Kell on 13 31 ja me nüüd jätkame saadet. Vestleme Eesti Tallinna kirjanduskeskuse direktori Maarja Vainoga. Tere. Tere. Meil on nüüd teemaks värske raamat, mis on ilmunud Mati Undi hämaruse poeetika. Ja selle esitlus toimub täna Mati Undi muuseumis Kadriorus võib-olla paljud ei teagi, et Kadriorus on avatud Mati Undi muuseum mida saab vist veel kuni aasta lõpuni külastada, aga see on selline huvitav ajutine muuseum. Ja selle muuseumi saamislugu on tegelikult päris lõbus, sellepärast et meil algne mõte oli kirjandustänava festivalil teha lihtsalt selline ühepäevane Mati Undi muuseum ja sellega pigem viidata sellisesse noh, hämarasse tulevikku, et võiks olla niisugune muuseum ja et, et me peaksime sellest rääkima. Aga juba selle kirjandustänava festivali järgmisel päeval ma märkasin, et sealsamas Kirjanike majas, mis asub Koidula tänaval, on, on ühed ruumid rentida esimesel korrusel ja tundus, Me võiksime oma oma ajutise muuseumi mõneks ajaks sinna kolida. Ja niisuguste väga heade kokkulangemise tagajärjel me tõesti aasta lõpuni saimegi need ruumid renditud. Ja hetkel on meil ka selline õrn lootus, et me saame isegi jätkata seda uuel aastal, et ma praegu päris päris 100 protsenti ei julge selles kindel olla, aga, aga me, meil on selline lootus. Kas neid eksponaate, seda materjali, mis seal muuseumis on välja pandud, kas seda on Mati Undi kohta palju või, või mitte nii väga palju, sest et tegelikult meil teistel kirjanikel nagu Tammsaare ja Vilde on ju tohutult seda materjali Ja no mõnes mõttes on see tänapäeva muuseum juba natuke teistsugune, et ütles Mati Undi muuseum on teistsugune juba seetõttu, et ta küll asub selles majas, kus Mati Unt elas, aga ta ei ole ju nii-öelda ajalooline korter ja see korter on küll selle muuseumi ruumidest põhimõtteliselt nagu kaks korrust ülevalpool täiesti reaalselt olemas, aga seal elavad inimesed sees ja, ja seetõttu me ehitasime selle muuseumi pigem üles kuidas öelda elamus muuseumina ja, ja isegi natukene sellise mängumuuseumina, et mängimine Mati Unt on ikkagi selline teema, mis on omavahel väga tihedalt seotud ja seetõttu meile tundus, et me võime ka selle muuseumi mõttega pisut rohkem mängida, kui kui Tammsaare ja Vilde ajaloolistes korterites on võimalik. Ja mida me ka avastasime, kui me juba tegime kirjandustänavafestivaliks seda ühepäevast Mati Undi muuseumit. Ega neid Mati Undi esemeid ei ole sugugi kerge leida, et näiteks Mustamäeperioodist praktiliselt mitte midagi. Et üks üks maal, mis meil ka selles praeguses muuseumis on üleval, on, on temaga kaasas käinud kõikidest kodudest, kus ta on elanud, aga, aga ega neid selliseid toredaid 70.-te retroesemeid ei olnudki enam kuskilt võtta. Selles mõttes originaalesemeid niisama esemeid küll. No Mati Unt on ka minu üks lemmikkirjanikke kindlasti ma arvan, et eesti kirjanduses kindlasti seepärast see päris lemmikkirjanik, aga, aga no Mati Undi kohta võib öelda vist seda, et tema, selline et teda ei ole väga palju uuritud, tegelikult üleüldse tema kohta ei ole ilmunud monograafiat. Tegelikult see tema tähtsus ja tähendus ilmselt ajas kasvab. Ja ma arvan, et Mati Unt on autor, kes mõnes mõttes kirjanikuna võiks hakata nüüd nii-öelda tagasi tulema, sellepärast et päris pikalt räägiti Mati Undist ju isegi rohkem kui lavastajast ja luule Epnerile. Eelmisel aastal ilmus ka väga huvitav raamat kahest autorist ja üks nendest, Mati Unt, kus ta keskendub ka just Mati Undi lavastustele ja Mati Undi sellisele nii-öelda teatripoliitikale. Aga kirjanikuna tõepoolest praktiliselt Mati Unt on uurimata, olemas on tema nii-öelda kogutud teostele järelsõnad, mis tõenäoliselt on sellised ütleme, kirjandusteaduslikud allikad. Ja, ja