Vasar see ei ole nõukogude aja nostalgia, vasar on kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere. Algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios ka saatejuht Maarja Vaino. Tere maarjatere ja meil on täna ka külaline, kelleks on balti filmi ja meediakooli filmiajaloo lektor Jaak Lõhmus. Tere, Jaak. Tere. Seega nagu kallid kuulajad aru saavad, hakkame rääkima filmist. Täpsemalt hakkame rääkima eelmisel nädalal esilinastunud Hardi Volmeri filmist Johannes Pääsukese tõeline elu ja muidugi ka Johannes Pääsukesest endast. Aga et meie saade on tõesti ette salvestatud, siis selle tõttu ei saa me väga tutvustada kultuuriajakirjandust, kuid Maarja on siiski midagi kaasas, millest tasuks rääkida? Ja et seekord natukene, võib-olla erandlikult on mul kaasas niisugune küllaltki spetsiifiline, ta on ikkagi ajakiri, kuigi ta ilmub ainult paar korda aastas ajakirja oma keel ja mõtlesin, et alanud keele aasta puhul Eesti keele aasta puhul võiks seda siiski inimestele teadvusesse tuua, osta seda saab iseenesest Tallinnas eksa kauplusest, roosikrantsi tänavalt ja Tartus, Tartu Ülikooli instituudist ja raamatupoodidest ja kes keele vastu natukene rohkem huvi tunneb, leiab siit päris huvitavaid selliseid nii-öelda filoloogilisi artikleid, aga, aga keda võib-olla huvitab natukene üldisemalt kogu see teema siis näiteks Riho paramonov kirjutab voorimehest taksoni, et kuidas, kuidas mõisted on muutunud ja, ja üldse, kuidas liiklusvahendeid on siis siin meie tänavatel liikunud ja kuidas need on nimetatud ja näiteks ka Ülle lennuki artikel uuenduslik jalahoidik Tuglas, mis räägib Tuglase stiilist ja sellest, kuidas Tuglas ise keelt kasutas ja me ikka selle kaudu mõjutas, et need on võib-olla sellised üldsusele võib-olla rohkem huvi kui vaadata mitte nii spetsiifilised teemad, nii et ma arvan, et võib kätte võtta selle ajakirja ja vaadata võib-olla avastate endas suure keelehuvilise. Aitäh Maarja, aga egas siis midagi hakkamegi rääkima, täna ikkagi filmi asjadest, filme mulle on alati tundunud, on ju ka üks selline kirjanduse laps, kuigi võib-olla filmiinimestele ei meeldi endale niimoodi niimoodi mõelda, aga mingi seos on siin ometi olemas. Ja nagu enne öeldud, juba siis eelmisel nädalal esilinastus värske eesti mängufilm Johannes Pääsukese tõeline elu. Esimesed reaktsioonid, kriitika ja arvamused on ka juba ajakirjanduses ilmunud, nii mõnigi inimene on ilmselt praegu selle saate eetrisse mineku ajaks jõudnud juba filmiga näha. Nii et võib olla ei hakkagi seda filmi siin nüüd meie analüüsima, lõppude lõpuks meil ei ole siin filmikriitika saade, aga räägikski sellest, et miks üldse sellist filmi oli vaja teha, kes oli Johannes Pääsuke, miks on nii oluline inimene temast tõesti mängufilm? Kõigist inimestest, kes Eestis on elanud, ju ei ole mängufilme tehtud. Mina pean ilmselt hinnangu andma, ma olen tegelikult Pääsukesega päris palju mitme aastakümne vältel tegelenud ja ja, või võid küsida ka, et miks, miks ma olen temaga tegelenud. Ikkagi tõesti esimene eestlasest filmimees. Jätkus julgust nihukesele alale tungida tundmatule alale selles mõttes, et ta ei olnud vändaga kaamerat kunagi kasutanud, kui ta, kui ta seda esimest korda oma kaamera aprillis 1912 ise meisterdas ja sellega filmima läks. Aga see on üsna loogiline, et selleni jõudis. Ta oli viis aastat tegutsenud juba fotograafina. Ma arvan, et väga palju või ei pane mööda, kui ma ütlen, et ta tänu koostööle Eesti Rahva Muuseumiga tundis väga paljusid Tartu inimesi tähtsaid inimesi kultuuriinimesi, poliitikuid, ärimehi, kinoomanikke nagu nagu 20 aastat pärast tema karujahi esilinastust kirjutab Postimees, kui