Tänases filmi labürindi saates kohtume vastse Eesti NSV teenelise kunstitegelase Priit Pärnaga. Temaga vestleb Liina Kirt. Kuuleme ka muusikat Priit Pärna filmidest. Tõnu Aare on kirjutanud muusika filmile, kas maakera on ümmargune ning Olav Ehala filmidele kolmnurk ja aeg maha? Priit Pärn on erakordselt mitmekülgne loojaisiksus Eesti kultuuripildis. Ta alustas karikat turistina, tema esimene karikatuur ilmus trükis rohkem kui 20 aastat tagasi. Tänaseks tuleb karikatuure kaugelt üle 1000. Paljud neist on pälvinud rahvusvahelisi auhindu. Karikaturist Heinz Valk on öelnud. Priit Pärn on suureppik, jutustaja, sealjuures mitte elu pealispinnal liikuv, vaid ajastu kvintessents tapab. See nõuab erilist nägemisoskust, mis oli näiteks George krossil Ashekil Sostšenkol või on Saul Steinbergi ja Matti hundil. Oma teoste sisule on pärn leidnud täiuslikult sobiva vormi mille joon fikseerib elusama tundlikult, mahlakas ja värvirikkalt nagu mõtegi. Selles osas on ta ületanud rinna kõrguselt kõiki eelkäijaid eesti kunstis. Ülipopulaarseks on saanud Priit Pärna raamatut kilplased tagurpidi naljapildi aabits. Üha rohkem leiavad endale austajaid Priit Pärna joonistused ja graafika. Nii on öelnud ka kunstikriitik Jüri Hain. Just kunstihoone näitusesaalides tõusevad Priit Pärna joonistustes esile naljakate situatsioonide taga peituvad traumaatilised konfliktid. Kunstniku nägemise elu tõsidus. Ka vormiliselt mõjuvad tema teosed üllatavad tena järandlikena. Vabagraafikuna eksponeeritud töödest tuleb eriti esile Pärna naeratava maski taha tõmbunud tõsine, süveneva pilguga elu probleemide vaagia. 10 aasta jooksul on Priit Pärn loonud viis autori joonisfilmi. Kas maakera on ümmargune ja teeb trikke. Harjutus iseseisvaks eluks kolmnurk ja aeg maha ning võitnud nendega endale kindla koha eesti multiplikatsioonis. Filmid on saanud auhindu küll vabariiklikel filmifestivalidel üleliiduliselt filmifestivalil ja teeb trikke, sai auhinna teisel ülemaailmsel multifilmifestivalil varnas. Priit Pärna ülikoolikaaslane filmi aeg maha toimetaja, kirjanik Olev Remsu ütleb. Mis puutub Priit Pärna kunsti õigemini tema kunstnikuks saamist, siis siin kehtib küll reegel, et andekas inimene lööb igas olukorras läbi ja paneb diili oma joone kehtima. Ükskõik kui palju tal alul ei oleks ka vastaseid ja neid, kes tema joonud stiili, mõtteid ja siis võib mõista. Eriline tähelend oli möödunud aastal Priit Pärna viiendale autorifilmi aeg maha. Film tõi kaasa varna neljanda ülemaailmse multifilmifestivali Grand Prix Portugalist üheksandalt Espinjo ülemaailmselt multifilmifestivalilt parima noorsoofilmiauhinna Hispaanias. Bilbao rahvusvahelisel filmifestivalil loeti aeg maha parimaks multifilmiks. Mis tunne on pärast nii rohket tunnustust? Teada saad sellest asjast, siis on muidugi hea meel et tehtud töö on nagu täkke läinud, aga väga selle tundega ei saa päevast päeva elab. Tavaline lugege. Vot täpselt 10 aastat tagasi, nüüd on sellest nii palju juba möödas. Tegid lõplikult valiku bioloogia joonisfilmi vahel. Kas on olnud vahel kahetsusmomente? Ei ole, ei ole nagu. Aeg-ajalt kahetseda ärrite? Esialgu küll. Kui ma botaanikaaiast ära tulin, siis algul püüdsin