Räägitakse, et vanadel laevakaptenid teil on kodus papagoi, kes võtab külalisi vastu oma tervitusega. Teil, ma näen, et papagoid ei ole. Niisugust lindu mul küll ei ole. Minul oli ainult karu, mis oli, mitte kodus, aga laeva Stahli küll ahv oli ka ükskord siis see oli niisugune pahategija Seafietta, viimati pigitast ärala. Kui ma nüüd on sissejuhatus ära tehtud, saame tuttavaks meie vestluskaaslane on Vassili Vaga kauaaegne, võiks ütelda, et elupõline laeva kapten, mis ajast teie üldse merd kündma hakkasite? Me elasime üsna üsna mere ääres isaga, seal sai käidud merel kala püüdmas juba seal siis Vladivostokis, Vladivostokis ja noh, siis ma esitaja sõitsin poisikesest juba purju laevas natukene aega ja 14 aastat läksin juba aurulaeva madrus, eks ja sealt hakkas siis pealse kaugel sõitsiva, sõitsime siis väljamaale, selle laevaga ja kaugemal ja kaugemal ja nii et ühtekokku ma olen vaadanud, et üks 50 aastat on merele ära sõidetud. Eestimaa mees ja nagu ma tean, Muhumaa mees Vladivostokis, kuidas sai muu maamees, Vladivostoki? Neljandal aastal isa ema sõitsid siit ära, kaugele edasi, siin oli kange maa puudus, aga seal oli maa tühi ja siis hakkasid inimeste elama. Viimati tulis enne sedamoodi, et eesti küla oli mereäärt mööda nõnna üks, 10 kilomeetrit mere kallast mööda edasi minna. Üksküla ja teine külalisteispool, Vladivostoki kolm või neli küla ja seal, kus mina elan, seal külas oli siis 80 perekonda. Kas te mäletate oma esimest reisimadrusena? Ja seda mäletan küll, mis ma 14 aastat vana ja see oli üsna suur laev selle aja kohta pandi metsale ette paki peale vahti ja laine läks nii suureks, et viimati tuli mul üle laeva esimese otsa seal mütsi peast ära see laine ja seisan edasi seal ikka ja sees tüürimees on ülevel, sildas mind ära ei kutsuma, mõtlesin viimse laine, mind viimad siit ära. Läksin siis üles, ütleb, et, et see asi siin nii, ma ütlen, et ma olen ju märge üle vea. No mine pane kuivad riided selga ja siis tule tagasi kohe. Vaat seda ma ei hakka siis sõit peale. No siis me seisime üks kolm kuud seal kantšatkas, seal püüti kala ja laaditi see kala peale, siis pidime selle kalaga minema musta meresid. Noh, aga sõda tuli just see esimene ilmasõda tuli peale ja siis ei saanud selle kalaga minnes on see kala võidki Vladivostokis maha ja muistse jaapani antud seda kala ja siis laev hakkas sõitma, siis ta käis Hiinas ja siis me käisime Vietnamis mitu korda sealt sai riisi veetud välja ja siis viimati isa ema tulid järele, et kus see poisike läheb käest hukka viimati sellepärast, et meremeest ikka ühed ja taga neist asja ei tule nende meremeestest ja tilisenud end sealt laevast maha ja viisid jälle külase. No kaua ma siis seal külas ikka pidin elama, kui sa korraldva merele saanud, siis ma kodus suure vaevaga sain viimati vällja jälle õuest merele tagasi. Sõitsin siis teistes laevades reisijate laevades jälle madruseks, olime Vietnamis, linn on jõe kaldalt mitu tundi tuleb jõge mööda sõita ja laev seisis seal kai ääres ja naadi itsitada. Ja meie lõunatunnil läksime siis sinna jõkke ujuma. Hüppasime laeval sisse ja läksime siis hoiusime kaldal kallast mööda jooksime olu peale, sealt jälle uues tagasi, tulime laeva ja kui me laeva saime, siis esimene tüürimees tuli vastu ja ütleb, et vot igaühele viis rubla trahvi. Aga meie kuupalk oli pea 25 rubla kuusi, siis viis rubla trahvi, aga mikspärast tuli välja, et seal jões ujuda ei tohi, seal olnud krokodillid, no meie seda ei teadnud, keegi ei rääkinud viimati ikka siis selle hea töö eest jäätisetrahv ära võtmata, aga ütles küll, et kui oleme Vladivostoki, et ma saadan teinud rindele 200 oli siis just seda aega oma ütles, et mul on 14 aastat vana. Et noori sinna ei aeta rindele naerab, ütleb, et passi peale on, kirjutati 19 aastat vana ja see läheb küll, kuidas sa võid ütelda, et seal on 14 aastat vana. Siis ma rääkisin, kuidas olijat mind kaptenitanud laeva võtta, et väga noor on alles ja siis leidsin niisuguse havi, kes selle passi numbri ümber kirjutas neljast esimeste 19. Ja kui ma siis jälle teinekord selle kapteni juurde tagasi olin oma