ma ei eksi. Esimest korda nimetab selle filmi jaoks antud raha. Sest toona Tsaari-Venemaa Puudutas karujahitegemist ja siis nimetatakse, et üks Tartu kinoomanikuna andnud 1000 rubla selle filmi tegemiseks. Aga, ja kui me läheme tagasi tema esimeste filmi katsetusteni siis need algasid jah, selle kuulsa Uutotskini lennuga. Kui me oleme kuulanud David Vseviovi Müstilise Venemaad, siis me oleme ka UTatšini nime juba märganud, seal ta just rääkis lennundusest. UTadžil, kes Tartusse lendama tuli, oli üle terve Venemaa ülimalt kuulus katselendur või et oli selge, et seda tuleks minna jäädvustama, selleks ta siis ehitaski, selle kaamera. Ja see sellest sai ta maitse suhu. Juba kahe nädala pärast teeb ta järgmise uudispala. Kahe nädala pärast järgmise ja tervelt 1900 12. aasta on tegelikult talle väga tähtis filmiaasta. Kahjuks ei ole säilinud sellised toredad filmid nagu autovõidusõit läbi või autoralli, mis Peterburist Riiga läks läbi Tartu. Sellest on üks foto, ma tean. Aga filmi näidati Tartu kinodes, see oli siis juuni lõpus kuskil 1912. Ja sama sama juuni viimastel päevadel näidatakse ka Eesti kõigi aegade esimese laulupeo filmi mille Johannes Pääsuke väntas Narva laulupeol. 1912 linastus Kuulutus on meil olemas. Sündmus oli väga tähtis kogu Eesti ajakirjandus seda kajastus. Aga kahjuks ei ole meil seda filmi ja minul on õnnestunud leida üksainus foto jällegi sellestsamast laulupeost. No me saame aru, et Johannes Pääsuke siis ennekõike on, eks ole, esimene eesti filmimees aga ta alustas ju tegelikult fotograafina, mul fotosid on säilinud rohkem võetud maalt, kirg sai alguse fotograafiast, et kuidas see protsess käis. Et nendest piltidest said need elavad pildid ja ja kui hästi see fotograafia üldse seal 19 sajandi lõpul sajandivahetusel meil arenenud oli. No sellest varasemal ajal on ju palju kirjutanud Peeter Tooming ja näidanud neid suurepäraseid pilte ka küll trüki kvaliteet toona nii hästi võimaldanud näidata, nagu hiljem aga raamatust tähelepanu pildistan. Ja hiljem siis on meil kasvanud peale uuema põlve fotoajaloo uurijad ja fotoesteetika käsitlejad, et kui nimetada ainult sind ajaloolasest Tõnis Liibekit või siis esteetilise poole pealt fotoanalüüsi poole pealt Peter linnapit ja Peter linnapon Väga tunnustavalt rääkinud Johannes Pääsukesest, ma ei taha tungida tungida sellesse valdkonda oma hinnanguga, aga, aga mulle jääb küll mulje, et tegemist on väga hea fotograafiga. Ja neid pilte, mis on säilinud, on kuskil pooleteise 1000 kandis. Aga näiteks ma ise olen teater muusikamuuseumi tundmatute fotode karbist leidnud ühe pääsukese foto, kus paarkümmend aastat tagasi. Ja, ja see, see, neid võib veel välja tulla, me ei tea mitte midagi nendest piltidest, mida ta tegi siis, kui ta oli tsaariarmee, fotograafi ja filmimees. Samuti need filmid võivad kuskil, mõned nendest filmidest võivad olla kuskil veel alles. Aga see, tema käekiri oleks siis nii äratuntav, et ikkagi oleks võimalik tuvastada neid Jah, ja, ja julgen küll öelda, aga, aga ei hakka võrdlema kellegagi. Meil on ju selliseid väga kihvt maaelu pildistajat, samal ajajärgul veelgi sellest nüüd on ka juttu olnud. Kui me võtame praegu just neid niinimetatud etnograafilisi pilte, mida tasuke oma ringreisidel tegi. Et aga kindlasti nad on tohutult väärtuslikud, seepärast kui mõne teise fotode fotodest on selgelt kümmekond siis temalt on ikkagi poolteist 1000. Aga muuseumi inimesena lihtsalt küsin, et kus see kõige suurem pääsukese kollektsioon asub praegu? See asub ikka Eesti Rahva Muuseumis, kes hakkaski noort andekat poissi kasutama fotograafina ja sealt teenis ta endale ka elatist ja kust ta sai selle