See ei ole nõukogude aja nostalgia, vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, algab aasta viimane kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios ka saatejuht Maarja Vaino, tere Maarja. Tere. Ja meil on ka külaline, nagu ikka, tänaseks külaliseks on kultuurikriitik Alvar Loog Postimehest. Tere. Tere Peeter. Tere. Maarja. Hakkama seega kokku võtma kultuuriaastat ja kuna siin kultuuriaasta on vähemalt sihtasutuse kultuurileht vist juba kokku võetud, siis värskelt kirjandust meil laual ei ole. Õnneks on küll meil värske Eesti Ekspress, mis ilmus eile, kus on ka omajagu pühendatud ruumi kultuurile nii laiemas kui kitsamas tähenduses ja Eesti ekspressist ma tahangi alustada. Nimelt leheküljel kaheksa on Mikk Salu ja Erik Moora artikkel unustatud asjad mööduvast aastast. Nimelt tänast saadet ette valmistades avastasime ennast tõdemusest, et mitte midagi ei tule meelde. No üldse ei ole meeles, mis aasta esimesel poolel juhtus, täiesti tühi koht. Mis filmid, mis raamatut, mis teatrietendused, no midagi ei ole meeles ja selgub, et ma ei ole üksi. Jaa, Ekspress on katsunud nüüd mõningaid selliseid nähtusi ritta panna, mis siis meeles ei ole, neid on siin väga erinevaid eri valdkondadest, näiteks ei ole meeles, idapiiri väljaehitamine, ei ole meeles Kataloonia mäsu, aga ei ole meeles, ka taliolümpiaakust on meeles ainult see üks asi, mida seal ei toimunud, nimelt Kelly sildaru ei saanud seal osaleda. Meeles ei ole ka see, et hümni ei mängitud aasta vahel tusel meeles ei ole seriaali Pank, mis ometi alles pes meeles ei ole see, et rahvusloomaks valiti hunt ja ei olnudki mäger ja nii edasi ja nii edasi ja seda saadet ette valmistades maarjahalvariga suhtlesime, siis avastasin, et ka maarja ja halva rannasarnases olukorras, et no ei tule meelde. Aga nüüd seda asja teise külje pealt vaadates võiks öelda, et see on väga hea märk, see tähendab, et kogu aeg juhtub midagi. Me elame ühest küljest muidugi väga sellises meediakeskses maailmas, kus iga sündmus on 10 korda suuremaks puhutud, kui ta tegelikult on. Aga teisest küljest tõsiasi on ka see, et see meedia aitab meil tähele panna väga paljusid sündmusi ja neid sündmusi on tõesti nii palju, et see, mis oli eile, ei ole enam meeles ja see, mis juhtub homme jah, sõdalas sellest ei tea veel midagi. No minul oli sellevõrra natuke lihtsam kui Peetril, et üks asi, millega ju aasta algas, oli Tammsaare juubeliaasta tähistamine ja see algas 10. jaanuaril. Minul, jumal tänatud, oli see veel meeles ja, ja tegelikult ju üks märksõna, mis igal juhul jääb aastal 2018 meenutama, olgu siis ühiskondlikul kui kogultuurilisel tasandil ongi see, et oli ju Eesti vabariigi 100. aastapäev ja selle kõrval oli lihtsalt tohutult palju teisi juubeleid, osalt asutuste omi, sest et väga paljud asutused Eestis loodigi samal riigi loomise aastal, et kui ma valmistasin ühte aastanäitust ette, siis ma olin ikka üllatunud, kui tohutult paljudel igasugustele organisatsioonidele just sellel samal 18. või siis kohe 19. aastal nagu algus pandi. Ja teiseks, kuidagi on juhtunud niimoodi, et, et tõesti tohutu hulk ka inimesi on sündinud aastatel, mis lõpevad kas numbriga kaheksa või numbriga kolm, mis mistõttu oli näiteks kirjalikke üksinda ligi kümmekond, kelle juubeleid sel aastal lisaks Tammsaarele sai, sai tähistada, no kõige hiljutisemaid. Hando Runnel. Aga siia võib nimetada Kreutzwaldi, Underi Viidingu, Ellen Niidu, Koidula 175 oli just eelmisel nädalal põhimõtteliselt. Nii et. Ma arvan, et selles mõttes midagi meile ikka sellest aastast meelde jääb. Jah, ma resoneerin kaasa sinu öelduga selles mõttes, et et Tammsaare õnneks tundub olevat autor, kes ei vaja pildile pääsemiseks juubeliaastat ja ma isegi ei märganud, et tal on juubeliaasta ausalt öelda, sest kindlasti märkasin, aga ma ei mäleta seda, et, et ta on autor, kes on, kes on nii või naa aktuaalne, kelle poole pöördutakse ilmselt nii lugejate kui kui tema loomingu tõlgendajatena teatris kui filmis sõltumata sellest, kas, kas tal on juubel või mitte, aga paljud väiksemad väiksemad autorid ja, ja vähemtähtsamad institutsioonid ja vajavad kindlasti jah, ka enese uuesti inimestele meeldetuletamiseks jänese pühitsemiseks, jänese tähtsuse rõhutamiseks oma mingisugust ümmargust sünnipäeva ja, ja kahjuks või õnneks ja meie kultuur on kuidagi nii rikkaks saanud, et et neid tähtsaid loojaid ja institutsioone on, on, on nii palju, et nad natuke devalveerivad tegelikult juba juba juba 11 ja, ja nüüd siis lõppenud aastal, kui me niivõrd-kuivõrd, kui me tahame oma jutuga püsida kultuuri piirides, me ei saa kuidagi mööda Eesti vabariigi sünnipäevast, ehkki võib-olla riik oma Ütleme esialgupäralt, ega ega funktsioonilt ei ole võib-olla tegelikult väga kultuurne nähtus üldse pealt nagu tahaks väga süvitsi minna ja võib-olla isegi natuke anarhistlikus liinis mõelda, siis ta tegelikult vaata et midagi selle, selle vastandit tegelikult hoopis et no olgu, mis iganes, Eesti vabariigi põhiseaduse sinna esimestesse paragrahve idesse kirjutatud, aga noh, me teame, et tegelikult see päeva lõpuks ei ole vist eriti oluline, et, et see, meie riigi sünnipäev on väga suure pitseri jätnud ka meie kultuuriaastale ja, ja mina ei ole üldse kindel, ausalt öeldes, et see mingisugune hea asi on tegelikult meie niigi kriminaalselt üle rahastatud kultuur sai nagu veel jube suure süsti peale ja, ja selle selle