passiga, siis läks kõik asjast, võeti mind laeva vastu ja sestsaadik ma sõidangi tsinud laevas pääsesite. No sedamoodi sai siis ikka pääsetud sellest hirmust ja siis seda trahvi viit rublaga ei võetud ja siis viimati tuli aru pähe, taris on edasi õppida ja hakkas niisiis merekoolis käimas olla. Kolm aastat käisin merekoolis ära ja viimati sain siis need tüürimehe paberid. No ja siis hakkasin sõitma tüürimeheks laevas, niikaua kui siis seda staaži sai, seal juba sai kapteni diplomi kätte, siis esialgu sai sõidetud seal Ahota meres Kamtšatka meredes ringi noore kaptenile ikka siuksed, kaugemad reisi esialgu ei usaldata. Noh, aga siis, kui juba paar-kolm aastat olid ära sõitnud, seal oma randas, siis sai juba pikemat reisi, sai Jaapanis käidud ja viimati üks reis ladivastokist musta Meresem sai mitmes kohtas sissekäidud näitus seal Pharmoza saarelt, mis nüüd kutsutakse Taiwaniks seal Me käisime sihes, siis sealt läksime Singapuri, sealt kalombu, võtsime süsi sealt ja siis pärast läbi jätsikanali ja siis käisime siia Konstantinoopolis. No ja siis viimati Musta mere äärse karjasena. Ma ei, on siiski veel väga kaua sõitnud, ikka veel noor kapten, mul oli siis mis, ma olin üks 32 aastat vanadest, sel ajal loeti ikka nooreks kapteniks veel, see oli mõjuid, huvitav küll, meil oli omal seal kauges idas Vladivostoki ümber, seal seal ahvata meres need on ja suured mered, seal on kanged tormidesti jooni. Tormid ja lumesadu. See on ka nõnda, et see sõit ei ole mitte kerge, see on üsna raske ja seal ei esiotsas, ei olnud neid majakaid ja laevas ei olnud, et mida peame, kui magneti kompass ja siis lood, mis käsitsi saab viie sügavust mõõdetud merel üks eksitus võib terve laeva ära uputada ja kõige kamatuga seltsis ja laevapraht võib-olla ka mõned miljonid ja miljardid, võib-olla niisugune teised näitust. Me vedasime kulda laevaga Vladivostoki üks Kaiutel iga kordas kulda täis, no kui siis oleks kuskile puruks läinud, ära upun, siis tähendab, et seal miljoneid kahju tuli sellest. Et näiteks niisugune juhtum oli, kui ma sõitsin veel kapteni abiks, esimeseks abiks, noh, aga niisugune asi Ollijat, esimese tüürimees seal reisijate laevas, kui midagi kuskil juhtus ikka, kus memme esimese juuri esimese juurde, siis tuli üks mees minu juurde ja ütleb, et minu naine kutsus sind. No ma ütlen selle mehel veel, et mis mina siis nad oleneb ju sa ise hakkama saada oma naisega seal? Ei, naine, mind ei taha nähagi, no läksin sinna Vuks kindi, koputaja uksest vihkan küsinud süda, teeb ukse lahti, sealt, vaatab sealt siis seal prao vahelt välja, näeb, et mina seal olen. Siis on, mida etav põlle sisse pandud. Laps on seelikusaba. No ma mõtlesin, mis sellega peale hakata, laev liigub ka kangesti siis kutsusin kanderaami ja kaks madrust kaeviel. Panime raami peale, siis oma lapsega viisiment Nolla Sariety. Ja ütle mulle, et, et kedagi ära siia lase, tulime siis viimati ühte kohta sadamasse sisse, see oli Petropaluskisse Kamtšatka sai raadioga juba teada antud, et niisugune juhtum noli laevas tuli arst kohe vastu ja vaatas järele, ütleb, et kõik asjad on, kordasid, oli viga, midagi. Siis pärast mees tuli minu juurde, küsib, et kuidas me selle poisile siis nime panemine mõtlesime, mõtlesime, ta ütleb, et mida heidan taris Meriest panna. Seal sai siis kirjutad laeva raamatus, et poiss sündis sel ja sel kuupäeval seal seal kohtas ja nimi sai pandud tyhjak ja ja siis selle raamatust välja kirjutate, antutele siis tunnistas, et see on sündinud seal ookeanis ja ta nimi on tyhja käe all. Üks nendest raskematest reisidest oli mul, kui sai käidud, silovskinud ära toomas, see oli prahi reisijate laev, aga sel ajal teisi laevas ei olnud ja siis tuli see asi meie peale. Selle laeva nimi oli Smolensk, seda meie sõitu ja, ja seda minekut kõik riik vaatas selle peale, et kuidas sinna saab ja, ja mis me tegime ja sellepärast, et neid lennukit ei saanud viia väga kaugele, jää tuli vasta ja pidin siis ennemalt välja laadima kalda, et nad ise edasi lendavad, siis seal oma jõuga. Aga seal juskindlased olid kusagil jääpangal. Palju neid ühtekokku oli? Need