needsamad näiteks mälestusteraamatut, mis on ka head allikad uurimiseks, aga mis ei ole ikkagi sellised nagu tõlgendused ega, ega käsitlused. Nii et jah, ma arvan, et, et Mati Unt autorina pakub veel väga palju võimalusi endast endast rääkida. Kuidas samati Undini jõudsid? Ma tean, et oli kunagi ka näitus Mati Unt Tammsaare juures vis Tammsaare muuseumis, kus olid erinevad erinevate kirjanike seoseid. Tammsaarega uuriti. Mulle tundub, et ma vist jõudsingi Tammsaare kaudu, et tundub, et ei olnudki nagu teist võimalust. Ma arvan, tähendab, Mati Undi muidugi lugenud olin varem ja Mati Unt on mulle alati meeldinud, aga ma ei olnud tema üle juurelnud või, või tema üle mõelnud, tema loomingu üle mõelnud. Enne kui ma tõesti hakkasin tegema tookord seda näitust. Ja selle näituse tegemise käigus ma kuidagi tajusin, et Mati Undi ja Tammsaare vahel valitseb ka selline nagu huvitav kokku kõlada, et kuna hunt on ka Tamsar lavastanud ja, ja kuna Tammsaare oli tema üks lemmikautoreid omakorda, siis mulle tundus, et seal on nagu sellise kahe kirjutava vaimsuse nii-öelda sarnasus või kokkulangevus. Ja, ja mind hakkaski huvitama, et, et mis on siis Mati Undist sellist, mis võiks olla Tammsaarele sarnane, aga mis on ka sellist, mis on täiesti erinev, sest mõnes mõttes nende kirjaniku käekiri on väga erinev, et see, kuidas nad kirjutavad, on ikkagi väga erinev, aga igal juhul sealt see huvi sai alguse ja, ja ma kuidagi alguses isegi võib-olla rohkem oma lõbuks mõtlesin, et kirjutan ühe artikli hundist. Aga selle ühe kirjutamise käigus mulle tundus, et nii palju teisi teemasid on, mida ma tahaksin ka veel vaadelda, et kokkuvõttes hakkas jah see asi kujunema selliseks nagu sarisaritegevuseks. Raamatu nimi on Mati Undi hämaruse poeetika. Ja mulle meenub loomulikult ühe Mati Undi romaani nimi, mille nimi on öös on asju. Ja seda hämarustan vist mas rohkem ka, aga kuidas ta hämarust võiks tõlgendada? Mati Undi kontekstis? See hämarus koorus tõesti välja selle uurimise käigus, et mõnes mõttes tõesti ööd on ju hundil veelgi, Brehvi ilmub öösel ja, ja nii edasi, seda niisugust vaimude tundi või kesktundi null tundi on Mati Undi loomingus palju ja see annabki sellele loomingule niisuguse väga Iseäralikku ja mati Undiliku mõõtmeta. Et eks nakkusele kirjaniku poeetikaga natuke niimoodi, et et kõigepealt on ju mingisugunegi tajumus ja seda tajuvust on mõnes mõttes väga raske teistele inimestele nagu selgitada ja, ja kui seda üritada teha, siis ikkagi nendesamade kirjaniku enda kasutatud nagu kujundite kaudu ja ka selle kaudu, et vaadata, kas need kujundid moodustavad ka mingi süsteemi või, või, või et kuidas kirjaniku oma maailm üldse tekib. Ja, ja headel kirjanikel see igal juhul tekib, sellepärast et selles ongi nende selline kirjaniku omapära, mida me ikka ja jälle tahame kogeda, kui me neid raamatuid loeme. Ja Mati Undi puhul mulle jah, tundub, et see nii-öelda hämarus on, on tõepoolest üks tema selliseid kuidas öelda kaubamärk. Ja muidugi ka isikupärane stiil, et mulle tundub, et et on kirjanikke, kelle puhul me justkui lugedes imbuma ise sellest stiilist läbi et isegi kui lugeda kasvõi maailmaklassikat kaskaad, olgugi, et eestikeelses suurepärases tõlkes siis kastaga on sama lugu, et iga tema lause on just nagu täpselt see õige Kafka ja, ja ka Mati Undi puhul võib rääkida ilmselt sellest, et tema stiil on täiesti täiesti omalaadne. Just ta on täiesti omane omanäoline autor ja ma isegi ei pelgaks tõesti kasutada sõna geniaalne, et minu meelest ta on geniaalne autor ja, ja ega seda on tõesti raske nagu lahti hammustada, et kuidas seda teistele selgeks teha, et miks, miks ma arvan, et on geniaalne autor ja, ja ega hea kirjaniku teeb