tulemuseks on kohutavalt suur hulk kultuuri, mida nagu mitte keegi ei jõua ära tarbida. Sa mõtled, et see oli nagu doping? Doping mõistega kaasneb mingisugune eetiline mõõde on ju, mida, mida kultuuri puhul noh, ma ei tea, kas saab kasutada või saa, et nojah, me võime öelda näiteks, et et võib-olla need loojat, kes pääsesid sinna eelarvereale, justkui sai dopingut, nad said eelise nende ees, kes ei pääsenud, aga noh, see on ju alati nii, et on, on isikud ja institutsioonid, kes on valdkonnad, mis on rohkem rahastatud ja need, mis on vähem rahastatud. Et kui me tahame seda eetilist mõõdet tuues, me võime öelda, et ühtedele on doping, teistel ei ole ja, ja kindlasti see, see juubeliaasta võib olla kääre, pigem pigem suurendas kui vähendas. Aga minu segase mõtte lõpetuseks ma tahan just öelda seda, et et kui Peeter alustas sellega, et oli, oli ju pikk ja, ja tuumakas aasta, aga tõesti nagu et mitte midagi ei tule meelde, siis tõesti ma mul on suhteliselt sama ja esmalt mul tulevad võib-olla isegi pigem meelde need asjad millega ma kokku ei puutunud, sest ma toimunud nendest minu ümber räägitakse, aga ma olen ühel või teisel põhjusel maha maganud kas teadlikult või ebateadlikult või mis iganes ja kuidagi kuidagi isegi isegi puudu olu end enda kogemuses jääb paremini meelde kui see, kui see kogemus, mille sa oled saanud, ma tea, nii paradoksaalne kui see ei ole. Ja et ühtepidi me võiks ju rõõmustada, et, et meil on selline selline tore, tore rahvusriik ja, ja kõik on hästi kultuurne ja ja tõesti, võrreldes kas või meie kõigi kolme noorusajaga, mis jääb, ütleme 80.-tesse. Meenutagem kui vähe tegelikult kultuur ja kui me mõtleme tollasele kirjandusele, kus aastas ilmus keskeltläbi kolm luulekogu, seal mingitel aastatel vist ma ei tea, debüüt ilmunud ühtegi näiteks noh, praegu võrdluseks need numbrid on vist luulekogusid ülesaiade püüta umbes 40 50. Kui palju oli teatritrupp ja teatrilavastusi teatrietendusi aastas, need numbrid on, ma arvan truppide osas ilmselt kahe-kolmekordistunud lavastuste etenduste osas samamoodi ja nii edasi ja nii edasi, noh ja, või kas või mõtleme, 90.-te alguses oli aastaid, kus Eestis ei tehtud mitte ühtegi mängufilmi. Mullu tehti, ma ei tea, see number jääb vist kuhugi 10 ja 25 vahele, et keegi ei tea enam, keegi pole neid näinud ja ja kuna valitseb selline ületootmine, siis ka need teosed, et kes võib-olla noh, niivõrd-kuivõrd objektiivsest perspektiivist vaadatuna võiksid pälvida mingisugust natukenegi üldrahvalikumat nii-öelda seedimist ja arutelu ja ja noh, et, et, et saada mingiteks tüvitekstides meie kultuuris, mis võib olla inimesi, ühendaks kas kasvõi läbi selle, et et nad kutsuvad väga vastandlikke reaktsioone esile, aga ometi nad ühendavad, sest nad on, kõik on neid näinud, nende pinnalt saab mingisuguseid arutelusid jätkata, olgu need siis ma ei tea poliitilistel teemadel esteetilistel teemadel. Et ühesõnaga meil valitseb kohutav ületootmine ja ainuke, kes sellest kindlasti võidavad, on loojad, sest meil on väga palju professionaalseid loojad ja väga palju professionaalseid kultuurimana kere asjades, aga see tööstus õitseb. Jah, aga võib-olla sellega hakkab ka niimoodi minema nagu, nagu kõikjal, et kui on juba liiga palju, siis ühel hetkel midagi pankrot istub ette, et kui kui võta aluseks see, et see kultuuriväli sisuliselt peab töötama nagu, nagu ütleme siis noh, turuväli, et ongi metsikult pakkumist ja, ja nii palju, kui keegi vähegi mingi nishi leiab nii-öelda tarbijale, et kui rääkidagi kultuurist siis nendesamade terminitega, millest räägitakse nagu turu turuväljal, et, et siis siis see tähendabki seda, et ühel hetkel mingid asjad lähevad nagu pankrotti ja ja nendest justkui peaks loobuma. Aga samal ajal kui noh, tule tagasi ka selle riigi juurde, et mina arvan, et iga olles küll vägagi huvitatud mõningatest analistlikest seisukohtadest, arvan, et, et, et ega kultuuri mõte siiski on ennekõike just selles kultuuris, et või riigi mõte on ennekõike kultuuris, et ega riigi mõte ei ole ju lihtsalt olla mingi majandusüksus, et noh, mingid asjad lihtsalt peavad nagu toetama seda seda, et siin ühel maalapil saaks toimuda see mingisugunegi omapärane kooslus, mida me nimetame Eestiks, eks ole. Aga aga sellega seoses mul nagu tuligi meelde, et kui ma mõtlesin ka selle EV 100 programmi peale, mis, mis oli just nimelt kohutavalt eklektiline, et kui, kui mõelda selle peale, et see pole veel läbi, jah, ja see pole veel läbi, et kui mõelda selle peale, et, et mis siis nagu, mis siis olid need tippsündmused, mis, mis, mis siis, nagu need kultuurisündmused olid nagu just seal EV 100 programmi raames, siis jah, ma arvan, et ühena tuleb meile võib-olla meedias üldluulepidu. Et, et see võib-olla oli midagi sellist, noh, tõesti suurejoonelist meeldejäävat. Aga, aga teine projekt, mis mulle näiteks väga meeldis, oli, oli niisugune väike projekt ja ma arvan, et ei pruugi võib-olla seda teada, aga mitte mäletada. Aga selle nimi oli kunstnikud, kogudes selle mõte oli viia siis 10 kaasaegset kunstnikku väike muuseumitesse väikekohtadesse ja ma ise nägin näiteks Jass Kaselaanenäitust Saaremaa Muuseumis, mis olid tõeliselt vaimukas ja andekas ja, ja ma tean, et ka näiteks Alatskivis oli, oli Jaanus Samma näit, mis oli väga andekas ja vaimukas ja ja Mihkel Ilus oli vist Vargamäe muuseumis ja neid oli veel. Ühesõnaga, see oli tegelikult niisugune