oli seal, kui ma mäletan, vist 104 inimest, olin jää peal. Ja siis, kui me läksime Vladivostokist välja tulemisest, nad olid veel kõik jää peal, noh, aga ei saa ju nii ruttu minna, sellepärast kui me need lennukid välja laadisime, siis pidime ikka jälle põhja poole minema, sel ajal juba mõistma, toodi sealt välja lennukeid lennukitega ja, ja siis kaks neid lennukeid, mis me välja laadisime, nii et viiest need jõudsid Kaseme ja aitasid ka välja vedada, sealt jää pealt neid. Nii et kui me juba viimati jõudsin Pravideniasid. No võtsime nii, et siis seal Pravideeniest omale peale ja siis pidi veel minemas on nende testi järeldusena kaugemale udu ja jälle jää paksud jääd ja mõnes kohas oli nõnda jäässe raiutud laeva ümbert läbi, et edasi saab. Ja viimati saime ikka siis sinna, kus nii et tšilovskindlased seal kaldal olid, võtsime nii et ka sealt peale. Ja siis, kui me oleme nad peale võtnikkose uduga oli veel edasi jäime jälg jää sisse kinni ja üsna seal Beringi väina ligidal vool viis, nüüd jääd ikka sinna jälle sealt Beringi merest põhja poole ja mõtlesin, et viib meid tagasi jälle sõna Põhja-Jäämerest. Kui me siit jää seest välja isa. Et siis ta ikka tassib poole. Aga viimati läks nii tõsiselt, see udu tõusis üles ja sai hakata tagasi tulema jälle lõuna poole. Sylvskindlased oli laeva peal lendurid, kes neid sealt väljaridasid, need olid ka laeva peal. Hakkasime tulema sealt. See oli siis 1934. aastal Me läksime veebruarikuus Vladivostokist välja tagasi jõudsite tagasi maikuu lõpul, siis on need suured vastu võtmas seal Petrobaodovskis, esimene, siis ladivastokis veel ja see reisija muidugi kauaks veel mälestuseks. Kõiki neid seal just kindlast päästjaid autasustati. Mis autasu tei Lätti. Aga nüüd, enne kui me lõpetame, tuletame meelde oma viimast sõitu. Ma 15 aastat sõitsin stanc laevas aserbaidžaani peol käisime veel seal Ahota meres, viisime õli Nagajevi, sealt laevast, ma siis tulin maha 63. aastal ja läksin pensi peale sõitsite Tallinna Tallinnas ja koduhanud Muhu saar. Volendada vaatamas käin paar korda veel, nägin seal selle maja vundamendi, kus ma sündisin, oli, mis oli veel järele jäänud. Aga lapsepõlve mälestusi? Ikka oli mõned asjad ikka, mäletasin üks suur kivi, mis ma praegustki veel nägin, see on ikka meeles, mis juures ma mängisin seal lapsega. Nüüd on siis rahulik elu päris kindel põrand on all ei ole niisugust kõikumist enam kui laevas. Kuidas niisugune rahulik elu meeldib? No esiotsa oli ta küll raske sellepärast et peaaegu eluaeg merel sai ära käidud ja neid on siiamaale, on unenäod, ma jaga hästi, iga öösel näen unes, et ma ikka sõidan seal kaugel idas, nii kauges standa veri sisse läinud mere sõiti Tiisa unes, Kalahtidest, aga nüüd on, muidu ei pääse põranda enam jalge all ei liigu ja on siis kuidas tuleb ütelda, need ankrud on nii kõvasti sisse pandade tormsada laeva Anaselt ankrut pealt välja isa vedada. Naiste käest ei küsita, kui vana oled. See ei olevat sobiv. Aga meeste käest küsida küll. Kui vana teie olete? Augustikuus sai 78, lähed 79 peale. Kas nii kaugel ja või on see jutt tõsi, et mereõhku jääb inimese noore? No kes seda teab, võib-olla tooja küll ainult kuulmine läheb kaevu paradiisi tasakesti. Ja just haiglas ma veel ei ole. Muidugi arstide juures saab aiast käia mõne väikse viga pärast. Teie Olga väga kuulasite nüüd juttu pealt ega kapteni abikaasale Ilu sugugi kodus hea olla, kui tead, et mees on kusagil kaugetel meredel. Teamis sõitu sõidab või. Ei, kus ta üldse on? Muidugi ükskord koos kiisk varemeid vaatamas ja ükskord oli niisugune News aste kaheksa kuud oli ära. Kas te mäletate seda aega ka, kui teie Vassili Vagaga tuttavaks saite? Vladivostokis jah, see oli ma olin üks aastat 13 vana. Ja tema oli siis, kui vana ta on minust seitse aastat sama, mis ta 20. noormees, niisugune aed ja me olime ikka tuttavad viimasest 29. aastal. Siis me abiellusime 79. aastal, jaanilaupäev on juba pulmad. No aga kui arvestada seda aega maha, mil abikaasa laevas oli, siis no siis üks ütelnud, üks 25 aastat või pool, ehk me olime või 20 aastat kidelt, seda minagi arvelt.