Täna algab Eesti muusika- ja teatriakadeemia 100.-le aastapäevale pühendatud hariduskonverents, mis kannab pealkirja Eesti professionaalse muusikakultuuri tulevikuvaated. Stuudios on nüüd konverentsi programmi juht professor Kerri Kotta, tere. Tere. Ühelt poolt võiks öelda, et kõik on väga hästi. Konverents algab uues kontserdi- ja teatrimajas selle ilusas saalis. Eesti muusika on kõikidel maailma lavadel esindatud, aga ometi tundub, et selle konverentsi selline lähtepunkt on ikkagi nagu väikene mure selle ees, mis meie muusikaharidusega saab. Jah, et see ongi selline natukene nagu paradoksaalne olukord tõesti, võibki mõelda, et kas selline konverents tõesti on üldse hädavajalik või ma mõtlen, et kas meil on üldse probleem, teeme, mida me peaksime nagu sellisel foorumil arutama, sest tõesti olukord on ju selline, et tõesti on valminud just muusika ja teatriakadeemia uus kontserdisaal ja mitte ainult see see on ju tegelikult täiesti terve suur Huus etenduskunstide või noh, selline nagu terviklik keskus ja on ka täiesti tõsi, et eesti muusikal ilmselt ei ole kunagi läinud nii hästi kui praegu see tähendab tõesti mitte ainult Eestis, vaid ka väljaspool maailma, et seda esitatakse palliv eesti heliloojad on väga edukad tuntud eesti dirigendid, kollektiivid on väga edukad ja tuntud maailma lavadel ja samuti ka Eesti tudengid, eks ole, kes võib-olla õpivad eesti muusikateatriakadeemias, on väga edukad mitmesugustel konkurssidel ühesõnaga justkui nagu ei oleks põhjust muretseda, tase on kõrge, eesti muusikal läheb hästi. Aga siin on ka mingisugused sellised teised märgid minu arvates, mis näitavad, et see olukord ei pruugi olla päris igas valdkonnas lõpuni jätkusuutlikku ja võib-olla üks kesksemaid probleeme on see pudelikaelhariduses, sest tegemist on nüüd ka eelkõige hariduskonverentsiga, selle tõttu on tegemist nagu tulevikku vaatava konverentsiga, pigem et, et meil võib-olla isegi ei kaardistada seda, mis on praegu vaid proovima, kui vaadata, et mida tulevik võiks tuua. Ja siin väikseid murettekitavaid momente on. Üks on tõesti see, et muusikat ka õppima suhteliselt palju inimesi, et päris paljud lapsed jah, ühel või teisel karmilt hakkavad muusikat õppima ja seda toetab ka tegelikult see meie päris lai muusikakoolide, noh mis on need huvialakoolid ja nagu võrgustik ja nii palju kui ma tean, on tegelikult ka see muusikahariduse omandamise võimalus tehtud väga paindlikuks, et tõesti kaasatud on peaaegu kõik, et mitte ainult need kõige andekamad, see haridus, eriti nagu allosas kindlasti ei ole elitaarne. Et haaratud on, on väga paljud igasuguse tasemega inimesed võivad õppida süvendatumalt vähem süvendatumalt, intensiivsemalt, vähem intensiivsemalt ja sellega olnud on justkui nagu kõik võib olla päris hästi. Aga siis tekib üks kummaline selline, nagu me nimetame seda hariduses nagu pudelikaelaks kuskil seal, kui nii-öelda nüüd see potentsiaalne tulevane muusik, kes on juba muusikat õppinud, saab teismeliseks, siis ta läheb järsku muusikale kaduma see situatsioon, eks ole, mis nii-öelda kehtib võib-olla seal seal laste jaoks, et sisuliselt situatsioon on järsku täiesti muutub seal kuskil, kui inimene saab 14 15 16 aastat vanaks, mis tähendab, et järsku nüüd selle muusikaõppekeskastmes järsku pole kedagi, kes õpiks ja järsku on väga terav puudus seal konkreetsetest orkestri, instrumentide mängijatest ja nii edasi, et järsku neid ei ole. Ühesõnaga, noorel ilmselt läheb maailm kuidagi lahti ja muusika, mis teda võib-olla see on no vot ja üsna olulisel määral saatnud teatava teismelise ja saabumiseni järsku ei ole enam oluline või ei ole enam oluline sellises vormis. Ja need keskastmeprobleemid muidugi tulevad lõpuks üle ka Eesti muusika teatriakadeemiasse, see mõjutab väga otseselt seda, kes on meie potentsiaalsed sisseastujad ja, ja kui palju neid on. Nii et see on näiteks üks nendest momentidest, mis ta just nagu tulevikku vaadates on natukene nagu, nagu problemaatiline, et küsida näiteks seda, et miks me kaotame tegelikult päris palju andeid, kes on algusest peale muusikat õppinud ja kes potentsiaalselt võiks seda jätkata. Aga mingil põhjusel väga paljud seda ei tee. No see on üks asi, mida näiteks ühiskond