projekt, mis, mis ühest küljest juhtis tähelepanu just nagu erinevatele kohtadele Eestis, et ei ole niimoodi, et kõik toimub alati Tallinnas. Ja teiseks tõi tähelepanu olla ka muuseumid ja kogud, mis on nagu nähtamatud asjad natukene ja kolmandaks, just nagu need väikemuuseumid, kellel on ka märksa raskem selles tohutus eneseturundamise maailmas nagu läbi lüüa. Jah, see on õudselt tore, kui, kui leitakse võimalust kultuuri kuidagi geograafiliselt laiali laotada ja see siis ja noh, kuna me ütleme turumajanduslikes tingimustes noh, keegi ei suudaks seda teha, siis, siis on muidugi on mõistlik, et riik, riik tuleb seal appi, aga. Noh, sellel, Asjal on ka nagu teine pool mulle väga meeldis mingis mõttes mida, mida Katrin Pauts muhulane krimikirjanik, kes on sinna tagasi kolinud, kirjutas seoses nende see oli vist Ailanssoundiga seoses, mis on siis noorte alternatiivse tantsumuusika ka niisugune suvine vabaõhufestival, kus ta, kus ta siis. Ma natuke võib-olla meelevaldselt praegu üldistan tema välja öeldud ja, ja ma ei suudab oma mälust täpset tsitaati tuua ka tema, tema nagu mõte oli see, et ta pöördus siis ütleme, nende kalamaja hipsterite pooled. Miks te tulete oma pidu nagu muhule pidama? Ei, mäletan et paraku väga suur osa selle, selle kultuuri justkui nagu laiali laotamisest üle üle meie riigi on. On on nagu sisuliselt tegelikult väga näiline, sest sest selle kultuuri tarbijaskond tuleb selle kultuuriga kaasa enamasti sealt, kus see kultuur ise tulega, noh, antud juhul Eesti mõistes siis enamasti Tallinnast. Et me võime ükspuha kus võsa vahel neid üritusi teha, aga, aga need, eriti need inimesed, kes seal, kes seal võsas või võsa lähedal elavad nagu enamasti sellest osa ei võta või neil neil puudub ühel või teisel moel vajadus selle järgi. Jah, et suur osa sellest on väga elitaarne ja selles osas ma arvan üks enim suuri hulki laiuv eestlaste hulki mõjutanud kultuurisündmus aastast 2018 tabas meid kõiki augusti alguses, kui menubänd Patune pool teatas laialiminekust, ma arvan, et see nii-öelda kotib palju rohkemaid kui see et Jass Kaselaan paar pilti kuskil Saaremaa muuseumis Need pildid, aga mida iganes. Janson su patuse poole jäävadki patune pool, samas minust läks täitsa mööda, aga Peeter, sa enne tegelikult rääkisid väga ilusasti Narvast, et, et tegelikult üks suur kultuurisündmus oli ju seesama tegelikult tallinlaste minek Narva. Ja, ja vot see on iseenesest sellesama Alvar, sinu kirjeldatud nähtuse ma julgeks väita, üsna positiivne väljund, tõesti, võib öelda, et tänavune aasta oli mingis mõttes nagu Narva Eesti Kultuurikkaardile tuleku aasta tõsiasi suvel augusti, siis vist põhiliselt Narva Kreenholmis toodi lavale Kremli ööbikud, Tartu uus teater oli selle taga. See andis ju väga paljudele eestlastele esimest korda elus ajendi Narva minna, nii et mindi Narvat avastama ja noh, see on minu meelest küll väga positiivne nähtus. Jah, see on muidugi positiivne ja, ja kui me nüüd küsime, et kas Narva sai selle poolest kuidagi rikkamaks, siis niimoodi puhtmajanduslikus mõttes on vastus kindlasti hea. Restoranid ja hotellid said käivet ja supermarketit kindlasti, sest etendustele minevad ja sealt ära sõitvad inimesed parkisid oma auto kindlasti sinna ja tegid väikese tiiru ja jätsid sinna raha. Aga kui palju nüüd, kui me räägime sellest rikkusest nüüd kultuurilis vaimses emotsionaalses mõttes, siis muidugi huvitav küsida ja me ei tea vastust, aga et kui suur hulk narvalasi seda lavastust vaatamas käis ikka käib, mitte eriti suur. Aga ikka käis, sellest oli ajakirjanduses juttu ka ja selle vastu tundsid ajakirjanikud huvi, et igatahes narvalasi ennast siiski väga huvitas see, mis toimub ja mida need eestlased ühteqi siin teevad ja ja seemned ka asja üks üks külge, teine külg või mõtlesin, et üldse võib öelda, et 2018. aasta oli mingis mõttes Narva aasta, et et siia tuleb ju muid asju veel juurde, eks sama vaba lava Narvas. Vaba lava avati nüüd hiljuti jah, noh, selle tegelikku mõju ja, ja ka olulisust või siis miks mitte ebaolulisust Peab näitama muidugi aeg, et on hetkel meil on ainult avamise fakt, aga, aga noh, raske on nüüd ette näha, et see nüüd kuidagi vale samm oli või et see oli riigi poolt nüüd valesse kohta pandud raha. Ma ei tahaks küll mingil juhul seda, seda, seda uskuda. Aga minu isiklik tänavune kogemus väljaspool jalgpalli, mille tõttu ma olen iga aasta tegelikult Narvas käinud, on Narva ooperipäevad, mis Julia Savitskaja eestvedamisel nüüd juba kolmandat korda toimusid. Ja see, see, kus on ka järjest mastaapse maks järjest sisukamaks muutunud järjest rahvusvahelisemaks, isegi nii üllatav kui see, kui see Narva kontekstis ei ole. Ja see on ka hea näide ühtlasi sellest, et kuidas sisuliselt üks noor habras tütarlaps ilma riikliku toeta ilma märkimisväärse omavalitsuse toeta puhtast fanatismist, isiklike sidemete peal nii-öelda omaenda renomee maise varaga riskides üritab korraldada midagi väga elitaarset, samal ajal midagi nii-öelda ajastuväärilist. Ja ja siiani nende kolme aastaga on asi järjest paremaks läinud ja, ja näiteks tänavuse Eesti muusikateater tri siis nihukest mõttelist repertuaari kaarti vägagi Narva ooperipäevad rikastasid, seal oli siis tänavu suvel Saksamaal Rainspargi kammerooperifestivalil esietendunud ooper pääd mans Lif. Selle selle täispika kammerooperi tõi siis Julia Savitskaja Narva, et ja samal ajal põnev töö oli Jarmo reha