viimase pisiku või tõuke hakata filmi tegema, seda ma püüdsingi siin öelda, et kui UTadžin tuli Tartusse, siis oli selge, et nüüd peab midagi tegema. See võiski olla täiesti spontaanne otsus. Aga, aga siis oli ka selge, et saab jätkata, filme näidatakse, rahvas tuleb vaatama ja kõik see protsess käivitus üsna normaalselt. Et kes võisid olla tema inspireerivad või eeskujud. Kui me vaatame tolle aja kinoprogrammi, siis seal näidati küll ka selliseid juba tunni pikkuseid filme, aga üldiselt koosnes programm paladest. Ja, ja, ja selline magus asi nagu kodu, kodumaine uudispala, noh, oli selgelt filmitegijate poolt oodatud pidemed kinopidajate poolt oodatud, et näidata see seda, mis toimub oma kodulinnas. Aga mida siis muidu näidati veel kinos? No seal oli kõike, näiteks väga populaarne koomik, oli maks Linder sellel ajal aga ka vene koomikud box on ja kes nad kõik seal olid? Lühikesed naljafilmid, mis küllap mõjutasid pääsukest ja tema sõpruga karujahitegemise puhul. Hiljem aga, aga noh, need olidki sellised väga tihti sellised lühikesed filmid võisid koosneda ainult paarist minutist see uudislõigud ja nii, et programm oli alati kirju. Aga siit jääb selline mulje, et fotograafia oli selline tõsiste meeste tõsine asi mille abil jäädvustati eesti rahva eluolu muuseumi tarbeks ja kino oli siis selline kommertslik tilulilu. Ma ei julge seda öelda, et see päris nii ütleme nii, et see tummfilmi kuldaeg, mis algab tegelikult just enne esimest maailmasõda, see on väga paljuski avastamata. Üks põhjus on see, et filmid on enamasti kadunud, aga kui me näeme jälle mingit Itaalia 1913. aastal tehtud lühimängufilmi võime ehmatada, et mis kuidas mõeldi, kuidas tehti ja, ja et sellepärast ei tohi nagu suud vett täis võtta. Muidugi Eestis olid kodukootud asjad, siin prooviti ise põlve otsas teha asju ja, ja see, sellised nad siis natuke lapselikult natuke lapselikult. Katsetused on. Aga kuidas need nende kinodega üldse olijad, et jällegi oma omast tihelda kohast kohe võtta, Tammsaare tema ju lõpuks kolmekümnendatel oli suur kinos käija, aga päris alguses ta suhtus kinosse ikkagi üsna skeptiliselt, leidis, et see on lihtsalt üks udukogud ja niisugune halva kvaliteediga palagan ikkagi, et et tema suhtumine kinno kui sellisesse nii-öelda kultuuri nähtusesse muutus aja jooksul, et sellest jääb mulje. Et need algusaja kinod olid ikkagi natukene tõesti selline, alustasid laatadel nende liikuvate piltide näitamisega ja, ja et, et see ei olnud väga tõsiseltvõetav, et millal, millal tekkisid esimesed kinomajad üldse. No siin oli nii, nagu filmi tegemise puhul oli jällegi kandis lippu, Tartu esimene paikino Tartus avati selles kohas, kus tühja platsi peal. Endise Kaunase restorani Atlantis ja kaarsilla süstee. Teisel pool jõge. Otsa juures oli see puumaja. Mõni kuu hiljem avati esimene paikkinuga Tallinnas, nii et 1908 on see aeg, kus hakatakse rajama kinomajasid ja kino, kus pääsukese esimesed filmid näitamis leidsid et see oli teisel pool Emajõge seal kus praegu asub haridusministeerium, umbes seal selle platsi ääres. Kinoteater Imperial, aga siis, kui pääsuke alustas 1912, oli Tartus kolm kino. Imperiaal illusioon ideaal ma ei tea, miks nad kõik nii tähe ja See pole üldse vähe ju ja see ei ole sellise väikse, ta oli ikkagi väga väike linn tänasega võrreldes toona ja kõik tundsid kõiki. Ja, ja seal ma olen vahel mõelnud kuidasmoodi, see inspiratsiooni saamine käis näiteks pääsukese kodu ja tema esimene Kinopiltide tehase Estonia, nagu ta seda nimetas, asus Peetri kiriku taga Peetri tänaval. Ja kui ta linna asju ajama tuli mööda Narva maanteed seal Narva maantee maanteenõlva peal pidas oma