teadusliku kirjandust jälgida, aga aga siis on lihtsalt uus töö, sealt tõmbas Ungarisse niivõrd, et nüüd on ikkagi endine bioloog täielikult. Rõõmsaid momente 10 aasta jooksul joonisfilmis. Kõige rõõmsam variant on ikkagi siis, kui näed, et film tuli enam-vähem välja, sest noh, sajaprotsendiliselt ei tule ükski film kunagi veel. Aga kui film valmis ja tavad ütleme saali reageeringust ära, et need asjad, mida tahtsid sinna sisse panna on välja tulnud, meist saadakse aru. Ja see ongi kõige, kõige sellisem. Üleval moment, spaad, käsi hõõruma, et sai ära tehtud. Endale nagu kõige parema tunde tekitab kolm nukk. Tuli kõige rohkem välja nii nagu plaanitsetud ja muidugi väga oluline filmi tegemise juures ka see, kuidas filmitegemine kulgeb. Ja tema ütles, et mul on siiamaani väga vedanud nende inimestega, kellega ma olen koos töötanud. Selles meeskonnas on alati olnud selline hea töömeeleolu ja asi ei ole läinud kunagi selliseks tuimaks lihtsalt rügamiseks, vaid asju on tehtud lustiga ja nagu arvangi, et kui filmitegemisest tegijad ise tunnevad, tunnevad mõnu, siis jõuab ka läbi ekraani jõuabki saali. Millal olid esmakordselt rahvusvaheliselt multifilmifestivalil? See oli 78 Saagrõbis, siis ma olin, olin seal turismigrupi koosseisus. Endal filmi seal ei olnud, ise olin teinud selleks ajaks, jah, esimene film oli mul tehtud, teise filmi stsenaarium oli vist pooleli, kui ma ei eksinud. Ja see oli muidugi võimas vitamiinidest endale näha seda, mida, mida võimultis teha, mida maailmas tehakse. Igatahes siis jäi selline mulje, et selle festivali tase oli küllaltki tugev. IGA PÄEV nägi, ütleme noh, kogu sellest suurest massist olid paar-kolm filmi sellist, mis panid siiralt vaimustunud. Tähendab, selliste eri stiilide eri suundade nägemine on tegijale väga vajalik mitte selleks, et siis sealt ise maha panema hakata, et nagu, et näha, mis suunas ei ole mõtet minna, mis on kaugele arendatud, kus on asjad juba ära tehtud ennast rohkem nagu paika panna. Ega seal tol ajal ei tekkinud mõtet kunagi oma filmidest üks võib sellise tohutu tähelennuga olla, festivalidel. Ega ei tekkinud küll, sest see õnnestus sinna turismigrupiga saadase. Ei osanud nagu muust eriti eriti mõelda, nagu ma ütlen, et üks film oli alles siis tehtud. Järgmise filmi käikulaskmisega olid kõvasti, oli tegemist sellega, need vala, tulevik oli küllaltki ebaselgepiiriline, ei teadnud, mis sellest filmitegemist üldse tuleb. Sest sellel ajal mõjus juba see joonistuslik laad. Filmi pidid käiku laskma vastu võtma. Olid harjunud rohkem Disney mingite järelmõjud laadist tehtud asjadega. Ja joonistuste ja filmilaadi peale ei vaadatud eriti eriti hästi. Viimane kus ise olin, seal oli jah, see oli Portugalis spinningufestival ja mulli täitsa alt erakordselt head. Ja kuivõrd ta oli seal ja nagu mitte eriti suur festival ütleme, osalejate arvult siis siis võib-olla nagu põhilise niukse emotsiooni asjale andsidki, mitte mitte tohutult suur vaadatud filmide hulk, vaid pigem suhtlemine nende inimestega, kes seal kohal olid külalistega eri maadest. Vahetu kontakt, sest suurematel festivalidel palju pole käinud varases ajakirjades seal on neid külalisi niivõrd palju