eestvõttel toimunut lavastus oomen, mis põhines Aleksei kastiovi tekstidel, see oli siis ka Narva manufaktuuri endistes ruumides seal, et sellist publikumenu nagu nagu Emajõe ööbikul Kremli ööbikud, Kremli ööbikud, vabandust. Neil neile osaks ei saanud, aga, aga see oli huvitav töö. Jah, see näitab tõesti veel kord seda, et ikkagi Narvas tehakse ja tehakse väga mitmekülgset erinevate Narva esitas juba oma Euroopa kultuuripealinna hanke, kuigi tundub, et see, see hange on vist hangumas. Aga, aga ikkagi. Ja tegelikult kui rääkida sellest, et kas, kas nüüd need inimesed, kes käisid seal neid Kremli ööbikud tarbimas kuidagiviisi ka kultuuri laiemalt mõjutasid Narvas, siis lugesin just hiljuti uudistat Narva muuseum, mis oli ju tohutu, ütles rahalistes raskustes ja üldse ka juhtimiskriisis, mitte tingimata muuseumist endast tingituna, aga aga et on lõpetanud oma aasta väga heas plussis ja direktor ütles, et just nimelt see. Ta Narvas käis senisest palju rohkem inimesi. Tõi muuseumile võimaluse oma aasta lõpetada niimoodi, et inimestele palgad välja makstud ja, ja, ja järgmisel aastal peaks avatama vist ka uus ekspositsioon, nii et et, et ikka minnakse ja vaadatakse muud ka kultuurset. Jah, ja eks sinna hakkab mingisugune selline väike kommuun tekkima vist. Ma ei tahaks väga rõhutada selle kommuuni sellist eestikeelsust eestimeelsust, sest mis võib-olla tingimata Narva linna ja kogu Ida-Viru maakonna kontekstis võib-olla või selle nii-öelda võimalike kultuurset arengute ja, ja võimaliku inte nii-öelda suurema siukse kultuurid kurtult kultuurilise integreeritud seisukohast ei ole tingimata healsed, et oleks võib-olla hea, kui see oleks pooleldi venekeelne seltskond. Aga, aga seal hakkab midagi sellist tekkima ja ja see kõlab natuke Kalambuurselt, aga ma just kuulsin, et Narva muuseumi direktor astub kes on juhtumisi väljaõppinud kontratenor, vist tuleval aastal Narva ooperipäevadel üles laulja, et Need, need inimesed on kõik seotud üksteisega seal ja sealt tuleb suuri asju veel tuleb. Kus ma huvitav, kui me alustasime enne Eesti vabariik 100 pidustuste ja sellega seotud ka ja rääkisime nüüd Kremli ööbikud edus, siis kas äkki võib nii küüniliselt ka öelda, et Kremli ööbikud oli midagi nendele inimestele, kellele ta iiveldus sellest EV 100-st? Kus sa seda vastandumist näed siin et selles mõttes, et midagi kerget, rõhutatult meelelahutuslikku, midagi, millel ei ole sellist paatusliku silti juures miski, mis läheb hoopis teises suunas, kui kõik need EV 100-ga seotud mõtted. Võib-olla oleks õige küsida, kas keegi meist kolmest käis Kremli ööbikud vaatamas? Ei käinud, seetõttu me seda tegelikult kommenteerida. Kiilu liigume edasi. Võib-olla mõistlik on jah. Aga kuhu me siis liigume? No liigume siis ikkagi edasi, ma ütleksin, et selle EV 100 raames ikkagi üks väga tore algatus, ma võib-olla siis me võime tõesti selle EV100 raamistiku lõpetada, aga oli veel niisugune asi, mille võttis ette Tartu. Ma loodan, et ma ütlen õigesti, Oskar Lutsu nimeline raamatukogu ja selle nimi on jutu peatus minu arust, Peeter, sina ise olid vist üks selle jutupeatusega seotud isikuid. Ja liikudes Eesti peal ringi, tõesti, need jutupeatusesildid jäävad silma, ma ise olen mitme juurest kinni pidanud selle QR koodi sisse skänninud, kuulanud selle katkendi ära, mis selle koha peal on, peaks äkki seletama. Et see jutu peatus, algatus on hästi tore ja, ja võib-olla sa siis Peeter, räägid natukene sellest? Ja see on iseenesest selline algatus, mille eesmärk on tuua kirjandus senisest palju rohkem nähtavale, märkida ära need kohad, mis seostuvad ühe kirjanikuga. Neid kohti otsiti üle kogu Eesti, nii linnadest kui valdadest panna sinna välja tahvel, kus on selle kirjaniku kohta info ja siis seal on see see ruuduline kood, mille saab nutitelefoni sisse skaneerida ja siis on võimalik kuulda, mis see kirjanik kirjutanud on ja, ja nad on tõesti sellised hästi vahvad. Hästi mitmekülgsed, mäletan selles žüriis ikka nägime kurja vaeva katsuda hoida sellist tasakaalu tõesti, kogu Eesti oleks kaetud. Ja, ja teine selline hästi naljakas, see keeruline ülesanne, mis meil oli ka, et kirjanikel nagu teistelgi inimestel on ju selline halb omadus, et ega nad siis terve elu ühes kohas ei ela. Milline koht, see kõige märgilisem. Ja neid sai siis ikka põhjalikult, et otsitud ja nüüd on tõesti terve Eesti täis selliseid metallist tahvleid, mis meenutavad natuke murtud paberilehte üks peaksin samas raadiomaja kõrval Tallinnas politseipargis olema, niiet. Jah, ja muide, neid kohti saab vaadata kodulehelt ka. Väga hea koduleht on ka sellel juttu, peatusel, selle leiab, ma arvan, kui te lööte sisse otsingusse jutupeatused, küll siis leiab üles. Aga see puudutab kirjanikke. Ja see on puhas kirjandusprojekt ja see see oli EV 100, see oli siis Tartu Oskar Lutsu nimelise raamatukogu kingitus Eesti vabariigile. See kõlab nagu hea ja ma pean tunnistama, et ma ei ole ühtegi seda murtud paberilehekujuga tahvlitel märganud, aga ma katsun silmad lahti hoida. Aga see idee, kui seda nagu edasi natuke niimoodi fantaasia pinnalt ajaloo ajaloolises liinis tuleviku poole sirutada võiks lõppeda sellega esiteks kui seda teeksid ka teised nii-öelda loomeliidud näiteks siin kunstnikud ja heliloojad ja ja muusikainimesed ja siis kuskil, ma arvan, 50 aasta pärast ollakse silt ilmselt Eestis iga maja peal. Sest meil on loojaid kriminaalselt palju. Ja, ja