fotoäri Jakob Sildnik. Kindlasti pidid tundma. Mõlemad tegelesid fotograafiaga. Jakob Sildnik, 1923 toodab esimese täispika Eesti mängufilmi must teemant siin, nii et ka Tartus valmis esimene täispikk Eesti mängufilm. Kahjuks on sellest ainult mõned fotod säilinud. Ja veel avastada on veel küllalt, nagu mitte ainult pääsukese paljud filmid, mida, mida ta tegi, Nad on seni leidmata, ma ei kasuta sõna kadunud, need on seni leidmata. Tont teab kust võivad välja ilmuda mingid kaadrid. Selles mõttes on see väga huvitav, et et juba tol ajal tegelikult, kui tekkisid, siis esimesed võimalused hakkasid pääsuke ja paljud teised käitub põhimõtteliselt samamoodi nagu tänapäeva YouTuubelid, et sa oled ise kuskil kirjutanud sellest, et pääsuke tegi, selfisid Pääsuke käitus nagu Youtubeer, ta hakkas kohe salvestama ka iseennast või üldse nagu seda ümbrust kirjeldama, et ava seda mõtet natukene. Ma päris hästi ei mäleta, kust ma selle mõtte ja seose peale tulin, aga, aga Hardi Volmer oma filmi esilinastus päeval Tallinnas siis Postimehe veergudel kirjutab samuti. Et pääsuke oli esimene selfie tegija. Ta oma filmi lõpus näitabki neid nii-öelda selfisid, kus pääsukene iseennast filminud. Ja me näeme teda elavana tänu sellele, et need kaadrid on alles lühikesed jupikesed küll, aga neid, neid on elustatud ja liikuma pandud. Nii et küllap see võis seda mõttekäiku ajendada, aga aga Pääsukesega muidugi huvitavaid autoportreesid. Üks kõige huvitavam ja mida siis kogu fotomaailm tunneb? Ongi seesama maailma fotoajalooga kaanepilt, kus ta istub peegli ees ja siis me näeme mitmest rakursist, tema, tema pead. No ta oli ettevõtlik ja leidlik mees ja ja näiteks tema kirjade raamat on säilinud. Ma arvan, et tegelikult see võiks olla täitsa väärt publitseerimist, sest et see näitab tema intelligentsi, tema suhtlemisoskust, tema diplomaatilisi oskusi, ärivaistu mida kõike keelteoskust muide ja, ja et tegemist ei olnud lihtsalt ühe poisikese ka Tartu tänaval, kes klõpsis pilte teha, vaid oli väga mitmekülgse noore mehega tegemist. Aga kas ta siis tänapäeval võiks siis ette kujutada, tänapäeval ta istuks siis kodus, klapid peas, seal arvuti ees ja kommenteeriks maailma kogu aeg või. See on nüüd hea küsimus. Ma arvan, et pigem on pääsukese. Nii filmide ja tema tegevuse põhjal, mina kujutaksin, kujutaksin ette, et kas rändaks mööda maailma ringi ja ja värske õhu käes nii-öelda liiguks. Igas mõttes ta vaevalt et ta niimoodi süveneks, klapid peas oma mobiiltelefoni. Kui sa juba enne viitasid David Vseviovi Müstilise Venemaale, siis ma tsiteeriks ka Davidit, aga natuke teises kontekstis nimelt ta ühes raadiointervjuus hiljuti nimetas ära selle, et see esimese maailmasõjaeelne aeg oli mingis mõttes üks kõige kummalisemaid aegu inimkonna ajaloos, sest sel ajal hakkasid teostuma need inimkonna unistused, mida alati oli peetud müütilisteks või sellisteks peaaegu religioossete. Eks inimene suutis lennata inimene sutsakad filmi tegema, liikuvat pilti ja sedasama, mis sa mainisid, inimene suutis iseennast filmida, panna ennast hoopis teise, kvalitatiivselt teise olukorda, kui kunagi inimene varem olnud oli. Nii et ma arvan, et see on ka miski, mida me peaksime silmas pidama. Et kui me räägime Johannes Pääsukese Youtubeer lusest, siis see kõlab väga kergekäeliselt. Aga kui panna tollesse aega, siis oli ju midagi täiesti enneolematut. Säilinud on ju ka mõned tema fotod, kus ta võib-olla siis mõne assistendi või abilise abiga endast kostümeeritud pildistanud. Küll kaameramehena Tartus Emajõe ääres, kepp käes, rändava talumehena, kott seljas ja nii edasi, nii et talle meeldis mängida, ütleme nii. Kas võib siis