ja üritasin, et seal nagu selliseks rahulikuks suhtlemiseks ei jää eriti aega. Ja noh, seal oli kuivõrd selliseid kontakte teki, siis ei ole võimalik ka valgustada Eesti Eesti multifilmi olukorda ja enamusel oli muidugi tohutuks üllatuseks, et et niivõrd väikesel rahval paljud polnudki nagu kuulnud maa olemasolust. Et seal tehakse multifilme ja pealegi selliseid filme, mis, mis ridamisi on auhindu saanud, päri festivalide ja eriti, et eelmine aasta 85 85 oli selline aasta, kus. Sa ei pea igal festivalil mingi auhinna, siis oli väga uhke tunne lugeda tahtjaid ja Eesti filme, et alles siis sai see auhinna, seal sai see auhinna, seal sai see auhinna siis üha suurem evastusest tuli kaaslaste läkumisekseerina natukene okna temast aktiivne tegevus aga, aga samal ajal hästi materjalide propagandaga. Ja mis neist kolmest festivalist on kõige huvitavamad üldse sinu jaoks? Et siiski see esimene Zagrebi festival oli oli kõige huvitavam just selle tõttu võib-olla esimest korda nihukeses kohas. Ja teiseks, no siin võib, see võib ka mitte nii, olles võib-olla subjektiivne mulje, aga mulle tundub, et multifilm käib alla viimasel ajal. Langev tendents toimib, seal ilmselt kassa taga on, on see, et väga massiliselt tehakse. Seriaal ja televisiooni jaoks. Stuudiot orienteeruvad üha enam selliste filmide tegemise peale. Paraku need on ülekäe tehtud. Erilist huvi ei paku, aga samal ajal ei saa nende kõrvalt ka tegijat, kes oleksid võimelised tegema niinimetatud autorifilm. Sisutihedaid huvitavat filme ei leia selleks aega, võib-olla ka ütleme vahendeid pakutakse selliste seriaalide tegemist, mis, millest on stuudioga huvitatud siis jääb üle, kas oma rahaga teha või siis noh, on mõned lääne filmifirmas mingid sellised riiklikud stuudiod nagu Kanadas või Belgias need saavad endale lubada ka, ütleme teha selliseid filme, mis ei too väga suurt, ütleme publikumenu, kasumit sisse. Mida annab üldse rahvusvaheline festival filmitegijale? No ilmselt kõige suurem suurem asi, mis ta annab, ma mõtlen seda, kui saab ise kohale minna. On ikkagi informatsioon sellest, mida tehakse ja isegi teatud tasemel umbes võib juba teada, mida tehakse ja tegijaid teada ja aga näha seda kõike ühes suures koguses koos kusagilt kinnitab, või tekitab endas seda veendumust, et, et tuleks ikka teha. Ajada uuesti multifilm võimeline tegelema kõige erinevate asjadega. Multifilm ei ole mitte ainult naerutamise vahend, ta võib olla väga tõsine. Ta võib pakkuda küllaltki erinevaid emotsioone. Kitsale lähtepositsioonile nagu tehakse põhiliselt selliseid kunstmuinasjutte lastele kus ei ole ei õiget seisu, õiget vormi. See ei ole mitte sajaprotsendiliselt, viimasel ajal on just vormi osas on nagu üleöö ulatuses asjad kõvasti edasi liikunud ja ja mul on tunne, et siin on, on meie Tallinnfilmi käsi on üksjagu selles mängus, sest meil Asjasse tõsiselt suhtuvad kunstnik ja see tendents on olnud aeg-ajalt märgatakse, tendents levib üleliiduliselt. Pean silmas visuaalset külge seda, et kui nüüd kujuta ette näiteks kes stuudios suurt filmitoodangust, siiamaani suurem osa selline, kus filmi vaadates on raske öelda, kas kujundus tehtud selle kunstniku teise kunstniku