maju on ju tegelikult vähe. No eks sellepärast tulebki mingi mingid asjad viie virtuaalseks, et eelmisel aastal muide oligi aasta vist, kui lisaks sellele jutu peatusele said valmis veel kolm kirjanduslikku kaarti, mis kõik on internetis, et Tartu siis baltisakslaste, Tartu ja kirjanduslik Tallinn, et, et see nagu internetiruum on lõpmatu, et siis ei ole niimoodi, et iga iga maja peal on silt, aga et kellel huvi on, see võib leida kõik need pahed üles, kus, kus võiks silt olla. Aga kuulame vahepeal ka muusikat ja muusika on ka muidugi seotud lõppeva kultuuri aastaga. Esimeseks looks sai välja valitud sellise ansambli nagu Puuluup lugu süüta mu lumi, mis on ka mitu korda vikerraadio eetris tegelikult kõlanud, ma isegi kahtlustan, et siinsamas vasara saates. See lugu on Puuluubi samanimeliselt tänavu ilmunud albumilt ja väga palju. Kriitikud, kes Eesti rahvusringhäälingu kodulehele pidid oma lõppeva aasta parimate albumite edetabeli esitama, tõid just puuluubi süüta mu lumi välja, nii et seega on põhjendus täitsa olemas. Miks seda lugu nüüd ja praegu mängida? Hommikul laval ärkavad ja NATO pea ringi käib graariosmari kalkunid laadiga kaabivalt laim, uurimismeie tuua korvitäis puid virtuaalseks soe. Kaasaikuses. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios ka saatejuht Maarja Vaino ning meie tänane külaline on kultuurikriitik Alvar Loog Postimehest. Ja me tegeleme aasta viimases vasaraskulptuuri aasta kokkuvõtmisega, kuigi saadet sai alustatud natukene plaseerunud tõdemusest, et midagi pole meeles, siis ikka neid asju on järjest enam ja enam meelde tulnud ja üks meeldetuletus oligi praegu sedasama kõlanud lugu Puuluubi süüta mu lumi, üldse uus eesti muusika puudub, on mingite noh, võib öelda sellise kultusbändina figureerinud mitu aastat, aga neil läks ikka kõvasti aega, enne kui nad plaadini jõudsid. Et siit sisse plahvatus, et väga paljudel ei, ma arvan, kes on tõeliselt hardcore fännid ütlevad, et ah, nüüd on asi kommertsiks kätte näinud, igaüks plaadi osta, aga vaat kus omal ajal, kui nad ainult veel akustiliselt kuskil nurgas blennisid, vaat siis olid ikka ajad. Jah, ja kõige magusamad kontserdid on tavaliselt bändide puhul need kõige esimesed või vähemalt siis vastavalt need, mida keegi vastav kuulaja satub, kõige esimesena nägema või kui ta ise kõige esimesena satub. Et mina pean tunnistama, et minu suhe puuluup ja on väga positiivne, kuna tegu on rohkem või vähem isiklikke tuttavatega. Ramona Marko, kes seal mängivad ja ühtlasi niivõrd-kuivõrd, on tegu Viljandi bändiga. Ma olen ka Viljandi poiss ja kasvõi sedasama konkreetse loo videot, ma olen korduvalt vaadanud puhtalt, et seal siis kasutatud Viljandis filmitud kaadrite pärast, mis on minu jaoks väga huvitava nurga alt, on siukest öist Viljandit ja kesklinna ja Paalalinna piiri seal Paala järve ääres filmitud. Aga muusika ise, kuna ma ei ole võib-olla nii. Nii selle zhanrimees ei ole mulle nii südamelähedane, aga, aga ma tõden nagu alati, kui ma, kui ma kas nende muusikat kuulen või, või kedagi nende muusikast rääkimas või ka kasvõi mingit muud. Kas Viljandi kultuurikolledžist välja kasvanud bändi kuulen et, et Eesti muusikaelu on ikka hämmastavalt rikkaks läinud nende nende viimaste aastakümnetega, et meil esion olemas täiesti sellised ikkagi suured elujõulised, et sellised subkultuurid popmuusika sees ja näiteks nagu antud juhul see Puuluup on siis kuskil seal selle sihukese folgi ja indi ja elektroonilise muusika ka vahelisele eikellegimaal opereerib ja seal on ikka väga suur kuulajaskond ja, ja nagu ma aru saan ka siukse sisuliselt täiesti Nissi artistina, pealegi veel eestikeelsena on võimalik maailmas ringi reisida ja on võimalik ka Eestis vist juba peaaegu ära elada. Et, et me elame nagu, nagu hästi-hästi kalaajal ja kui, kui sul ei ole, kas endal nii palju huvi aega, et ma ei tea, käia mööda SoundCloud'i või YouTube'i või, või mingeid vastavaid foorumeid mööda või ei ole kedagi väga tuttavat, kes seal iga päev pasundaks uutest olulistest lugudest ja plaatidest ja artistidest, siis tegelikult on võimalik ja seda, selle kultuuri nagu seda rikkust, mille otsas me istume, täiesti maha magada, sest teda on lihtsalt nii kohutavalt palju. Ja, ja noh, minu jaoks, kes on kes ma olen ka nagu eelkõige kultuuri tulnud läbi popmuusika. On alati olnud huvitav jälgida, et mis on need, et kui me vaatame ka aasta lõikes, mis seal, mis on ühtepidi väga pikka aega, samal ajal nagu nagu ei ole tegelikult eriti pikka aega, et kas selle jooksul jõuab nagu midagi midagi tõeliselt sündida ja näiteks nüüd lõppev 2018. aasta jääb küll tõenäoliselt meie, Meie sellisesse rahvusliku kultuuriteadvusse meelde kui selline mõmina räpi aasta, et see žanr on, on mingil kujul olemas olnud juba varem, aga tõelise läbi murdeni peavoolu jõudis ta tänavu eelkõige läbi artisti, kelle nimi on nublu ja, ja teda nii palju, kui mina aru saan, kuulatakse ikka ikka sõltumata ealistest ja soolistest ja hariduslikes eripäradest. Et, et see on täiesti nagu massidesse massidesse läinud. Mis žanrit puudutab, pole endal, on nagu kerge okas selle ametliku või justkui poolametlikuks saanud määratluse küsimuses. Et see mõminaräpp nagu ma ei tea, minu meelest mõmin on midagi, omamata poeetilist, et see on nagu, ma ei tea, karud mõmisevad multifilmides umbes või see või see on inimlik arusaam sellest, kuidas karud verbaalselt suhtlevad, et