saaks kuidagi kaasa aidata sellele, et meie muusikaharidus ei kaoks, et see oleks kõrgetasemeline. Aga kui palju te arutate näiteks selle üle, et mida muusikud ise saaksid teha, et seda ei juhtuks? Me proovimegi kaardistada seda tõesti, et, et mida muusikut võib-olla ise saaksid teha ja siis saada selle kaudu ka teadlikuks, et mida me teha ei saa ja kus me nagu ootaksime mingisuguseid riiklikke või juba selliseid nagu ühiskondlikke toetusi või tugesid sellele asjale. Tähendab muidugi muusika eelkõige kui me räägime ikkagi veel haridusest, saab muidugi olla väga inspireeriv õpetaja, tähendab, kui muusik On inimesena särav ja pedagoogina õpetajana särav, siis ma arvan, see on kindlasti midagi, mis noort väga mõjutada võtab. Ja kindlasti hoiab ka noort, et selle eriala juures, et ja siin on muidugi väga palju entusiasmi, põhisust Eesti muusikahariduses, see ongi väga entusiasmil põhinev tegevus, aga näiteks sellesama pudelikaelaosas. Ma arvan, et siin näiteks oleksid võimalikud ka mingisugused riiklikud või haridust, tehnilisel või lausa haridusbürokraatlikud mingisugused korraldused, aga noh, siin on muidugi teatavad takistused näiteks omal ajal, eks ole, Tallinna muusikakeskkool ju sisuliselt loodi koolina, mis valmistab ette tudengeid endisele, siis konservatooriumis praegu seda, et Eesti muusika teatriakadeemiale ja seal on nüüd see muusikahariduse spetsiifika. Räägime näiteks muudest haridusvaldkondadest, siis muusikas ei ole olukord selles mõttes näiteks päris sama, mis matemaatika või füüsikaõpetajate koolitamisel, millega on ka teatavasti olnud probleem, et meil ei ole reaalainete õpetajaid, aga füüsika ja matemaatikaõpetaja probleem on vist midagi sellist, mida põhimõtteliselt selliste haridus tehniliste, bürokraatlike vahenditega ongi võimalik lahendada seal kõrgkooli tasandil, tähendab on ilmselt mingisuguseid võimalusi muuta erialad atraktiivsemaks luua sinna mingisuguseid soodustusi võib-olla alustades kas või sellest, et võib-olla õpetaja töö tasustamine peaks olema kõrgem, anda seal mingisugused sotsiaalsed garantiid. Ühesõnaga mulle tundub, et ta on selliste vahenditega noh, mingis mõttes on see olukord ehk parandatav. Muusikaga on see häda, et kui me hakkame olukorda parandama, kõrgastmes seal ei paranda mitte midagi. Kui meil ei ole Ta vastu inimest, kes on juba 10 aastat harjutanud kolm tundi iga päev pilli, siis ei ole meil mitte midagi teha. Mis tähendab, et tegelikult ka meie, Eesti muusika ja teatriakadeemia probleemid ei ole mitte seal kes või on need õpilased, kes tulevad muusikakeskastmest vaid meie probleemid algavadki sealt päris algusest ja vot see on nüüd spetsiifika ja noh, me oleme ju tegelikult teinud ka ettepanekuid ja katseid, et kas näiteks nüüd on, eks ole, loodav see uus kool, muusika ja balletikool, et noh, on olnud mõtteid, et kas näiteks seda ei saaks kuidagi integreerida Eesti muusika teatriakadeemiaga. Sest tegelikult see on muusikahariduse seisukohalt üks väga ühtne plokk. Et kas ei võiks olla nagu üks institutsioon, aga siit tulevad teiselt poolt vastu jälle eesti seadused, mis ütlevad, et kõrgkool on kõrgkool ja keskkool ja gümnaasium on, on midagi muud ja ja kutsekool on veel midagi kolmandat ja siin nagu erisusi väga ei taheta anda. Aga mulle tundub, et muusikahariduse seisukohast see on peaaegu eksistentsiaalne, tähendab siin tuleks seda asja kuidagi kas siis ühel või teisel viisil hariduslikult nagu tugevamalt integreerida. Ja vot need on nagu momendid, kus minu meelest ühiskondlik mingi kokkulepe saaks midagi aidata, sest muusikud, kes juba on sellel erialal, see ei ole eriala, mida tehtaks kui tööd, see on enamiku jaoks midagi rohkem, kui töö seal ikkagi kutsumus. Kes on need inimesed, kes täna ja homme on muusikaakadeemias seda olukorda kaardistavas ja ehk ka lahendusi välja pakkumas? Inimeste ring on väga lai, et kuigi tegemist on hariduskonverentsiga ja tegemist on akadeemilise konverentsiga, ei ole see selline tavapärane haridusteaduslik või muusikaharidusteaduslik konverents, vaid ikkagi tõesti selline vihmavari, mis proovib siiski haarata ikkagi kõiki valdkondi, eriti mis puudutab muidugi süvamuusikat, aga mitte ainult kogu muusikaharidust