poolt kolmanda poolt nad nagu töötavad anonüümses laadisse Tepp. Asja nii kunstnikule kui ka plikaatoritele teeb lihtsamaks. Aga jääb ära sellise erakordsuse individuaalsuse võlur. Muidugi, puhtalt see visuaalne külg, see ei asenda sisutühjust ja sisutühjus. Teine terav probleem. Ikkagi on terve üleliidulise multifilmitootmise koostisosa, siis mõtleme selle all kogu lõidulist toodangut. Seotud reaalse eluga eksisteerivad nagu vaakumisse mänginud küla steriilne maailm, nagu lastele mõeldud, aga ja lapsed muidugi innukalt vaatavad neid filme teatud eani, kus siis huvi kaob täiesti, nad mõistavad, et need asjad ei pakkunud neile midagi. Siin, ma arvan, ongi teine selline suur edasimineku võimalus, nimetet. Ka multifilm võib rääkida nii lastele kui täiskasvanutele, rääkida täiesti tõsistest asjadest, kas siis tõsiselt naljakat seal sõltuvalt iga tegija laadist juba. Mis on sinu jaoks kõige olulisem igas pildis igas filmis, igas raamatus, mida teed? Oluline enda jaoks või oluline vaatajale, kuidas on ilmselt kaks. Kaks asja, son tegijale raske küsimus, vaata et miks sa teed, sest vastus saab olla täiesti lihtne ja ebaloogiline. Iga tegija teeb seda sellepärast, et tahab seda teha, see asi talle istub ja ja, ja kui see on nüüd tõesti tema rida, siis, siis tunneb tegija sellest sellest tööst ilmselt rõõmu. Ja ja kui see asi on, on just niimoodi tehtud tundes nagu möödapääsmatute vajadust, sa just nimelt pead seda tegema ja. Materjale vastu võeti siis ei saa päris aia taha minna. Teatud ulatuses läheb iga asi läheb aia taha, aga aga midagi peab seal siis vähemalt osale publikule olema, sest ma ei ole mõeldav, et et on võimalik teha sellist kunsti, mis on igale vaatajale südamelähedane. Ikkagi. Inimesed jagunevad teatud gruppidesse kategooriatesse ja küllap siis jagunevad nii ka tegijad ja igal igal tegija tüübil on siis vastavalt oma. Tead, et kõige parem meelega filmi raamatut, pilti? Ei oskagi niimoodi tegemise suhtes eelistada, sest nad on küllaltki erinevad, erinevad tööd nagu. Ja just niimoodi, kuivõrd nad on erinevad, siis ilmselt mulle istuks selline mitte ühetaoline tegevus, vahelduv tegevus. Ma tahan, et kahe filmi vahel oleks, oleks mingi selline paus, kus ma saan tegeleda, ütlema piltidega ja teha võib-olla lasteraamatu. Kuivõrd oma tegevust olnud väga erinevad filmitöö on seotud inimestega. Pidev kontakt, tuleb suhelda, tuleb mingeid asju paika panna, juhtida samal ajal, kui karikatuuri tegemine või graafika või see on, on selline tegevus, kus sa pead olema ikkagi täiesti üks iseendaga. Ja. Vastastikku ilmselt nad kasvavad nagu rikastavad teist aga kui nii võtta, siis võtame multifilmi, siis siis valmis kujul võrrelda multifilmi ja näiteks raamatut, siis ta multifilm on meil natukene ratsionaalne asi. Ma olen aasta otsa seda teinud ja aga suured, energiavarud pannud, aga samal ajal see film on kusagil olemas. Aga kui teda ei ole ka, sest see on ainult üks kord, ütleme, televiisoris jookseb mingis kinos. Ja suhteliselt vähesed siiski satuvad peale sellele. Ja nad on kuulnud, et ma olen sellise filmi teinud. Tihti on väga head tuttavad. Ei ole näinud seda, mida ma olen teinud. Noh, kui just ise ei