nad mõmisevad, et inimene nagu, kui inimene mõmmi teeb karu järele. Aga mulle tundub, et, et selle antud räpistiili kontekstis oleks õigemini pomin öelda, et me peaks nagu pominar peab olema aga teda on teise teise nurga alt defineeritud ka, kui, kui käsitööräpp minu meelest Valner Valme vist on kasutanud seda mõistet, mis on ka mingis mõttes väga õige, noh, eks nad lõpuks on ju käsitöö ühel või teisel moel kõik aga, aga see mõmina pomina, räpp on nagu kuidagi eriti nii-öelda magamistoas sündinud ja, ja sageli suhteliselt odavad. Tehniliste vahenditega, mida, mida noh, nii-öelda mille käsitlemiseks ei ole väga suuri erioskusi või eri inimesi vaja ja mida, mida ei ole väga kulukas endale endale arvutisse soetada ja, ja see, et see nii-öelda mõmina pomina, räpp on suureks läinud minu meelest näitab ikkagi jätkuvalt seda, et, et meie kultuuris on alles mingisugune selline selline, selline stiihiline loov jõud, mida, mida sageli just selline riiklik ettehool millest on väga paslik rääkida meie, meie vabariigi, lõppeva juubeliaasta kontekstis kipub sageli nagu natuke võib isegi tasalülitama. Et kui me vaatame oma oma oma riigi ja rahvalove isik loomeisiksusi, siis eriti teatud valdkondades, mis on klassikaline muusik, ka kirjandus, kunst väga paljuski siis ega inimesed on ühel või teisel moel riigi palgal tegelikult või väga vähe projekte, teater veel kõige rohkem väga vähe projekte teostatakse niimoodi, et, et seal ei ole nagu üldse kuidagi kuidagi riiklik või nii-öelda see maksumaksja raha sees, sellest ei räägita sageli väga palju, see on kuidagi enesestmõistetav meie riigis on see on see õnneks või kahjuks enesestmõistetav. Et. Aga mis puudutas popmuusikat, siis see valdkond onju juba aastakümneid olnud täielikult kuidagi institutsionaliseerinud just selles mõttes, et et selleks, et kuskile pildile saada. Noh, vähe sellest, et nii-öelda tuleb magada õigete inimestega, vaid tuleb ka suhelda õigete firmadega, et selleks, et pääseda raadioeetrisse või, või näiteks omal ajal empty viis või, või suuremate muusikaajakirjade veergudele, sul peab olema leping suure plaadifirmaga ja siis plaadifirma korraldab selle, et sa sinna pääsed. Puhtast talendist ei piisa, kui sul ei ole seda lepingut, et siis praegu me oleme jõudnud tänu tänu internetile selles mõttes väga mõnusasse demokraatlikku ajastusse, kus igaüks võib neid lugusid teha, ilma et tal oleks plaadifirma, kes need gallid stuudiosessioonid kinni maksaks. Et stuudiosessioonid ei ole enam kallid, eriti juhul, kui sa pomina või mõmina räpi tekst. Ja, ja sa võid nad ise Youtube'i või SoundCloud'i üles laadida, läbi Facebooki rattale jagada ja kui need lood on head, siis nad hakkavad tööle ja ja näiteks nublu näide on just see, mis, mis mulle meeldib, ta on natuke nagu selline selle selle suure muusikatööstuse suhtes natuke nagu Robin Huutlik, et ta ei ole neid neid lepingupakkumisi siiani vastu võtnud ja tema lood on suhteliselt nii video videot, mida ta üles laadiku või niivõrd, kui nüüd saab üldse videot, eks kohati nimetada. Kui need lood ise, nad on pigem natuke ala produtseeritud, nad on sellises omas mahlas, see on siis see nii-öelda seal magamistoas. Valner Valme mõiste järgi ja et minu jaoks on see hästi sümpaatne näha, et, et see selline et väga kiire ajaga või lühikese ajaga on võimalik nii-öelda mitte kuskilt täiesti põranda alt žanriga, mida veel eile ei eksisteerinud ja isegi pea olematu autori kuvandiga olematu väidab olevat artisti kuvandiga olematu meediakampaaniaga olematu korporatiivse abita. Ta tõusta sisuliselt nii-öelda vähemalt meie kultuuriruumis riigis aasta artistiks number üks. Ma arvan, et see on üks trend, mida oma spetsiifikat arvesse võttes on võimalik tänapäeval näha üha arenevates erinevamates kultuurivaldkondades näiteks kasvõi see ise kirjastamine, mis on üha levinumaks, muutu muutuv nähtus ja millega tegelevad ju ka täiesti tunnustatud, auhinnatud ja hinnatud, et kirjanikud, et tundub, et see on selline üks tänapäeva trende, aga räägiks äkki ka siiski mõningatest sellistest hästi käegakatsutavatest asjadest nimelt ikkagi. Kuidas see oligi, et ütled kultuur, mõtled kellu? Tänavu sai nii seoses EV 100-ga kui ka muudel puhkudel ju päris palju raha betooni valatud ja, ja see on nüüd küll miski, mida päris põlve otsas keegi ei tee. Nojah, et kui muusikalainel jätkata, siis ilmselt uueks menuobjektiks tõesti bobi pomina räppi kõrval saab inimestel ikkagi Arvo Pärdi keskuse külastamine et kuhu, kuhu ma ei mäleta, kes ütles kuskil hiljuti, et, et sinna peaksid jõudma kõik Eesti inimesed, et nad peavad seal ära käima. No kus igal pool ei pea, ma mäletan, kui Eesti Rahva muuseum avati, siis öeldi täpselt sedasama, igal pool tuleb muudkui ära käia. Kodus. Ja ei lase, oligi teatud mingil määral nagu öeldud vedela irooniaga, sest et ega ükski üks tegelikult olgem ausad, ükski nagu asutus, kui ta ei ole just noh, tõesti Eesti Rahva Muuseumis on väga tugevast betoonist ei, ei kannata välja, seda pidevalt massi tilguvad ja siis kaob ju ka see aura ära, mille pärast sinna Pärdi keskusesse kutsutakse, et see selline õhuline vaimne vaikuse aura, mis Laulasmaa metsade vahel on. Aga, aga jah, on on teisigi väga tugevaid, selliseid arhitektuurilisi kohti oleks, peab ära käimas, igaüks peab ära käima näiteks küüditamise ohvrite memoriaal enne veel, kui sinna taha see mingisugunegi väljaku jalgpalliväljak