öelda, et ta oli ikkagi selline innovaatiline, et kui me vaatame oma neid naabermaid Soomet, Lätit noh, üldse seda piirkonda, et et kui esirinnas pääsuke oma tegemistega oli või? Ma seda ei julge küll praegu öelda. Soomes Soomes tehti esimene mängufilm juba 1908, kui ma ei eksi, lühimängufilm või oli see 1907, salaviinaajad. Ja, ja kindlasti üks huvitav pääsukese elu ja loomingu aspekt on sellel suunal seal Tartu ja Riia mis tehti Riias, tuleks kindlasti lähemalt vaadata. Ja kas need rändkino, näitlejaid, kes ka Tartusse jõudsid, mida nad sealt kaasa tõid, kui nad Läti poolt tulid? Aga seda ei ole, sellest on natuke veste paas kunagi kirjutanud oma filmiajalooraamat Tartus ja, ja kellelgi ei ole olnud võimalust või aega selle juurde tagasi pöörduda, tegelikult nii nagu Peeter, sa osutasid ennesõjaaegne periood, kus kõik nagu järsku puhkeb õitsele ja kasvab ja areneb enne esimest maailmasõda, et seda võiks ka eesti kultuuris põhjalikumalt vaadata. Ja just need seosed näiteks ka Tartu oli ju ikkagi Liivimaa. Nii et me olime Riia oli meie pealinn, selle selle osa Eestist pealinn, kui kus Johannes Pääsuke tegutses, eks et kas ta käis selle autoralliga koos Riias või ei käinud või ostis sealt materjali. Aga igatahes leht annab teada seda, kuidas autod Riiga jõuavad seal, nagu seda kinos näidati. Nii et väga-väga huvitavad suhted on need ja tähtsamad maailmafilmid, enamus jõudsid Eesti kinodesse ka juba mõni kuu pärast. Titanicu uppumist näidati kinodes filmid, Titanicu hukkumine ja Millega seoses tuleb meelde, et suurfilmi Titanic, käisin minagi kinos vaatamas aga võib-olla sellest, mis siis sellest revolutsioonilisest ajast jõuab meieni uue Johannes Pääsukesest rääkiva mängufilmi vahendusel. Räägiks ka hetke pärast, aga enne võiks vahele kuulata muusikat. Jaa, Jaak, sina valisid ühe muusikapala, mis haakub meie tänase jutuga, võib-olla sa ütled ka, mida me nüüd järgmiseks. Kuulama see pala on tegelikult kirjutatud Georg jori Malmsteni poolt Soome kuulus helilooja ja laulumees kolmekümnendatel aastatel. Ja see on kirjutatud Theodor Lutsu esimesele helimängufilmile päikese lapsed. Uuringud, lapset, see on Soomest tänaseni ülipopulaarne laul, mida lauldakse näiteks pulmalauas. Ja vanemad inimesed, kõik teavad seda ja kui öelda Auringun lapsed, siis on kõigil klaar, millest on jutt. Eestis kahjuks see nii hästi tuntud ei ole. Põhjus on ilmselt ka see, et Theodor Lutsust väga palju aastaid üldse ei räägitud. Aastakümneid ei räägitud. Aga see on, võiks öelda siis Eesti tuntum filmi laul enne 1900 neljakümnendat aastat või tuntum filmimuusika. Meie tummfilmide saateks mängitud muusikat näiteks ma ei tea, meil ei ole ühtegi nooti. Kui Soome audiovisuaalinstituut stuudioarhiivis on tummfilmiaegseid noote terve suur tuba täis siis see mina ei ole seni leidnud ühtegi partituuri mille järgi orkester mängis. Pange tähele, seal ei olnud pianisti, seal oli orkester ja pääsukesefilmide puhul ansambel kolmest liikmest. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios ka saatejuht Maarja Vaino ja meil on täna külaline, kelleks on balti filmi ja meediakooli filmiajaloo lektor Jaak Lõhmus. Oleme rääkinud saate esimeses pooles Johannes Pääsuke kesest just seoses sellega, et eelmisel nädalal esilinastus Hardi Volmeri film Johannes Pääsukese tõeline elu. Saate esimene pool on keskendunud sellele mehele, kellesse film oli. Aga filmist endast võiks ka mõne sõnaga rääkida, millega on ikka tegu ja, ja kui palju me siis seda tolle väga kiirete muutuste ja põnevate uute leiuta diste ajastu hõngu sead filmist teada saame? Pean tunnistama, et ka mina ei ole näinud seda filmi otsast lõpuni