heaks kirjanikuks tõesti ennekõike stiil ja see, kuidas ta kirjutab. Ja muidugi sinna juurde siis see, millest ta kirjutab, et Mati Undi puhul on ju väga huvitav ka see, et ta ühest küljest kirjutab eriti nooruses ju väga lihtsatest asjadest. Aga teisest küljest ta teeb seda kuidagi nii ja ta vormib vormistab nagu selliseid täid, mis sul ei ole endale pähe tulnud ja siis sa lugedes saad aru, et sa oled nagu pidevalt ka sellises natuke üllatunud seisundis ja oled nagu kuidagi väga elevil sellest nendest mõtetest või sellest, mismoodi seda, seda maailm on kirjeldatud sulle. Ja muidugi ka hästi palju allusioone ja viiteid igasugustele muudele tekstidele nagu kasvõi sügispallis, eks ole. Et, et ka see, ütleme minu jaoks, kui ma kuulsin, et öös on asju, on tõlgitud inglise keelde, oli minu jaoks väga üllatav, sest et mulle tundus, et seal on nii palju sellist, mis võib tõlkes kaduma minna. Jah, no öös on asju on üldse väga keeruline tekst, et hundi puhul. Mul on ka see päris hästi näha, et kui ta kirjanikuna nii-öelda areneb või mõnes mõttes ka, mida rohkem ta liigub teatri poole lavast lavastajana, seda keerulisemaks muutub tema kirjaniku käekiri. Et, et kui see noor nii-öelda hüvasti, kollase kassi autor või võlaautor, et, et see on nagu mõnes mõttes teistsugune hunt, kui see hunt, kes kirjutas öös on asju või prest ilmub öösel. Need on tõesti juba sellised vägagi konstrueeritud vägagi viitelised teosed, mida, millest ma tegelikult ei soovitaks Mati Undi lugemist alustada, soovitaksin tegelikult Mati Undi lugemist alustada näiteks kogumikust must mootorrattur või, või tõesti nendest 70.-te aastate jutustustest romaanidest, et, et seal on ikkagi hunt oma parimal parimal kombel. Ja muidugi, iga kirjanikkonna oma ajastu peegel ikkagi, et et kuigi me räägime sellest, et kirjanike tekstid on ajatud, aga mingis mõttes nad ikkagi peegeldavad seda ajastut, kus nad elavad ja tegutsevad ja hundi puhul Jah, kindlasti, et ma arvan, et seesama üheksakümnendad. Kui Unt kirjutas oma neid nii-öelda keerulisi romaane siis ta ju võttis ka sellist postmodernistlikku hoiakut natukene, et mängidagi rohkem tuua sisse tohutult palju erinevaid registreid, aga seesama mängulisus ikkagi? Mulle tundub, et natukene sedda lavastas neid romaane, et, et tal oli juba see lavastaja käekiri nii sees. Et ta hakkas ka omaenda teoseid lavastama, ainult nendest lavastustest enam lugeda ei saanud aru, sest et need olid liiga liiga krüptilised nende jaoks. Ja sa oled ka seda öelnud, et kui uurida Mati Unti kui lavastajat ja tema tegevust ja panust teatri jaoks eesti teatri jaoks, siis teater on mingis mõttes nagu kaduv nähtus, et me ei saa lisalavastust rekonstrueerida täpselt sellisena, nagu ta oli, aga teksti juurde ma saan alati kirjaliku teksti juurde, me saame alati tagasi pöörduda ja alati seda uuesti tõlgendada. No just et tegelikult ma arvangi, et see on üks põhjus, miks Mati Unt kirjanikuna hakkab jälle kuidagi rohkem tähtsaks muutuma, et mitte loomulikult sellepärast, et tema lavastused oleksid kuidagi kehvad olnud kunagi, aga lihtsalt seetõttu, et nad ei ole enam meil aktuaalselt käepärast, aga raamatud on meil kogu aeg aktuaalselt käepärast. Et raamatuid saab lugeda igal ajal, et nad ei kaota ka oma sellist. Kuidas öelda ajastu käekirja, et näiteks ütleme ka film ja teater, kuna nad on nii palju rohkem ka visuaalsed ja kuna visuaalsus muutub ju märksa rohkem meie elus et, et siis nad nagu vananevad ka kiiremini, aga tekst kui selline ei vanane, et tekst on mõnes mõttes hea kirjanduslik tekst on hea igal ajastul. Kas see, et kirjanikul on oma muuseum, aitab ju kindlasti ka kaasa kirjaniku populariseerimisele, et ilmselt Tammsaare