ehitatakse, ma arvan, oleks eriti kasulik ära käia. Aga minu meelest see küüditamisohvrite memoriaal on tõesti väga hästi õnnestunud, et eestlastele üldiselt minu meelest ei ole väga tugev monumentaalkuld tuuri eriti maastiku monumentaalkultuuritunnetus, et ikka sagedamini me ei ole rahul nende monumentidega, mis püstitatakse. Et see küüditamise ohvrite memoriaal minu meelest on, on, on visuaalselt väga hästi õnnestunud. Nojah, sai nüüd natukene vigade paranduse tehtud peale seda klaasist ristimist Tallinna Vabaduse väljakul on mis, mis selle asemel et meid kuidagi rahvuse ja, ja, ja, ja kodanikena kuidagi koondada ja, ja meie ajaloolist mälu kuidagi ühes suunas liikuma panna, pigem nagu vaatelt lõhestas tegelikult seda, seda ühiskonda ja ja, ja see oli nagu objekt, millega justkui nagu mida ideoloogilisel tasandil ei vaidlustanud keegi, ma ei ole väga kuulnud, aga teda vaidlustatisteetilisel tasandil, mis mingis mõttes on ju väga normaalne ja, ja isegi aeg-ajalt nagu tore, et seda ette tuleb, aga paraku jah, see objekt ei ole inimestele armsaks saanud. Ma olen huviga jälginud just sellest vaatenurgast, noh me ajaloost teame väga, paljud sellised algselt suurt üldrahvaliku vastuseisu pälvivad objektid muutuvad ajaga ikkagi armsaks, nende nende selline tegelik semiootiline jõud hakkab kuidagi ajaga tööle või inimesed kasvavad nendega kokku. Noh suvaline näide on ju Pariisi Eiffeli torn, mille pärast ju teatavasti inimesed täitsa Pariisist minema kolisid peale seda, kui sa sinna ehitati, sest see tundus niivõrd jõle. Praegusel ajal, siis ma ei tea, iga päev tuleb Pariisi mitukümmend 1000 inimest, eelkõige selleks, et Eiffeli torni näha tuleb küll külalistena mitte elama. Aga või siis näiteks see oli vist Kataloonias või igatahes mingitesse Hispaania piirkondades, kus suured härjad suurte härgadega kujud, üks tollane vis tubakatööstur üles pani ja see kohutavalt inimesi ärritas, et miks teede ääres sellised sellised suured inetud kujud seisavad ja seisid piisavalt kaua ja inimesed hakkasid ka enda, lokaalselt ja rahvuslikku identiteeti määratleme läbi nende praeguseks on nagu, nagu hispaanlastele nagu sihukse auasjaks saanud ja, ja rahvuslikuks sümboliks vähemalt mingites piirkondades. Ma siis on sellel ristil ka veel lootust, et peame lihtsalt paarsada aastat. Vot just nimelt ma mõtlengi, et kas, kas meie eluajal see juhtub, et ta on seal nüüd 10 aastat vist olnud ja ega, ega ta ei ole armsaks saanud ja. Asjale ei tule kasuks ka see, et teda niimoodi ütleb tunnetuslikult iga kahe kuu tagant remonditakse päriselt küll, võib-olla iga kahe aasta tagant, aga, aga see, et ta pidevalt remondis on, see ei tule asjale kasuks. Mis asja sümboolset ja esteetilist väärtust on, on väga lihtne mõõta, see ei ole muidugi niuke lõplik ja ainuainuke ja ja mitte mingil moel objektiivne kriteerium, aga, aga üks kriteerium on alati see, et kas inimesed tahavad seda pildistada ja kas nad tahavad ennast selle foonil pildistada. Ja noh, mina, minu nii-öelda kodutee läheb noh, läbi Tallinna vanalinnapea kui kogu aeg ja Smavarieerinud seda, kas ma lähen üle Vabaduse väljakul, ma lähen üle üle üle Viru tänava ja raekoja platsi ja näiteks mul hakkab täiesti praktiline võrdlus kahe asja näol. Et seda selle Vabaduse risti juures ja noh, kogu see plats on seal ees, ma ei näe peaaegu kunagi kedagi seda pildistamas ega ka neid arvukaid turiste, kes seda patsikuga Kületavad. Ma ei näe kedagi eriti sättimas ennast selle, selle ristiga ühele pildile. Kuidagi ei mingil moel suudab mitte kõnetada neid inimesi, kellel, kellel tegelikult nuku, kes ei tea, milleks ta on püsti pandud natukene halvasti, pildid venelastele. Nojah, sa pead õige nurga valida, no Eiffeli torniga suudetud. Lisaks ühele pildile ja siis peab hästi kaugele minema üle üle jõe tavaliselt. Ja kõik on võimalik, aga sellega ei üritata ja samal ajal näiteks ma tean paljusid eestlasi, minu enda tutvusringkonnas pahandab väga see. Kui me räägime nüüd tänavu püstitatud monumentaalarhitektuurist, siis Tammsaare pargi kõrvale, selle muu pargi arenduse kõrval tehtud see valgusruut tude rivi, mis siis viib, on ju Viru tänava Pärnu maantee üle käigus siis sinna kaubamaja poole. Et inimesed on öelnud, et, et see on täiesti jube seal arusaamatu ja sõltumata kellaajast, mis ma seal möödun. Main ei ole sattunud vist kordagi niimoodi, et keegi pildistaks seda parasjagu või keegi paluks ennast parasjagu pildistada selle foonil, et see kõnetab inimesi. No sama oli ju küüditamisohvrite mälestusmärgi, kui see avati, siis ühtäkki oli ju sotsiaalmeedia täis fotosid, kõik kõik käisid seal ja kõik pidid sellest fotomälestuse jätma, mina kaasa arvatud. Ja nüüd on vaja veel ära mainida üks õnnestunud arhitektuuriobjekt, mis see aasta valmis sai, see on EKA maja, millest ka minu meelest enam-vähem kõik on vaimustuses. Aga, ja olen näinud ka päris palju sotsiaalmeedias inimesi, kes on ennast seal pildistanud. Et selles mõttes võib vist kokkuvõttes arvata, et jäävad ka mõned sellised betooni valatud märgid sellest aastast 2018 maha. Aga ma mõtlen, et kui tulles tagasi saate alguse juurde, kui rääkisime sellest, et Eesti vabariik 100, natuke nagu devalveeris kultuuri, et liiga palju sai kõike liiga palju sai neid filme, siis ma väga ei muretse. Filmi võib vaadata ka 10 aasta pärast ja ma kujutan ette, filmid, mis ongi valminud Eesti vabariigi 100. sünnipäeva puhul hakkavadki mingisugust lisatähendust kasvatata, seda ma endale kõigi nende tulevaste aastate jooksul. Oleks see vaid nii, loodame, loodame, et on. Aga paraku on, me elame ikkagi rikastel aegadel kus ühtepidi tõesti raha on palju, kultuuris on väga palju raha, kultuuritegijaid on väga palju, ka meie vastavad koolid toodavad neid ainult juurde kogu aeg ja, ja ja, ja meil kõigil tarbijatena on väga vähe aega, et, et tegelikult selle pealetuleva kultuuritulv ikkagi natukene lämmatab ära selle, selle olemasolevate teoste võimaluse nagu pildile pääseda. Et, et me, et selles mõttes sekka, see kultuur on oma erinevates avaldumisvormides paratamatult natuke nagu kiirtoidustanud, et, et kui varem puhtalt juba see, et noh, kui me räägime näiteks, ma ei tea, sama 80.-test, mille näitama saate alguses tõin, kus luulekogusid ilmus lihtsalt reaalselt nii, nii vähe, et kui sa olid luulehuviline, sa lugesid nad nii või naa kõik läbi ja sõltumata sellest, kui palju nad sulle parasjagu meeldisid või kuidagi isiklik Brisbane'is korda läksid, sa ikkagi mingi aja elasid nagu nendega koos või sa andsid neile võib-olla isegi kaks või kolm võimalust, sest nagu mida muud sul lugeda oli ja ja need olid su enda rahvuskaaslaste kirjutatud asjad, need olid parasjagu nii-öelda uued asjad. Mis peaksid siis nagu, nagu kaasaega kõnetama ja seda kaasaga kuidagi teisel moel peegeldama. Et seega nagu kuidagi sõltumata sellest, milline oli nende teoste, võib olla tegelik väärtus. Me andsime neile rohkem võimalust ja messeedisime nad ikkagi läbi. Aga praegu jah, see kultuur ehki ütlevad, et, et ta on väga kvaliteetne, keskeltläbi, aga me ühel või teisel moel. Suhtume temasse kui kiirtoit ikkagi, sest meil ei ole aega rohkemaks, meil ei ole aega ühe filmiga koos elada. Nii pikalt ei vaata ühtegi filmi naljalt kaks või kolm korda või Jaagume üldse vaatama. Jah, ma selles mõttes tahaksin nõustuda, et tähendab ma mõnes mõttes ei tahaks nõustuda sellega, et kultuuris on palju raha, et ma arvan, et see väga sõltub, et mõnes valdkonnas võib-olla on palju raha mõnes teises valdkonnas seal ei ole, et näiteks kui mina vaatan pärandi poolt kasvõi kirjanduspärandi poolt, siis ma ei näe, et seal üldse oleks palju raha, et see on nagu üks suur virel virelemine, mis seal toimub ja virelemine toimub ka muuhulgas sellepärast, et ühiskonnas on ju ikka see suhtumine, et uus on alati parem, eks ole. Et ikkagi noh, mis sest vanast enam, aga et see vana just nimelt ta ei aegu, eks ole, ta on, ta on nagu ta on nagu selline asi, mis ei, ei lähe hallitama ja temale tuleks samamoodi võimalus anda, aga tal on raske löögile pääseda kogu selles eklektikas, mis meil mis meil valitseb. Ma tahaks ka amburi korras öelda, et kui sa ütled, et noh, et ikkagi tegelikult raha on natuke vähe või ikkagi on mingid valdkonnad ennast, sa tõid ka nüüd ühe välja, kus raha ei ole piisavalt. Et noh, see olukord jääb ju kestma. Ei, see on selles mõttes, et alati jookseb see piir kuskilt ja, ja kui nüüd me elaksime, noh, ma ei tea, nagu kuskil naftariigis on ju kus lihtsalt see koguma majanduse kogutoodang on, on nii suured, et seda naguniimoodi puht sotsialistlikud kommunistlikud on võimalik nagu kõigile laiali jagada, sealhulgas siis kõigile kultuuritegijatele siis me jõuaks ilmselt kiiresti ka olukorda, kus tuleks hakata rahastada rahastama kultuuritarbijaid. Et juba kõik need kodanikupalk jah, et need või lugejapalk või, või teatris käia palka ehk siis noh, igaühele, kes ennast nagu nii-öelda kirja paneb või, või miks mitte ka neile, kes ei pane lihtsalt, et et siin on raha, et katsu katsu vahe lugeda midagi, et. Ja nii õudne meil õnneks ei ole, aga meie saateaeg hakkab läbi saama. Kuid kui rääkida nii-öelda kultuurivaldkondadest või sellest, millele me pöörame tähelepanu ja millele me ei pööra tähelepanu, siis saate lõpp. Puu sai Maarja palvel valitud Tõnis Mägi uus lugu laastatud maa, millele on sõnad kirjutanud Toomas Kiho ja Kärt Johanson ja Maarja, sa tahtsid paar sõna öelda ka sellega seoses. Ja üks asi, millest me tegelikult ei jõudnud nüüd rääkida, sest et te saateaeg on halvasti, liiga lühikene on see, et eelmine aasta oli ka euroo kultuuripärandi aasta ja kultuuripärand on ju nii vaimne kui materiaalne ja, ja üks asi mis ei ole nii roosiline, kus võib olla mitmekesisus, erinevalt sellest muust kultuurist on pigem vähenemas, on siis meie loodus ja looduslik mitmekesisus ja, ja see lugu ikkagi räägib sellest, et kuskil kuskil selle ilusa kultuuri rikkuse taga toimub ka, käib hoopis mingi teine protsess ja, ja et selle tulemused ei ole sugugi nii rõõmustavad natukene küll, niisugune mitte kõige rõõmsam, rõõmsam nagu sõnum siia saate lõppu, aga aga uus aasta on tulemas, eks me vaatame siis pigem lootusrikkalt sinna uue aasta poole. Jah, eks katsume uuel aastal kõik paremad olla, aga veel kord suur tänu selle jutuajamise eest kultuurikriitik Alvar Loog Postimehest. Mina olen Peeter Helme, koos minuga juhib saadet Maarja Vaino ja me soovime kõigile vikerraadiokuulajatele head vana aasta lõppu. Koduteel üksinda. Eijena metsa põlispuuliigid. On kadunud kõik. Ei enam jõhivoolasi. Laastu tootma. Viinud ka leevia Ma karju vaid üle maa. Laastatud maa. Üheskoos kadude. Kas sõna kadu on? Üheskoos ka tõugude. Kas enam kodu on mingis Või songermaa? Kaadri õhu teel üksinda. Ei tunne seega maa. Maga. Maaga. Kes kive kandnud? ELVL härra.