vii ja ei näita kusagil. Ja sellega võrreldes on raamat noh, nagu ütleme, lasteraamatuid teinud. Ta on nagu selline konkreetsem, materiaalse võin ta kätte võtta, ma võin ta kinkida kellelegi ja ise vaadata siis, kui tahab. Raamat on nagu ajas püsivam film lihtsalt oma tehnoloogia pahanduste tõttu üle 10 aasta, siis ta ikka on juba, niivõrd kui ta on. Ütleme, selline film, mida tihti näidatakse siis 10 aastaga stuudio koopiad, nad on niivõrd ära näidatud, et sealt on ainult kriipsud, on nahajutid, on peal ja värvid muutuvad, et mingis mõttes on, raamatu tegemine on võib-olla hüla kusagilt südamelähedasem. Aga pildid, pildid, pildid on siiski võib-olla kõige südamelähedasemad, sest pilte ma teen nii nagu tahan, just. Ta natuke sellest mööda ei pääse. Et filmi tegemine on tootmine. Mitme protsendi ulatuses, hakkasin määratlema. Aga rongis ots on film, ühest otsast on kunst ühest otsast kaup seal tuleb arvestada väga paljude faktoritega tehnoloogiaga, teiselt poolt juba see rida, kuidas film käiku läheb. Alates stsenaariumist, ideest ta käib niivõrd paljude inimeste käest läbi. Enne veel tähendab filmiks saamata samuti ka valmis film. Et lõpuks, kuigi ta on välja, loetakse silmi. Põhiliselt nagu režissööri produktiks on selle Fele režissööri silm ikkagi. Üldiselt lõppresultaati vaadates on üpris raske kindlaks teha, miks, miks seal on just see sees või miks seda ei ole. Seal on väga paljude inimeste käsi ja pea on mängus. Aga pildi tegemine on, tegevus on, on tunduvalt selline reis on samal ajal ka intiimsem protsess. Seal saab ennast täielikult avaldada, ei pea, pea ennast ütleme noh, niivõrd piiritlema. Mida sa praegu teed? Praegu olen ma. Seotud veel Rao Heidmetsa valmiva filmiga nukufilm, kaelkirjak seal kunstnik-lavastajaks, sõnalisteks ka. Aga no praktiliselt seal on töö, on kõik nagu tehtud, need põhiliselt kolon tegelenud graafikaga ja muidugi illustratsioon. Sa oled natuke reisinud, missugune nähtud maadest on sulle mulje jätnud või meeldinud. No ma arvan, et iga iga naa kus käid, jätab mulje, palju sõltub ka, milline see mulje on, ma usun, et tihti ei sõltu mitte niivõrd sellest, kuivõrd enda momendi häälestusega suhtest asjasse. Kas põhimõtteliselt iga reis annab midagi, kõik, mis maa sees oleks. Ja võib-olla isegi mitte niivõrd sele? Selle kaugusega? Ei ole sugugi nii, võib-olla et mida kaugem maa, seda sügava mulje toit. Lihtsalt sellega, et sa rebida ennast oma tavalisest eluringist välja ja ja elad veidi aega teistmoodi, teistsuguse ümbruses. Lõpuks, noh, võtkem käia turismigrupiga Itaaliast, mis seal siis ikka peaks andma, sest vaata, kuivõrd palju itaallasi kogu aeg Itaalias elab, sest nendega ei juhtu midagi. Eelmine aasta käisin ka turismigrupiga Itaalias ja seal nägi tohutult igasuguseid asju, eriti kunsti. Sellest kunsti, mida kodu oleb Räproduktsioonidel näinud. Ja taipad, et ainult nii on võimalik, nii lühikese ajaga kogu seda kogu seda kunsti nahalast sealt tohutu tempoga läbi tormata ja giid viib sind ühe tähtsa pildi juurest teise juurde. Aga kusagile siiski tekib selline, noh, hakkad ennast nagu kõrvalt vaatama, et kes ma siis olen, ta vaatamise masin, tähendab turism. Turistiamet