ainult üksikuid katkendeid. Nii et selline ettekujutus mul on, aga mitte terviklik. Olin küll, tunnistan selle filmi idee sünni juures, sest ma, kui Peeter Prambad selle ideega tegeles ja seda pusis esimeste stsenaariumi variantide kallal siis juhtus nii, et mina Monteerisin oma dokumentaalfilmi just sellest samast stuudiost teises toas. Ja siis paratamatult hakkasime sellest rääkima. Ja ta algses faasis oli rohkem tõsielufilmilik, kes oli abitee ja see oli 2010, oli see konkreetne esimene käsikirjaga tutvumine. Aga nüüd see, mida rahvas on juba näinud, ma kujutan ette, et see või mul on selline mulje jäänud, et see on muidugi üsna kõvasti komöödia suunas kreenis. Kuus lugu. Et ja miks aitäh ja seal iseenesest on, me teame ju kultuuriajaloost väga palju selliseid juhtumeid, kus keegi, kes interpreteerib mingeid fakte mida teadlased ei kinnita paneb sinna teise poole juurde ja seepärast selgub, et see ongi tõde. Või see tõelähedasem, kui varasemad teadmised siin arti mängib selle Harjolteriga, kes on Johannes Pääsukesega kaasas. Ajalooliselt on teada, et oli 1913 Pääsukesega kaasas mitte 1912 ja Setumaal, kas ta oli üldse seda me ei tea. Aga miks ka mitte? Ja vot miks ka mitte niimoodi me võime küsida paljude asjade puhul selle, selle mängufilmi puhul ongi ju mängufilm, mängitakse. Ma lugesin ka seda eelmisel nädalal ilmunud intervjuud Postimehest Hardi Volmeriga ja mind tõeliselt šokeeris see, kui ma sain siit intervjuust teada, et seda filmi Eesti filmi instituut ei rahastanud nagu ka ta ei rahastanud filmiprojekti Marie Underilt, vaid otsustas rahastada hoopis klassikokkutulekut. Minu jaoks oli see selles mõttes ikkagi šokeeriv. Ma olen alati mõelnud, et Eesti ajalugu on ju olnud niivõrd väga huvitav ja inimestel on olnud niivõrd erilised elukäigud ja väga dramaatiliselt saatused, et et kui vaadata, ütleme siis suuremaid ja jõukamaid rahvaid, võib-olla siis nendest oma inimestest oma ka kultuuritegelastest kangelastest tehakse ikka jälle uusi ja väga häid mängufilme, selliseid, kus just see dramaatika tuleb hästi välja. Et meil oleks tohutu palju ainest selleks. Ja seesama pääsuke on hea näide. Samamoodi tõesti see Marie Underi ja see Siuru lugu, mis, mis nüüd ma ei teagi, kas ta kunagi tuleb filmina või mitte kohe terve hulk näiteid võiks tuua, kelle, kelle saatusi võiks niimoodi põnevalt lavastada või filmina välja tuua, et oskad, sa, oskad sa kuidagi kommenteerida seda, et miks eelistatakse tegelikult noh, vabandust, minu seisukohtade mõttetuid filme nagu klassikokkutulek selle asemel, et et finantseerida kvaliteetseid ja põnevaid filme, mida annab väga hästi välja mängida ja millel on niisugune teine mõõde juures. Tegelikult on suur põhjus ilmselt ikkagi selles, et ma ei tea, kas kasutada sõna poliitiline otsus, aga see, et Eesti filmi ikkagi nii piiratud mahus finantseeritakse, on selle taga. Okei, anti see Eesti vabariik 100 lisaraha. Et nüüd äkki võetakse see tagasi, midagi jäeti alles üldfinantseeringu, kus ma ei arva sugugi, et komöödiaid ei peaks tegema komöödiat ega näiteks viimane näide on see, et mehed ei nuta, taaslavastust ka ei toetanud Eesti filmi instituut. Võib ju küsida, et kumb siis on parem, kas Nõukogude Eesti Rimeik või Taani stsenaariumi Rimeik või taaslavastus või uuslavastus. Aga mulle tundub küll, et praegu on selles piiratud seisus, kus ollakse. Nii et ma püüan nagu ametnike ka mõista. Aga põhjus võib olla lihtsalt selles, et see sedasama Eestis süvakultuur. Seesama Siuru. Jumal hoidku, et kui seal praegustele otsustajatele lihtsalt võõras hakka või arvama, nagu kunagi öeldi, et ah, need on Moskvas õppinud. Et mis nad teavad eesti