ja Vilde on selles mõttes ju väga head näited, et kas ka hundi puhul võiks nii minna? Jah, ma arvan, et kirjanike muuseumid rajamisel või olemisel ongi kaks kõige suuremat põhjust, üks on see, et avaldada neile austust lihtsalt põhimõtteliselt tunnustada selle muuseumiga, seda on meie kultuuri niivõrd jõuliselt mõjutanud ja muutnud, et me ei oleks ilma nendeta, need, kes me oleme praegu, et üks on jah see austusavaldus, aga teine on just nimelt see, et et muuseumi olemasolu täiesti kindlalt rohkem paneb uurima seda kirjanikku, paneb tegelema rohkem tema populariseerimisega, ühesõnaga ta ikkagi on olemas institutsioon, mis selle kirjanikuga konkreetselt tegeleb ja, ja seda on, on ikkagi kultuuris väga vaja. Hundi puhul on palju räägitud ka sellisest mütoloogilise tasandist, et need tema argimütoloogiat et miks see hundi puhul nii oluline on. No mul on siin raamatus ka üks peatükk või noh, selline kel, mis käsitlebki Hunti ja mütoloogiat ja mütoloogia huvi oli tal ikkagi juba varasest noorusest väga selgelt olemas ja need argimütoloogiat muidugi võib-olla osalt olid ka nagu inspiratsiooni saanud ka ajastust. Aga teisest küljest nendes elas hunt ka muuhulgas välja oma sellist tohutut kirge erinevate entsüklopeediat ja teadmiste ja seoste vastu. Ja, ja need ühest küljest, et argimütoloogia on sellised publitsistlikud väljaelamised aga see mütoloogiline tasand on tal ilukirjanduses ka ikkagi väga selgelt olemas ja pidevalt praktiliselt nagu kõikides kõikides olulisemates teostas kuskilt taustal olemas või mingite viidetan olemas, nii et et Mati Unt ja mütoloogia on jah, täitsa iseseisev, suur teema. Kas tal olid ka kindlad mingid filosoofilised seisukohad, sest me teame ju, et Tammsaarel olid vägagi konkreetsed seisukohad just filosoofilises mõttes? No ma ei tea, ega Tammsaarel oli ka selline, tema oli ikkagi enne ennekõike olla skeptik, et ta oli tohutu erudeeritud ja ta tundis väga hästi filosoofia erinevaid seisukohti ja ajalugu. Aga, aga ta jättis endale alati õiguse kõigest isemoodi mõelda ja mulle tundub, et hundiga natukene samamoodi, et et hundi puhul võib-olla tõesti pealiskaudselt tundub, et me võiks teda väga kergesti lahterdada, kas modernistiks või eksistentsiaal, istiks või postmodernistlik. Aga kui hakata lähemalt vaatlema, siis mõnes mõttes ta ei klapi Ühegi vooluga nagu päriselt, üks ühel, et et ta on ikkagi täiesti ka iseseisev nähtus. Iseseisev looja, väga omapärane looja ja seetõttu ta on ka nii mitmekülgne ja nii huvitav, et ta ei ole nagu mõnes mõttes ka väga lihtsasti paika pandav ja ära ära kapselduta olete, tema kuulub siia riiulisse ja, ja ongi kõik, et, et on keeruline nähtus ja, ja ma arvan, et tal mingisugust selles mõttes väga üheselt sõnastatavat elufilosoofiat ei olnud, et et võib-olla tõesti seesama nii-öelda hämarusest teda huvitasidki asjad, mis ei ole lõpuni lahti seletatavad ja, ja see oli, mis teda ennast elu juures köitis ja see on, mis tema endaga köitvaks muudab. Täna õhtul siis toimub raamatu esitlus Mati Undi muuseumis Kadriorus. Ja tõesti, Mati Undile on endale juba kadrioruga olnud, seost on seal elanud. Ja selles samas majas, nii et Kadriorg Mati Undi jälgi täis. Kas milline oli Mati Undi suhe muusikaga, mis, mis võis olla tema lemmikmuusikat? Ja nendes samades lavastustes, millest siin korduvalt juttu on olnud, on teada, et, et muusikalise kujunduse minu teada tegi ta ikkagi sageli ka ise ja et tema üldine üleüldine eelistus oli ikkagi nagu tango, nii et, et ma arvan, et seda me võime küll öelda, et muusikaeelistus oli, oli, oli tangomuusika. Aga siis võiksimegi kuulata tango muusikat siia selle jutu lõpetuseks, mis väga hästi sobib, aitäh, Maarja Vaino. Aitäh.