on ikkagi, kusagilt on ta natuke veider ka. Näiteks kui inimene peakski töötama turistina, seal oleks küllalt küllalt kole amet. Kõik päevad kulgeksid ühelt maalt teisele sõites vaadates, aga vahelduseks muidugi muidugi väga easy. Nojah, aga ei pea tingimata sõitma Itaaliasse, ma olen olnud kaks kuud tšuktši poolsaarel, ekskursiooni saab. Aga ütleks, et sotsiaalsed elamused ei ole sugugi vähem tugevamad. On sul oma lemmikraamat Sellele vastaks nii, et ei ole, sest lemmiksaate jaoks olema selline, mida korduvalt loed, aga noh, üldiselt mõnda raamatu on kaks korda lugenud küll. Aga noh, päris sellist, mis oleks kogu aeg kättesaadav, loeks seda ei ole, sest uusi raamat tuleb peale lugemise aeg on üldiselt vähe, nii et et tuleb, aga uut rida pidi edasi minna. No võib-olla siiski jah, võib-olla 100 aastat üksindust on kõige-kõige enam meeldinud raamat. Ma tunnen, et see maailm on lähedane. Minu pildimaailm olevat, no see ei ole, ei ole, noh see oli vastus tahab, see. Ei ütle, miks see raamat on hea, ta lihtsalt. On sul oma lemmik kunstnikke? Jällegi ei ole niisugust ühte, kes oleks, päriti, tähendab meelde see on kõikide kunstnike seast ainuke tippvabam palju kunstnikke, kes meeldivad mõned väga tugevasti, mõned mingi kandi pealt ja, ja ma arvan, et eks ta nii nii olevast kõigil, sest ei kujuta ette seda, et oleks olemas üks muusik. Muusika osas on elu. Lähenen puhtemotsionaalselt asjale ta rohkem nii foonilise tähendusega vastavalt meeleolule. Niimoodi, et ma ekstra muusika muusikat kuulav tähendab, sellist sellist asja ei ole. Filmist neli olen teinud Olav Ehalaga tantaal heliloojaks olnud ja koostöö meil üpris klappinud mul on endal on, ütleme noh, mingi väga üldine idee suhtes, mida ta tähendab, kust ta saab, mis rolli mängima ja ja edasi, siis käib juba nii, et Alawis püüab vastavalt sellele, mis ma talle seletan, teeb teeb selle muusika. Ja. Mis mõtestab sinu jaoks üldse inimeksistentsi? See on väga karm küsimus, sest siin peaks minema aga filosoofilistel radadele. Kui katsuks kuidagi lihtsalt öelda, siis juba bioloogiliselt talu all elamine lihtsalt tuleb elada vastavalt võimalustele vastavalt oma tundele. Ja mis mõte on ahelvalul? Mälul ei olegi mingit mõtet ta on lits, kael, valu ja kuivõrd me olemisele elava osad nimelt veel inimesed, kellel on mõtlemisaparaat ka suhteliselt arenenud, siis siis me peame kuidagiviisi elama vastavalt sellele kes me oleme. Ja üldiselt, ega noh, selle üle eksistentsi probleemide üle võib mõtiskleda, aga ega see oluliselt ilmselt mõtleja käitumist paljunud elamist iga konkreetse indiviidi elamist suunavad protsessid nad tegelikult palju keerulisemad. Verbaalselt sõnastatud mingit mingit elureeglit või või põhjendused eksistentsile või oma tegevusega palju palju ilmselt oma käitumist ei mõjuta, saad rohkem. Näiline ärk. Intervjuus ilus öelda, aga tegelikult on elu ühe kandi pealt on kusagilt mälu võib-olla lihtsam kui tundub olevat jällegi tunduvalt keerulisem. Vestlust Priit Pärnaga saatis muusika tema filmidest, kas maakera on ümmargune helilooja Tõnu Aare ning kolmnurk ja aeg maha helilooja Olav Ehala. Edasi väike kontsert. Priit Pärnale musitseerib Lembit Saarsalu.