kultuurist, no ma ei tea, kas see nüüd nii lihtne on, eks, aga aga et see Neil ei lähe lambike põlema, Siuru peale. Jah, ma muide kuulsin, et ka ühte filmi ristikivist ei toetatud, sest leitud ristikirjani tundmatu nimi Et praegu on uus tendents, et kui tehakse portree, tokesist, tehakse ainult elavatest inimestest, mis jumala õige, mis ei tähenda seda, et ei võiks teha ka surnud suurustest. Aga see, et, et siin Johannes Pääsukese filmi puhurdaalid, rahastamisraskused ja et selle tegemine võttis nii kaua aega tagasi saate alguseni, kus sa mainisid ära, kuidas Pääsuke ise oma Karujaht Pärnumaal tegi ja siis ka kuskilt niimoodi althõlma salaja sai mingi 1000 rubla, sest et film oli poliitiliselt liiga tundlik, et ei oleks kuidagi muud moodi raha saanud. Ja see karu jah. Ta on praegusel ajal asi, millest mõelda, kui meil väljas käivad valimised ja ja too film on valimistest tegelikult mitte Jaan Karu ja, ja Pärnu linnapea kohtuprotsessis ta oma omavahel, kus siis karu võitjaks jäi tänu Jaan Poska kaitsele kohtus vaid kohalikest valimistest 1913, kus eestlased võitsid esimest korda sakslasi. Ja muidugi siis meie tähtis Postimehe taga sellise eduerakond ilmselt soosis väga seda seda, selle filmi tegemist. Kas Tõnissoni kõrvad kuskilt välja paistma hakkavad? Kunagi, seda me ei tea, et aga, aga igatahes tema lehetoimetus kõvasti selle filmi poolt ja hakkan nüüd, mis, kas lähme edasi, tänase kas sotsiaaldemokraatlik partei finantseerib karujaht, seda Johannes Pääsukese tõelist elu? Kaudselt? Hardi Volmer seal intervjuus ütles ilusti, et riigikogulase palk võimaldab tal märksa rohkem loometööle pühenduda. See kõlab küll väga hästi, tahaks loota, et ta ei jää ainsaks riigikogu liikmeks, kes seega rohkem loometööle pühendub. Või siis jah? See möödunud aastal oli ajakirjanduses juttu sellest, et Eesti filmirežissöör teenib keskmiselt kas oli 335 eurot päevas või või nii, et väga väike palk on filmitegijal. Keskmine palk on väga madal netega. Ardil on pisut üle keskmise. Aga tuleme veel tagasi Johannes Pääsukese juurde, et võib-olla üks selline väga oluline aspekt tema mõistmisele. Traagiline ka, millest me ei ole rääkinud, on see, et ta oli ju väga noormees, kui ta surma sai. Ta sai rongiõnnetuses 20 kuueaastaselt surma. Nüüd 26. eluaastal 26. eluaastal isegi veel mitte 20 kuueaastaselt ja samal ajal jõudis ta teha rohkem kui mõni inimene terve oma pika elu jooksul ja enne saadet me rääkisime ka, sa ütlesid, et väga tore, et on tehtud see Johannes Pääsukese tõeline elu aga tegelikult saaks temast teha veel ühe hoopis teistsuguse filmi, näiteks ka, et tema ellu mahtus tõesti nii palju, et ta oleks ka mitut mängufilmi lausa naer. Ma usun küll, et kas vähemalt korralikud ja samuti sea seda dokki ei olegi ju nii raske tehasest, niisugune pildimaterjal on olemas. Noh, alati on muidugi filmi raske teha loominguliste ja muude probleemide pärast, mitte ainult raha pärast. Aga mängufilmi kindlasti kasvõi sedasama karujahitegemise periood, mis on kindlasti väga huvitav terves Eesti ühiskonnast tulla tollel ajal. Ja miks mitte ka mõnest teisest aspektist temale unistus oli ju, mis jäi tal teostamata, kaks filmi? Kaks mängufilmi veel, millest me teame, üks olid Kalevipoeg. Nii et võib-olla kuna selline fantaasiamees Ardion äkki ta teeb pääsukese rummu filmiks. Aga mis tundub, et võis pääsukest siis kõige rohkem kuidagi tagant tõugata, et oli see niisugune aateri suhteliselt tegelikult ju ka teised fotograafid, et see oli ju ka moeasi, et jäädvustada seda Eesti eluolu ja koguda seda etnograafilist, materjali pildiliselt ja nii edasi. Või oli see ikkagi niisugune tohutu tehnikahuvi