja suurt narratiivi küsimustes, mis mis puudutavad siis otsuste tegemise viis esindusdemokraatiat kuulumist Euroopa liitu ja kõike kõike muud. No meie saateaeg hakkab läbi saama, aga me oleme nüüd jõudnud üsna nukra lõpuni, et kas on võimalik siiski kuidagi optimistlikuma tooniga. Lõpetajad ei, minu meelest ei ole, olukord on päris kriitiline, ühesõnaga ma arvan, et me astume praegu suurte sammudega tagasi, olemaks efektiivselt ressursse kasutav ühiskond ja oma oma elu nutikalt ratsionaalselt Seav ühiskond. Nende sammudega jätkame ja ma ei näe praegu põhjust, miks me ei peaks nende sammudega jätkame, siis me lihtsalt muutume riikidevahelises konkurentsis nõrgemaks. Mina omalt poolt ei saa midagi optimistlikku pakkuda, aga ma lähen tagasi toimetaja positsiooni ja kes tahaks olukorrale sellist, kuidas ma ütlen rõõmsamat prognoosi, siis seda pakub meie täna kõne all olnud ajakirjas Jentslemanski artikkel, mis on küll paraku inglisekeelne, sest ta on välismaalane. Tema näeb seda järsust sellise ajutise protsessina niukses nagu kestvas valgustusliikumises, aga tema argumentide esitamine ei ole siin populaarses vormis nii kiiresti võimalik. Seda tulekski sisalduda. Aitäh suur tänu veelkord selle jutuajamise eest filosoofiast Tõnu Viik ja Leo luks. Kui ma saate alguses ütlesin jah, et meil kultuuriajakirjanduse tutvustamine jääb ära, siis mingis üldisemas mõttes oli kogu tänane saade pühendatud ju ajakirja stuudio filosoofika Estonica 11. numbri tutvustamisele. See on tõesti eks, aga põnev number, mis on oma teema asetuselt, olgu see veel kord üle öeldud faktid, vaidlused ja argumendid tõejärgsus ajastul äärmiselt aktuaalne. Aga kuigi me nüüd saate keskel muusikat ei mänginud, nagu üldiselt kombeks on, siis mängime siiski lõppu ühe loo, mille Leo luks valis, selleks on JMKE jah, muidugi, kuid ei 1996. aasta albumilt jäneste invasioon, Leo, kas sa tahad midagi selle loo kohta öelda ka veel? Ma ütleks kiirkorras veel. Ühe detaili, et see ajakiri, millest me rääkisime, on võrkus, vabalt loetav kõik artiklid, seda ei pea minema kuhugi poodi otsima, poest seda ei müüdagi. Aga selle loo kohta ma ütleksin seda, et et ega siis tõe üle mõtlemine ei ole nagu eile tekkinud, vaatame see lugu punud klassikute 96. aastal ja see on omamoodi, on mul hea meel, et filosoofia on nüüd niimoodi nagu suurte sündmuste käigus jällegi nagu ellu astunud oma kabinetivaikusest, et see lugu on meil ka selline energiline, eluline. Väga hea, veelkord aitäh, mina olen Peeter Helme ja kuulmiseni.