laiemalt. Neid inimesi on väga palju ja kui ma hakkaksin neid kõiki siin ette lugema, siis ma ilmselt riskiksin kedagi välja jätta. Aga võib-olla seda esinduslikkust näitab kasvõi see, et konverents jaguneb erinevateks valdkondlikeks sektsioonideks. Ja need sektsioonid on siis näiteks sellisele, et meil on siis kooli muusikasektsioon, see tähendab, et me räägime muusikahariduse probleemidest nüüd üldhariduses, see tähendab, aga räägime siis sellest haridusest, mida saavad kõik üldhariduskoolis, ka need, kes muusikat spetsiifiliselt ei õpi, sest see on samuti üks väga tugev nagu raamistik ja tugieks ole suuresti näiteks meie laulupeod ja, ja väga paljud kultuuriliselt olulised nähtused ei põhine ju ainult professionaalsel muusikakultuuril, vaid suuresti ka selles, mida tegelikult muusikaõpetaja teevad iga päev koolides. Et see on nagu üks sektsioon, siis üks väga oluline ja keskne sektsioon on juba mainitud instrumendiõppega seotud, tähendab, kuidas koolitada Eestile professionaalseid muusikuid praeguses olukorras ja kuidas teha nii, et need potentsiaalsed anded, mida on Eestis jätkuvalt palliv, et nad ära ei kaoks see on üks väga-väga tihe sektsioon siis on meil ka aga kultuuri ja kontserdikorralduse sektsioon, et tulevad ka kokku inimesed, kes tõesti siis korraldavad kontserte, kes juhivad institutsioone, kes sisuliselt koordineerivad kõike seda, mida me kõige üldisemas mõttes kontserdi ja, ja kultuurieluks nimetame. Siis on meil sektsioon ka nii-öelda heliloomingu ja improvisatsiooni osas, et kuidas loomeinimene ennast tänapäeva on nagu tunne, et mis on tema võimalused, mis on tema variandid selleks, et tõesti seda oma tegevuse tulemusi maksimeerida ja siis on meil ka tegelikult selline natukene Akadeemilisem sektsioon, mida võib kohata, kui võtta sõnaga loomeuurimus. Tänapäeval tõesti, haridus on muutunud selliseks, et ka loomeerialadel kaitstakse doktorikraade ja see on nüüd teatav siis selline suund, kus arutletakse selle üle, et kuidas peaks neist asjust mõtlema, kuidas peaks neist asjust üldse kirjutama, sellepärast et väga sageli konkreetsed tegevused järgnevad ja sellele, kuidas asjadest mõeldakse, nii et on väga oluline ka teadvustada, kuidas ma ise nendest asjadest mõtleme. Nii, ma loodan, et ma nüüd midagi ei unustanud, aga et laias laastus jah, on kaetud nii üldharidus, professionaalne haridusmuusikaelukorraldus selle erinevates vormides. See konverents saab alguse täna kell üks ja aga kas raadiokuulaja, kelles kõigisse tekitab praegu huvi, kas on võimalik tulla kohapeale või on ka mingisuguseid teisi variante sellest osa saamiseks? Kõige parem on tulla ikkagi koha peale, et konverentsil oli küll registreerimine, aga see ei tähenda, et konverents oleks kutsetega või kinni, need konverents on lahtine, et sisuliselt konverentsil kõik osaleda saavad ja võib-olla eri eriti soovitaksin siis tulla kõikidel juba täna, et tõesti registreerimine algab konverentsile kell üks, aga sisuliselt algab konverents ikkagi kell kaks, kus on siis tervitussõnad sam haridusministrilt ma ei mäleta, kas ka kultuuriminister tuleb ja kindlasti ka siis Eesti muusika ja teatriakadeemia rektorilt. Ja pärast seda on kohe võimalik kuulata väga huvitavat ettekannet Chain Kinsborgilt, kes on siis ka uurinud muusikakultuuri selle erinevates avaldumisvormides ja kelle plenaarettekanne siis annabki ülevaate sellest, missugune üldse professionaalse muusikakultuuriseis kogu maailmas on tervikuna. Sellele järgnevad ka veel ettekanded Toomas Siitan-ilt, kes lubas intrigeeriv, et ootame kõik huviga, kes siis räägib eesti situatsioonist ja samuti on siis ettekanded Enegangronilt, kes räägib koolimuusikaseisust ja lõpuks ka Kadri leivategijalt, kes räägibki just sellest samast muusikakoolide võrgustikust ja nii-öelda sellest, kust meie professionaalne muusikakultuur nagu alguse saab ja see oleks ka ühtlasi kõikidele külalistele veel võimalus näha tõesti nüüd siis Eesti muusika ja teatriakadeemia uut kontserdisaali, sest plenaarettekanded toimuvad siis kõik tõesti selles verivärskes ja, ja uues saalis. Suur tänu Kerri Kotta klassikaraadiosse tulemast ja ma soovin tõesti kogu südamest mõttelende kaheks päevaks siin akadeemia saali, aitäh.