või, või oli see lihtsalt rahutu hing, et, et noh, ei, ei, ei suutnud nagu paigal püsida, oli isegi sihukese liikuva loomuga ja siis panin pildid ka liikuma. No kindlasti on üht kui teist ja talle meeldis matkata mööda Eestimaad. Ju talle see maa meeldis, ta käis ju jala väga suure osa Eesti territooriumist läbi oma lühikese elu jooksul koostisosa osalt üksinda, osalt kaaslasega, pildistades ja filmides näiteks 1913, suvise matkafilmi ei ole säilinud, jällegi sealt on vist võimalik mõelda, et paar juppi on kuskil teises filmis. Aga jäägu see päevaraamatust, kirjutab, kuidas Muhusepp parandas tema filmikaamera. Filmikaamera oli tal kaasas. Aga et sõjaväes pidas ta päevikut. Ja seal ta kirjutab ka sellest, kuidas ta tuli koju käima, sõitis Peterburist rongiga Tartusse. Ja. Ta käis Vanemuise teatris ja ta käis Eesti Rahva muuseumis selle lühikese puhkuse jooksul. Nii et võib öelda, et kõlab kuidagi varamoosed, vaimsed huvid olid tal päris esiplaanil. Ja, ja, ja seal oli veel neljas, tore, romantiline muidugi kohtus oma pruudiga. Nii et see pruut, kes tal on Hardi Volmeri filmis pole see pruut, kes oli päriselt ka sellest palju ei tea, kes oli see päris pruut. Nii et vaatamata sellele, et Johannes Pääsukesest on ilmunud mitu fotoalbumit, kus on ka põhjalik tekstide juures üks ained, valmis alles möödunud aasta lõpul, inimesed rõivad läbi kaamerasilma ja et nüüd on valminud ka mängufilm, siis tegelikult neid valgeid laike ja küsimusi tema elu ja tegevuse kohta on veel küllalt tõsine. Aga kui vaadata nüüd jälle niisuguse tänapäeva pilguga, et et noh, pääsuke on läinud meil ajalukku täiesti ikkagi selliselt fenomenile, et kas mõnel tänapäeva 15 aastaselt, et pääsukakas 15 aastaselt umbes fotograafia vastu huvi tundma, et et mis, mis tänapäeva 15 aastase nagu võimalused oleks nagu millegi sama fenomenaalse hakkama saada, et ajalukku pääseda. Samas valdkonnas. Ma olen kindel, et selliseid 15 aastaseid üliandekaid noori on meil küll. Jah, see oli 1907, kui ta tegi oma esimese pildi, mis on säilinud. Võib-olla ta pildistas ennem ka sellest pole teada. Aga kas sa mitte ei andnud retsepti, selle asemel, et iseendast oma elutoas arvuti ees selfisid teha? Võtke nutitelefon kaasa ja kõndige suur osa Eestist läbi ja pildistage inimesi ja kohti üles. Muide, see on hea mõte. See kroonika selline kroonika on eesti elust tegemata. Sellise üleskutsega vist peamegi saate lõpetama, see ei olegi mitte kõige nukram lõpp puumõte, mis meil siin saadetes olnud on, sageli kipuvad nad kuidagi depressiivseks kätte, aga täna mitte. Ja kes veel ei ole kinos käinud, siis minge vaatama Johannes Pääsukese tõelist elu. Ja mina tänan balti filmi ja meediakooli filmiajaloo lektor Jaak Lõhmus selle vestluse eest. Tänan Maarja Ainot ka koostöö eest, sest et minu jaoks on see viimane vasar. Ma sellega olen siis oma panuse andnud, selle päris mitu aastat kestnud saate tegemisse ja Maarja, sina pead nüüd siis kuni kevadeni ise saadet juhtima. Jah, ega see lihtne ei olemas, ma loodan, et siis saate kuulajad kuidagi annavad andeks, kui mõned esimesed saated tehniliste viperuste tulevad, aga, aga ega ei tea, võib-olla saame sind siin saatekülaliseks kutsuda. Loodame, kui ma seda väärt olen, siis kindlasti hea meelega. Aga sa ei ole siin selles mõttes siiski üksi, et õnneks saab ta tehnilise poole eest aitavad ikkagi hoolt kanda Maristombachi ja Anna-Maria kurjal, nii et tehniline tugi on sul igati tagatud. Mina soovin sulle jõudu ja edu ja loomulikult jään ise põnevusega uusi saateid kuulama. Kuulmiseni. Vasar see ei ole nõukogude aja nostalgia, vasar on kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele.